Neljapäev, november 07, 2019

Miks ma puhata ei oska?

Uute alguste erutavast ja õndsast tundest on saamas argipäev. Õnneks pole see mulle halli laviinina kaela langenud aga ma juba kuulen selle aegamisi valjenevat mühinat. Mõni päev ongi juba üleni hall aga õnneks mitte negatiivses tähenduses. Pigem vajub see mulle peale nagu vana soe pleed kodusel diivanil. Turvaline ja tuttav, veidi kulunud aga oma. Turvalist rutiini tunnen eelkõige digiteerimise töös. Kuigi iga ese on minu jaoks uus, teen nende pildistamisel palju sarnaseid liigutusi. Asjad on paika loksunud ja see mõnus tunne "kõik töötab" muudab mu töö automaatsemaks. Mõnes mõttes ka igavamaks. Aga ma teen seda vaikselt, tükkhaaval nagu mulle asju ette antakse ja päeva lõpus loen tibud üle, panen kenasti kirja ka. See numbrite virr-varr on aga üsna tüütu. Museaalide nimed-numbrid on nagu mingi salakeel mille selgeks saamiseks pole mingit lootust. 
Kool tasakaalustab suurepäraselt seda vaikset tiksumist. Uued teadmised, olgu siis teoorias või praktikas hoiavad virgena.  Loen viimasel ajal nii palju uut ja põnevat. Arhitektuurist ja mälestistest ja ajaloolistest ehitusmaterjalidest.  Isegi keemilised valemid haaravad mind endasse. Huvitav, kas mul on mingi õppimise nälg või millest see tuleb?! 
Siis on päevi, mil pole tööd ega kooli, on lihtsalt üks ootamise aeg. Kas siis on puhkus? Mõnes mõttes küll. Aga kui sul pole nendeks päevadeks plaani, siis tundub see lihtsalt laisklemine. Aja surnuks löömine. Tööluus või popi tegemine. Käid mööda tuba rahutult ringi ja mõtled, mida teha.  Kas on võimalik kuidagi ette puhata? Kui saaks need haigutatud päevad tükkideks teha, purki panna. Ning siis, kui tõesti vaja, sahvrist välja võtta. Kui saaks... Miks ma aga puhata ei oska? Miks ma otsin endale õigustusi kui niisama kodus olen? Kas tuleb see aastatepikkusest palgatööst, kui puhkus tuligi alati just õigel ajal või lausa viimasel hetkel ja sa nautisid seda täiega. Teadlikult. Ja see rahulik kodus olemine teeb kohutavalt laisaks. Sest palju töid, mida võiks kodus ära teha, lükkan millegipärast edasi. Näiteks veinide pudelisse villimine või sahtlite korrastamine või riiete parandamine. Lihtsalt ei viitsi. Logelen niisama. Vähemalt mõnda aega :) 


#Puitarhitektuurikonverents
Ega ma nii väga kodus ka passinud. Käisin fotonäitustel ja muuseumides ja kunstisaalides kondamas. Ühe koolipäeva olime kursusega puidukonverentsil. Ettekandeid oli seinast seina. Räägiti üliigavat reklaamijuttu ja väga põnevat juttu tõesti eriliset arhitektuurist. Oli ka uskumatult naljakaid esitlusi, sest arhitekt ei ole alati jutumees :) Ja kui siia veel lisada  sünkroontõlget teinud naisterahva uskumatult labane kõnepruuk, sai kokku paras meelelahutus. Õhtu ei tahtnud kuidagi lõppeda, sest pärast oli auhinnagala ja vein. Me jäime oma pundiga ühe laua taha lobisema ja pildil olev seltskond oli endale paar tooli ja mõned veinipudelid lohistanud. Lava oli ka juba kokku pakitud, kõik toolid ja lauad ka. Need toolid ja meie laud olid ainsad, mis õhtuks veel pakkimata jäid. Väga mõnus tiksumine oli :)
 
Rahutu hing nagu ma olen, ootan juba uut nädalat. Sest siis algab jälle kool. Digiteerimine läheb ka edasi aga seda ma nii suure elevusega ei oota. Näe, juba ongi laiskus sisse pugenud! Koolis ehitasime viimati karniisi, see pole veel päris valmis. Jäänud on veel viimased tõmbed, viimistlus ning siis peaks tulema värvimise kord. Pean leidma sobiva trafarett mustri mida seinale maalida. Valik on meeletult suur ja samas nii väike. Šabloon tuleb ju ise teha ja muster võiks olla ikkagi ajalooline, mitte lihtsalt ilus. See kõik on nii põnev! Saaks juba värve segada! 

Reede, september 20, 2019

Lubimördiga energiat kogumas

Sel aastal olen palju uut õppinud. Ettevõtlusega alustamine oli suur samm, hetkel tundub, et püsin pinnal :) Siis see digiteerimine, õpin iga päev. Aga nüüd, sügisel sai minust õpilane ka Tallinna Ehituskoolis, erialaks restauraator-viimistleja. Miks ehitus? No need kes mind kauem tunnevad, need teavad kui väga mulle remonti teha meeldib. Ja kui veel on midagi sellist nagu savi- või lubikrohv. Ning kuna mul kodus hakkavad vabad pinnad otsa saama ja hetkel pole ka ühtki vana maja, mida saaks korrastada, siis koolis on see võimalus. Eks uuel suvel saan ennast, juba veidi targemana, jälle kellelegi appi pakkuda :)
Vasakult paremale: Veneetsia kellu, krohvikellu, müürikellu ja pottsepa kellu
Peale tööd veel ka kooli minna, see tundus alguses imelihtne. Meenus EKA aeg ja kuigi mõnes loengus kippus uni peale (väsimus pluss uinutava häälega lektor) siis läksid need neli aastat nagu lenneldes. Ok, mitte ainult kippus uni peale aga ma ikka magasin ka mõnes loengus. Nüüd on aga vaid aastake pingutust, ise ka suurem ja tugevam :) Veidi läksin alt selle mõistega õhtune õpe. No minu jaoks algab õhtu ikka viie-kuue ajal. Aga paraku tuleb koolis olla juba kella kahest, mis on ju lõuna aeg! Aga ma saan hakkama. Digiteerimise töö on õnneks tükitöö ja koolitöö ka suuresti praktiline ehk teooriat koolis vähem ja rohkem kodutööd. Ehk siis koolipäevadel tuleb ennast kokku võtta ja mõlemas kohas kiiremini liigutada. Kui tahta siis jõuab küll! Ja mina tahan jõuda.

Seina lammutamine on alanud!
Esimese tuleproovi sain juba sel nädalal kui algas praktiline töö. Varem olid loengud. Kolmapäeval lammutasime maha eelmise kursuse krohvitud pinna. Töö oli füüsiliselt päris raske, kõigele lisaks hull tolm. Tegin ka paar kavalat lüket, et vähem tööd oleks. Laiskus paneb ikka pea tööle! Näiteks lükkasin kasti vastu seina ja kogu krohv kukkus kenasti sinna sisse, ei pidanud pärast teist kasti kühveldama. Samuti ei hakanud ma pilliroomatti haamriga lõhkuma vaid kiskusin servad peeneotsaliste tangidega lahti ja edasi tuli see juba sirinal ühes tükis maha. Neljapäeval hakkasime peale loengut pilliroomatti paigaldama. Mõtlesin, et jõuan samal päeval ka järgmise etapi ehk sisseviske krohvimise ära teha. No siis saan neljapäeval rahulikult tööl olla ja võin koolipäeva üldse vahel jätta. Ehh, kalkun ka mõtles :)
Pilliroomati paigaldamine tundus olevat kui lapsemäng. Mis seal siis ikka teha, lõikad välja ja seina! Ja kuna meil oli kasutada veel elektriga (!) klammerdaja, siis lootsin selle tööga kiirelt valmis saada.
Naaberboksis käib roomati klammeramine
Ma olen klammerdanud küll ja veel, ikka käsitsi ja tõesti, pikemalt töötades väsib käsi ikka veidi ära. Seega arvasin, et nüüd see väsimus mind küll ei kimbuta ja töö on poole tunniga valmis. Muidugi ma eksisin. Põhjus polnud aga ainult selles, et töö olnuks füüsiliselt raske või keeruline. Asi oli klambripüstolites. Mina sain juhuslikult ühe parima neist enda kätte aga... Peagi hakkasid osad klammerdajad otsi andma ja mõned õpilased jäid tööta. Selge see, et ma ei hoidnud head tööriista ainuüksi endale. Ikka tuleb jagada. Pausid olid tegelikult head, veider küll aga mingil hetkel peab toituma ju ka. Kui ma suure õhinaga midagi teen, siis kipun selle pisiasja ära unustama ja tulemuseks on elementaarne kondinõrkus. Jõuetust aga ma endale enam lubada ei saa. Pean jaksama! Seega rohkem putru ja edasi! Kui nüüd uhkus alla suruda, siis peab tunnistama, et lage tehes väsisid käed ikka ära küll. Sest niimoodi  (vt pilti) käed üleval töötamine lihtsalt pole tavapärane käte asend ja see väsitab.
Kastitäis mörti sai õhtuks seina!
Kella kaheksa paiku oli mu sein lõpuks kenasti roomatiga kaetud. Teised hakkasid koju sättima aga mina tahtsin siiski ka esimese krohvimise ära teha.  Hetkel kui ma seda 25 kilost segupakki tõstsin sain aru kui väsinud ma tegelikult olen. Aga  toimetasin jonnakalt edasi. Mörti segades selgus, et olin vett liiga palju pannud ja ühe koti segu asemel tuli kaks kotitäit segada. Juhendaja ütles: "Võta umbes pool ämbrit vett koti kohta!" Ämbreid oli aga suuri ja väikseid. Ma väikseid ei näinud ja võtsin muidugi suure.  Õnneks oli olemas korralik segumasin, ei pidanud labida ega kelluga segama. Ma polnud kunagi nii suurt segumasinat kasutanud, väike hirm oli et ei jaksa seda hoidagi aga hakkama sain.
Kui koos juhendajaga mördikasti kohale lohistasime ehmusin, et seda nii palju on. Jube raske, kas ikka jaksan täna seda seina panna. Uurisin igaks juhuks, et kas võin osa homseks jätta. No et kui ei jõua, aeg saab otsa, jaks lõpeb... Tegu on lubimördiga ja selgus, et kui veidi vett peale valada siis võib vabalt paar päeva seista. Hingasin kergendatult. Aga ometi muutsin ma taaskord meelt. Peale esimesi kellutäisi olin kui ümber vahetatud. Väsimus kadus nagu imeväel ja siis ma aina loopisin ja silusin ja mökerdasin ja silusin kuniks kast oli tühi ja enamus seinapinnast sai krohvitud.
Ainult lagi jäigi veel teha. Krohvimine on nii äge! Olin tehtud tööst vaimustuses. Ja kuigi ma sel õhtul sisuliselt roomasin koju, olin ma üliõnnelik. Oeh, see kooli asi on ikka väga õige. Mitte ainult see praktika vaid ka kõik need uued teadmised. Igal vabal hetkel ma nüüd aina uurin seda mälestiste teemat ja muinsukaitse nõudeid ja kõike renoveerimisega seotut.
Tempo on küll korralik aga saan sealt koolist nii tugeva energialaksu, et olen pidevas hüpikjänese seisundis. Kogu aeg tahaks tegutseda. Näis kauaks seda tunnet jagub aga praegu olen elevil ja heast energiast laetud.

P.S. Kui sul peale rasket tööd selg valutab ja tundub, et enam liigutada ei saa, siis voodisse viskamise asemel võimle. Lihtne harjutus, tuntud ka koera-kassi ringutus. Mine põlvili maha, toetu kätele ja suru lõug vastu rinda, aja selg aeglaselt nii kumeraks üles kui saad. Hoia asendit. Siis aeglaselt (!) alla tagasi, pea kuklasse ja selg nii nõgusaks kui saad. Hoia! Ja korda seda viis-kuus korda! Minu seljavalu kadus selle peale kuhugi õhku :)

Laupäev, september 14, 2019

Vello42 isik tuvastatud!

Kes on Vello Nelikendkaks? See küsimus tekkis hetkest, kui selle tegelase postitusi märkasin. Kui Kalle mulle aga Vello raamatut ("Vello42 maailma avastamas") laenas, siis uudishimu süvenes. Ilmselt huvitab tema isik paljusid teisigi, sest Vellot googeldades satud paratamatult erinevatesse foorumitesse, kus sama teema üleval. Kes ta on?
Raamatut lugedes jõudsin aga äratundmisele, ma ju tean seda tüüpi. Midagi nii tuttavat oli neis lausetes, mõtetes ja esitamise viisis. Nüüd olen viimaks tema isikus kindel. Alguses ma muidugi kahtlesin, see ei ole ju võimalik? Mingi loogikaviga tekkis sisse aga selline see elu juba on. Miski pole veatu. Peale pikemat kaalumist võin nüüd julgelt välja öelda: Vello Nelikendkaks on Ivan Orava reinkarnatsioon.
Vaidlete vastu? No ma ka algul vaidlesin, iseendaga. Et Vello võiks olla ju mingi keskealine mees ja mingil ajal pidid nad ju koos elama ja hingama. No aga tegelikult on kõik väga loogiline. Sest mõelge ise, Ivan Orav lahkus teadupärast igavikku 2009 aastal, samal ajal kui Vello42 orbiidile jõudis. Vello lihtsalt sündiski kohe 42 aastasena ega jää ka sugugi vanemaks. Selle loogikale saab vastu ainult põhikooli loodusteaduste või matemaatika õpetaja. Mida mina õnneks pole :) Loogivabalt võib öelda, et raamatu esimeses osas tungib Ivan Orav jõuliselt esile. Teises osas on ohjad rohkem Vello käes.
Kes Vellot veel ei tunne see võiks alustada raamatuga või lugeda tema Facebook'i postitusi. Jagan üht vahvat linki ka, meenutamaks seda suve ja Pärnu linna, kus ma tutvusin Vello raamatuga :) NautigeVäga kummaline video

Esmaspäev, september 02, 2019

Kui horisont on viltu!

Sven pildistab, Ellen sätib
aga mina???
Juuli keskel alustasin tööd ühe suurema projektiga - ERM´i aardekambri digiteerimine ehk museaalide pildistamine. Olen kerges hämmingus, kui palju ma olen muutunud. Esmapilgul tundus see töö nagu iga teinegi. Naljatasin vahel sõpradega ja võrdlesin praegust tööd ajakirja juures töötamisega. Et näe, vähemalt ei õpeta keegi kuidas teda pildistama peaks, ei mossita, ei jää hiljaks, ei esita meeletuid tingimusi. Selles ma siiski natuke eksisin. Tõesti, museaalid ise ei vaidle ega nori, küll aga teevad seda varahoidjad. Ja õigesti teevad! Kui kunagi arvasin ma, et olen pildistamisel ikka väga korralik. No, et horisont pole viltu ja kaader ning valgus on paigas, siis peagi selgus karm tõde. Muuseumitöötajate jaoks olen ma ilmselt täielik rapsija, tühipaljas boheem ja vildaka silmanägemisega pealekauba. No päris niii hull see siiski ei ole aga arenguruumi on veel meeletult. Ja selle arenemisega ma nüüd päevast päeva tegelen.

Alguses tegime palju vigu ja teist sama palju vigade parandusi. Kui valesti, siis pole parata, tuleb uuesti teha. Õppisime, panime kõrva taha, vahel unustasime ja siis õppisime uuesti. Staare pildistades oli ikka olukordi, kus oleks tahtnud vigu parandada, uuesti pildistada aga seda võimalust tavaliselt ei antud. Nüüd siis saab. Ja esimesel kuul tuli seda uuesti pildistamist ikka päris tihti ette. Et mõnes mõttes jälle hästi, sest saab vigu parandada. Ahjaa, pildistama peab kohe õigest, sest hiljem mingit croppimist ega valguse korrigeerimist teha ei tohi. Reeglid on sellised.
Valgete kinnastega sirget joont
taga ajamas :)
Mäletan Fotokala aegadest, kui pildi all sai plõksitud: "Näe, horisont on viltu!" See tundus kohatu, ebavajalik või lihtsalt naljakas. Nüüd on sellest saanud meie igapäevane väljakutse. Värvikaardi paigutamine pildi serva käib millimeetrise täpsusega. Alguses panime tunde järgi ehk kasutasime live view´d läbi teleka ja teleka servade järgi sättisime. Siis lisandus kaamera tarkvarast grid ehk abijooned. Aga et ikka täiesti kindel olla, kasutame lisaks abijoontele ekraanil ka nurkjoonlauda põrandal. Kaamera loodimisest ma parem ei räägigi.

Reede, august 16, 2019

Lahkumisavaldus kirjutatakse punasega

Täna viskasid mu une otseülekandes lahkumisavalduse lauale mitmed tuntud ajakirjanikud. Filmilindile jäid tühjad lauad ja nendel paberilehed, millele (punase!) vildikaga kirjutatud: Nimi ja lahkus töölt päevapealt! Tegemist oli poliitilise avaldusega. Noogutasin mõttes nendega kaasa, õigesti tegite! Tubli! Nii peabki vastu astuma ebaõiglusele. (Kusagil kuklas oli olemas teadmine miks see õige samm oli aga lahti seletada ei oska.)
Kaamera liikus mööda pooltühja ruumi. Mõne laua taha oli siiski inimene alles jäänud aga neid polnud palju. Siis jõudis ringkäik ruumi sellesse otsa, kus istusid fotograafid. Korraga olin ise kaameramees (või naine) ja mulle vaatasid rõõmsalt otsa Erik Prozes, Rauno Volmar, Tiit Blaat ning Marko Mumm. Rahulikult, enesekindlalt. Ilma soovita lahkuda. Ma vist ahhetasin ja uurisin neilt, et miks teie siis ei lähe, kõik teised ju... Erik naeratas enesekindlalt ja teatas: "Meie töö on jälgida, mitte sõnu teha, keegi peab lehte ka tegema!"
Vot selline uni täna öösel. Sai vist õhtul uudiseid vaadatud :)
Ja lisaks vaatasin Facebookist Eriku suurepärast tabamust Elmar Vaherist. See pilk lihtsalt on nii läbitungiv, et pelgalt pilti vaadates ajad endalgi selja sirgu ja kipud au andma. Hommikuses lehes kaader teistpidi cropitud, mulle meeldib see siin rohkem :)

 P.S. Aga poisid, teie koos ühes toimetuses? Põnev!

Neljapäev, juuni 27, 2019

Kohtuotsus on tehtud!

Eile õhtul, kui avalduse* esitamisest oli möödunud 57 tööpäeva ja 27 puhkepäeva sain lõpuks oma kauaoodatud kohtuotsuse. Töötukassa lehel on kirjas, et avalduse läbivaatamine võtab aega max 30 tööpäeva. Seda aga, et otsuse tegemist võib lausa kaks korda edasi lükata, kirjas pole.
No ma olin kannatlik, väga, väga kannatlik. Kui esimene tähtaeg kukkus, 20 mai, olin terve päev või tegelikult juba paar päeva varem valmis. Valmis vastama täiendavatele küsimustele, kaitsma oma äriplaani nagu üks korralik emalõvi. Vähemalt nii meile koolitusel räägiti, et paar päeva enne taotluse tähtaega tavaliselt helistatakse, kirjutatakse ja palutakse teha parandused. Lülitasin telefonis sisse kirjade saabumise kõlli ja ootasin. Kui see "õige" kõll lõpuks tuli, hakkasid käed värisema. Kuigi kirja teemaks oli "...edasilükkamine" ja sain kohe aru, et täna veel otsust ei tehtud olin siiski närvis. Ei saanud faili lahti, telefonis polnud ju mul mingit äppi, millega digodoci avada. Kuna olin parajasti Andol külas (kasutasin tema arvutit, et Lelest tehtud kunstpilte töödelda) sain lõpuks Ando abiga ka tähtsa dokumendi lahti. Ja mida ma loen! 20 mai asemel on uus tähtaeg 6 juuni?!?!? See tegi mind muidugi väga kurvaks ja nõutuks. Kas nii saab? Aga kenasti kirjutatud kirjas vabandati, et neil on palju tööd ja lihtsalt ei jõua. Olgu siis! Nemad on ka ikkagi inimesed.
Pilt on ammu tehtud aga kirjeldab veidike
tunnet, et kui oled kannatlik suudad kõike :)
Juuni alguses võtsin taas oma äriplaani ette, et kui küsivad saaks kiiresti parandused sisse viia, et ikka mäletaks, mis seal kõik kirjas, eriti numbrite osa. Nojah, 6 juuni lõunaks tuli meilile digidoc teade. Taaskord otsuse easilükkamine. Seekord olin aga vajaliku äpi alla laadinud ja sain suvilas niitmise vahel lugeda, et uus tähtaeg on 28 juuni. See on ju mägede taga! Oigasin, valasin endale klaasi rabarberiveini ja tähistamise asemel lihtsalt kulistasin selle joogi alla. No tegelikult oli janu ka, palava päikese käes muruniiduki taga jooksmine võtab veidi võhmale. Et karastav jook kulus ära nii ehk naa.
Juunikuu möödus uniselt, ootamine oli piin. Peale jaanipäeva oli ärevus aga juba suur. Äriplaani lahti ei teinud, lihtsalt ei suutnud. Öösiti magada ei saanud, hommikul vara olin üleval. Vaatasin iga kümne minuti tagant kella ja siis kalendrit ja siis telefoni ja jälle kella... Nagu sellest midagi muutuks. Eile olin kuidagi eriti närviline. Iga kord kui telefon kõll tegi haarasin selle lootusrikkalt kätte. Tühjagi, reklaamid, reklaamid... Õhtul kuue ajal sai ootamise aeg läbi. No tööpäev läbi, ei nüüd enam midagi tule. Homme siis uuesti! Ja korraga, veerand üheksa ajal õhtul tuli järsku see kiri. Lihtsalt tuligi kiri! Ja kirjas imetore teade - raha tuleb arvele kümne tööpäeva jooksul :) Ei mingeid täiendavaid küsimusi, ei mingeid parandusi. Kõik oligi korras!? Kirjutasin vist korralikult selle nõutud äriplaani.  Ongi kõik! Olemas! Varsti läheb ralliks! Osturalli ja  raamatupidamine ja aruanded ja muud rõõmud. Ja kõige selle ootamise ajal leidsin ka tööd. Üks pikem projekt, alustan juuli keskel, tootepildid. Üldse mitte see, mis äriplaanis kirjas aga töö on töö. Saan kirjutada oma esimesed arved ja teha esimesed sammud ettevõtjana :)

*Et mis avaldus? Ahjaa - see oli siis Ettevõtluse alustamise toetus, summas 4474 eurot mida ma Töötukasssa kaudu taotlesin. Et saada endale lõpuks ometi arvuti, millega tööd teha! Oma kodus pilte töödelda.

Reede, juuni 21, 2019

Rendirattaga Helsingis

Käisin eile koos noorema tütrega Helsingis, lihtsalt niisama, suve nautimas. Ja ma lihtsalt pean kiitma ja reklaamima sealset rattalaenutuse süsteemi. Enne reisi oli just-just jõudnud Tallinnasse elektrilise tõukeratta rendisüsteem.
Mu vanem tütar sai seda veidi kasutada aga paraku uue ratta leidmine osutus keeruliseks. Veel keerulisem oli leida kahte vaba ratast, sest ta liikus koos kaaslasega. Et nagu on süsteem ja nagu pole ka. Ehk rohkem oleks rattaid vaja, palju rohkem. Loodame, et peagi tuuakse juurde!!!
Foto: Spirit FM
Igatahes sain siit mõtte Helsingis samuti tõuksid rentida. Seal juba neid jagub, ilma ei jää. Laadisin alla vajaliku äpi - VOI Scooters aga paraku pidin pettuma. Sest noh, üksi saan ma seda kasutada küll aga.. mu 14 aastane tütar paraku mitte. Vanuse alampiir on 18 aastat. Sama on muidu Tallinnas. Selge, ootame veidi kuni laps kasvab, mis teha. Edasi uurisin ühistransporti ja tahtsin osta juba mõlemale päevapiletid, kui märkasin HSL kodulehel, et Helsingis on olemas ka linnarataste süsteem. Valisin päeva paketi. Maksab viis eurot ratas ja üks kasutaja saab rentida kuni neli ratast. Selles mõttes väga mugav, et kui lähed sõprade, perega ei pea igaüks endale kasutajat tegema ja eraldi maksma. Tõuksidega see just nii on, lisaks peab kõigil olema telefon ja sinna alla laaditud VOI äpp. Meile sobis see rattasüsteem igatahes hästi. Selle päeva jooksul võid lugematu arv kordi ratast laenutada, ainus tingimus on see, et kui üksik sõit kestab üle 30 minuti tuleb järgmise pooltunni eest maksta juurde 1 euro, max võib võtta ratta viieks tunniks. Pikem laenutus ei ole tegelikult aga sugugi vajalik, sest rattajaamu on iga nurga peal. Meil oli pikem sõit vist 20 min. Kaardilt on näha kui tihedalt linn neid täis on, kus on rattaid ja mitu neist kasutamiseks vabad on. Paaril korral küll tundsime veidi kadedust, kui tee ääres neid elektrilisi tõukerattaid seismas nägime. Sest neid saab igale poole maha jätta. Pole vaja jaama viia. See kerge kadeduse tunne tekkis siis, kui tahtsime korraks mõnda poodi sisse minna aga jaam oli kaugel (!) ehk nurga taga või kahe nurga taga. Ja ma ei uurinud ka võimalust, et kas ja kuidas saab ratta korraks seina äärde jätta. Mingit lukku ma ratta küljes ei näinud ja mina ei julenud küll ratast järelvalveta poe ette üksi jätta.
Teine imeline asi, mis ratastega kohe seondub on teed. Siin on rattateed ja need on igal pool ja tähistatud ja inimesed arvestavad sellega. Ehk harva jalutab keegi rattateel ja ratturid mahutuvad kenasti kõik liiklema. Kui ise teekonda planeerida, siis võib vahel tekkida olukord, et sõidad kõnniteel või sõiduteel. Kasutades aga HSL-i äppi suunab see sind kenasti rattateedele.
Panime rattaid laenutades tähele, et mõnikord ei töötanud tabloo, mis näitab kui kaua sa oled juba sõitnud (oluline info, sest 30 min on piir) ega ka sõidukiirust (minu jaoks mitte oluline info). Mõnikord oli koodide sisestamisega probleem aga Kirke pani tähele, et laiema tablooga rattad töötasid alati aga kitsa tablooga rattad kippusid streikima. Võib olla oli see juhus aga tähelepanek ikkagi. Kiiresti õppisin ka selgeks millise numbrini ma oma rattasadula alla (alati allapoole) kruvima pean. Minu nummer oli 10 ja Kirkel  8. Nii palju pikemate jalgadega on see plika minust :(
Järgmine kord Helsingisse minnes võtan kindlasti taas rattad, jõuab kaugemale ega väsita ja pole muret, et kas tagasi laevale jõuab.

Kolmapäev, juuni 05, 2019

Sain kätte selgeltnägija sertifikaadi

Unenäod on minu jaoks maailm täis seiklusi, põnevaid paiku ja imelisi vaateid ning võimalust kohtuda inimestega, kes on meie hulgast lahkunud või keda muidu näed harva. Ja kuna uned on mul erakordselt selged ning detailirohked, siis ajan vahel segamini, et oli see nüüd unes või ilmsi.
Mõni päev tagasi oli üks selline tore ja küsimusi tekitav uni: Olen kusagil reisil,  kohmitsen oma kapi kallal, et välja minna. Tuppa tuleb üks selgeltnägija, guru paljude jaoks. Ma olen teda pildistanud, tunnen ja tean teda. Seega ma ei imesta, et ta joonelt minu juurde tuleb, lai naeratus näol. Vahetame viisakusi, siis surub ta mul kätt, kuidagi pidulikult ja ulatab mulle mingi uhke dokumendi. Uhke selles mõttes, et paber on tugev, struktuurne, tekstid uhkeldavate fontidega, hästi kujundatud ja lisaks sellised kuldsed reljeefsed pressitud templid lehe alumises servas.  Allkirjad  näikse olevat kirjutatud sulega, näevad kuidagi galligraafilised välja. Tegemist on selgeltnägijate tunnistusega, sertifikaat selle kohta, et olen nüüd ametlikult läbinud kõik katsed ja olen võetud nö sumfti.
Maigutan suud. Meenub, et tõesti olen hiljuti mingeid eksameid teinud. Guru soovitab paberi ära peita, mingi teema sellega. Ma tean ja ei tea ka, punastan. Sosistame, voldin paberi kokku ja peidan pesu vahele. Mõte, et nüüd olen siis ametlikult selgeltnägija tekitab mus ebamugavust ja vähemalt esialgu ei taha ma sellest teistele midagi rääkida. Las olla mu väike saladus.
Edasi lähen õue ja seal jooksevad ringi karupojad. Müdistavad vahvalt edasi-tagasi. Keegi ütleb, et püüa karupoega paitada, see toob õnne. Püüan aga loom libiseb must kiirelt mööda ja saan vaid näpuotstega ta karva silitada. Võimalik, et sellest piisas. Vaidlen enesega, ma pole ju ebausklik ja taas meenub see sertifikaat, mille äsja olen saanud. Ajus toimub nagu plahvatus, suur segadus. Mõte ei suuda enam kaasa minna. Ärkan.
Täna oli aga selline uneke: Istun linnas ja vestlen ühe sõbraga, ajakirjanikust sõber. Kuju on võõras aga ma "tunnen" teda hästi. Kord meenutab üht, siis teist-kolmandat. Aju on ilmselt mitmest tuttavast ajakirjanikust  ühe kokku klopsinud. Korraga näeme, et kadunud Jüri Aarma jalutab raamatut lugedes. Või õigem oleks öelda - liugleb. Sest ta küll liigub aga nagu oleks teda relssidel liigutatud. Aeglaselt ja ilma ühegi kõikumise värinata. Veider, mõtlen ma, tavaliselt näen unes surnud inimesi aga nüüd nii kohe päriselt?! Mu sõber Aarmat ei märka ja jätkab juttu teemal, kuidas talle ükskord keset ööd võõras mees koju sisse marssis ja mis äge pidu selle peale lahti läks. Aarma tõstab pilgu raamatust ja sekkub: "See juhtus ju minuga, mulle tuli võõras külla ja läks peoks!"  Mu nimetu sõber on häiritud ja hakkab ebalevalt vastu vaidlema. Aarma naerab ta välja: "Sina! Kes sinusugust usub, vaata nüüd ennast, selline ontlik nagu sa oled. Minuga juhtuvad sellised lood. Minuga!" Ta jätkab oma meenutusi nagu oleks mingis telesaates. Vaatab kujuteldavasse kaamerasse ja lisab oma juttu täpsustavaid ja pikantseid detaile. Vaatame sõbraga seda nagu telekast. Sõber lööb käega ega ürita enam vastu vaielda. Siis korraga hakkan ma mõtlema. Aarma on ju surnud?! Kuidas ta siis nüüd seal räägib. See on ju värske saade, tänased uudised. Küsin sõbra käest, et kuule mis värk on? Kuidas ta seal olla saab?
"Post-production, post-production..." vastab sõber raugel häälel

Teisipäev, mai 28, 2019

Ehmatusega haiglasse

Mida teha, kui lapsel on meeletu peavalu aga valuvaigisti ei aita!? Valu läheb hoolimata tablettidest aina suuremaks. Kui enne valuhoogu läheb  silme ees pilt nii häguseks,  et ühe silmaga enam ei näe ja mõne aja möödudes kaob  sõrmedes tundlikus? Tekib hirm, kerge paanika. On pühapäevane päev, perearstil vastuvõttu pole. Helistasin siis perearsti nõuandeliinile 1220. Sealt soovitati kutsuda kiirabi või minna EMOsse. Hetkegi kaotamata tellisin takso, et arsti juurde sõita. Kiirabi tundus kuidagi äärmuslik olevat. Takso ilmselt parkis me akna all, sest saabus 1 minutiga. Kiiremini kui kiirabi!
Haarasin esikust midagi peale, Kirke toppis tossud paljaste jalgade otsa. Riided, mis meil seljas olid, sobisid küll soojas toas kandmiseks aga mitte õues. Ilm oli  sel pühapäeval külm ja vihmane. Aga mis sest, tagasi tuleme ka taksoga, mõtlesin.
Kirke võttis telefoni kätte ja pillas selle siis ootamatult maha. Seisis ja vaatas enda ette, miks? Kuidas? Käed ei suuda lihtsalt midagi hoida, on tundetud. Hirm süveneb. Mis see veel on?
Taksosse tuleb ta talutada, jalad võdisevad all.
Olen segaduses. Oot, ega ometi insult?! See pole ju võimalik!!!! Jõuaks juba kiiremini kohale.
Millegipärast arvan, et 14 ei saa enam Lastehaiglasse. Seepärast astume sisse PERHi suurde majja. Järjekorranumber, ootamine ja siis suunatakse ikkagi Lastehaiglasse. "Olete kindel!?" küsin lausa kaks korda. Läbi vihma teisele poole teed. Nüüd märkan, et olen valinud valed riided, valed jalanõud, vihnavarjust ei tasu unistadagi, seda pole. Lastehaiglas võetakse meid juba ukselt vastu. Ei mingit numbrit ega ooteaega. Ainult üleriided kästakse garderoobi viia. Jooksen sinna ja kohe kiiruga tagasi. Laps on juba meedikute hoole all, küsitletakse, mõõdetakse vererõhku ja palaviku. Seletame, räägime. Tuuakse ratastool ja laps sõidutakse ootetuppa, voodisse pikutama. Õdede jutust saan teada, et eluohtlik ta seis siiski pole, liigitatakse "kollaseks". Infolehest loen, et see tähendab abi andmist tunni jooksul. Toas palub Kirke mul rulood ette tõmmata, sest isegi see vähene valgus, mis vihmase ilmaga tuppa tungib on liig tema jaoks. Ootame. Mõne aja pärast on peavalu läinud nii hulluks, et laps hakkab oksendama. Samal ajal, kui ma lapse juukseid hoian vaatlen huviga kui leidliku disainiga on kaasaegsed oksekotid.  Need  saavad minult mõttes vaid kiidusõnu.
Tunni möödudes jõuab meieni lõpuks ka valvearst. Arvab, et tegu võib-olla migreeniga. Aga siiski tuleb asja veidi uurida, et välistada puugihaigused ja muud infektsioonid. Suunab edasi EMO jälgimispalatisse, analüüsid, tilguti, ravimid ja hommikuni jälgimisele. Saame ainsasse palatisse, teised voodid olid suures ruumis ja eraldatud üksteisest vaid kardinatega. Palati ainus miinus on see, et siin pole saatjale mõeldud lamamistooli. Ööseks ma seega lapse juurde jääda ei saa. Ja külm on siin ka. Röövin lapselt ühe teki ja kerin ennast plastikust toolile kerra.  Haiglasse jõudsime kella neli ja kaheksa ajal hakkab meil vaikselt kõht tühjaks minema, oleme mõlemad vaid hommikuse söögiga. Või mina olen, laps oli...  Väljas sajab, tuul on vahepeal nii tugev, et vihm sajab diagonaalis. Mul pole ei vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Tõesti ei taha kopsupõletiku saada. Automaadis on ainult magusad näksid ja neid laps ei taha. Helistan vanemale tütrele, ta elukaaslasel on auto ja palun abi. Loomulikult tõttab ta meile appi, täpsemalt oma väikesele õele. Kuigi nad ootavad hetkel külalisi. Aga nad tulevad, lasevad oma külalised tuppa ja toovad haiglasse õhtusöögi - kuivikuid  ja croissante, sest muud lapsele lubata. Samuti magamiseks sobilikud riided. Kümne paiku jätsin lapse haiglasse ja hommikul üheksast olin tagasi. Ootame taas arsti.
Kirkel on kõht tühi ja lähen uurima, kas talle hommikusööki ka tuuakse? Pole ette nähtud. Aga nad võivad teed teha. Kohe kui hommikuse analüüsi vastused käes. Et enne ei saa süüa, kui on selge, et tohib! Oeh! Lõpuks, kell 12 sai kannatus otsa ja uuesti hommikusööki küsides sain vastuse: kohe tuleb arst.
Hommikune valvearst oli samuti väga sõbralik. Diagnoos polnud muutunud - ikka migreen, see auraga. Analüüsid kõik korras, põletike pole. Nüüd tuleb lihtsalt hakata valupäevikut pidama. Neuroloogile aeg panna ja koju kangemaid ravimeid varuda.
Sõbralikult naeratades teatas, et see pole midagi hullu. Et tal endal on ka migreen ja et nüüd on väga häid ravimeid. Tõhusaid. Imestas minu üle, kui ütlesin, et mul haruharva pea valutab ja kui, siis läheb kohe üle. Ta ei osanud arvata, et selliseid naisi ka on.  Et migreen olevat tänasel päeval lausa elu loomulik osa. Võimalik. Aga teismelisena saada teada, et sul võib peavalu tulla väga tühisest asjast ja nii tugev, et halvab su terveks päevaks - see pole just kõige toredam teadmine. Loodan, et kui tal sarnane valu tõesti korduma hakkab, siis väga harva. Et ikka elada ka saaks. Jõudu talle ja kõigile teistele, kes selle kuratliku haiguse käes vaevlevad!

Esmaspäev, mai 13, 2019

Tagasi lapsepõlve, koos tütrega.

Foto: Nukuteater
Oli see nüüd üks tavaline pühapäev või eriline emadepäev, mine sa võta kinni! Aga häid emotsioone sai kogutud küllaga :) Hommikul tegi noorem tütar mulle erilise hommikusöögi - banana split koos mõnusalt kange musta teega. Mmmaitsev  ja väga armas :) Mu vanem tütar kutsus mind  aga teatrisse. Nii sattusime koos tagasi lapsepõlve ja seda nii mõneski mõttes.  Käisime koos vaatamas Nukuteatri etendust "Tim Thaler ehk müüdud naer".  See raamat oli üks mu lapsepõlve lemmikuid ja loomulikult soovitasin seda ka oma lastele. Lele nautis seda lapsena samuti kui mina. On lihtsalt selline lugu mis kõnetab. Loomulikult ootasime etendusest seda sama, lootsime parimat. Mõttes olime valmis mõlemad oma lapsepõlve tagasi minema. Ja me ei pidanud pettuma. Oli see alles etendus! Kõik oli paigas! Lavakujundus, lavastus, liikumine, näitlejad. Ma olin eriti vaimustuses Taavi Tõnissonist. Milline karakter! Ja veelkord - liikumine! Igas stseenis oli midagi, mille peale oleks tahtnud käsi kokku lüüa. Kõlan ilmselt nagu väike laps, kes vaimustub kõigest uuest. Aga no tõesti, see oli ilus ja väga hästi läbi mõeldud, lavastatud. Näiteks laev tormisel merel.  See kuidas stangede liikumisega oli lainetust imiteeritud. Kuidas näitlejad käsipuude külge klammerdusid. Või jooksmine läbi linna. Kaht suurt ratastel tellingut (millel nii trepid kui redelid) liigutati mööda lava ringi ja samal ajal jooksis, ronis näitleja nagu kaskadöör mööda seda. Äärmiselt nauditav ja tekitas mulje kui pikast ja keerukast teekonnast. Lihtne aga väga mõjus! Mis mulle eriti meeldis oligi see, et lihtsate vahenditega tehti väga palju. No videoprojetsioon muidugi toetas seda kõike. Aga siiski, mind see vaimustas.
Istusime teises reas, väga head kohad. Meie lähedal ei paistnud lapsi olevat. See vaid võimendas tunnet -  polegi lasteetendusele
sattunud. Ma ei tea, mis tundega vaatasid seda lapsed. Kas nad mõistsid? Märkasid? Vaimustusid? Lelel oli küll kahju, et ta seda etendust lapsena ei näinud. Minu jaoks tuli see vastupidi õigel ajal. Tagasi lapsepõlve, olles samas niipalju targem, et oskad hinnata ja märgata hoopis teisi detaile. Neid, mida lapsena ehk loomulikult võtad ja tähelepanuta jätad. 
Veelkord aplaus ja sügav kummardus! Tänud Taavi Tõnissonile lavastuse ja rolli eest! Oli väärt elamus :)

Laupäev, mai 04, 2019

Ma tahan oma raha tagasi!

Öeldakse: Loll saab kirikuski peksa. Tõsi ta on ja vahel saad peksa nii, et taipad seda alles tükk maad hiljem... Minuga juhtus just nii. Avastasin juhuslikult, et mu arvelt on raha maha läinud Amazon Primele. Miks? Kuidas? Mille eest? Sorin oma mälus, Amazonis kontot pole. Kogemata ei saa ju ka tekkida. Uurin lapse käest, et äkki tellis minu teadmata midagi. Ei miskit. Okey, Amazoni lehel on võimalus ka salasõna taastada, kui oled unustanud. Proovin järele! Sisestan oma meiliaadressi ja palun uut parooli. Ei midagi, kontot pole. Nagu ma arvasingi! Panga ajalugu sirvides leidsin, et olen Amazonile maksnud regulaarselt iga kuu, alates jaanuarist ja ligi 12 eurot. Asi on veel hullem, kui arvasin, polegi ühekordne makse. Googeldades jõuan digigeeniuse lehele ja mõistan, et olen hädas. Mingi tobe petuskeem, ei muud. Minu jõud käib sellest üle. Otsustan minna lihtsamat teed (kuna kontot mul ju ei ole) ja kohe oma pangakaardi sulgeda. Lükkan seda päeva aga aina edasi, sest täna ei sobi ja homme ka mitte. Vahepeal räägin oma murest ühele sõbrale, kes annab head nõu: kui on alusetud maksed saad need pangas tühistada. Tore, teeme proovi! Peale korduvalt luhtunuid katseid asi telefoni teel korda ajada jõuan lõpuks pangakontorisse.  Tige nagu herilane. Telefoni teel lihtsalt jäingi ootele ja seda mitu päeva järjest. Pangas läheb kõik üllatavalt kiiresti, järjekorda pole. Noormees, kes mu muret kuulab, teab kindlalt, et tegu on Netflixiga. Ta ise tellib ka, summa olevat ka sarnane. Mina kahtlustan endiselt mingit kurikavalat hanekstõmbamist. Eriti kuna summa on sarnane, mitte iga kuu täpselt sama. Et petturid kopeerivad kuidagi seda ja panevad lollid (nagu mina) uskuma, et tellisid või siis nende lapsed tellisid selle teenuse. Tagaruumist tuleb noormehele appi minu vanune naine. Küsib veelkord üle, kas olen ikka kindel, et lapsed ei tellinud. Tal olevat olnud nii, et algul eitasid aga pärast tunnistasid üles. Hakkan juba kahtlema aga  raputan siiski pead - ei tellinud. Usaldan oma last. Pealegi, minu kaardiandmete sisse toksimine nõuab juba teadliku pettust ja seda ma temast ei usu. Maksete alusetu tühistamine maksab 20 eurot, tuletatakse mulle sõbralikult meelde. Oijah, jään endale kindlaks. Vaidlustame! Tellige uus kaart ja paneme vana kinni, kui uus käes. Siis selgub, et maksete vaidlustamiseks tuleb kaart siiski kohe kinni panna. Ohkan, võtan veidi sularaha välja, et lõpetada see tüütu pangaskäik. Enne lahkumist palub too naisterahvas, et ma kirjutaks kindlasti Amazonile. Et kui vaidlustamiseks läheb saab nende vastuse avalduse juurde panna. Isegi, kui nad ei vasta. Luban asja käsile võtta ja helistan Lele'le, et ta aitaks mul seda kirja koostada.
Pangast suundun aga hoopis Triini peale, pilssi kraapima. Elan ennast välja ja kraabin jõuliselt ning eriti põhjalikult :)
Õhtul kodus ilmub korraga telefoni üks vana sõnum. Tegelikult minu tühi sms ühele sõbrale, mille olen ekslikult talle saatnud. Seda vaadates satun ajas tagasi ja märkan detsembris saabunud sms-i - teie kinnituskood Amazonis on... Appikene! Mul siiski ON konto Amazonis!?! Ja siis hakkab meenuma... Aasta lõpus ostsin uue telefoni. Sellele kaasi otsides käisin mitmes netipoes. Leidsin ühed sobivad kaaned, tegin konto, hakkasin tellima aga peale kaardinumbri sisestamist märkasin, et polegi tasuta saatmine. Katkestasin tehingu ja sinna paika see asi tolle poega jäigi. Vähemalt arvasin ma toona nõnda. Aga selgus, et mingil hetkel olin siiski nõustunud (?) mingite tingimustega, ise täpselt mõistmata mida ma teen. Tuleb välja, et olen kõige tavalisem ullike, kes netipoes käituda ei oska :( Niuks! Sain uue parooli ja logisin kontole sisse. Kusagilt aga ei paista, et oleksin midagi tellinud. Kogu tehingute ajalugu on tühi. Sorin seal lehel ringi nii pool tunnikest aga ei leia midagi. Lõpuks otsustan kirjutada vihase kirja ja proovin lehe allosast leida kontaktide kohta. Seal aga torkab silma tuttav sõnapaar: Amazon Prime. Klikkan sinna ja nüüd ma näen - kõike! Seda, millal ma liitusin, millal oli viimane makse ja millal tehakse uus. Leian ka koha, kust teenuse tellimine lõpetada. Liiga lihtsalt see siiski ei käi. Kolm korda küsitakse üle, et olen ma ikka kindel, täiesti kindel? Järgmisel päeval saan oma raha tagasi. No täpsemalt viimase makse. Ja pangale kirjutan häbipuna näos kirja, palun ärge vaidlustage midagi, ise olin loll, vabandust tülitamast. Pank õnneks mult selle vaidlustamise avalduse eest raha ei küsi. Asi seegi :)
Kas olen nüüd targem? Vaevalt, sest ma ei tea endiselt, kuidas see jama juhtus. Aga ettevaatlikum olen kindlasti!

Reede, aprill 26, 2019

Kevadine joogatund pilsis

Tänavune kevad on olnud väga asjalik ja toimekas. Kord siin, kord seal remondin ja parandan. Kodus ja suvilas. Nüüd lõpuks jõudsin niikaugele, et veidike ka Triini peal toimetada. Üheks tööks (mida mulle usaldatakse, ei tea küll miks...) on olnud ikka see jube tüütu pilsi ülevärvimine. Varasematel aastatel on lahtikoorunud värvi olnud õige pisut, väikesed iluvead vaid. Rohkem vaeva sai nähtud katete maha kiskumise ja tagasipanekuga. Veidi kondiväänamist ja asi korras. Laeva keskel pole see töö väga keeruline ka. Otsid jalgadele tuge, mõned kükid ja tobedad uppis poosid aga pääsed kenasti igale poole ligi. Vähemalt on mul mälus selline, niks-naks ja valmis, töö olevat.  Sel aastal oli aga kõik teisiti. Värv oli ootamatult täiesti lahti tulnud. Või tuli, kui ma veidike kaasa aitasin. Ja kuna tööd oli oodatust rohkem, aeg hakkas otsa saama ja väsimus kippus ka peale, siis jätsin laeva ahtri ja vööri osa teiseks päevaks. Ise arvasin, et kui keskel toimetasin kolm tundi siis nüüd peaks tunnikesega hakkama saama. Koera saba vaid jäänud :) Ahhaa! Vale puha! Ikka läks üle kolme tunni. Ja siis ei toimetanud ma enam üksi vaid  kapten ise ulatas abikäe :) Kuigi ega sinna taha ahtrisse ta väga minna ei tahtnud, talle jäid suuremad ruumid. Sest seal augus alles õige joogatund algab. Lagi tuleb pähe ja küljed litsuvad vastu. Jalad on sõlmes ja  kael keerdus. Aga mina mahtusin õnneks kuidagi ikkagi ära. Paraku oli vanaproua Triini otsustanud just seal kogu oma meigist vabaneda. Lahtine värv kobrutas üle terve pilsi. Töö tundus lõputu! Seda lahti lükates oli tunne nagu urgitseks ma hiiglasliku Napoleoni koogi kallal. Nii kena kihiline ja krõbisev oli see värv. Maitsta ei proovinud aga kange koogi isu tuli küll peale. Pärast immutasime koos Tõnuga seda puitu korralikult, ikka mitu korda. Pea kumises ja valutas sellest aroomist veel pikki tunde. Aga värvida ei jõudnud, jääb homseks. Ma ise paraku homme ei jõua, vahepeal vaja Türil ka toimetada.
Sadam on praegu nii tihedalt välja tõstetud paadikesi täis, et raske on seal vahel laveerida. Ilmselt hakatakse nädalavahetusel osasid neist vette laskma. Ja kui Triini läbi mahub, saab ka tema vette. Ikka sinna, kus on ühe purjeka koht. Siis saab tekki värvima hakata ja see on juba palju lustilisem töö, kui pilsis kükitamine :)

Teisipäev, aprill 16, 2019

Inimene õpib...

On veider tunne avastada, kui palju olen viimaste kuudega muutunud. Mu enda jaoks tundub see kohati lausa kannapöördena. Eemalt kaedes, asi ilmselt nii karm ei ole. Kuigi, sel päeval, kui saatsin oma uhke äriplaani Töötukassale ära ja sain kokku sõbranna Reedaga, siis ka tema märkas mu muutumist. Oli selline pidulik hetk ja tunne, et tahaks seda koos kellegagi tähistada. Kutsusin siis Reeda kohvile. Ja mingil hetkel temaga jutustades märkasin, et kasutan veidraid väljendeid. Ikka neid ametlike termineid: puhkuse olen ajastanud, eesmärk on liikuda selles suunas jms. Naersin enda üle ja kange tahtmine oli arvet makstes öelda: "Mina teen täna välja!" asemel hoopis: "Tänast üritust finantseerin seekord mina!"

Selge see, et kui oled pikka aega mingi asja sees, hakkab see lõpuks su ajudele. Nagu kaua kodus olnud väikeste laste vanemad räägivad teistmoodi. Aga see projekti kirjutamine oli nagu diplomitöö tegemine. Väga põnev ja hariv. Õppisin iga päev midagi uut nii asjade kui enda kohta. Ning kui aus olla, siis pole ma varem iseendaga nii palju tööd teinud, pole kunagi nii põhjalikult ennast analüüsinud. Otsinud oma nõrku ja tugevaid külgi. sest kui tihti seda reaalselt ikka teha tuleb. Vahel ehk tuli mõnda ankeeti täita, küsitlusel osaleda. Kümme minutit analüüsi, mida see annab? Kõige pikem oli ilmselt aastaid tagasi tööl toimunud arenguvestlused. Ja need kestsid umbes pool tundi, mitte kaks kuud jutti. Ja ma vihkasin neid, kartsin - tõsiselt! Ma ei saanud aru mida minust tahetakse, miks mind kontrollitakse?! Ma teen ju oma tööd nii hästi nagu oskan ja punkt! Milleks see ülekuulamine?! Täna näen ma seda hoopis teisest küljest ja taipan, milleks see vajalik oli ja mida mult tegelikutl oodati. No nüüd on selleks juba veidi hilja aga ma ilmselgelt ei kardaks seda enam.
Kui olin äriplaani ära saatnud, siis lükkasin oma vana läpaka kapi alla peitu. Ei tahtnud enam hetkegi seda pilli näha. Paar päeva hiljem läksin hoopis toredale kanumatkale. Kaks väga toredat päeva. Mõte puhkas, muskel kasvas. Seltskond oli super (minnes tundsin vaid üht inimest) ja ilm oli lausa kingitus. Aprilli alguses ja nii soe ja päikest täis nädalvahetus. No uskumatu! Uuel nädalal tuli jälle lund ja lörtsi. Sellise ilmaga poleks ma ilmselgelt seda kanuumatka nautinud. Aga mul vedas ja see matk oli minu jaoks lihtsalt nii täpselt ajastatud. Eesmärgid oli mitte ümber minna, mitte segi ajada vasakut ja paremat ja vastu pidada, et ikka jaksaks!

Ja täna, oma uues eesmärgistatud elus, lõpetasin just remondi lapse toas. Ühte seina sai kena helehall tapeet ja teise panime valge.  See valge oli aga kurb üllatus. Praagi kastist ikka alati head kraami ei saa :( Servad olid õrnalt roosad, seina pannes ei märganud. Arvasime, et see roosa liim kumab läbi ja pärast, kui kuiv, on kena valge. Aga eksisime. Hommikul märkasime ka seda, et lisaks roosadele servadele kumas tapeet läbi. Ehk betoonseina pahteldatud kohad olid kõik selgelt näha. Ja see ei olnud kena vaatepilt. No tuli meelde kohe reklaamlause lapsepõlvest: "Ärge minge närvi, leidub valget värvi!" Ja nii ma ka tegin. Värvisin seina üle, kaks korda, sest esimesest korrast polnud kasu. Ja siis muidugi tuli üle värvida põrand ja siis veel ka mõned kapid. Aga tuba näeb nii ilus ja helge välja. Totaalne muutumine, sest enne oli ainult põrand valge aga seinad mustad. Mul on hea meel, et see must periood meie kodus nüüd lõpuks läbi on :)

Sellega peaks sisetööde aeg ka ümber olema. Nüüd algab kevad! Jälle! Sel aastal on see, nüüd algab kevad, tunnet olnud nii mitu korda :) Homme on plaan sõita Türile ja kasvuhoone ära parandada, taimed ootavad ümberistutamist nii seal kui kodus aknalaual. Linnakorteri akna alla tahan ka paar puukest istutada. Varsti kasvab siin džungel, samasugune nagu Türil, seda ootan ma küll põnevusega. Kevadesse neid tegemisi ikka jagub, hea et on aega! See tähendab, et sel kevadel jõuab palju ära teha :) 
Tunnen ennast isegi nagu see aknalaual kasvav tomatitaim, kõik on nii uus ja põnev ja soojad ilmad on alles ees. Päikest täis kevad ootab mind!

Teisipäev, märts 26, 2019

Pleksiklaas kassi ja kevade vahel

Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, jah teisiti... Või oleks õigem öelda nurr-njäu ja teisiti ;) Igatahes ei suutnud ma loobuda taimedest oma aknalaual ja otsustasin uudishimuliku kassi vastu võitlusse astuda. Natuke nuputamist ja tundub, et töötab. Ostsin Noorest Tehnikust kaks pleksiklaasi tükki, lasin jootekolbiga augud sisse ja riputasin akna ette. Voila! Kassil on esialgu veidi probleeme selle takistuse mõistmiseks. Kohe, kui olin klaasid üles pannud, hüppas ta põrandalt aknalauale ja põmaki vastu klaase. Panin hoiatusribad peale. Nüüd teab! Need punased teibiribad on ka muus mõttes igati tõhusad kassi peletamiseks. Tavaline teip ei tööta, liiga pehmo ta jaoks. Aga see, Pakendikeskusest saadud kottide kinnitamise teip on super. Ja punane värv annab ka ilmselt oma osa. Kassi käpad jäävad rippuva teibiriba külge kinni ja see on tema jaoks nii vastik-vastik, et hoiab sellest targu eemale. Andsin talle alususeks veidi teipi "mängimiseks" õppis ja nüüd hoiab sellest eemale. Mul on näiteks telekas ka sellega kenasti ära kaunistatud. Varem ronis ika teleka otsa, kõõlus selle serva peal ja pressis end teleka taha. Kogu aeg oli hirm, et telekas lendab kummuli. Olin teise küll kividega ära tasakaalustanud aga kass ju ka kasvas, aina suuremaks. Nüüd, kui punased ribad peal, hoiab telekast õnneks eemale. Tegelikult lootsin ka taimi ainult ribadega kaitsta aga ta leidis ikka mõne prao, kus teipi ees polnud ja trampis ülbelt potist läbi. Liiati ei meeldinud mulle see vaatepilt. Hetkel on ribad ainult servas, sinna ma klaasi ei pannud. Loodame, et töötab. Ja kui tšillid, tomatid suuremad, saab ehk ribad nende külge panna või äkki... äkki, pole neid siis enam üldse vaja. Optimist, nagu ma olen, lootma peab alati :) Aga elu ilma tšilli ja tomatita aknalaual ma enam ette ei kujuta. Ma vajan seda lõhnavat džunglit ja selle ma ka saan!

Neljapäev, märts 14, 2019

Arvuti valin välimuse järgi

Ilus töölaud ja arvuti, foto: Digitaltrends.com
Hirmus töölaud ja arvuti, foto David Brown, Flickr
Olen oma tegemistega jõudnud nii kaugele, et aeg on mõelda millist arvutit endale hankida. Mu esimene mõte oli, et ostan mingi "normaalse" läpaka ja korraliku monitori sinna juurde. Tundus mõistlik. Järgmine samm oli, et aga kui ikka võtaks lauaarvuti. Et nagunii ma ei tassi seda läpakat pidevalt kaasas ja lauakaga saab töö kiiremini tehtud. Tegelikult ma ei tea, kas saaks? Arvan vaid. Ja siis mu mured alles algasid. Heakene küll, jääme lauaarvuti juurde. Uurisin veidi hindasid ja tegin juba mõttes mingi otsuse ära. Siis aga - laud! Mul pole ju toas enam kirjutuslauda mille taga tööd teha. Lauda on vaja! Ja kuna ma alles sain oma toa ilusaks, siis on vaja ka ilusat lauda. Otsisin siit ja sealt. On ilusaid ja väga koledaid laudu, kipakaid, logisevaid ja korralike. Kuna ma plaanisin osta lauaarvutit, otsisin esmalt selliseid, kus oleks mingi sahtel või vähemalt koht selle arvuti kasti tarbeks. Selliseid laudu oli aga vaid üksikuid ja needki nii koledad, et lihtsalt hirmus kohe. Mõned väiksemad, mis minu tuppa sobiks olid logisevad, juba poes sahtlid viltu. Tugevamad aga nii suured ja tumedad, et ei sobitu kuidagi mu heleda toaga. Tegin järelduse, et enamus laudu disainitakse tänapäeval mõtteega - inimesed kasutavad läpakat. Mis on ilmselt suures plaanis ka tõsi. Leidsin mõned imeilusad lauad, kus küll polnud võimalik arvutit eraldi paigutada aga no, las ta läheb siis põrandale. Ja kohe tabasin end mõttelt, kui kole see välja näeb. Ma ei kaotanud siiski lootust ja läksin poodi, et uurida kui suured need lauaarvutid tegelikult on. Et äkki õnnestub siiski laua peale paigutada. See oli hirmus kogemus, tõesti. Peale Euronics´is käimist olin ma enam kui veendunud - seda koledat PC kasti ma enda koju küll ei taha.  Koledad, suured mustad kastid, mille sisse on meelega (!!!!) tehtud augud, et kõik see helendaks. Et sisu näha oleks. See oli jube! Vaadake alumist pilti, selline oleks mu argipäev, nagu õudusfilmis. Ei, tänan! Mitte mulle!
Eurnicsi vastas oli imeilus valge pood kus müüdi mac´arvuteid. Kompaktsed, ilusad võtavad vähe ruumi. Kindlasti ka targad ja kiired. Vaadeke ülemist pilti. On ju kena :) Igatahes olen nüüd jõudnud ringiga nii kaugele, et plaanin osta endale iMac arvutit, mitte seda suurt 27 tollist vaid 21,5 ekraaniga. Ja uskuge või mitte, see otsus sündis suuresti tänu kirjutuslauale ehk kuidas see kodukontor välja nägema hakkab. Kuhu ta mahub ja palju jääb ruumi alles. Veider aga millalgi on saanud minust see inimene, kes valib asju välimuse järgi ja alles siis süveneb sisusse. Varem oli alati sisu esimene. Kuigi tegelikult pole ju oluline kas PC või Mac, Canon või Nikon, tähtis on, et masin töötaks ja minu puhul - et ikka meeldiks ka :) Ja õnneks olen ülikooli ajal Maciga tööd teinud küll, keskkond mind ei hirmuta, vaja vaid üht-teist meelde tuletada ja midagi ka juurde õppida.



Reede, märts 01, 2019

Millal see talv otsa sai?

Pikk koolitus sai viimaks läbi. Eile sain pidulikult kätte diplomi ja soojad kallistused, pisar silmanurgas ja ärevus hinges. Väga hea tunne on sees. Ja kõige rõõmsam olen ma selle üle, et lisaks väärt teadmistele ettevõtlusest, sain suurepärase motivatsioonikoolituse. Hingeteraapiat. Ma olin hirmul ja segaduses, õnnetu ja kurb. Nüüd aga olen saanud juurde meeletult palju positiivseid emotsioone, enesekindlust ja  mis peamine - taaskord olen rahul enesega. Super!

Veelkord tänu Sirlele, kes kõik selle võimalikuks tegi ja aitas mind üle esmapilgul täiesti ületamatust takistusest!

Tänase päeva aga veetsin looduses, meri ja voolavad veed. Kevadised veed. Sain üle pika aja pildistada, lihtsalt endale. Ilma, et mind segaks ükski kohustus. Ma ei teinud tööd, ega mõelnud tööle. Ja see oli suurepärane tunne!
Loodusesse pildistama sattusin aga tänu õnnelikule juhusele. Nimelt kohtasin veinimessil inimest, kes vajas väikest fotoalast nõu. Et kuidas kaamerat kasutada ja mis on säri ja ava ja muud vajaliku. Jäime jutustama ja sealsamas  leppisime kokku, et leiame aja ja ma näitan talle, kuidas paremini pilte teha. Täna siis õpetasin teda, ise samal ajal puhkasin ja nautisin kevadet. No, mis võiks olla parem :)

Laulasmaale jõudes selgus tõde -talv on läbi ja vahepeal on kevad kätte jõudunud. Üllatus missugune, see  on kui vahepeal pole aega aknast välja vaadata. Tõesti kõik merejää oli ära sulanud. Mul tekkis lausa küsimus, et kas oli ikka sel talvel meri jääs? Mõned imepisikesed jääkillud ma merekaldalt siiski leidsin. No need ma siis pildile ka püüdsin. Ilm oli küll karge aga soe päike tekitas lausa suvise tunde. Eriti kui laine laksumist kuulama jääd.


Keila-Joal oli sama seis, jääst ja sulaveest polnud enam midagi alles. Sinna jõudsime juba loojangu eel. Päike oli metsa taha kadunud. Esmapilgul tundus, et nüüd on kõik rikutud. Aga pildistama asudes selgus, et olime jõudnud just õigel ajal. Valgus oli lummav. Veel mitte punane aga juba aimdus seda roosakat tooni. Ja mis saab olla ilusamat voolavast veest. Ma võinuks sinna jäädagi. Lihtsalt vaatama, imetlema. Paraku kippus seal vee ääres niiskus ligi ja tuli ühel hetkel siiski pillid kokku pakkida ja edasi liikuda.

 Türisalu pangal tabas meid aga üllatus. Üle autotee liuglesid paraplaanid. Algul nägime üht, siis veel kahte. Hetkeks tundus nagu kukuksid nad kohe-kohe autoteele. Seda aga õnneks ei juhtunud. Läksime muidugi asja lähemalt uurima. Väga võimas vaatepilt. Nad lendasid madalal panga kohal ja samas kõrgel mere peal. Serva peal ju. Ise nad nautisid seda sajaga, kuulda oli vaid nende vaimustunud hüüdeid, kui nad üle meie tuhisesid. Maandudes kommenteerisid, et parim lõõgastus pärast pikka töönädalat. Kindel see, sest juba neid vaadates tekkis mingi mõnus vabaduse ja rahulolu tunne. Päev värseks õhus mõjus tõesti kosutavalt. See rammestunud tunne on äärmiselt meeldiv. Põsed veel õhetavad, nagu oleks päikest saanud ja jalad on kergest külmetamises pehmed. Ahh, hea on olla! Nii mõnusalt kevadine tunne on sees :)

Esmaspäev, veebruar 25, 2019

Kangekaelsed kangelased

Olen viimastel päevadel saanud päris mitme toreda elamuse osaliseks. Aga kuidagi on läinud nii, et pole olnud aega, et neid emotsioone põhjalikumalt jagada. Facebookis mõne avalduse olen siiski teinud. Mõned hetked on tulnud seoses uudistega, mõnda olen kogenud palju vahetumalt. Võtan siis mõned eredamad hetked korraga kokku. Ka need, mis tänaseks tunduvad nagu eilne lumi. Ahh, las ma lihtsalt kiidan veidi neid meie aja kangelasi! Ajalises järjekorras.

***
Ma arvan, et vist esimest korda elus tahtsin teha aplausi meie poliitikutele. Uudis, mille peale see tunne tekkis, oli minu jaoks eelkõige üllatav:  "Kuue erakonna otsus mitte osaleda Kanal 2 valimisdebatis" Aga sedalaadi jahmatus oli äärmiselt kosutav. Ma ei hakka analüüsima Katrin Lusti ega Kanal 2-e saateformaati. Lihtsalt olen nõus poliitikute mõttega ja see tõdemus üllatab mind ning samas ka rõõmustab. Millegagi olen ma nendega ühel nõul. Tublid, et kokku hoidsite! Tänapäeva kangelased, kes ei lase end tühjalt tuustida.


***
Samal päeval jõudis minuni teine uudis, pealtnäha pisike aga vägagi inimlik. Ringvaate toimetuse osalemine Tartu Maratonil ja eriti just Jüri Muttika uskumatu visadus. Kui Muttika oma (khm, minuvanuseid!) puusuuski saates näitas, siis... Need sõna otseses mõttes ära hööveldatud suusad tõid mulle midagi pisara sarnast silma. Ausalt! Ma vaatasin suu ammuli. Kuigi ta on teada tuntud kui kannatav kangelane, kuid siiski. Selliste suuskadega sõitis maratoni! Hull mees! Ja lisaks veel fakt, et ta oli kõige selle juures maratoni viimane lõpetaja, see kõige, kõige viimane. No peab ikka tahtmist olema, et üldse lõpetada. Väga kangekaelne kangelane!

***
Foto: Rene Altrov/Allfilm


Laupäev tõi minuni juba pikalt kiidetud filmi "Tõde ja õigus". Filmi vaatama minnes olin veidi kõhklev. Et tuleb tõsine ettevõtmine. Sest kui ikka targemad ütlevad, et eestluse tüvitekst tuleb kinolinale, siis on juba ette veidi kõhe tunne. Ja et kole pikk ka teine, ikkagi  2 tundi ja 45 minutit, kas ikka jaksan. Aga kui vaadata, siis just nüüd, päev enne Vabariigi sünnipäeva. Natuke võttis pinget maha ETV-s näidatud filmi saamise lugu. Teisalt jälle mõjutas mind, nähtud intervjuu Tanel Toomiga. Vaatasin teda kerge kahtlusega, et nii noor (tuleb välja, et ta näeb oluliselt noorem välja kui tegelikult on), kas tõesti suudab. Suudab! Seda tean nüüd kindlalt. Film oli suurepärane. Sügav ja võimas, ilus ja valus, hirmus ja tundlik. Kordagi ei hakanud igav, film ei tundunud pikk ja kõik oli nauditav. Muusika, pildikeel, vaated, võttenurgad, näitlejad! Heli! Iga sõna oli selgelt välja öeldud, kohati ma isegi imestasin, et nii selgelt räägivad. Ühesõnaga kõik lihtsalt super!
 Mis mind aga üllatas, olin mina ise. See, kuidas ma filmi läbi enda lastes, järsku taipasin - ma tunnen teda, ma tunnen seda tõsist ja sügava silmavaatega Andrest. Eks hakati ju kohe meedias otsima neid meie aja Andreseid ja Pearusid, Krõõtasid ja Marisid. Ma ise ei olnud veel sellele mõelnud. Mitte enne, kui ühes stseenis Andrese pilk mulle korraga nii tuttav tundus. Nii jahmatavalt tuttav... Ma polnud enda jaoks kunagi mõelnud, et selline karm mees võiks ka päriselt olemas olla.Veel vähem, et minu tuttavate seas, ammugi, et mulle nii lähedal. See tõdemus oligi vast kõige suurem üllatus. Ning kui filmis Andres aina julmemaks läks, siis mina vajusin üha sügavamale toolipõhja. Nii elus, nii valus, nii hirmus oli see kõik. Pagan, on alles andekas näitleja see Priit Loog! Uskumatu, kuidas ta oma pilguga seda kõike suutis! Ja see lõpustseeni Andrese pilk, maha suunatud aga ikka nii põletav, nii valus, nii kange!
Endiselt pean ma aga Andrest kangelaseks, hoolimata tema isiklikust traagikast. Kangekaelseks kangekaseks. Ja tõelisteks kangelasteks ka kõiki neid näitlejaid ja filmitegijaid, kes selle teosega hakkama said. Isegi koera panid nad näitlema. Siiamaani on mul silme ees see nurka aetud koera pilk, ma lausa värisesin koos õnnetu koeraga. Kuidas nad seda küll tegid? Filmimüsteerium...
Ma väga loodan, et filmitegijad saavad veel palju tunnustust ja et veel paljud vaatajad lasevad end sel filmil läbi raputada. Et veel paljud vaatajad saavad elamuse, mis paneb neid asju uutmoodi vaatama. Ja minge vaatama, vaadake suurelt ekraanilt, võtke aega ja lihtsalt vaadake! Need emotsioonid teevad lõpuks vaid head.
Ja veelkord - au kõigile kangelastele! Ka kangekaelsetele!

Neljapäev, veebruar 14, 2019

Neljapäev on uus reede

Neljapäev on uus reede, vähemalt minu jaoks. Vähemalt veebruaris. Olen selle lühikese aja jooksul (kaks nädalat) teinud silmi avavaid avastusi. Peale selle, mida me koolitusel otseselt õpime. Ehk siis olen jõudnud väga lihtsa tõdemuseni - jah tõesti, mina ei sobi kontoris töötama, kaheksa tundi päevas laua taga ei ole minu jaoks. Mitte, et ma seda varem teadnud poleks. Aga millal ma seda viimati reaalselt proovisin?
Ma arvan, et kõige lähemal olin klassikalisele kontoritööle praktika ajal, kui töötasin sellises toredas fototarvete poes nagu "Stoppfoto". Tööpäev kestis kümme tundi, 2+2+3 vahetustega ehk siis üks nädal olin nädalavahetusel tööl, teisel vaba. Ilmselt just vahetusega töö korvas selle toas passimise. Aga ma mäletan kui tüütu oli see, et ei saanud poest välja minna, eriti kui kliente ei olnud, eriti kui väljas oli suvi või nädalavahetus ja sõbrad kusagil seiklemas. Ja kui tihti ma kella vaatasin.
Koolitusele registreerides tundus kõik lihtne, veebruar ju. Talvel nagunii passid suurema osa ajast toas, külm on ja õue ei kipu. Kaheksa tundi järjest ei tundunud midagi erilist.. Aga juba esimese nädala lõpuks olin väsinud ja tühja täis. Või mõtteid täis. Igatahes tundsin end nagu kotis, infot ja uusi emotsioone pungil aga õhku jäi väheks,
Täna on neljapäev, loengud on selleks nädalaks läbi ja mul on reede tunne sees. Ma pole kunagi neid - käes on reedeõhtu ja nädala selgroog on murtud, ütlusi mõistnud. No reede on jah aga kolmapäev oli ju ka täiesti tore. Nüüd tunnen seda aga selgelt. Nädalalõpp on käes!

 Teisipäeva õhtuks olin üliväsinud ja bussiga koju loksudes mõtlesin vaid ühest kosutavast õllest, telekast ja diivanist. Paraku ei tulnud diivanil vedelmisest midagi välja. Kirke plaanis klassikaaslastega osaleda kooli moeshow´l. Kahjuks ei olnud ükski poiss valmis ise endale riideid tegema. Super lihtsalt, et nad üldse nõus olid lavale minema. Kirke võttis endale  kohustuse need neli  poissi riidesse panna, lisaks tegi veel ühele tüdrukule seeliku, mida too õnneks ise kaunistama hakkas. No mida sa teed, kui laps vaatab sind kurbade silmadega ja ütleb: "Emme, aita! Ma üksi ei jõua!"? Selge see, et aitad, tõused diivanilt püsti ja aitad. Ja aitad ka järgmisel päeval (kolmapäeval käisin nii palju väljas, et tõin pakendikeskusest musta pakkekilet juurde) ja keerutad roosikesi pintsakusabade külge, just nii nagu lapse idee ette näeb. Ja teed seda südaööni. Kaks õhtut järjest. Kogu kollektsioon oli kilekottidest. Õmblused triikrauaga ja kaunistused kummiliimiga. Tuba haises kõik need liimimise päevad lihtsalt kohutavalt. Nuustasime seda kummiliimi ikka hoolega. Ja näpud olid paksu liimikorraga kaetud ja tuba täis kileribasid ja kass lihtsalt hullus. Aga tehtud saime.

Täna koolitusele minnes olin veidi uimane aga õnneks hakkas mõte kiirelt tööle, seega keskendusin õppimisele. Mõistete läbinärimises olen muutunud palju osavamaks. Pähe oleks nagu ruumi juurde tekkinud. Palju, mis varem hirmu tekitas on selgeks saanud. Nüüd on minu jaoks koolituse kõige raskem osa hoopis toas laua taga passimine. Kinnises ruumis olemine. Aken on ka selja taga ja olematu vaatega. Lõuna ajal ma igatahes sööma ei läinud, läksin hoopis jalutama. See tunnike oli lihtsalt imeline! Ma vaatasin igat tühisemat detaili, mis teele ette jäi. Mis saab veel parem olla kui ruumist väljas, valget päeva nautimas. Olin nagu vang, kes on vabadusse lastud. Tundub, et ma olen ikka oluliselt klaustrofoobilisem kui varem arvasin. Õhus oli aga nii palju kevadet, õhus oli õhku ja linnulaulu. Tegin otsuse, et järgmine nädal tuleb ka lõunasöök vahele jätta ja jalutama minna. Tuleb välja, et üks jalutuskäik kosutab mind rohkem kui päevapraad. Olin pealelõunal energiat täis ja jaksasin rohkem. Homme on reede, vaba päev, saan veidi õhku hingata ja kaugusesse vaadata. Kuigi, arvuti taga tuleb ka tööd teha. Äriplaan tahab kirjutamist ja see võtab aega.

Pühapäev, veebruar 10, 2019

Naudinguid täis veinimess

Ma ei ole suur messide külastaja. Ilmselt on see olnud osaliselt ka minu töö süü. Ehk siis, kui olen sattunud messile, siis tööga seoses ja vabal ajal enam ei kipu. Veider, kuidas töö kaotamine muudab suhtumist tavalistesse asjadesse. On täiesti teine tunne minna üritusele ilma rasket kaamerakotti tassimata, mõtlemata, mida või keda pildistada ja olla lihtsalt külaline. Tunnistan ausalt, see on värskendav ja meeldiv kogemus. Reedel käisin Kultuurikatlas  ESA Veinimessil ja nautisin mõnuga. No, eks see oligi üks nauditav üritus. Jõudsin millalgi pealelõunal ja lahkusin, kui turvamehed rahvast laiali hakkasid ajama. Kümnest lõppes ametlikult aga pool tundi anti armuaega, vähemalt. Mõneti oli naljaks seda seltskonda, kes viimasteks jäid, kõrvalt vaadata. Asjatundlikult ninad klaasis ikka vaidlevad ja arvustavad aga enamusel juba keel sõlmes ja jalad pehmed all.  Ma ise olin kuulekas ja esimese ütlemise peale hakkasin liikuma aga kogu kamba laiali ajamine võttis ilmselt kenasti aega.
Iga messikülaline sai klaasi ja kaelakoti, kus klaasi hoida. Panin klaasi kotiga kaela ja asusin uudistama. Alguses olin uje, vaatasin vaikselt ringi ega teadnud kust alustada. Õnneks suunas Tiina Veinivillast mu alustuseks kolmandale korrusele siidreid mekkima ja sinna ma pikemaks ajaks jäingi. Oli täiesti lootusetu kõikjale jõuda. Esiteks oleks vaja olnud rohkem aega (vähemalt kaht täispikka päeva) ja korraliku distsipliini. Kohtasin seal Ivarit veiniklubist, kes suutis terve päeva ja eelmisegi vastu pidada, sest vaid loksutas veini suus ja jaksas seetõttu ka rohkem Ma olin ise ka üsna ettevaatlik, tean oma piiri ja püsisin üllatavalt selge.Veepaagiga poiss käis ka pidevalt rahva seas ringi ja alati kui teda nägin, jõin klaasi vett vahele. Jaksasin veel pärast messi jalutamas käia, mere ääres ja vanalinnas, või no mis jalutamine, libistamine pigem ;) Järgmisel päeval oli siiski raske, sest uni kippus keset päeva peale tulema. Ööuni oli  lihtsalt nii rahutu, taaskord liiga palju infot ja mõtteid peas.
Otsisin messilt uut ja erilist. Nii ma ka otse küsisin, millega üllatate? Sest ei jõua ju kõike proovida. Meelde jäid kodumaised tootjad. Peninuki napsukoda oli üks esimesi, kelle juurde pikemaks pidama jäin. Neil oli uskumatult põnev suitsumaitseline siider Tulihänd, laagerdunud viskivaadis. Ja lisaks ka siidri põhjal destilleeritud, kadakamarjade ja rukkililledega (!!!) maitsestatud džinn. Väga põnev rüübe! Teine põnev leid oli Lahhentagge toonik kuuse ja kardemoni maitseline. Juba mõte ise, et keegi ka toonikuga vaeva viitsib näha oli suurepärane. No neil on džinn ka muidugi olemas ja kui on džinn, siis tuleb selle juurde leida sobiv toonik. Ja kolmandaks mainiks leedukaid, kes müüvad oma Voruta marjaveine isegi suurtes Maximates. Ise nad arvavad, et konkureerivad Eestis vanakooli marjaveinidega (need Valtu ja Põltsamaa omad) aga tegelikult on need  maitselt pigem nagu meie koduveini tootjate omad. Igatahes tasub proovida. Ma ise maitsesin maasikat (kuiv ja kerge) ning ploomi (poolmagus, pigem kuivapoolne ja kergelt joodav).
Muidugi proovisin ma palju muid veine, tegin telefoniga pilte, et paremini meelde jääks. Mõne lõhn on siiani meeles ja mõne hind samuti :) Järgmine aasta peaks ikka kahel päeval osalema. Ühega ei jõua kuhugi :)

Kolmapäev, veebruar 06, 2019

Tagasi koolis :)

Juba kaks päeva olen käinud ettevõtluskoolitusel. Töötukassa kaudu läksin. Lootus uuesti palgatööle saada, vähemalt fotograafina, on vägade väike. Muud tööd nagu väga ei taha. Seega tuleb hakata ennast nö jupikaupa müüma ja ettevõtlus tundub ainus väljapääs. Kuna ma ei tea firma tegemisest mitte kui midagi, tuleb nüüd see asi endale selgeks teha. Paar sõpra on küll öelnud, et ah mis, see firma loomine on kui lapsemäng, üks-kaks ja valmis. Tee lihtsalt ära! Aga mina nii ei taha ja pea ees tundmatusse hüppama naljalt ei hakka. Kõik tuleb enne ikka selgeks teha! Sellepärast siis ka koolitus.
Enne koolituse algust saime kõik mõned blanketid, mida peame nüüd täitma hakkama. Lugesin neid  nagu oleks see hiina keeles. Koletud ja hirmutavad sõnad - bilanss, finantsprognoos, kapitali sissemakse, intress, immateriaalne põhivara jne panid mu pea huugama. Panin kiirelt need failid kinni ja püüdsin nähtu unustada. Aru ei saanud midagi. Ühesõnaga, hirm oli alguses ikka väga suur.
 Need hirmud unusid õnneks peagi, sest uskumatult põnev on see kõik. Tõesti põnev! No vähemalt praegu veel ;) Koolitus kestab terve veebruari kuu, kokku 160 tundi. Graafik on tihe ja iga tund on täis kuhjaga infot. Esimese päeva õhtul tundsin, et aju on uut infot ääreni täis. Palun ärge enam toppige! Isegi silmad olid nii väsinud, et tahvlile enam hästi ei näinud. Teisel päeval tegime tööd enda ideedega, lisaks veel motivatsiooni koolitus. Ma olin õhtuks nagu hüpikjänes. Valmis mägesid liigutama. Kohe lahingusse! Ja öösel jälle unetu, nii ärev tunne sees, et ei malda magada. Loodan, et see on ajutine ja varsti naudin jälle sügavat und täis põnevaid unenägusid.
See, et ma just sellele koolitusele sattusin oli aga tõeline kingitus. Lausa ime! Teraapia ja majanduse alused ühes paketis. Mida sa hing veel tahad? Koolitajat valides ei osanud ma midagi sellist isegi vaadata. Esmalt olid  minu jaoks olulised vaid toimumise aeg ja asukoht. Nagunii on see kõik üks õudus kuubis, arvasin. Lõpuks valisin kahe koolitaja vahel. Üks tundus oma ülikonnas range, võõras ja hirmutav.  Sirle Truuts, kelle juurde lõpuks läksin aga kuidagi tuttav ja omane. Olen väga rahul!
Ja ootan juba homset, täna oli puhkepäev. Sain natuke hingamisruumi, korrastasin oma kodulehte ja kokkasin. Jah, ma kokkan taas! Sest peale remonti sain tagasi ka oma maitsemeele ja lõhnataju. Tööteraapia on ikka ka väga tõhus. Minule vähemalt see sobib.
Kuigi spas käisin peale remonti ka. Selles uues Elamus Spas. No elamust oli selle raha eest küll ja veel, ning suuresti ikka positiivset elamust. Julgen soovitada, hinna mõttes küll tööpäeval, enne kolme. Paindliku graafikuga ilmselt tehtav. Minu lemmik oli Tätte saun. Nimekirjast sellist ei leia. Ametlikult on selle nimi " Müstiline jõesäng." Uue nime panin sellepärast, et kui teistes saunades kõlab selline lounge´i muusika, siis siin saab kuulata Tätte laule. Ojalaulu ja teisi ilusaid, vaikselt ja mahedalt. Ma käisingi mitu korda lihtsalt laule kuulamas :) Tore elamus, mine proovi ise ka!

Laupäev, veebruar 02, 2019

Kodu korda!


 Jõudsin lõpuks remondiga ühele poole. Jeah! Ja kuigi ma tean, et remonti tehes ei või teada kaua see aega võtab, suutsin selle tõsiasja jälle ära unustada. No õnneks aega mul oli. Ja ausalt öeldes pidasin seda remonti omamoodi teraapiaks. Esiteks, mulle meeldib remontida, eriti kui on aega. Ja teiseks, vajasin midagi, mis hoiaks tegevuses ja viiks muremõtted peast. Kaks ühes, mulle sobib :) Arvestasin nädala-pooleteisega. Tegelikult kulus kolm, koos pausidega. Sest paar puhkepäeva tegin ikka ka.
Pool tuba sai värvitud kasutades väga erilist tehnikat. Alusvärv, siis struktuurvärv ja siis alles saab hakata kiht-kihilt toonima. Toonimiseks kasutasin svammi. Ja kihte sai ikka väga palju. Kolmanda kihi juures tundus juba päris kena. Aga tegin päevase pausi, seedisin ja vaatasin ja pidin ikka veel üle tegema. Kaks-kolm korda. Üks nurk on veel selline, kus tahaks millalgi paar pisiparandust teha aga muidu olen rahul.
Lisatööd sain põrandaliistudega. Vanad paistsid ilusa seina ääres nagu mingid peletised. Hakkasin siis vana lakki maha lihvima. Käsitsi, sest muidu ei saanud neid kumeraid ju kuidagi korda. Lihvisin kuni käed enam lihvimispaberit käes hoida ei suutnud. Randmed valutasid ja kogu elamine oli tolmu täis. Köhisin nagu segane. No miks ometi ei kasutanud ma maski! Need pole ilmaasjata välja mõeldud. Aga kui töö tehtud, uus lakk peal ja liistud seinas kinni oli ikka hea vaadata küll. No järgmiseks tundus vana kapp kuidagi määrdunud ja vajas värskendamist. Uus värvikiht peale ja oligi super. Sellega sai üks toapool korda ja edasi tundus juba lapsemäng. Teises seinas vaja ainult tapeet vahetada...



Ainult tapeet vahetada tähendas seda, et plaanisin seda ühe päevaga teha. No kaua see ikka aega võtab. Eksju, onju ;) Tapeedi leidsin Ehituse ABC-st kui käisin läbipaistvat värvi (Lasera) ostmas. Muide, see on mu lemmikpood! Võin seal vist tundide viisi aega veeta, lihtsalt riiulitel kaupa uudistades ja unistades, mida nendega kõik teha võiks. Õnneks pole palju vaja ;) Aga tapeedi leidsin sellest korvist, kus rull maksis vaid 1.99! Kujutate ette? Niisama saadud. Ma küll kahtlesin, kas see tumehall ikka sobib mu tuppa. Et mul seal seinas tumepruunid pildiraamid ja muu tuba kõik sini-valge. Et kuidas see kolmas toon seal elama hakkab? Aga kuna tapeet oli tõesti ülisoodsa hinnaga, siis polnud ka palju kaotada. Las minna! No praegu olen tulemusega väga rahul. Kuigi esmalt tundus, et mu tuba on nagu sisustuspoes, kus iga nurk on erinevas stiilis. Ja mina nagu kits kahe heinakuhja vahel, kes ei suuda otsustada, mis stiilis ta tuba on. Hipilik ja hele või konservatiivne ja tumedates toonides.
Tapeedi panek ise oli just nii kerge nagu arvasin. Aega võtsid aga eeltööd ja lisatööd. Kui vastasseinas vana tapeeti maha katkusin, tahtsin lahti saada igast viimasest kui paberiribast, siis selles seinas oli pigem vastupidi. Maha tuli võtta ainult lahtine osa. Aga... 







Ma olin ostnud tapeedieemaldamise vedeliku ja spetsiaalse kaabitsa. Vedeliku ma sellel seinal ei kasutanud. Tahtsin lihtsamalt. Kaabits oli aga liiga hea! Liiga hea! Nagu Reeda küüned, mõtlesin iga kord, kui pealtnäha seinas kinni olev tapeet selle kaabitsa abil maha tuli. Ja aina sügavamalt. Sõbranna Reedal, kellele ma tapeeti maha kiskudes mõtlesin, oli samal päeval sünnipäev. Ja mitte ainult sünnipäeva pärast ei tulnud ta mulle iga rebeneva tapeediribaga meelde. Igal kevadel, kui vana puust purjekat remontima hakkame, palume me salaja omaette: et see Reet ainult oma küüntega jälle värvi lahti kraapima ei hakkaks... Miks? Sest just tema on see, kes nii muuseas küünega lahtist värvi urgitsedes leiab üles pehkinud kohad. Ja lõpuks on laevas auk sees ja värvimise asemel peab hakkama puutööd tegema. Liiga head küüned!
Ja nüüd siis mina ise, kasutasin seda spets kaabitsat ja kirusin ennast. Tööl ei paistnud lõppu. See oli piisavalt õhuke ja samas tugev, et iga pisemagi prao vahele pugeda. Ja nii ma aina leidsin uusi ja uusi kohti, mida lahti kraapida. See töö paistis lõputu. Tapeedihunnik aina kasvas mu jalge all. Lisaks avastasin lae alt hulgaliselt lahtist krohvi. Oh õudust! Kui see krohv langema hakkas oli selge, täna ei tule tapeedi panemisest midagi välja. Enne tuleb need vaod uuesti ära krohvida. Nii sai ühest päevast sujuvalt kaks. Ja et ikka lõbusam oleks otsustasin ka riiuli üle värvida ja selle sisemise- ja külgseinad sama tapeediga katta. Nii sain veel ühe päeva lisaks :)
Ja kui nüüd rääkida veel tapeedist, siis olin unustanud, mida tähendab mustri õigeks lõikamine. See võttis tunde aega. Uskumatu! Suure sammuga muster oli, ei saanud nii, et iga paan algab samast kohast. Aga sain tehtud! Ühevärvilist või väiksema mustriga tapeeti oleks kulunud kaks rulli, seda läks kolm. Ühe seina kohta. Ja seinapanemisel on väga suur abi aknapesemise kaabitsast. Supertööriist. Ei ühtki mulli ega kortsu! Kasutan teinekordki :) Head riistad on ikka väga abiks, isegi kui seda nii väga ei tahaks. Aga vaja on, vaja on... No nagu need Reeda teravad küüned :)
Ja nüüd võin vabalt kodus passida ja oma seinu imetleda. Hea on olla!



Reede, jaanuar 18, 2019

Märkus iseendale!

Sain lõpuks kogu seina tapeedist puhtaks kraabitud. See on ikka imeline tunne, midagi sai ära tehtud!  Energiat jäi üle ja pahteldasin kogu seina kiirelt üle. See laiguline sein meeldis mulle tegelikult väga. Oleks võinud niimoodi jäädagi.
Siiski asusin järgmisel päeval õhinaga seina värvima. Värvida tuleb umbes neljas kihis. Esmalt kruntvärv, see on igav, lihtsalt värvid rulliga ühtlaselt. Järgmine etapp on struktuurvärv. Tehnikaid on mitmeid erinevaid. Kõige raskem on see üks välja valida. Et kas kanda värv peale pahtlilabidaga, spets kammiga, svammiga, pehmema või tugevama harjaga. Kas joonistada ringjalt, sik-sakitades, kaootiliselt või vedada sirgemaid jooni. Mina valisin tugevama küürimisharja ja ringjad kaared. Väga lõbus oli. Lõpuks juba veidi väsitav, sest jõudu tuleb ka kasutada. Aga sain tehtud.
Õhtul, kui värv kuivas (ja see kuivab kaua) vaatasin oma käsi ja kirusin ennast. Märkus iseendale! Miks ometi ei kasutanud ma kindaid. Asi polnud ainult selles, et käed olid ebaloomulikult kuivad ja karedad. Neid tuleks kreemitamise asemel kreemis leotada ja lisaks veel plaasterdada! Suures loomistuhinas olin hõõrunud oma käsi vastu seina ja ühtlasi sõrmenukkidelt naha maha. Valus! Imelik, et ma tööd tehes valu ei tundnud ja alles käsi pestes seda märkasin. Määrin neid roosasid nahata nukke nüüd joodisalviga. See on väga tõhus ravi. Soovitan soojalt, kasutage kergemate haavade raviks Braunovidoni! Näpud on mul nüüd salvised ja kenasti plaasterdatud. Täna puhkan veidi. Ootan kuni haavad paranevad, homme ehk saan jälle tööga pihta hakata. Siis on ees lasuurimine kahe värviga. Ja jälle on põnev :)

Teisipäev, jaanuar 15, 2019

Remont on põnev!

 Kui aega on palju käes tuleb seda mõistlikult kasutada. No vähemalt mina ei suuda niisama toas passida. Mõni aeg tagasi (umbes poolteist aastat juba!!!) alustasin projekti - maha tapeet, värv seina! Tapeedi maha kiskumine osutus oluliselt tüütumaks ja raskemaks, kui oskasin arvata. Seepärast jäi töö toona pooleli. Osa seinast sai värvitud, teine pool jäi tapeedi alla.

 Täna siis hakkasin uuesti pihta. Ma juba teadsin, et see on raske. Et see on tüütu. Õnneks olin unustanud kui tüütu see töö on :)
 Hankisin K-Rautast mingi spets vedeliku, millega peaks tapeedi kergelt kätte saama. Nojah, ma kujutasin ette, et nüüd läheb ludinal. Et tapeet tuleb ise alla ja mul tuleb see lihtsalt kokku korjata. Või midagi taolist. Tapeet tuli tegelikult tõesti kergelt lahti. Vaevaline oli hoopis vanade ajalehtede eemaldamine. Kohati tundus, et makulatuur on lihtsalt betooni sisse imbunud. No ei tule kuidagi lahti!
Paksemalt pahteldatud laikude peale tekkis pritsimisest liuväli ja ainult toore jõuga sai neis kohtades üldse midagi tehtud. Kohati kraapisin lihtsalt koos pahtliga. Käsi on hetkel küll kange ja valus. Tänase päeva saavutus - viis paani tapeeti eemaldatud! Ja vaid kaks jäävad homseks, siis ongi korras. Vähemalt see sein saab siis valmis.
 Aga tunne on hea. Ma juba ootan millal saan lõpuks värvima hakata. Tahan veidi möllata struktuuridega ja toonidega. Ahh, mul aega on. Lasen lihtsalt fantaasial lennata. Ja see on juba puhas rõõm.

Neljapäev, jaanuar 10, 2019

Vaidlen vastu ja põgenen

Käisin eile esimest korda elus psühholoogi juures. Oh õudu! Oli see alles kogemus...
Hetkel, kui ma sinna aja kinni panin olin üks värisev, kokutav ja magamatusest kurnatud mutike. Või no nii ma ennast tundsin. Nende paari nädalaga sain end mingil määral muidugi kokku võetud. Vahepeal langesin tagasi auku, siis jälle süstisin endasse julgust ja optimismi ning elu oli juba nii lill, et mingit psühholoogi ma küll enam näha ei tahtnud. See tunne - ma ei taha näha ühtegi psühholoogi, oligi vist määrav, miks see külaskäik lõpuks metsa läks.
Erinevatel põhjustel pole ma oma unerežiimi siiani paika saanud. Sel hommikul ärkasin ma vaevaliselt, silmad punased peas, öösel olin jälle liiga vähe maganud. Kohusetundlikult vedasin ma ennast siiski kohale. Ja juba uksel tundsin end nagu koolis, nagu oleks kutsutud aru andma, nö vaibale. Ootesaal oli täis erinevate muredega inimesi, psühholoogi juurde kõik. Hetkel, kui ilma ühe käeta meest nägin, kes ka nagu minagi oli töötukassa kaudu tulnud, hakkas veidi piinlik. Temal on tõesti jama, mitte mul. Tea, kas tööõnnetus?  Mina oma unetusega olin ikka nagu igavlev koduperenaine. Enese vabandamiseks mõtlesin, et aga ma ootasin nii kaua, selle ajaga lihtsalt läks suurem mure mööda. Pärast tuli välja, et olin väga kiiresti aja saanud, tavaliselt läheb kuu vähemalt.
Jah, ma tundsin end vales kohas olevat. Ega ma sellest käigust suurt midagi oodata ei osanud, pigem tahtsin lihtsalt kurta ja lohutust saada. Astun sisse, tervitame ning psühholoog küsib: "Ja kuidas ma saan teid aidata?" Nagu oleks poodi midagi ostma tulnud.  Ma tõesti ei tea? Mina ei tea ju kuidas sa aidata saad, sest ei tea mida su töö täpselt endast kujutab. Ma olen elus esimest korda sellises kohas, sellises olukorras. Nii ma seal omaette mõtlesin ja kõik see tunne, ma olen siin ilmaasjata, kadus. Taaskord tundsin end tühise ja väriseva mutikesena. Ja kui ma oma unetusest, isupuudusest ja lõhna- ja maitsetajude kadumisest rääkisin, sain vastuseks uue litaka. "See on normaalne, et stressi korral lülitab aju osa ellujäämiseks mittevajalike toiminguid välja... näonahk väsib, juuksed langevad välja, muutuvad tuhmiks..." Tõesti, nüüd tundsin ma, kuidas mu juuksed on hallid ja silmad aukus...
Ok, sain tagasi põhjuse, miks ma siin olen aga ma ei olnud sellega nõus. Ma ei vaja mingit jutlust teemal - aju käitub nii ja naa. Vähemalt sain ma seal istudes aru mida ma ei vaja ja mida vajan. Ma vajan head kreemi ja juuksurit, sõpru ja kallistusi. Isegi kongidega kõlistamine või kristallide ladumine tundus hetkel abiks olevat.  Aju teadusliku analüüs aga mitte.
Et mu enesetunne ikka kindla peale paremaks läheks, lajatas psühholoog veel juurde. Et kui magada ikka ei saa, siis mine perearstile ja lase antidepresandid välja kirjutada. Ma vist oigasin selle jutu peale häälekalt või paistis see õudus mu näost. Igatahes hakkas ta kiiresti seletama, et neid võib võtta ka enne "auku kukkumist", et see ei tähenda veel kõige hullemat. Mina aga olin hämmingus ega suutnud tema teadusliku "lohutamisega" enam kaasa minna.
Jah, sa võid arvata, et oled täitsa kobe. No kellel siis jamasid poleks. Tühiasi! Aga kui sulle julmalt diagnoos pannakse, siis võib juhtuda, et jäädki haigeks.
Me lahkusime sõbralikult, ma teatasin, et ei vaja enam tema abi. Tänasin antud nõuannete eest. Jätsin võimaluse mõelda ja lubasin uuel nädalal teada anda. Ei, ma ei taha mingeid antidepresante! Kui ma täna, homme ka magada ei saa, siis ostan unerohtu ja asi ants!
Mantlit selga pannes tundsin nagu põgeneks, nagu oleks ma just pääsenud.
Ahjaa, üks hea nõuanne siiski oli - ära tee midagi vaid moluta veidi!