Neljapäev on uus reede

Neljapäev on uus reede, vähemalt minu jaoks. Vähemalt veebruaris. Olen selle lühikese aja jooksul (kaks nädalat) teinud silmi avavaid avastusi. Peale selle, mida me koolitusel otseselt õpime. Ehk siis olen jõudnud väga lihtsa tõdemuseni - jah tõesti, mina ei sobi kontoris töötama, kaheksa tundi päevas laua taga ei ole minu jaoks. Mitte, et ma seda varem teadnud poleks. Aga millal ma seda viimati reaalselt proovisin?
Ma arvan, et kõige lähemal olin klassikalisele kontoritööle praktika ajal, kui töötasin sellises toredas fototarvete poes nagu "Stoppfoto". Tööpäev kestis kümme tundi, 2+2+3 vahetustega ehk siis üks nädal olin nädalavahetusel tööl, teisel vaba. Ilmselt just vahetusega töö korvas selle toas passimise. Aga ma mäletan kui tüütu oli see, et ei saanud poest välja minna, eriti kui kliente ei olnud, eriti kui väljas oli suvi või nädalavahetus ja sõbrad kusagil seiklemas. Ja kui tihti ma kella vaatasin.
Koolitusele registreerides tundus kõik lihtne, veebruar ju. Talvel nagunii passid suurema osa ajast toas, külm on ja õue ei kipu. Kaheksa tundi järjest ei tundunud midagi erilist.. Aga juba esimese nädala lõpuks olin väsinud ja tühja täis. Või mõtteid täis. Igatahes tundsin end nagu kotis, infot ja uusi emotsioone pungil aga õhku jäi väheks,
Täna on neljapäev, loengud on selleks nädalaks läbi ja mul on reede tunne sees. Ma pole kunagi neid - käes on reedeõhtu ja nädala selgroog on murtud, ütlusi mõistnud. No reede on jah aga kolmapäev oli ju ka täiesti tore. Nüüd tunnen seda aga selgelt. Nädalalõpp on käes!

 Teisipäeva õhtuks olin üliväsinud ja bussiga koju loksudes mõtlesin vaid ühest kosutavast õllest, telekast ja diivanist. Paraku ei tulnud diivanil vedelmisest midagi välja. Kirke plaanis klassikaaslastega osaleda kooli moeshow´l. Kahjuks ei olnud ükski poiss valmis ise endale riideid tegema. Super lihtsalt, et nad üldse nõus olid lavale minema. Kirke võttis endale  kohustuse need neli  poissi riidesse panna, lisaks tegi veel ühele tüdrukule seeliku, mida too õnneks ise kaunistama hakkas. No mida sa teed, kui laps vaatab sind kurbade silmadega ja ütleb: "Emme, aita! Ma üksi ei jõua!"? Selge see, et aitad, tõused diivanilt püsti ja aitad. Ja aitad ka järgmisel päeval (kolmapäeval käisin nii palju väljas, et tõin pakendikeskusest musta pakkekilet juurde) ja keerutad roosikesi pintsakusabade külge, just nii nagu lapse idee ette näeb. Ja teed seda südaööni. Kaks õhtut järjest. Kogu kollektsioon oli kilekottidest. Õmblused triikrauaga ja kaunistused kummiliimiga. Tuba haises kõik need liimimise päevad lihtsalt kohutavalt. Nuustasime seda kummiliimi ikka hoolega. Ja näpud olid paksu liimikorraga kaetud ja tuba täis kileribasid ja kass lihtsalt hullus. Aga tehtud saime.

Täna koolitusele minnes olin veidi uimane aga õnneks hakkas mõte kiirelt tööle, seega keskendusin õppimisele. Mõistete läbinärimises olen muutunud palju osavamaks. Pähe oleks nagu ruumi juurde tekkinud. Palju, mis varem hirmu tekitas on selgeks saanud. Nüüd on minu jaoks koolituse kõige raskem osa hoopis toas laua taga passimine. Kinnises ruumis olemine. Aken on ka selja taga ja olematu vaatega. Lõuna ajal ma igatahes sööma ei läinud, läksin hoopis jalutama. See tunnike oli lihtsalt imeline! Ma vaatasin igat tühisemat detaili, mis teele ette jäi. Mis saab veel parem olla kui ruumist väljas, valget päeva nautimas. Olin nagu vang, kes on vabadusse lastud. Tundub, et ma olen ikka oluliselt klaustrofoobilisem kui varem arvasin. Õhus oli aga nii palju kevadet, õhus oli õhku ja linnulaulu. Tegin otsuse, et järgmine nädal tuleb ka lõunasöök vahele jätta ja jalutama minna. Tuleb välja, et üks jalutuskäik kosutab mind rohkem kui päevapraad. Olin pealelõunal energiat täis ja jaksasin rohkem. Homme on reede, vaba päev, saan veidi õhku hingata ja kaugusesse vaadata. Kuigi, arvuti taga tuleb ka tööd teha. Äriplaan tahab kirjutamist ja see võtab aega.