neljapäev, detsember 24, 2009

Vaikus arvutis

Arvutikasutajas töötamisest on ikka veidi kasu ka, no vähemalt mõte hakkas õiges suunas tööle. Lisaks muudele jamadele ajas arvuti mind hulluks jubeda undamisega. Kusagilt oli meelde jäänud, et seda häält teeb ventilaator. No loogiliselt võttes peaks see hakkama tööle, kui masin üle kuumeneb, johtub see siis liigsest töökoormusest või millestki muust. Miks lärmab see aga siis, kui ükski programm ei tööta ja masin on puhkerežiimis? Ma olin valmis juba uue ventilaatori ostma, plaanisin välja uurida, et millised vähem müra teevad ja muidu tõhusamad on. Enne aga kruvisin siiski arvuti lahti, no et teaks millist jubinat täpselt vaja on. Ehheeeee ja mis ma leidsin sealt seest. Hullumaja! Lausa ime, et see masin mul üldse tööd teha jaksas. Tolmukord oli nii paks, et lõika või noaga. Eks ma siis kraapsin selle masina puhtaks, nii hästi kui oskasin. Pintsliga ettevaatlikult nagu arheoloogid ja viimaks tolmuimejaga ka veel. Igatahes oli sellest kasu küll. Nüüd naudin vaikust ja rahu. Ei mingit jubedat mürinat vaiksel pühal jõuluõhtul. Ehh, mis õnnis tunne :)

laupäev, detsember 19, 2009

Aega vaid meeldivateks asjadeks

Kõik laguneb mu kodus, igasugu masinad põhiliselt. Mõned asjad olen uued ostnud, mõned ära parandanud, mõni on ikka katki ja mõned ei saagi vist korda. Pole aega, et kõike putitada ja kõike ei oska ka. No õnneks saab hakkama ka vähesega. Laelamp ei põle, kuigi olen seda juba mitu korda parandanud, krrr. Aega selle jaoks leida oli eriti raske - valgel ajal ma ju kodus ei ole. No tühja kah - laualamp veel töötab. Arvutis ei saa enam pilte keerata, tegelikult lendas terve masin korraks õhku ja pärast recoverit olin nii mõnestki programmist lihtsalt ilma :( Nüüd on teine nii aeglane, et lausa tigedaks teeb. Ma ei ole leidnud ka aega, et otsida asenduseks uusi töövahendeid. Msn kadus ja ma enam ei üritagi seda uuesti tööle saada, läbi hotmaili lehe saab ka ligi kui väga vaja. Skype jupsib ka, see mulle enam ei meeldi. Mingi suhtluskanal võiks ju ometi kodus olla. Just jututuba on see millest puudust tunnen, kuigi ma seal suurt sõna ei võta aga kuidagi hea tunne on näha - kalad, sõbrad on ikka olemas. Aga täna ma ei viitsi sellele aega kulutada, et otsida vigu ja neid parandama hakata. Kunagi hiljem. Peaks tegema nimekirja asjadest, mis on vaja korda teha, välja vahetada aga vot ei tee. Hakkan hoopis seepi keetma, panen köögi teistmoodi lõhnama. Vahva ja lõbus on see seebiga mässamine. Ma väga loodan, et need, kes mult selle värvilise kingituse saavad rõõmustavad sama palju, kui mina neid tehes.
Kööki! Ja siis vanni :)

pühapäev, detsember 06, 2009

Luubi juubel


Luubijuubel - ütle seda nüüd kiiresti ja kolm korda järjest! Ei tulnud välja? Pole oluline. Nüüd ütle poleolulinepoleolulinepoleoluline :)

Oijaa, see nädalavahetus oli väga pidune. Reedel siis Luubi juubel, tõesti tore pidu. Ma olin tegelikult päris üllatunud. Suhtusin sellesse kutsesse alul veidi skeptiliselt aga hiljem ei saanud kuidagi tulema. Pillimehi oli rohkelt, peo alguses mängiti lavalt, üksiti ja kaksiti, bändid vaheldusid ja rahvas tantsis. Siis jalutati rongkäigus lauldes läbi linna Änni kohvikusse. Üks korralik rahvapidu või rahvamehe pidu ikkagi. Kõige vahvam oli see, kui pärast kolm pillimeest ühe loo teise otsa mängisid (kaks kitra ja üks korts), rahvas laulis kaasa ja tantsis väsimatult. Isegi Õllepruulija tehti ära. Ja seda kõike tillukeses ruumis, kus veidi seda laadi tunne nagu tantsiks bussis.
Kui kaua see möll seal kestis ei teagi, sest läksin varakult koju, nii nelja paiku hommikul :) Varakult, sest laupäevaks olin kutsutud pulma. Selleks oli ju ka veel tantsujalgu vaja. Fazz võttis naise, ilusa ja toreda, õnne, õnne neile! Seegi pidu oli lausa super. Veidi kahju ainult, et need nii järjestiku said, praegu on muljed veidi puntras. Selline folgijärgne segadus on sees, üks tants ja möll hakkab kohe pihta, kui silma kinni panen...

laupäev, november 21, 2009

Printsessid


Mida teeksid sina, kui su hoolikalt valitud külalistest saabuks peole vaid üks? Kirke sai täna viieseks, pidu oli plaanitud suurejooneline, karneval ja mängud ning kõik muu, mis ühe korraliku peo juurde kuulub aga näed, peolisi oli väheõitu. Uskumatu laps on mul küll, heas mõttes :) Ta hüppas ja kargas kõigest hoolimata nagu oleks see olnud maailma parim pidu ja just selline nagu olema peab. No korra ta ikka ohkas, kahju, et nii vähe tuli - vähe, ainult üks seitsmest külalisest, tahtnuks ma karjatada aga lohutasin teda vaid. Gripihooaeg, mis teha...
Võib olla oli ta nii rahulik seetõttu, et see oli esimene sünnipäev, mil lasin lapsel kutsuda külla oma sõbrad, lasteaiakaaslased ja ta lihtsalt ei osanud pettuda. Pealegi sai pidu ju ikkagi peetud, vahva printsessipidu, uhkete kleitide ja võlumaaga. Olin ise ka kostüümis (mingi ebamäärane haldjatädi) et põnevam oleks. Ausalt öeldes - oleks teadnud, et lapsi ei tule, poleks ehk viitsinud nii palju vaeva näha kõigi nende dekoratsioonide ja mängude ja üllatustega. Aga oluline on ikka sünnipäevlapse rõõm ja kaunid mälestused ning tundub, et need ta ka sai. Väike õnnelik printsess tundis oma kinke üle vaadates rõõmu isegi ühest eriti roosast ja läikivast kingikotist. Arutles omaette valjult rääkides, mida sellega edasi teha saab, mida sinna sisse panna ja proovis seda isegi pähe. Nagu Iahh Karupoeg Puhhi raamatust oma katkise õhupalli ja tühja pudeliga, ikka rõõmus, rahul ka vähesega...
Palju õnne sulle Kirke :)

pühapäev, november 15, 2009

Stiilipäevik

Lihtsalt mõned kaadrid Anna Maria muutumisest. Kahju, et kodukappide ligi ei lastud, poodide kammimine jäi ka ära aga mõne toreda kaadri ma siiski sain ja sellega rahul :) Üldiselt mulle meeldib teha reportaaži aga ajakirja jaoks pildistades muutub palju. Tean juba ette, et üldplaanid jäävad reeglina välja ja detail on raiskamine ja üldse, minu valik ja toimetaja, kujundaja oma on eri teemad. Peaks end kuidagi sellest lahti rebima ja pildistama rohkem olukorrale mõeldes, vähem sellele väiksele pinnale, kuhu need pildid lõpuks mahtuma peavad. Peaks...






reede, november 13, 2009

Lahing kui vaatemäng

On mõneti jahmatav lugeda uudiseid - Staarfotoreporter sai kingalahingus seljast pureda. Kurb ja ärritav korraga, tegemist on ju ikkagi kolleegiga, inimesega tema nõrkusehetkel. Isekalt mõeldes rikub selline lugu kõigi fotograafide mainet. Isekalt mõeldes, tunnen praegu häbi, et oman mõningaid eeliseid pressikaarti omades. Teisalt olen aga juba ammu nõutult imestanud, miks üldse selliseid massihullutamisi korraldatakse? Ilmselt saavad kaupmehed selliste: "Tugevam saab rohkem nänni!", stiilis kampaaniatega kaks ühes. Hullutav reklaam kutsub kohale hulgaliselt ostuhuvilisi ja tagatud on ka meediakajastus ehk siis veel reklaami, seekord tasuta. Sest tõesti, reporterid teavad juba ette, et siin hakkab toimuma ja tulevad silmade põledes kohale. Läheb löömaks, lahe - teeme pilti, filmime ja itsitame siis nende ullikeste üle, kes selle odava teleka, kingapaari või muu (eba)vajalikuga õnnelikuks saavad või selleta jäävad. Nüüd on kõigil võimalus oma silmaga näha kuidas inimmassid loomastuvad. Selle nimel passib tubli reporter juba varakult uksel, et kes siis seekord jalge alla tallatakse. Käsi päästikul ja lahinguks valmis. Tuld!

pühapäev, november 08, 2009

Ämbritäis vett kraesse

Vanalinna korter ja kaks valget kääbuspuudlit. Üks pääseb uksest välja. Tuleb koerte perenaine ja viib ka teise koerakese jalutama. Mõne aja pärast saabub daameke tagasi ja uurib, et kus on küll tema teine koerake (see, kes enne plehku pani.) No see läks juba varem välja, vastan. Daame: "Ahsoo, tunduski kuidagi tuttav. Ma kallasin talle ämbritäie vett peale, tikkus meile liiga lähedale."
Ja ma kujutan nii selgesti ette, kuidas seal, talvisel tänaval seisab läbimärg kääbuspuudel. Ta on veel valgem kui enne, või isegi läbipaistev jäätunud kuju, seisab seal ja ootab millal perenaine ta ära tunneb ja tuppa tassib. Kust paganat see proua aga keset Harju tänavat ämbritäie vett sai, see jääb arusaamatuks?
Jajjaaa, see on vaid uni - eilne jaburdus. Aga see läheb edasi...
Kõnnin sellest majast välja ja märkan mingit tellinguid meenutavat monstrumi. Ronin selle otsa, seal on palju rahvast juba enne mind. Kõigi pilgud on suunatud katusele. Ja mis ma näen, Pegasuse katus on täis kaste ja valgeid pakke, hulgaliselt inimesi ja jalgrattureid, koos ratastega mõistagi!? Üks kolleeg ronib trepist üles, üritan tema käest teada saada, mis toimub. Saan vastuseks ainult pahase pilgu, nagu oleks ma mingi magusa saladuse jälile jõudnud. Ta vaatab kurvalt Raekoja poole, seal korjatakse kaste kokku ja peagi on katus tühi. "Nähh, hiljaks jäime," toriseb kolleeg "tavaliselt käin seal esimesena" ja kiirustab minema...

Terve see nädal, alates Londonist, on olnud veidi hullumeelne. Nagu märulifilmis, kus käib nii kõva paugutamine, et see muutub ilutulestikuks. Praegu veel seedin seda kõike. Valdav emotsioon on ülimalt positiivne aga mõndagi on lihtsalt raske uskuda, mõista, tunnistada, vastu võtta... Üks rahulik öö paluks! Ehk siis hakkab kõik paika loksuma.

esmaspäev, november 02, 2009

Hinged kohtuvad Londonis


Hingedepäeva paiku oleme juba aastaid fotokala seltskonnaga aega veetnud. Londoni nimelises külakeses, mahajäetud metsaonnis. Mudas mütanud, autodega kinni jäänud, külma peletamiseks viina joonud, möiranud, vaikset jutlust kuulanud, ohtralt pilte teinud, asju põletanud, vette kukkunud, viimased tilgad ära joonud, suitsuvinguses toas külg-külje kõrval norsanud. Öised möllamised lõpevad vaikse hommikuga, karge õhk lööb pea klaariks, härmatis võtab silmad vidukile ja sunnib kaamerad kotist välja sikutama, ilus on :) Näod loppis ja pilgud veidi häbelikult maas minnakse kodudesse tagasi. Soojadesse korteritesse, puhaste linade vahele, perede ja laste juurde. Ollakse jälle viisakad ja ontlikud, vähemalt mõnda aega. Kuni järgmise korrani.
Sel aastal tegin ainult ühe pildi, õhtul mudasse kinni jäänud autost. Ilu jäi tabamata, no hommik oli lihtsalt erakordselt raske ja riided ujumisest veel märjad, ei suutnud fotokunstile mõeldagi mitte... Aga täna on juba see vana tunne sees - heaonolla, heaonolla :)

London 2006
London 2003

reede, oktoober 23, 2009

Ta lendab siiski


Kirke joonistas hobuse - helesinise nagu unenäod, nagu unistused. Kiitsin last, et on ilusasti joonistanud ja tahtsin pilti endale. Saingi :)
"Emme, joonista mu hobusele tiivad, ma ei oska," nurus ta. "Ei joonista, tal juba on tiivad, ainult nähtamatud," vastasin. Jah tõesti, hobune tühjal valgel paberil tahtnuks nagu lendu tõusta. Võib olla seetõttu, et paigutus ühe serva peale, vasakule ülanurka. Tundus nagu oleks ta end paberi alumisest servast lahti tõuganud ja sealt edasi hõljunud. Ma tajusin seda liikumist ja hõljumist nii selgelt nagu näinuks seda päriselt. Tänane päev tõi aga mu omamoodi pilvedelt alla ja kadus osake mu usku ning unistusi. Mu hobune ei lennanud enam. Nüüd pidingi selleks, et pilt lendavast hobusest säiliks ikkagi need tiivad joonistama. Vajasin midagi märgilisemat ja selgemat, kui tühja paberi kõiksus, mis veel eile töötas suurepäraselt. Hobune sai taustaks pilved ja lendab edasi ning mina kinnitan endale visalt - mu unistused saavad tõeks, ma saan hakkama, ma suudan edasi minna, sest keegi ei saa mult võtta mu usku ja lootust.

kolmapäev, oktoober 14, 2009

Saingi Sind kallistada :)


Eilses päevas oli veidralt palju häirivaid uudiseid. Solaris oli vaid üks neist, eelmine pilt on samast saalist, brrrrr.... Teine palju isiklikum oli aga Ekspressis avaldatud kurjategija ülestunnistus. Sain päeval lingi ja ei suutnud lugemata jätta. Kareli viimaseid minuteid kirjeldati üsna detailselt. Loen ja värisen, kuna see kõik on nii uskumatu, siis tekkis tunne nagu loeks ma mingit romaani. Loodan, et kurjategija halastab, et lõpp on veel ilus, et Karel siiski pääseb... Paraku on lõpp teada. Ainus helge asi, mis jäi mind kummitama, oli fakt, et Karelil oli seljas fotokala triibusärk. Nagu oleks mina ja me kõik, ta sõbrad, teda selle särgi läbi kallistanud. Veel viimast korda enne kui...

Pildil on Kareli särk, mille ma laenasin ühe ürituse tarvis aastaid tagasi.

pühapäev, oktoober 11, 2009

Püha Tõnu - kes kiusab keda?


Mul on närvid ikka täitsa läbi või olengi ma selline hellik? Ei tea. Aga seda uut filmi ma oma perele ei soovita. Nõrganärvilsed ja lapsed, hoidke eemale! No mu vanem tütar fännab õudukaid, tema ehk laseb selle filmi endast läbi ja ei tee väljagi. Mul on aga peale eilset esikat lihtsalt paha olla, tahaks unustada aga ei saa, veel mitte... OP-is nähtud katked olid filmi ilusamast osast ja alguses tunduski, veel on lootust. Hulluks minemise piiri peal olen olnud isegi aga õnneks siiski piisavalt kaugel, et mitte üle astuda. Väsimus, kurnatus, eesmärgid liiga kauged või puuduvad hoopis, ebaõnnestumised ja nurjumised - need kõik aitavad sellisele meelteseisundile kõvasti kaasa. Ma kardan kõige enam just seda murdumist, et kui enam ei jaksa, siis on lihtsam alla anda - hulluda. On see ju mõnes mõttes kergus ja vabadus, elu on ehk jälle ilus või nii mõttetu, et pole enam vahet, mis ees, mis olnud.
Aga need kes armastavad räigusi, vägivalda ja kunstilisi liialdusi - palun väga, film on tasemel. Nautige enne hulluks minemist.

laupäev, oktoober 10, 2009

Nimi ja amet ei riku meest...

...kui ta ise on austust vääriline. Kuldsed sõnad, kas pole?
Täna, peale Solarise avamist mõtlesin palju nimede ja ametite peale. No näiteks Solaris ise - päikesepaisteline või ulmeline paik. Olgu muuga kuidas on aga logo on sel kultuurikeskusel õnnestunud :) Pärast vastuvõttu ja kontserti ei tahtnud kuidagi koju minna, läksime hoopis Nokusse - kah üks veidra nimega aga väga mõnus ja kodune paik. Jäin jutustama ühe filosoofiatudengiga (meeldiv vestluspartner) ja tema sõbraga, kes oli omakorda ühe kuulsa luuletaja poeg. Seda luuletajat ma armastan ja tema poja silmadesse oli kerge uppuda :) Nii tabasingi end mõtlemas ametimeestele oma elus. Meestele oma elus. Mu esimene tõsisem suhe oli üleajateenija, tollal üsna haruldane amet, poisid pigem põgenesid sõjaväest, kui üritasid midagi enamat. Talle järgnes DJ, maakeeli diskor - OK ta pani küll selle ameti üsna varsti maha (mulle ütles, et päeval, kui minuga tutvus ja minu pärast aga seda on raske uskuda), kuid siis oli ta ikkgi plaadikeerutaja, hiljem lavatööline-valgustaja. Ojaa ta oli ka mu esimene tõeline armastus. Talle järgnes pulmavana-pillimees. No jah, jumal paraku elasime koos mitu pikka aastat, enne kui mu ellu tungis üks alpinist-geoloog. Veidi heitlemist kahel rindel ja üksi ma jäingi. Siis tuli patsiga fotograaf heavy-mees, peale teda uudistetoimetaja (temast sai hiljem muu seas ka kirjanik). Edasi oli keraamik, siis kunstnik, täpsemalt fotokunstnik. See viimane oli ilmselt mu elu pööraseim suhe, isegi nii pöörane, et peale seda vajasin korraliku hingeravi. Selle ma ka leidsin, tänu hingehoidjale ja vaimulikule (ühes isikus), päris mitu head aastat ravis ta mu murtud hinge aga viimaks läks temagi. Mõneks ajaks pakkus mulle lohutust IT-mees arvutiajakirjanik ja taaskord jäin ma üksi. Nüüd juba kolm (või on juba rohkem?) aastat olen sellises vaatame-ootame seisus. Südames istub endiselt see hingehoidja (pole ka ime, ta ju ikkagi ravis ja mõistis mind) aga mõtlen ma nende kõigi peale. Ka nende peale, kes vaid korraks mu hinge puudutasid ja südant liigutasid. Aga veider (või siis mitte) on selle ametimeeste asja juures tõsiasi, et vaatan ma ikkagi filosoofe ja luuletajaid või vähemalt nende poegi, mitte aga ehitajaid, ärimehi või poliitikuid. Põllumehed on veel üle vaatamata, äkki nemad siiski mahuks mu nimekirja - ühelt poolt asjalikud, teisalt aga unistajad. Unistame edasi... Ameteid on veelgi :)

reede, oktoober 09, 2009

Mis tunne on?

Mis tunne on lennata? No kuidas ma seda sulle ütlen. See oleks nagu kirsikook, mis iialgi otsa ei saa või kapsahautis, mis ei aja puuksutama...

umbes täpselt tsitaat ühest laste multikast :)

kolmapäev, oktoober 07, 2009

Pehmed väärtused


Pole vist ime, et praegusel aastaajal meeldib mulle kõige rohkem olla soojas toas, teki sees peidus. Isegi tööl istun ma villastes sokkides jalad enda alla rulli keeranud ja selg toetub padjale :) No miks ei võiks ühel inimesel olla kontoris oma padi. Minul igatahes on :P
Aga kodus on mõnus villaga mängida. Ega mul nende lillekestega midagi peale hakata ei ole aga teha on neid tore. Vaikselt toksid nõelaga, mõtled omi mõtteid ja hiljem jääb sellest isegi midagi alles. Üks väike asi, mis armas ja värviline, pehme ja soe :)

kolmapäev, september 23, 2009

Lõige

Ma ei kurda, lihtsalt hoiatan - lõigata saab mitmeti. Lõikamine võib foto paremaks teha (ja ideaalis see nii peaks olemagi) aga ka sandistada. Kurb, kui makett võimutseb. Kurb, kui fotograaf seda arvestada ei oska. Kuna eelmine makett andis mulle kui autorile vabad käed, pilte ei lõigatud kordagi, siis ei osanud seda pauku oodata. Nüüd olen targem :) Uue numbri jaoks pilti tehes arvestasin maketiga ja valisin õiged mõõdud - panoraam 11X18 cm. Portreeformaadi kohta esialgu õiged võimalused puuduvad. Kunagi ehk... Kahju, sest ma armastan püstkaadrit rohkem.

esmaspäev, september 21, 2009

Pääsküla raba

Piinlik tunnistada aga selle kümne aasta jooksul, mis ma olen siin elanud - oma maja taha metsa pole jõudnud :( No natuke olen ikka kodu juures jalutanud ka, parditiigi juures ja Kreegimetsas aga seal, kõigest kilomeetri kaugusel Pääsküla rabas käinud ei ole. Eile siis jalutasime sinna, koos Kirkega. Vaatasime seda uut rabatorni ja neid laudteid. Oeh, miks ma varem sinna pole läinud, jäi mul üle vaid ohata. Siinsamas, kodu juures mõnus koht, kus pilti teha ja lihtsalt värsket õhku hingata, isegi seeni võis korjata. Igatahes see laiskvorst mu sees sai piitsaga välja aetud ja uus retk on juba plaanis. Seekord pikem ja koos lõunasöögiga, sest ainult tühi kõht meid eile metsast välja ajaski. Ja olgem ausad, ilma reklaamita poleks ma sinna sattunud - tänud Linnavalitsusele, Lelele ja Üllele. Ahjjaa ja tänud ka pohmakale (üllatus, üllatus) sest peale Fazzu soolaleiba vajasin ma värsket õhku ja seda suuremas koguses ;)

reede, september 18, 2009

Võiroos

Vahel on lausa kurb, et kõrvalosatäitja särab rohkem, kui peaosaline. Paar päeva tagasi oli selleks tükike mascarponet roosilehtedele sätitult, kuigi retsept käis jõhvikatarretise kohta. Kurb olin ma selle pärast, et tahtsin või mitte aga pilt tuli teha staarist, mitte Tuhkatriinust tema kõrval. Aga tegelikult on ikka tore küll, et töös on vahel selliseid kauneid momente, mis võtavad ohkama - oo, mis kunst. Toidukunst on Angelical (Uudeküll) aga käpas ja kui tekib see loominguline puhang, siis ei saa ka mina kuidagi pildistamist lõpetada. Tean küll, et vaja on vaid üht kaadrit aga ikka klõpsin siit ja sealt, veel ja veel...
Aga kogu selle jutu mõte oli - kasutage oma taldrikute kaunistamisel lisaks ürtidele ka lilleõisi, paar värvilist kroonlehte võib muuta ka kõige igavama võikamaka kunstiteoseks :)

kolmapäev, september 09, 2009

Plekkmees ja Tuhkatriinud

Kõik algas tavalisest plekkpurgist, Cass näitas kuidas robustset laternat teha ja minu mõte hakkas edasi kerima. Kuidas taarast midagi ilusat teha? Kui ma kõikvõimalikud pakendid olin läbi proovinud, katsetanud nii ja teisiti loobusin neist sootuks. Valisin veel kergema tee - läbipaistvad plasttopsid. Ja mulle tundub, et sai hea - lihtne ja isegi ilus :) No Naiste nipinurgas on neid juba nähtud aga ikkagi, panen siia ka. Pealegi kuulsin ma ükskord bussis sõites, kuidas üks proua oma sõbrannale seda ideed kiitis. Pai minu kõrvadele :)

(siin õpetus pdf-i kujul)

Võta kaks läbipaistvat plasttopsi, siidipaberit või puulehti, traati, teeküünlaid (läbipaistva alusega teeküünalad näevad laternas palju ilusamad välja kui metallist alusega küünlad).
Siidipaber kortsuta ja keeruta ümber topsi, siis see koos paberiga teise topsi - veidi kohendamist ja valmis ta ongi :) Lehtedega on veidi rohkem mässamist, samas pole neid vaja kusagilt kaugelt otsima minna, eriti praegu sügisel. Traat pane topsi servadest läbi, võid enne nõelaga augu ette torgata või teha seda kuuma traadiga, sulatab kergelt augu sisse. Tilguta veidi küünlarasva topsi põhja ja pane siis küünal sisse. Süütamiseks kasuta pikemat tikku või grilltikku, nii jäävad topsi servad terveks. Ja ära karda, et see latern põlema läheb. Kui hakkabki kõikuma tuule käes, siis kustub leek sulavaha sisse ja ongi asi kontrolli all.

laupäev, september 05, 2009

Sinine on sügise värv

Sel sügisel on vihmametsa lõhna. Isegi linnas on tunda seda mõnusat soojust ja niiskust, ilma vihmatagi. See pole suvelõpu nukrus vaid mingi seletamatu ootusärevus, mis mind valdab. Midagi on tulemas, midagi ilusat. Vähemalt loodus pakub värvirõõmu ja tundub, et jagub ka soojust. Minu klaas on pooltäis, peagi valatakse juurde, olen selles kindel :)

neljapäev, september 03, 2009

Sähvatused vol 1

Mõned tegevused, asjad, lõhnad jms tekitavad veidraid sähvatusi. Need sähvatused on nagu kordusfilm, üks kindel asi viib mind alati ühte ja kindlasse hetke minevikust. Ja pole vahet, mitu korda ma seda varem tundnud olen - kõik kordub. Piimapaki loo jutustan ka kunagi aga täna üks vanem lugu.

Praepann
Igakord, kui ma oma kodus praepanni pesen käib sähvatus. Ma olen ajas tagasi kusagil lapsepõlves, suures köögis. Köök oli nii suur, et mu vanaema elaski just köögis, seal oli ta voodi ja asjad. Keset kööki mahtus veel ka laud. Ja muidugi puupliit lisaks tavalisele gaasipliidile. Meenub, kuidas isa räägib oma vanaemast. Nimelt olevat isa vanaema enne surma öelnud: "Ja peske seda panniperset siis ikka ka!" Tegi mu isa nüüd nalja või oli see tõsi, raske öelda. Aga see panniperse meenub mulle alati kui panni pesen ja eriti hoolikalt küürin ma muidugi siis seda tagumist külge. Pann on mulle ise ka armas, sest sellega küpsetas juba mu vanaema seal suures köögis, korralik malmpannn mite mõni pirtsaks teflon :)

teisipäev, september 01, 2009

Veepisarad


- õnneks mitte minu silmades.
Aga kuidagi kaunilt nukker tunne on küll. Ma mõtisklesin ükspäev jälle (!) armastuse teemal ja jõudsin selle ära leierdatud tõdemuseni, et vana arm ei roosteta. Ja kui ka roostetab, siis väga aeglaselt. Sest mis see muud olla saab, kui üks inimene tungib iga päev su mõtetesse läbi kummaliste pisiasjade. Näiteks, ei saa ma kordagi piimapakki lahti lõigata, ilma et ta mulle meenuks. Sama hullu väega on juustunuga. Õnneks ei joo ma presskannu kohvi, see trikitab ka. Noh neid asju on veel ja veel... Ja unenägudest pole mõtet rääkida, see on lausa kontrollimatu. Lasen endale parem külma vett pähe tilkuda, jahutab ehk veidi :)

reede, august 28, 2009

Kuidas rõõmustada?

Kuidas rõõmustada emasid.
Tulin töölt koju, väsinud, näljane. Visksin koti nurka ja tardusin uksel... Mu toast oleks nagu torm üle käinud, mänguasjad laiali, laud täis pesemata nõusid. Noorem laps ajab piimatassi mu asja puhastatud diivanile ja vanema tütre küünelakk tilgub lauale. Krrrrrrrrr. Haaran kätega peast ja istun jõuetult põrandale. Oigan kuuldavalt: "Milleks mulle küll lapsed?!"
Kirke ronib diivanilt maha, paneb oma moosised käed ümber mu kaela ja ütleb veidi etteheitva moega nagu oleks ma midagi olulist unustanud : "Emme, lapsed on ju selleks, et sind rõõmustada!" Mu süda teeb jõnksti ja ma rõõmustangi, sest mul on ju lapsed :)

Kuidas rõõmustada lapsi.
Ostsin Kirkele jäätist, ikka lapse rõõmuks. Ta istub ja sööb seda asjalikult. Hetkeks vajub kuidagi mõttesse ja küsib siis : " Emme, kas seal linnas kus issi elab ka jäätist müüakse?"
No ikka müüakse, vastan talle ise imestunult kulme kergitades, et mis nüüd. Kirke ohkab nagu oleks tal suur koorem õlult võetud ja teatab: " No siis on hästi! Siis saab ta oma lastele jäätist osta ja neid rõõmustada." Ja sööb isukalt oma jäätist edasi, küllap maitseb see nüüd veel parem, kui suur mure murtud.

pühapäev, august 23, 2009

Rajalt maha - ometi kord

Lele hõiskas täna - jeee, Wipeout on nüüd subtiitritega. Ah see imelik veidrus - Rajalt Maha eesti keeles. Tõesti, see oli üks järjekordne "tobe noortekas" mida ma lihtsalt vaadata ei suutnud, eelkõige selle halva pealelugemise pärast. Ja ega ma päris hästi aru ei saanud, mida need paksud ja muidu saamatud (srry) seal tegid. Igatahes täna jäin seda vaatama ja täitsa huviga. On ikka hullumeelne eneseületuste jada, brrrr. Ja kui sinna juurde lisada veel saatejuhtide solvavad kommentaarid. No, peab ikka tugev inimene olema, et seda kõike suuta. Aga neile, kes ühe järjekordse kehva pealelugeja rajalt maha võtsid, suured tänud. Nii hoida!

laupäev, august 22, 2009

Hobuteraapia

Nähtamatud sõbrad - see teema minu lapsepõlves puudus, ma küll fantaseerisin palju ja õppisin unes lendama ja nõiduma ja muud sellist aga nähtamatuid tegelasi mu kõrval polnud. Kirkel on juba pikemat aega sõbraks nähtamatud ponid. Nendega on üks igavene tüli kui aus olla. Vahel tahavad nad lapsega kaasa tulla ja oh seda häda, kui nad nüüd rongi ei mahu. No Kirke leidis õnneks lahenduse ja ponid sõitsid katusel :) Nad elavad ka meie 9-kordse paneelmaja katusel, nii et kõrgust nad ei karda. Vahel peab neil käest kinni hoidma ja siis tuleb eriti aeglaselt kõndida. Mina ka pean hoidma ja aru ma ei saa kuidas nad siis käia saavad, kui me mõlemad ponil käest hoiame?? No vahel söövad nad väga kaua rohtu, siis ei jõua me ka kuidagi edasi. Tundub lõbus? Jah aga vahel on ikka jube tüütu.
Paar päeva tagasi käisin aga pildistamas üht naist, kes tegeleb hobuteraapiaga, Kirke kaasas. Ohh seda rõõmu, kui lubati poni selga ronida ja teist kallistada ja lihtsalt olla. Kodune poniteraapia aga jätkub. Ahjaaa, unustasin vist mainida - need nähtamatud ponid oskavad loomulikult lennata. Ja üks poni jäi kahjuks auto alla aga nagu Kirke ütleb - tema on nüüd taevas ja pole vaja kurvastada. Ehh, lapsena on kõik nii lihtne...

kolmapäev, august 12, 2009

Seisatus

Tee lõpus on vildakil värav
nõgestesse kinni kasvanud
nagu teaks –
siit ei minda, ei tulda
Luitunud värv koorub aialippidelt
ta pragudest moodustub põnevaid mustreid
neid võibki uurima jääda
eksida nende salapärasesse labürinti
unustada miks ja millal
Olen paigal
nii tasa, et kuulen - aeg seisab
õhk ei liigu, sumiseb vaid
oma magusat laulu
lõhnab äikese järele
Edasi minna ei saa
värav on kinni kiilunud
nagu teaks...

teisipäev, august 11, 2009

Kajakate kisa

Aru ma ei saa, mis neil kajakatel viga on või ongi nad sellised veidrikud. Juba nädal aega, igal hommikul umbes kella viie ajal alustavad nad oma meeletut kontserti. Nende kisa on rohkem kui ärev. Tundub, nagu oleks nad paanikas või karjuks üksteise peale. Kajakate kisa polegi ju miski kaunis muusika aga see varahommikune on lausa hüsteeriline röökimine. Selge see, et ma ei saa pärast sellist äratust tükk aega und. On põrgulised! Nojah, akna võiks ju kinni panna aga ma tahan õhku ka. Nii ma siis vähkren hommikuti unesegaselt ja mõistatan, et mida neil küll öelda on, mis neid vaevab. Unenäod on ärevad. Täna öösel nägin, et leidsin kadunud Kareli portfelli, ühe vana laeva kajutist koi ja seina vahelt. Läksin seda kohustetundlikult tema perele viima. Kotis leiduvad paberid tekitasid aga paksu pahandust ja nii ma kuulsin tänusõnade asemel ainult süüdistusi. Kuidagi suutsin ikka asjad selgeks rääkida ja sain enda kätte ümbriku, millel oli minu nimi. Suur ja paks ümbrik oli. Mida Karel mulle öelda tahtis, ma teada ei saanudki, äratuskell lõpetas selle unenäo. Sõnum teispoolsusest jäi lugemata...

esmaspäev, august 03, 2009

Õhtul vaata seebikaid, kui suudad...

Puhkus saigi läbi. Hommikul olin veel ärevil nagu laps enne kooli, et mis riided ja ega ma hiljaks ei jää ja mis mind kõik ees ootab :) Toimetusse jõudes sulasin aga argisesse rutiini sisse nii sujuvalt nagu poleks suve olnudki.
Õhtul tulin koju, kaasas kolme nädala ajakirjad, ema märkas kohe, et üks on puudu. Srry, ei leidnud enam arhiivist, vabandasin. Ja siis hakkas peale - kuule teil on siin täitsa vale saatekava, just telekast näitas, et "Vaprad ja ilusad" hakkab nüüd allllllllles pool seitse - nuuksus ema. No oli vana ajakirja ette võtnud. Vaatas uuesti - oo, täna hakkab ju see uus sari, vaatame õige seda. Siis aga jäime koos tummaks - pole võimalik, see seep on pealelugemisega ja veel millisega. Kohutav! Ma suutsin seda oma tubli viis minutit vaadata, rohkem ei jaksanud. Olgu see sari kui tahes hea aga halvasti peale loetud tekst tõmbab kõigele vee peale, blahhhh... Peab ikka väga suur huvi olema, et taluda terve filmi aja pealelugejat, kes vuristab ja räägib mingi eriliselt tülpinud tooniga. Huvitav, kas neil toimetajat ei ole, kes teksti suupäraseks lühendaks. No näiteks igat "teret" ei peaks ju ka tõlkima. Tooni vist kontrollida ei saa. Igatahes jääb mulje, et ajal, millal suurem osa inimesi on valmis oma töökoha säilimise nimel aina rohkem vaeva nägema ja pingutama, tehakse kusagil ikka veel odavat haltuurat ...
Või siis, sama raha aga kolm korda rohkem tööd, ka see jätab jälje :(

pühapäev, juuli 26, 2009

Folgil juhtub alati midagi...

...või siis, et - minuga juhtub alati midagi, krrr (naer tagaridadest). See aga mind ei häiri, lihtsalt nõutuks võtab. Ma lubasin ju tantsida, eksju - no ei jõudnud suurt möllata midagi. Tasane maa ja khm, vanadus, võtsid mul jalad alt. Raske mõista, mis täpselt juhtus, lihtsalt ühel hetkel vajus põlv lonksu ja aiaiaiiiii. Pilt tahtis eest minna. Käia ei saanud, vastikult valus oli. Õnneks taipasin, et see valu ise üle ei lähe ja vedasin end mingil hetkel esmaabi punkti. Ma võin ainult ennast kiruda, et sinna kohe ei läinud. Aga tõesti, kui sul pole kunagi jalg põlvest välja käinud, siis ootad ikka ju paremat, et see jama lõpeb kohe, iseenesest. Esimene päev oli seega paigas, lonkur folgib pingi peal nagu vanainimesele kohane ;)
Hommikuks oli valu läinud ja suur hurraa!! Aga enne, kui ma arugi sain, suutsin jala ka pahkluust välja väänata (maas istudes, kusjuures!). Niuksudes sidusin eilse elastiku ümber pahkluu ja folgile. Paraku oli peagi selge, et põlv ei kanna endiselt, valutab käies ja vajab endiselt tuge. No apteegist saab õnneks igasugu kraami, veel elastiksidemeid, jäägeeli (mis pidavat hoopis soojendava toimega olema?) ja valuvaigisteid. Teel apteeki igatsesin oma karkusid taga aga need ei vedele iga nurga peal, paraku. Elastikuga andis vähemalt kõndida ja nii ma siis lohistasin end esimesele kontserdile. Seal aga - üllatus, üllatus - üks koorikaaslane haaras kohe mu haige jala enda käte vahele. Kristiina on nimelt reikimeister (mida kõike teada ei saa) ja see oli tõesti hää, sest sel päeval ma rohkem valu ei tundud. Suured tänud :) Ma kahjuks suurt ei tea reikist aga energiate liikumine on ju lausa pildilt näha, või mis ;)
Pühapäeval ärgates ei tundnud ma midagi, hommikune hurra oli aga oluliselt arem... Paar tänavahet kiiret kõndi ja vana sõber - valutav põlv tuletas end jälle meelde. Õnneks pahkluuga sai asi korda. Täna olin siis taas elastikside ümber jala, jäägeel ka abiks. Lonkama ei pidanud, asi edeneb paremuse suunas, vaatame, mis homne päev toob.
Ja kõigele vaatamata, oli folk taaskord super ja mõnus ja tore ja ehh - heaonolla, heaonolla, heaonolla, heaonolla jne

neljapäev, juuli 23, 2009

Igapäevased kiusatused


Ma naersin nende üle, kes kirusid - see Nigella saade tuleks ära keelata! Mis keelata, see on super, iga toidunautleja leiab sealt midagi ahvatlevat. Aga, nüüd - kui ma terve hunniku shokolaadiga sarvesaiu valmis tegin, niuksun, miks need ometi nii head peavad olema. Ma aina söön ja söön ja ei suuda jätta. Varsti ei saa liigutada ennast, ehh ;) Nigella nakatab sellise kergusega, et lausa kummaline. Me Lelega mõlemad fänname teda, lihtne ja ahvatlev - see on põhiline mis võlub. Päris palju asju oleme järgi proovinud, mõnus! Aga jah, üks asi, et see kõik hakkab figuurile aga rahakotile mõjub ka laastavalt. Puhkuse ajal olen aga palju rohkem magustoite vaaritanud, kui muidu, sest on aega - aega, et vaaritada ja aega, et nautida. Kaalule ma ei astu, vot :P Ja homme lähen Viljandisse folgile, siis tantsin nagunii kõik need koogid ja kreemid maha.

esmaspäev, juuli 20, 2009

Puhata on mõnus :)


Ja eriti tore, kui jagub ka ilusat ilma, on päikest ja tuult ja merd :) Tõeliselt toreda meeleolu saime Tallinna Merepäevadelt. Igatahes tasus see pikk järjekord ennast ära, kiire kaatri sõit oli super. Filmisin veidi ka seda, Kirke kilkamine jääb küll ainult videoklippi aga näostki on näha, kuidas ta seda nautis. Kätt hoidis vahepeal suu ees, et hingata ka saaks, tuul oli vinge. Stillkaader videost ja üks seebikaklõps kaugenevast kaldast ka.

teisipäev, juuli 07, 2009

Elisa pommitab nullarvetega, krrr...


Kui veel ühe nullarve saan siis hakkan karjuma, lihtsalt masendav - milleks need!!! Mõni aeg tagasi suutsin pika seletamise peale Elisale selgeks teha, et ma ei vaja selliseid arveid ja palun ärgu saatku enam. Sain veidikeseks rahu ja nüüd läks jälle lahti, juba teine nullarve, eelmine kuu tuli ka. Täna olen päev otsa üritanud seda neetud klienditeenindust tabada - asjata. Tea, kas neil on palju selliseid nördinud kliente, et liinid nii hullult ülekoormatud.

esmaspäev, juuli 06, 2009

Ja saigi otsa see ilus pidu


Natuke kurb ja tühi tunne nagu ikka, kui midagi toredat-vahvat, mida kaua-kaua oodatud läbi saab. Ilus oli aga see pidu küll ja lapsed tegid mulle seda rõõmu, et tulid rongkäiku ja peole kaasa :) Ma ausalt natuke pabistasin, et kuidas Kirke vastu peab ja kas ta kaotsi ei lähe. Selline aktiivne ja veidi pöörane nagu ta on. Aga kõik läks üle ootuste hästi, Lele on ikka täitsa suur juba ja saab lapsehoidmisega hakkama üle ootuste hästi. See, et mu neljane rongkäigu lõpuni keksis ja laulis oli tore. Aga see, et pärast, kui mina kaare all laulsin tema ikka veel lustida jaksas - lausa super. Lele rääkis, et kui hümni hakati laulma, siis Kirke laulis kõik salmid peast kaasa ja rahvas vaatas imestades. No ma olen ka imestunud, ühe salmi sõnu olen talle õpetanud aga kust ta need teised salmid võttis. Noppis õhust? Ja ma poleks talle muidu seda ühtegi salmi õpetanud, kui ta mind oma ümisemisega hulluks poleks ajanud. Kaua sa seda mmm-mmm hümni viisil ikka talud. Kui lapsel ikka nii suur tahtmine ümiseda on, siis laulgu juba sõnadega.
Ilus pidu oli, silma võttis aga märjaks, kui alustasime kaare alt lainet (olin seal täitsa üleval) ja see levis üle terve lauluväljaku, sinna puude taha välja. Alguses oli laine veidi kaootiline, isegi kaare all, pärast aga levis see nii ühtlaselt nagu joonaluaga tõmmatult. Pöörane! Seda vaadata ja uut lainet alustada, näha, et isegi president käed tõstab - oeh võtab ju silma märjaks. Kahjuks ei saanud seda kuidagi jäädvustada, no ma ei proovinudki oma väikese seebikaga. Fotokaga, millel videofunktsioon, zoomida ei saa, valgust timmida ka mitte. Aga ühe väikese videomeenutuse tegin ma siiski - Kodumaa laulakaare alt

laupäev, juuli 04, 2009

Seebikaga profitoru vastu


Ehhee, igasugu pilte on laulupeol tehtud aga sellist seebika klõpsu pole ammu teinud. Seisin kikivarvul, et vahepeal ikka dirigenti ka näeks, suu laulis aga käsi zuumis, et ikka paremat pilti Juliast saaks. Ta oli nii vahva seal oma suure ja võimsa profitoruga, jahtis tule süttimist.
Nüüd aga kurguravi ja jalavannid, homme jälle päev :)

kolmapäev, juuli 01, 2009

Puhkuseni loetud päevad :)

Ehh, mõnus tunne on praegu tööl olla. Teades, et peagi saan puhkusele annab hea tunde sisse. Pole tarvis enam tolmuses kontoris passida ega kolakat kaamerat selga vedida. Nüüd hakkan hoopis laulemaie :) Kohe hakkavad suured ühisproovid, õhtuti simman ja siis pidu - rongkäik ja kontsert. Siis veel keskaja päevad, programm on tihe.
Leelo-leelo...

laupäev, juuni 27, 2009

Kummikud lillepotiks


Kas kummikud lillepotiks tähendab, et tuleb vihmane suvi või hoopis seda, et kummikuid pole sel suvel vaja :) Ilmselt lihtsalt seda, et mu õeke on vanad ja katkised jalavarjud oskuslikult ära kasutanud. Mina aga ei julge enam Türile minnaga. Mingi needus peal, iga kord, kui suvitama (loe niitma, rohima jms) plaanin minna sajab seal tihedat vihma. Sa ära parem tule, tood vihma kaasa - ütles onunaine. Täna jälle, vaatasin ilmateadet, niuks - vihmane, passin siis linnas ja lähen homme uuele katsele. Kodus on nagu ikka, sada asja pooleli. Laulupeo riided vajavad kohendamist, ma olen kahel korral liiga pika-laia põllega ringi käinud. Ja valget kleiti pole olnud ka võimalust kanda, esimene kord olin peol suure kõhuga, no kleit ei läinud selga. Teisel korral jälle vedasin Kirket kaasa, pükstega oli lihtsalt mugavam. Sel aastal siis täisvormis, ometi kord :)

esmaspäev, juuni 22, 2009

Kas unes saab patustada?

Leerikoolis vaidlesin ma Einar Soonega, teemal - Kas patune uni ka päriselus patuna kirja läheb! No tema oli leebe ja unes nähtut patuteoks ei tunnistanud. Mina vaidlesin vastu, uni on ju ikka su enda mõtted jne. Tundub, et isegi magades on mu alateadvus pidevalt valvel ja tuletab mu eksimusi meelde. Viimati, kui taas üht patust und nägin (ja seda ka ilma igasuguse valehäbita nautisin), mängis alateadvus mulle siiski kummalise vingerpussi -
Istun oma kallimaga köögilaua taga, loomulikult (!) alasti. Äkki astub sisse tema naine. Mees hakkab nagu enda kaitseks naisega tülitsema, teda süüdistama ja surub mind tugevalt enese vastu, et ma ära ei läheks. Mul ei jäägi muud üle, kui lihtsalt olla, oodata. Märkan äkki, et mu käsi on udune. Ebaterav. Mees aga, kelle süles ma istun, seevastu perfektselt fookuses. Iga nahapoor on nähtav, loen igavusest ta sünnimärke seljal. Vaatan naise poole - ta on veidi hirmutav ja õigustab ennast üsna lärmakalt. Mul on seda üsna raske kuulata, ma tunneks nagu mehe viha, talle on liiga tehtud. Naine muutub aina kontrastsemaks ja kandilisemaks, viimaks meenutab ta futuristliku maali, skulptuuri, kui täpne olla. Mina seevastu aga hägustun, alles jääb vaid üks õrnroosa kujutis mehe süles, nagu lohakas pintslitõmme (akt Mudisti maalist) tema aga on endiselt fookuses, käsi ümber roosa pilve...
Loo moraal - alateadvus juba teab, kes peab häbenema ja uttu tõmbama, nii et ära parem mõtlegi pattu teha, isegi unes mitte - või kui, siis ära seda naudi!

neljapäev, mai 28, 2009

Ouou, mis reklaamid...

Täna osutas keegi naljakale valimisreklaamile - Padar ja tulnukas. Mulle tuli sellega seoses kohe üks teine, veelgi veidram meelde - TV3 Seitsmesed Uudised kolivad. Ma lihtsalt ei taipa, kuidas üks asjalik (?) uudistesaade saab sellise reklaamiga välja tulla. Kuidagi piinlik vaadata, seda nilbet vuntsi. Ahh, ma ei tea - võib olla peavadki uudised naljakad olema. Sirje Eesmaast lihtsalt veidi kahju, et ta sellist lollust kaasa peab tegema. Tavaelus viskaks ma küll toru hargile, kui mingi "firma" minuga sellisel toonil räägiks, mitte ei naerataks malbelt.

laupäev, mai 16, 2009

Isetegemise rõõm :)



Oijaaa, ma viimasel ajal muudkui nokitsen ja nikerdan. Seda tassi oli küll väga lihtne teha, paar riba ajalehte, pintslitäis spetsiaalset käsitöölakki, ahju ja valmis ta ongi. Aeganõudvam (mulle hakkab tunduma, et ka lõputu) nokitsemine käib aga koduka kallal. Üle aasta oli see mul maas, sest jäin oma soojast kohast ilma (serveriruumi pakkus Arvutikasutaja) . Uut aga ei viitsinud, raatsinud otsida, oh seda laiskust ja koonderamist ikka küll. No paar päeva tagasi leidsin lõpuks sobiva ja kolisin sisse. See lehekülg on üks veider projekt - tahtsin endale tõestada, et suudan ise oma kodulehe algusest lõpuni valmis nikerdada. Alguses takerdusin pisiasjadesse nagu nuppude meisterdamine, siis ei saanud kuidagi tekste paika, kippusid teised pikkadeks ribadeks venima. Aga lõbus oli see protsess, kuigi võttis hullult aega. Nüüd lehte värskendades avastasin , et olin ikka väga veidralt neid asju teinud. Alates piltide pakkimisest (enamus pilte ju siiski negast sisse skännitud) ja lõpetades tabelite tegemisega. Kogu kujundus ongi ju tabelitele ülesse ehitatud. Nojah on kuidas on aga ikkagi oma tehtud ja sellepärast armas ka. Nikerdamist on sellega aga veel ja veel, sest tahan mõndagi ümber teha, pilte juurde panna. Osa galeriisid on küll Photoshopis tehtud, no ei oska seda tööd veel automatiseerida ja käsitisi pildigalerii tegemine on hullult aeganõudev. Ehhh, teen täna veel mõne uue lehe, mõnusat nikerdamist mulle :)

Kodukas läks 2011 algusel hingusele, peale eesti domeeni ja kulukaks muutundu hostingut, ei jaksa enam :( Ehk teen kunagi uue ja parema.

Tegingi, midagi ;) http://kroosu.weebly.com/

kolmapäev, aprill 29, 2009

Kust see memm need põlved sai?


Käisin ajakirja jaoks Lukatsit pildistamas ja oi kurja, ma olen ikka vilets küll. Ronisime koos Kristeliga mööda treppe ja tee mis tahad, minu põlved hakkasid valutama neist kõrgetest astmetest. Fotomemm aga ei teinud teist nägugi. On aga tegelane, Emes arvas, et vanim tegutsev naisfotograaf Eestis. Huvitav, milline mina tema vanuses olen...

pühapäev, aprill 26, 2009

Tunneli lõpus on valgus

See tobe majanduskriis ajab inimesed ikka täitsa hulluks. Pea iga päev näen ma midagi sellist, mis mind jahmatab, kurvaks teeb või lihtsalt ohkama võtab. Ja mitte ainult teisi vaadates. Mu enese käitumine pole sugugi kiita ja kahjuks ei oska ma ennast kontrollida. Ei taha või ei jaksa, vahet pole, lihtsalt ei suuda... Rooman aeglaselt edasi, veidi tüdinud sellest lõputuna näivast teekonnast aga pääsu pole. Edasi peab ju minema. Kui virised, saad piitsaga ja lisakoorma selga. Sina peni ära karju, ole õnnelik, et hing sees! Aga ma karjun ikka, sest ei jaksa ja siis nutan, haaran rinnust, valus on. Õnneks on kevad, iga päevaga aina rohkem soojust ja valgust, need aitavad alati :)

pühapäev, aprill 19, 2009

Värvirõõm

Eile oli mul lõpuks niipalju aega, et ammu ostetud mööbliriie diivani külge klammerdada. Selle uhke kanga leidsin Abakhanist, mul hakkasid lausa käed värisema, kui seda kangarulli poes märkasin. Täpselt sellised toonid nagu mulle meeldib ja uskumatult soodsa hinnaga (45 krooni meeter) Igatahes nüüd imetlen ma oma diivanit ja ei tahaks kodust kuhugi minna. Ega see olegi päris diivan vaid üks vana kušett mille taga seisab lahtiselt vana diivani tagune. Aga minu toas on see nii voodi kui diivan ja eilsest siis ka tõeline pilgupüüdja. Praegu mõtlen mida teha järgijäänud kangatükkidega. Kirke tooli ma sellega juba katsin aga mingi väikse asja saaks veel ilusaks teha. Võibolla katan mõne karbi kangaga või teen endale koti. Ehh nii vähe on õnneks vaja, tükike värvilist riiet ja tuju on pikaks ajaks superhea :)

teisipäev, märts 31, 2009

Õudusunenäod - kuidas need ometi sünnivad?

Mõõda teed vurasid autod, veidra kujuga madalad masinad. Meenutasid veidi karte, ainult esiots oli teistmoodi disainiga, ühe külje peal pikalt ettepoole ulatuva koonuse kujulise otsaga. Unenäos on kõik veider, ma ei pööranud neile algul suurt tähelepanu. Korraga jäi mulle silma üks seisev masin, täpsemalt selle ümber toimuv. Mitu meest seletas midagi masina ümber, keegi tõstis kapoti kaane ülesse ja urises pahuralt: „Kütus on otsas.“ Veidi arutamist ja lahtisest autost tõsteti välja seal mängiv laps ning topiti ta koonuse laiemas servas asuvasse auku. Kostis raginat, laps kadus ja autojuht hõõrus rõõmsalt käsi, saab edasi sõita. Õudusega vahtisin seda stseeni ega suutnud end liigutada, igal pool kuhu vaatasin nägin neid autosid. Lapskütusega põrgumasinaid.
Ma ei hakka detailselt kirjeldma seda mida nägin, liiga võigas... Miks ma aga sellest ülepea räägin? Olin ärgates šokis, eelkõige oma jubedast kujutlusvõimest, mis selle pildi oli maalinud. Kes siis muu, kui mina ise olen need masinad loonud. Miks ometi näen ma sellist vastikut und?! Analüüsisin oma viimaste päevade sündmusi, no ei ole seal midagi koledat ega hirmutavat olnud. Õudukaid ma ka ei vaata, ma ei talu neid lihtsalt. Või siiski, taipasin ma järsku. Eelmisel õhtul enne magamaminekut, kanaleid klõpsides nägin katkendit ühest paroodiafilmist (Õudne film 4). No tõesti, seal oli üks stseen, kus lapsed rippusid võrgus ja nende all oli midagi suuri metallterasid meenutav. Ma panin teleka varsti kinni ja jäin rahulikult magama. Tuleb välja, et mu peas jooksis film edasi, teismelistest said armsad lasteaialapsed ja neid ootas koletu lõpp. Kindlasti on oma süü ka ühel reklaamil. Mida reklaamiti ei mäleta aga seal oli stseen, kus mees toppis endale mikseri suhu, kostis tuttav hääl – krlbrlrlrlrrrr ja edasise töö tegi juba mu rikutud aju. Vastik tunne oli igatahes suus igakord, kui seda reklaami nägin, nagu oleks endal keele suus sodiks lõiganud. Ei teagi kuidas end selliste asjade eest kaitsta, kuidas hoida lapsi? On mul liiga elav fantaasia või ei peaks ma sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörama? Kas rohkem õudukaid tekitab immuunsuse või rikub viimsedki närvid? Sada küsimust, vastuseid pole :(

laupäev, märts 21, 2009

Triibulised


Mingi nostalgia hoog tuli jälle peale. Tuleb see nüüd kevade ootamisest, mis on juba tüütult pikaks veninud või millestki muust. No viimane kalaneljapäev oli ka selline - hakkame mehed minema - tunnet täis. Igatahes paar pilti mu kummalisest seeriast, mida oli omal ajal tõeliselt vahva teha. Pildistamise ajal tuiskas ja ilm oli ikka nii sant kui üldse olla andis. Poisid külmetasid väheke aga väga kangelaslikult :) Pärast istusin tunde värvilaboris ja solgerdasin keemiaga, putitasin sel ajal EKA-s üht vana ja logisevat ilmutusmasinat. Jube, mis haisu ma sisse hingasin, võehhh. Kaitsmine oli veel naljakam, sest see oli vist ainus kord, kui mul oli täiesti ükskõik mida õppejõud mu kontseptsioonist arvab. Seda eelkõige põhjusel, et mingit sisu asjal ju polnudki, olid vaid ulmeline fotosessioon ja toredad sõbrad. Õnneks sain peale ülikooli lõpetamist sellest kompleksist lahti, ega üritanud enam iga hinna eest kõigile oma ideid selgeks teha. Kes taipab see taipab ja rohkem polegi vaja.

reede, märts 20, 2009

Raputas, raputab veelgi...

Sel nädalal on mind korralikult ehmatatud, raputatud, krrr... Pühapäeva lõunal keset mänguhoogu hakkas Kirke järsku kurtma, et külm on. Panin talle teki ümber ja märkasin, et laps on veidi kuum. Palavik polnud kõrge, rohtu andma ei hakanud, panin ta voodisse, lootuses et jääb magama. No ei jäänud magama, vedeles niisama ja vahtis multikaid. Paar tundi hiljem hakkas ta järsku tõmblema. Krambid kestsid mitu minutit, pärast oli selline imelik, ei reageerinud, vaatas juhmi pilguga. Kiirabi kutsusin muidugi kohe kui ta tõmblema hakkas. Edasi tegin kõike mehhaaniliselt, telefon kõrva ääres hõõrusin ta keha niiske rätiga, kuulasin arsti ja vastasin küsimustele. Kergem hakkas alles siis kui Kirke teadvusele tuli, mis sest, et karjus aga hingas vähemalt ja tundis mu ära. Kiirabiautos istudes olime mõlemad juba täielikult maha rahunenud. No vot ja terve see nädal on last uuritud ja puuritud. Arstid olid algul optimistlikud, et sellised krambid (palavikukrambid) olevat levinud, ei midagi hullu ega eluohtliku. No korduma hakkavad ainult, ei muud. Mina olin närvis, hirmul. Murelikuks muutusid arstid aga siis, kui Kirke aina peavalu kurtis ja tugev viirus, mis verepildis näha, mujal ei avaldunud. Küsimused puukide ja kõrvapõletike kohta, no ei ole olnud. Meningiidi vastu on ka vaktsineeritud. No jah, ei tea milles asi, kaks kallist aju uuringut EEG ja MRT õnneks midagi ei näidanud. Midagi suurt vähemalt mitte, nii mulle öeldi. Nüüd polegi muud, kui jälgida ja kraadida, kraadida pidevalt. Ja muidugi ei julge ma enam Kirket ka kümneks minutiks üksi jätta. Iga kord kui ta mööda tuba jooksma hakkab, hüppab liialt, lähen jälle närvi. Teagi, kuidas see uudis lasteaias vastu võetakse.

esmaspäev, märts 09, 2009

Emme, sa oled rumal

Õhtune trall ehk nüüd panen lapse magama on vahel kohutavalt tüütu. No tahaks juba rahulikult vedeleda, telekat vaadata (raamatu lugemisest ma enam ei unistagi) aga ei , see pisike paharet ei kavatsegi magama jääda. Sada korda vaja voodist välja tulla, kord nukule tekk, siis on janu, siis muu häda. Ja mina nagu rikkis plaat: tagasi voodisse, ei kõnni paljajalu, tekk peale jne. Kuulaks ta siis ka, oeh. Eile, kui ta juba teab mitmendat korda jalgu vaikselt üle voodi ääre sirutades põgeneda üritas, sai mul mõõt täis. Käratasin: Jalad teki alla või lõikan varbad otsast! Ja kohe selle järgi hõikusin Lelet: Too mulle köögist käärid! Kirke tõmbas jalad välgukiirusel teki alla ja... hakkas nutma, südantlõhestavalt. Oeh, kui rumal minust, ei jõudnud end ära kiruda. Lohutasin siis teda nagu oskasin ja vabandasin, et ma nii rumal emme olin. Kirke pani mulle käed ümber kaela ja küsis vaikselt, et kas võib emme voodisse tulla. Lubasin muidugi ja laps ronis mööda toole (et ei peaks "keelatud" põrandale astuma) kiiresti, kiiresti minu voodisse ja puges korralikult teki alla.
Okas hinges kriipimas, tuli mulle meelde, kui ise nii viie-kuuene olin ja samamoodi tönnisin. Panime end õega väljaminekuks riidesse, no eks me lollitasime ja sahmerdasime liiga kaua, mis täpselt juhtus, enam ei mäleta. Igatahes ütles ema vihaga: "Mulle aitab, lähen ära ja teid panen lastekodusse..." Lausus veel midagi pahadest lastest ja astuski uksest välja. Mul on siiani meeles see tunne, mis mind tabas. Meeles, kuidas ma totsti istuli kukkusin suurest ehmatusest ja hirmust. Istusin ja nutsin seal esikupõrandal, riidesse ma muidugi enam panna ei suutnud, kiirustamisest rääkimata. Mu noorem õde aga vaatas mind arusaamatu pilguga ja ütles, kuule mis sa nutad, ema tegi ju ainult nalja. Mina olin aga endiselt nagu halvatud ega teadnud enam, kumb on hullem, kas see, et ema meid lastekodusse viib või see, et mu oma ema nii rumalat nalja teeb.
Ohh mind rumalat küll, näe vanemate vigadest ei õppinud, tea kas ma enda omadest ikka taipan õppust võtta.

laupäev, veebruar 28, 2009

Eksperiment kukkus läbi


Nädala aja jooksul neli inimest toita 150.- päevas, see oli säästu- eksperimendi eesmärk. Aga mul ei õnnestunud - nii palju raha kulutada, päeva keskmine tuli vaid 107,25. Nojah, oleks võinud rohkem kommi ja limpsi osta või midagi eksootilist aga ma ju üritasin mõistlikult majandada. Näljas me ei olnud, maiustusi said nii lapsed, kui meie emaga. Lisaks korralikule kõhutäiele üritasin iga päev midagi rohkemat pakkuda - banana split, viineripirukad, vahukoore kuklid, pannkoogid vaarikamoosiga, mmmm... Nädalavahetusel veel ka lõunasöök, mis minu kõhule oli aga liiast, pühapäeva õhtuks suutsin end vaevu liigutada, selline täisõginud põssa tunne oli. Kõige tüütum sellel nädalal oli aga see pidev arvutamine. See, mis ise poest tõin oli kontrolli all aga ema käis ju ka poes ja kulutas minu meelest tühja-tähja peale. Ühesõnaga, saaks palju väikesema eelarvega, kui ainult viitsiks mõelda, mida kotti-potti paned. Ometi tundsin ma tõelist kergendust, kui see nädal läbi sai, sest nüüd saan palju spontaansemalt tegutseda. Võin rahus asju ette osta, teadmata, millal ma täpselt neid vajan (külmutatud tooted, tangained, konservid need ju säilivad kaua). Võin mõnele kiusatusele järele anda, kui tuju tuleb (mul on nõrkus maitseainete järele). Ahjaa, on siiski üks asi miks meie eksperiment päris lihtne oli - me emaga ei tarbi ju kumbki alkoholi, tõeline kokkuhoid :)

reede, veebruar 27, 2009

Kollane



Pealt kuuldud jutud ja suust-suhu levivad kõlakad, veidi liigset lobisemist ja vastuste väljapressimist, väheke sõnade väänamist, natuke ilustamist, teravusi ja kontekstist väljarebimist. Lisaks veel mööda rääkimised, ütles üht mõtles muud, kuulis valesti – see kõik ja veel veidi saab kokku kollases uudises. Mul on aga kahju neist, kes selliseid jutte tõsiselt võtavad. Kahju neist, kes pahaselt kommenteerivad ja neist, kes nende kommentaaride peale solvuvad. Kahju neist, kes sellesse segadikku tõmmatakse ja kahju neist, kes seda kokku peavad kirjutama, pildistama, toimetama. Kahju neist, kes värisevad, kui klikkide hulk sai liiga väike või kommentaare polnud piisavalt. Hulk tühja infot, mis rahuldab küll paljude uudishimu, kuid teeb teistele haiget. Hulk tühja infot, mis annab tööd ja leiba. Surnud ring - kas pole? Mulle teeb haiget, et kuigi üritan oma tööd hästi teha, jään ma ikkagi üheks lüliks selles ringis, mis on tühja täis, tuubil valu ja valesid.
Õnneks on mu töös ka palju ilusat (parim osa on pikad portreelood) ja see aitab muud taluda. Ma hakkan mõistma, et kuigi mulle meeldib pildistada, ei sobi ma oma loomult paparatsoks, ka seda joont on mu töös tihti vaja. Kusagil stuudios konutada ja kasse, lapsi, lilli pildistada ma ometi ei suudaks, igav hakkaks. Kunstist, mis mulle enim sobiks aga ära ei ela...

kolmapäev, veebruar 25, 2009

Kuuma vett meega

Mind võluvad ikka targad mehed, pole midagi parata :) Esmaspäevasel pildistamisel tundsin end nagu põnevas loengus. Kuulasin suu ammuli. Tema aga imestas - kaljukits ja fotograaf, pole võimalik. Veidi aja pärast tuli jälle ringiga tagasi - sa oled 80-ndatel sündinud, eks! Ehhee, meelitaja :) Aga imestama ta jäigi, imelik miks küll?

Kes on pildil?
vihjeks: endine mesinik, õppinud usuteadust (jäi pooleli), õppinud laevamehhaanikuks (ka pooleli).

pühapäev, veebruar 22, 2009

Nõiutud


Ärata mind nõiduse kütkest
tiri mind välja unustuste mülkast!
Õhk on ahvatlustest paks,
kiusatusi tuubil täis
lubadused,
lubadused,
valed ja petuskeemid.

Uhkus ja Ahnus õgivad õõnsaks,
närivad tühjaks kogu metsa puud.
Puud aga kõigutavad muretult oma oksi
ja eputavad hõbedase säraga
nad ei mõistagi, et on seest tühja täis,
tühja täis...

Vaid üks tugevam tuuleiil
ja variseb kokku see võlumets
raginal,
karjumiste ja palvete saatel.
Hilja, liiga hilja abi paluda...

Ärata mind nõiduse kütkest!
Hoia, et mindki ei söödaks tühjaks,
et mu hing jääks alles,
et mu mõte jääks alles,
et mu tahe jääks alles.
Ärata mind nõiduse kütkest...