Reede, detsember 28, 2007

Petlik vaikus

Tormasin ja rabelesin aga nüüd on veidi vaiksem. Nii vaikne, et pole isegi kaamerat välja võtnud. Jõuluaeg ei tulnud küll päris selline nagu plaanitud aga noh, puhkus seegi. Lelega on üks häda teise otsa, no ei saa terveks. Detsembri alguses üks narkoosiga lõikus, siis üks ilma (see tehti sünnipäevakingiks). Ja kolmas kord siis jõululaupäeval. Et taaskord haigla poole teele, ikka sama murega - paised teevad liiga, ei saa istuda, ei astuda... Õnneks polnud ta hommikul midagi söönud, sai kohe narkoosi ja nuga sisse. Ilmselt tänu pühadele lasti meid ka koju, las siis saab oma kingid ja muu - ütles arst leebelt. Et tulge homme siduma ja neljapäeval uuesti. Nüüd vist (!!!!!) paraneb. Teeme kõik mis vähegi annab, pärmitabletid sisse, magusat ei tohi üldse süüa (kommid kõik ära peidetud), siis veel kompressid ja kallid salvid - no ehk saab seekord pidama ja uusi mädakoldeid ei teki.
Seal haiglas oli üks naljakas vahejuhtum ka - Lele hakkas narkoosist toibuma ja oli vaja, et keegi teda seal laual valvaks ja kinni hoiaks. Peale narkoosi käituvad kõik väga veidralt. Narkoosiõde tuleb arsti juurde (ma istusin samas üle laua), vaatab mind, tormab siis koridori, jälle tagasi ja küsib arsti käest - et kus see ema on? No siin on, viipab arst minu suunas. Tea kas ei anna ema mõõtu välja või mis, ic. Teine kord kui siduma läksime, siis oli uus arstionu. Vaatab mind ja küsib - ja teie olete lapsele kes? No kes, ema ikka - ohkan, jälle on neil kahtlusi. Nojah, praegu on ju neljakümneselt sünnitamine normaalne, selle loogika järgi ei sobi ma kuidagi teismelise emaks.
Täna öösel hoidsin hirmuga Kirket kaisus, kuidagi kuum on ta ja köhib. Pool ööd jäigi magamata, ta lihtsalt lobises ja lobises ja lobises - nagu peaks kõik jutud korraga ära rääkima. Ta ongi viimased päevad nii käitunud, nagu palavikus laps, kes sonib - ainult kraad ei näita palaviku. No loodame, et nüüd päris haigeks ei jää, ehk saab sellest köhast, nohust ka lahti.
Olen viimasel ajal veidi väsinud suhtlemast ja isegi rahul sellega, et ei saa kuhugi minna vaid olen sunnitud rohkem kodus olema. Et nagu hea vabandus, sest kes see ikka sellist - ahh ma ei jaksa, ei viitsi, ei ole tuju - vabandust vastu võtab. Haige laps - see on iseasi.

Esmaspäev, detsember 17, 2007

Enam ilusamaks ei saa


Korrastasin oma kodukat ja leidsin ühe kirjatüki, ajast ammusest :) Praegu võtab veidi muigama, samas ka ohkama - et kas tõesti on idealistlikust teoreetikust saanud see kurjajuur, keda ise materdab. Tõesti olen hakkama saanud nii mõnegi maitsetusega, ikka sooviga kedagi ilusamaks muuta. Ajakiri peab ju müüma ja kõik peab olema nii kaunis, nii kaunis... Vahel vaatad arvutiekraani ja kirud, peab ta siis nii kole olema - nüüd mässa siin. Ega see asi tegelikult nii hirmus olegi kui kisa kostub. Lihtsalt üks näitsik (vanust alla 30-ne) ärritas mind veidi. No ta ei saavat naeratada, sest tead - meik hakkab muidu pragunema!!! Ja pärast oli tige, sest ühtki naeratusega pilti polnud, ainult sellised ülbed. Oeh, raske on ikka see staari elu ja veel raskem on talle meele järgi olla. Tundsin end ikka väga sandisti. Tea kuidas sellised oma jumestajate, juuksuritega hakkama saavad.

Oleks nii väga tahtnud oma piltidest enne ja pärast mõne karmima näite siia ülesse panna. Aga vot, ei saa ikkagi, nagu ei sobi või... Las jääda midagi ka saladuseks, kuidas keegi tegelikult ja pildil välja näeb. Tegin hoopis ühele vanale daamile noorenduskuuri. See pilt Ita Everist sai tehtud siis, kui ta mängis kuningas Lear´i seepärast on ka meik selline, et ta vanem välja paistaks, samuti sättisin valguse seda rõhutama. No nüüd veidi photoshopi, paar filtrit ja aastad kaovad näost nagu imeväel :) Vaata pilti suuremalt, siis näed rohkem.

Neljapäev, detsember 13, 2007

Võhmale aetud


Tööl on praegu hullumeelne aeg, teeme lisaks jooksvale kahte numbrit ette. Et siis kolm korraga. Jajah, võhm on varsti väljas...
Täna ärkasin öösel kell kolm suure ehmatusega, rinnus pitsitas, lisaks õhupuudus - oli tunne, et lihtsalt süda jääb seisma. Aken lahti, kaks klaasi vett ja voodisse tagasi.
Und ei tulnud, hirm oli - kas tõesti mingi karm terviseprobleem või olen lihtsalt hullult ületöötanud. See oli sel nädalal juba teine kord, kui süda ennast tunda andis. Mis toimub! Ma pole ju veel nii vana, et infarkti saada...
Umbes pooleks tunniks sain veel und, siis ärkasin uuesti. Lele sõitis Lapimaale ja enne minekut (kell oli umbes pool viis varahommikul) käis meil veel äge vaidlus, olime samal teemal juba kolm päeva jagelenud. Lele oli nimelt kaasa ostnud neli kaheliitrist limpsi ja liitri jagu vett. Lisaks sellele koormale veel magamiskott, riided ja muu vajalik. Ma palusin ja seletasin ja ähvardasin ja meelitasin aga ei miskit. Laps nutab aga keeldub kotist pudeleid vähemaks võtmast. Kohutavalt põikpäine plika. Lõpuks sain ühe pudeli vähemaks ja koti kaks kilo kergemaks. Aru ma ei saa, kust ma küll sellised lapsed saanud olen... Kirke on ju samasugune kange tegelane. Ainus vahe on praegu see, et kui püüan neist aru saada ja küsin aga miks ometi, ütleb Lele - sellepärast ja Kirke - selle kord. No jõudu neile, mulle ka :)

Teisipäev, detsember 04, 2007

Kairo - ummikud, hingemattev sudu ja muidugi püramiidid


Panin Kairost ka mõned kaadrid ülesse. Linnas me palju liikuda ei saanud, viimasel õhtul korra turule lasti - seal tegin piilukaamera pilte. Noh nii, et kaamera kõhupeal ja nagu möödaminnes klõps - kadreerimine siis olematu. Et saada mingitki pilti linnamelust, siis tegin pilte läbi bussiakna, nagu üks korralik turist kunagi. Liiati seisime me ju pidevates ummikutes ja oli päris vahva vaadata kuidas kohalikud külma rahuga ummikus passides näiteks lehte loevad. Tuututamine ei mõjunud seal aga mitte paanilise lärmina vaid korrektse suunanäitamisena. Püramiidide juurde sain siiski jalutada ja oli ka natuke aega. Praegu pilte vaadates ohkan, et oleks ikka rohkem aega tahtnud. Selleks, et seda mustust ja prahti paremini esile tuua. Need pildid on ju tegemata mul, aga las olla ega kõike ei jõuagi.

Ja ülejäänud pildid siit

Neljapäev, november 29, 2007

Asjade väärtus

Sambad, postid, postamendid - kõrgusse püüdlevad tähised jätavad alati veidi kõrgi mulje. Isegi maantee ääres oleval kilomeetripostil on mingi muhe väärikus, olgugi ta madal ja märkamatu.
Mind häirib vahel, kui keegi teatab upsakalt - ähh see pole ikka see õige (originaal, piisavalt vana või kallis, kuulsa kunstniku tehtud vms). Nojah, pole siis pole - aga mind paeluvad need asjad ikkagi, eriti kui neis on mingi ebakõla. Vahel tundub mulle, et ma ei oska asjade õiget väärtust hinnata, ei suuda seda mõista. Näiteks Egiptuses imetlesin küll püramiide aga tõeliselt lummatud olin, nähes muuseumis Tutanhamoni sandaale. Kuldseid vaadates mõtlesin, et tea, kas need tal varbavahesid villi ei hõõrunud ja nahkseid nähes, et näe kui peen näputöö ja kui vahvalt need plätud ära on kulunud. Sel hetkel plahvatas korraga KUI vanad need asjad mu ümber on ja hetkega oligi peas kõik sassis. Jah tundsin end lapsena, kellele pakutakse miljonit ja ta selle peale õlgu kehitab aga saja krooni peale lähevad silmad põlema. Sest seda saab kommidesse ümber arvutada, selle väärtus on hoomatav, mitte ebamäärane nagu miljonil.
Tegelikult tahaks aga öelda - tühisuste tühisus, kõik on tühine - asjade väärtus on vaataja silmis. Ja shampustest ei tea ma mõhkagi ehk olgu või tuhat krooni pudel, maitseb ikka nagu üks hapu gasirovka, srry. See viimane lause tuleb mu ebaõnnestunud katsest shampuseid testida, no ei oska - tee mis tahad. Veidi solvumist selles suhtumises, et enne ikka tuleb maitset treenida kui nii peeni jooke mekid aga noh... Ilmselt peakski sel aastavahetusel hoopis mõnda värvilise sildiga lasteshampat jooma, saaks koos lastega klaase kõlistada :)

Reede, november 23, 2007

Siwa


Kogu reisi parim päev oli Siwa kõrb ja oaas. Sõitsime sinna küll kaua-kaua hommikul 4-st läks buss -viis tundi loksumist, tagasi hotelli jõudsime umbes täpselt südaööks. Kokku oli vahemaa umbes tuhat km. See loksumine aga tasus enda igati ära. Surnute mägi, kuhu me esimesena jõudsime oli küll põnev pühamu aga mind lummas see kuumus, mis tuli nii alt kui ülalt ja mähkis su hellalt endasse. Kleopatra allikal oli meil aega vaid paar minutit, kahju kohe - sain ikka näo märjaks kasta selle imeveega :) Teravaim elamus oli kindlasti mööda kõrbe jeepidega kihutamine - kurvid ja järsud tõusud, langused - ma aina karjusin ja tegin kõige kiuste pilte pea autoaknast väljas - super vahva! Keset seda liivakõrbe oli aga tõeliselt armas oaas - kuuma mineraalvee allikaga. Seal vedelesime mõnuga. Teel nägin veel soolavälju - kuivanud merepõhi, ka seal anti meile autost väljumiseks aega vaid 10 minutit. Kohalik giid tantsis meile väikse ja külma järvekese ääres ja pakkus kuuma ja vägade kanget teed juua. Sõidu ajal aga plaksutas koguaeg käsi, laulis jalla-jalla ning keelas autos millestki kinni hoida, no et oleks uhh hullem tunne, kui jeep mäest alla kihutas. Külakesse jõudsime aga lootusetult hilja, valgus oli läinud ja pilti ei saanudki õieti teha. Tagasiteel olin uutest ja säravatest elamustest nii tulvil, et uni ei tahtnud kuidagi tulla...
pilte vaata siit

Neljapäev, november 22, 2007

Jalla-jalla ehk rutuga läbi egiptimaa


Lisaks sadadele kohustuslikele kaadritele aretasin edasi oma seeriat - "Kohaoleku kontroll". Õnnetuseks kirjutasin need blogisse pandud pildid üle ja nüüd mul ongi ainult netiversioon, niuks :( Hammas ka valutab ja õhtuleht kirjutas mingi veidra artikli nagu oleks ma mõni äraostetav. Aga ei ole ju, tegin vaid oma tööd seal. Ja seda polnud vähe. Väsimus on peal, sest muljeid oli palju ja pikad bussisõidud lokustasid ka korralikult läbi. Vette sain alles kolmanda päeva õhtul ja siis ka sisebasseini, kus oli nii tulisoolane vesi, et kaua seal olla ei kannatanud. Pikad väljasõidud tõid meid hotelli pimedaks (viiest juba päike läinud) ja siis ei lubata seal enam ei merre ega valgustatud välibasseinidesse. Veider oli üks hotell Porto Marinas, kus peatusime mitu ööd. Ääretu suur kompleks oli nagu välja surnud, olime ainuke grupp, lisaks paar üksikturisti ja meeletu teenidajate brigaad. Hotellide all oli paarkümmned kauplust, kuid ükski neist ei olnud avatud. Ehitus käis ja välibasseini ei saanudki minna, sest kus sa seal vedeled töömeeste vahel. Rand oli küll pisike aga tervelt ühe päeva saime ka seal vedeleda. Vesi vahemeres oli jahedavõitu, kauaks sinna mulistama jääda ei saanud. Kananahk oli peagi peal. Punasesse merre sain siiski ka, aega oli küll vaid paar tundi, osa sellest kulus ranna otsimisele, sest takso viis meid alul valesse kohta linna teises otsas. Päikest saigi lausa varastatud, igal peatusel kui bussist välja saime, maantee ääres seistes keerasime oma näod päikese poole ja kasutasime igat hetke, isegi rannas sai kella vaadatud, et näe veel viis minutit siis peab tormama. Ometi olen rahul - see oli mu esimene välisreis peale nõuka aega (kui kaks Helsingi külastust välja arvata) ja elamus missugune. Eriti vaimustas mind Siwa kõrb ja oaas. Olen endiselt selle ääretu ja kuumava liivavälja lummuses.
Shoppamine jäi aga kiireks läbitormamiseks, mõni vaba minut et leida õige koht ja siis kiirelt paar soovitud asja lastele või endale. Püramiidide juures ma lausa põgenesin pealetükkivate suveniirimüüjate eest. Seal käis ikka korralik kaelamäärimine. Olin liiga palju õudukaid sel teemal kuulnud ja ei julgenud katsetki teha. Kairo turul ikka proovisin ja ostsin ühe trummi sealt. Hind oli alguses kosmiline 350 kohaliku (umbes 700 eeku) ja langes siis 60-ne peale, aga ikka tundus mulle, et oleks saanud soodsamalt. Igatahes võttis see kauplemine tüütult kaua aega, need vähesed poed kus olid fix hinnad tundusid lausa paradiisina. Kuigi ka seal tuli hinda pahatihti küsima. Täna kodupoes käies nautisin seda, et igal asjal on kindel hind ja ma ei pea selle üle kauplema ega uurima mis maksab, ega seda mis selle karbi sees on.
Teen peagi ka mingi galerii reisipiltidega, siis saate näha enamat kui mu varbaid :)

Esmaspäev, november 05, 2007

Tulemängud


Eile Londoni pilte vaadates olin päris kurb. No ikka ei ole seda õiget. Olgem ausad - ega ma ei üritanud ju ka eriti. Sest tulega mängimiseks (loe: tuleskulptuuride ehitamine, kunstiliste piltide lavastamine jms.) on vaja aega. Aega, et mõelda, sest efektsel kaadril peab ka sisu olema. Praegu olen kuidagi kokku jooksnud, tempo on peamine, ideed lihtsalt ei mahu enam sellesse ruttu. No küllap ka pea jälle tööle hakkab.
See pilt on aga tehtud aastaid tagasi. Enne oli idee, siis tuli koht ja aeg. Pildistamine ise võttis ka paraja aja aga väga vahva oli. Siis tegin veel filmile ja antud kaader kuulub tegelikult untsus kategooriasse. Tuleleekidest pidi välja tulema kiri - Flame. Pärast sain muidugi ka õiged kaadrid, korrektsed tähed ja muu. Ometi meeldib kogu seeriast mulle just see pilt, koos kõigi oma puudustega. Ka see, et Naatan peale jäi polnud algselt plaanis - täna aga on mul isegi kahju, et ta nii vähe pildile jäänud on. Seal F-tähe juures võiks ju ka üks kummituslik kogu olla. Ja veel üks veider või tegelikult täitsa tavaline asi - panin pildi desktopile ja seal kumab see kuidagi eriliselt kaunilt, see kaader, mis paberil pole pooltki nii lummav.

Pühapäev, november 04, 2007

Esimene lumi - kraavis




Nagu ikka tuleb talv ootamatult...
Londonist tagasi tulles selline pilt siis teel. Kalade hingeöö oli nagu ikka, veidi segane. Mudasse kinni jäänud masinaid ja pori ja alko ja tosssu ja tossu ja hommikul siis ilus särav päike ja lumi :)

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Hirmust vabaks


Teiste hirmud ja foobiad tunduvad kõrvalt vaadates ikka veidrad ja uskumatud. Mõtled, et - ahh nii ei saa olla, see pole võimalik või - appi, kui naljakas. Ometi pole ma ise neist hirmudest vaba, lausa foobia mõõtmed on võtnud kaks hirmu - pimeduse kartus ja hirm sügavate tunnelite, koobaste ees. Metrooga ma näiteks sõita ei saa ja võõras kohas magama minnes kontrollin alati aknad üle, et kas ikka valgust kumab piisavalt sisse. Nojah, sellised hirmud siis.
Aga oma hirmust piisonite ees sain nüüd vist küll lahti. Kui Kati (Murutar) mulle neljapäeva hommikul sms-i saatis, et pühapäeval siis lähme ja teeme need pildid, vajusin kokku. Täiesti hämmastav, poleks arvanudki, et see mind sedasi koormab. Sõidutunnis sain järsku aru, et olen omadega ikka täitsa puntras - hirm pühapäeva ees oli mu haigeks teinud. Sõitsin vastu äärekive, rool vajus mu käest ja mul polnud jõudu ega tahtmist seda hoida. Vahtisin üksisilmi teele, mõistmata mis ma teen või kus ma olen. Õnneks taipasin sõidutunni pooleli jätta, sest tajusin kui ohtlik ma olin - endale ja teistele. Tööd ei suutnud ka teha sel päeval, käisin korra toimetuses nagu zombi, ehmatasin teisi oma olekuga ja koju tagasi, seal magasin ülejäänud päeva lihtsalt maha.
Enne sõitu tahtsin ma ainult, et see juba möödas oleks. Seal piisonifarmis olid aga vaid esimesed hetked kõhedad. Kahetsesin hetkeks, et telet kaasa ei tarinud ja pean ikka loomale päris ligi minema. Õnneks aga muutus see peagi. Rääkimine farmiomanikuga ja Katiga, piisonite pildistamine, meenutamine - peagi olin maha rahunenud ja hirmud kadunud. Päev farmis möödus kiiresti, värske õhk ja hiiekohad, maitsev õhtusöök ja hea seltskond tegid oma töö. Õhtuks olin lausa õnnelik ja täis mingit suurt kergust ja rahulolu. See imeline kerguse tunne (nagu oleks armunud) valdab mind siiani. Ilmselt tuleb see suuresti ka leppimisest ja andestamisest, sest lisaks hirmule olin ma täis ka viha piisoni omaniku ja kõigi maailma piisonite vastu.
Ja tuleb tunnistada, et see ravimoodus - seisa oma hirmuga silmitsi ja sa võidad ta - vahel ka töötab. Neid kahte pimeduse ja tunneli foobiat olen püüdnud ravida küll samal moel aga edutult, no näis ehk saan ka neist kunagi lahti :)

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

Sügisrõõmud


Selle sügise saak oli täitsa kobe, talveõunad said kuidagi õigel ajal valmis ehk oli aega Türile sõita ja need ära korjata. Mahla see aasta palju ei teinud, ainult viimastest aeda pudenenud õuntest, sest suveõunad läksid hukka aga ometi saime kokku 120 liitrit. Oi mulle meeldib värske õunamahl, pärast kuumutamist pole see pooltki nii hea. Eks sel värskel mahlal ole ka oma väiksed kõrvalnähud, ic - kõht ei taha selle kraamiga harjuda ja möllab siis... Kuumutatud peast halbu tagajärgi õnneks pole ja mahla saab juba oluliselt rohkem sisse kaanida.
Tegin jälle Kirkest pilte, et õuntega ja õunteta. Õunu korjas ta usinalt nii maast kui puu otsast. Paljudel puudel olid oksad õunte raskuse all lausa maadligi vajunud, no mis nii viga õunu haarata. Praegu mõtlen, et seda õunte pakkimist oleks ikka ka pidanud jäädvustama - emme ma panen õuntele teki peale, vaata! Aga no siis polnud mahti kaamerat välja võtta. Enne rongile tulekut leidsime peenrast porgandid ülesse. Sain jälle lapsele veidi tarkust jagada - näe kus need juurikad end peidavad. Ja kohustuslik klõps ikka ka, kuis siis muidu. Et jälle punkt kirja ja emmel tuju hea :)

Neljapäev, september 27, 2007

Fotojuttu, vol1 - looduspildid

Mõtisklused fotograafia teemal on vast lõputud - alates loomafotost -(ikka see valge nirk) ja lõpetades eetika (paparatsod jm) või kunstiga (untsus või taotlus.) Ma olen vältinud seda teemat, sest see tundub nii nämmutatud ja selge aga vot - vale puha, nagu selgub. Andsin hiljuti kirikulehele intervjuu, küsiti palju isikliku aga ka fotost oli juttu. Vastates paari lausega küsimusele - mida sulle pildistada meeldib - arvasin, et vastus sai ammendav ja igati selge. Aga hiljem teksti üle lugedes taipasin, minust pole aru saadud. Kahju küll :( Seepärast võtsingi nõuks veidi enda jaoks paar teemat lahti seletada, mida mina arvan - teistel on nagunii oma arusaamad.

Loodusfoto üldine arusaam on igati mõistetav, ilus ja kaunis maastik lisaks ehk paar detaili, metsad, udu, päikesloojang jms. Kui minult küsitakse, kas mulle meeldib loodust pildistada vastan eitavalt. Kiirvastus kõlaks umbes nii - "Linnalapsena ma loodusesse eriti ei satu, tundub võõras ja ega ma eriti seal olles pilte ei tee, ei oska nagu õieti." Minu jaoks on selle lausega kõik öeldud. Mis aga on selle taga. Võõra all mõtlen ma seda, et kuna ma satun metsa või rappa harva, siis pole mul tekkinud ka loodusega sellist suhet nagu ma vajaks, et pilti teha. Enamuse ajast kui ma linnast väljas ringi kolistan, vaatan ma suu lahti enda ümber ja lihtsalt ahmin endasse seda kõike. Olen nagu turist suures ja uhkes templis, silme eest kirju, käes seebikas aga pilti teha ei lubata. Mind ei hoia tagasi mitte keelavad sildid vaid aukartus nähtu ees. Tundub, et kaunist vaadet pildile püüdes ma vaid labastan seda - näiteks päikesloojang postkaardil on juba muutumas kitšiks, halvaks maitseks. Minus ei ole nii palju püsivust, et tõuseksin hommikul vara või kolistaks telgiga päevi metsades, ikka selleks, et õigel ajal kohal olla. Imetlen näiteks KaRahhi uduseid rabapilte ja selleks, et ise sinna küüniks, peaks ma vähemalt osaliselt oma laiskusest võitu saama. On muidugi veel võimalus, et satun ühel varahommikul rabaservale kuivade jalgadega, otse soojast autost välja astudes (enne küll tuleb selline autoga sõber leida.) Kas ei tunneks ma siis end vargana, kes näppab kaadri, paar digilaksu, et punkt kirja saada? Loodus nõuab pikka vaatlust, arusaama aja kulgemisest, süvenemist - mul aga pole selleks kõigeks pahatihti aega. Eks ma ju teen ikka looduses pilte ka, vähe - aga teen, mulle isegi meeldib neid kaadreid hiljem vaadata. Aga ikka jään ma sellest kõigest eemale ja pean neid fotosid vaid proovitõmmisteks, need pole minu jaoks täisväärtuslikud loodusfotod mida võiks uhkusega teistele näidata.

See kollane roos läks mu akna all paar päeva tagasi õide, täna oli ilus udune hommik ja mul enne tööd paar vaba minutit vaba aega.
Metsapilt on tehtud aasta tagasi rabamatkal, tõeline turistikas ehk enamus aega sai käidud mööda laudteid ja umbes tunnike rabametsas konnates.

Pühapäev, september 16, 2007

Sügisball - nagu hullumeelne unenägu


Sügisball on siis nüüd nähtud, ehh karm... Õnnestus lausa esikal käia ja küllap ka see võimendas kogu filmielamust. Esmalt muidugi see masendav tantsushow - vene kabaree või mis iganes aga selline mulje jäi. Koht saalis oli teises reas, hea pildistamiseks aga vaadata ebamugav. Suured plaanid, teleobjektiiv, teravus pea olematu - kõik see mõjus lähedalt vaadates veelgi raskemalt. Ja lõpupidu samas masendavas filmirestos, kuhu muide sõidutati seltskond bussiga, kus viinapudel ringi käis, pani kogu loole ilusa punkti.
Film ise oli aga veider. Kuigi see rääkis peamiselt noorte meeste ahastavast üksindusest ja jaburast vägivaldsusest sellest pääsemiseks, oli seal ehmatavalt palju äratundmist. Kõige enam meeldis aga et kõik see, mis mind filmi vaadates võpatama pani, oli edasi antud ülimalt tundlikult. Ilma sõnadeta, pikalt lobisemata - paar pilku, emotsioonid, miimika ja muidugi valitud situatsioonid, laused, mis otseselt midagi ei ütle vaid ainult viitavad. Ma olin meeldivalt hämmingus.
Tegelastest - Tolgi mängitud Mati ja tema probleemid läksid minust mööda. Vaatasin ainult, et vuih kui kole mees. See- eest Taavi Eelma kehastatud Šveitser Theo jõudis kohale. Öeldagu mis tahes, minu meelest oli just tema peategelane. Ja oma seksistseeniga pani ta saali kergelt ahhetama küll, pärast itsitama ka :) Kõige üllatavam ja minu meelest lihtsalt supertabavalt mängitud oli aga stseen, kus Theo räägib oma unistusest - ehitusprahi konteinerite ostmisest. Jahmatavalt järsku katkeb romanss ja kohale jõuab reaalsus. Mehe unistus on Naise jaoks ärkamine ilusast unenäost, õhulosside lagunemine. Pagan see oli hea koht.
Nüüd tahaks ainult Undi raamatu läbi lugeda, et kuidas tema kirjeldas kõiki hetki, mis filmis vaid pilkudega välja mängiti ja kui palju üldse selles filmis oli raamatut. Siis peaks filmi uuesti vaatama ja veidi kaugemalt - saali tagumisest reast.

Teisipäev, september 04, 2007

Oraator



Vahel on täitsa väsitav olla, lihtsalt laske hingata tahaks paluda. Eriti siis, kui rumalus ja rahakott teevad mõistusest kõvemat häält, röögivad tugevama jõuga. Männiku tee korda tegemist ootasid paljud aga et seda niiiiiiiiimoodi tehakse, ei osanud küll karta. Kui ikka tee laiendamisel jääb midagi ette, siis maha võtta, lihtne ju. Olgu selleks või ilus puudeallee. Ma ei tea miks nii otsustati, aru ei saa lihtsalt ja ei saanud aru ka need inimesed, kes täna (ja eile) puude mahavõtmise vastu protestisid. Ainuke vastuhääl kes rahva ette tulla julges, oli teedeehituse ülevaataja (pildil käed rinnal risti oraatorit kuulamas). Vaene mees sai äkitisi kõigi vaenlaseks ja aruandjaks. Sest teised tähtsad tegelased, kes lubasid kohale tulla ja rahvale vastata, siiski välja ei ilmunud. Esimene ja põhiline küsimus jäigi õhku rippuma, miks on vaja nii laia teed? Miks, kui siin liigub autosid vähe (pole siin kunagi ühtki ummikut näinud) ja liiati keelatakse üle 8 tonniste sõidukite liikumine edaspidi. Masinad on ilmselt need, mis arvutavad ja tähtsad onud noogutavad kaasa, ju siis nii on õige.
Kõige tobedam vabandus mida ma selle projekti kohta lugesin - mõned puud õnnestub ehk säilitada ja need istutakse kuhugi mujale Nõmmel. Lollakad plaanid teil ikka, et võtame näiteks Tammsaare pargist puud maha (keset linna tühi plats kuhu hea ehitada ju) ja istutame puud ilusasti Kadrioru parki. Kas te pole millegagi rahul või mis?
Ahh, mis siin ikka targutada, erilist usku mul sellesse päästeoperatsiooni pole, lihtsalt vahel ootaks meie kalli linnavalitsuse poolt veidike ausust ja lugupidavamat suhtumist. Selle ainsa teedeehitaja või järelvalvaja (nime ei mäleta) silmis nägin hetkeks väikseid kuradeid, kui ta lausus - no ise te ju sellised mehed olete etteotsa valinud, nüüd näete tagajärgi. Nii on...

Esmaspäev, august 27, 2007

Usust ja kaardimoorist


Pärast seda, kui ajakirjas oli ilmunud lugu kaardimoorist on toimetuse telefon pidevalt helisenud. Toimetaja, kes on sunnitud toru tõstma teab vist kaardimoori numbrit juba peast. Väsinult loeb ta numbreid ja ohkab, ikka veel on neid kes seda totrust usuvad. Mida see huvi kaardimoori vastu aga näitab, et ebausk on võtmas võimust -kindlasti ka seda. Minu jaoks on see pigem märgiks, et inimesed haaravad kinni igast õlekõrrest, usuvad nad seda maagiat või mitte. See, et me kõik oleme pidevalt valikute ees, et on raskemad ajad ja mured, on ju selgemast selge. Kui inimene on täiesti murtud, elanud üle ränga kaotuse, õnnetuse või midagi muud karmi pole abi palumises midagi veidrat. Appi tulevad psühholoogid, nõustajad, hingehoidjad... Ja neist on abi. Väiksem kriis või lihtsalt kahevahel olek sellist sekkumist ja analüüsi ei näi vajavat. Peaks nagu ise hakkama saama. Peaks aga alati ei oska, ei taha, ei jaksa.
Saan ise tihti abi usust Jumalasse, ometi ei tule see läbi pideva palvetamise või pihtimise vaid on palju lihtsam ja kohati lausa tajumatu. Vahel piisab pelgalt teadmisest - ma usun - ja ongi olemas kõik vastused ning ainuõiged valikud. Kõige rohkem olen ma õppinud ootama, loobuma ja kannatama. Vahel on mul lausa tunne, et usk mõjub mulle nagu valuvaigisti - peatab valu, taastab hea enesetunde aga ei paranda mind, ei ravi mu haigust. Ma lükkan kõik keelatu kõrvale, sest tean - see pole mulle hea, ometi jääb teadmine sellest ju alles. See tuleb mu juurde tagasi läbi alateadvuse ja tungib mu unenägudesse...
Tagasi kaardimoori juurde tulles peab ütlema, et siin märkasin ma midagi uut. Võimalus alateadvuselt abi paluda on mind alati lummanud. Kaartides on olemas see miski - üks kummaline vägi, mis paneb mind unustama faktid ja loogika. (No usuga on tegelikult ju sama lugu...) Võimalus, olgu see kui tahes petlik, näha oma tuleviku annab mingi seletamatu rahu ja korrastab mõistust. Kõik ärevad küsimused, mis meid valikute tegemisel segavad - me ei saa ju kindlad olla, et just see valik on õige, kaovad kui tulemus on teada. Tööle hakkab jälle loogiline mõtlemine ja öelgu need kaardid mida tahes, suudame me oma segapuntras ehk paremini liikuda. Muidugi, need kes asjasse skeptiliselt suhtuvad ja ootavad vaid ühest vastust, ei pruugi kuhugi välja jõuda. Nad keelduvad kaarte uskumast kui vastus neile ei meeldi ja kui vastus ka sobib, tundub see liialt lihtne ja enesestmõistav, et sellele toetuda võiks.
Me kõik vajame siiski usku, igaühel on see lihtsalt erinev, kes usub endasse, kes kivisse, kes pole julgenud seda veel endale tunnistada. Mina usun nii mõndagi :)

Teisipäev, august 21, 2007

Selline soe maja siis


Sõitsin ükspäev sealt Voorelt läbi, ehh maja täitsa püsti :) Sisse astudes võttis mind vastu aga selline soe laine, nagu oleks koju jõudnud. Lõhnav ja kummaline oli see poolik onn. Nii kahju, et aega oli napilt - oleks seal mõnuga veidi pikemalt vedelenud ja seda õhku sisse hinganud.
Täna käisin ühe kaardmoori juures. No, olgu ütle siis midagi mulle ka, mis ma ikka ainult pildistan. Laoti siis mulle kaardid, tädi kordas mitu korda - su minevikust üritab keegi tagasi tulla, tunde tasandil on tugev side aga ära sa lase teda, see ei vii kuhugi. Pagan küll, hirmus veidi aga no eks mu pea on vist üht ja ainsat mõtet täis küll ju see siis välja paistab. No õnneks jagati ilusaid lootusi ka, neist ma pigem ei räägi veel äkki sõnun ära :) Ehh, ootame siis näis-näis...
Üks lause veel, mis mulle eriti meeldis - sa oled optimist, mida kõike sa ka üle ei ela, ikka vaatad asjadele helge pilguga - ju siis nii ongi.

Teisipäev, august 07, 2007

Tagasi põhupallide juurde




Esimene suur tigedus jäi mudavanni maha. Seda ma küll ei soovinud aga minu eelmise teema pealkiri osutus prohvetlikuks, kahju küll aga suurem osa ehitatud majast tuligi maha lammutada ehk varises kokku see onn. Nüüd tuleb uued ja tugevamad pakid teha, seekord otse põllult kogudes ja parema masinaga, mis ikka pressib korralikult ja lõikab ka. Ise ma appi minna ei tihka :(
Aga need keda sassis suhted segamas pole, pange käsi külge. Naadil kulub abi igati ära, viimane nädal puhkust ja siis jäävad tal ainult õhtud peale tööd. Maja aga tahab tegemist. Ebaõnne on olnud tal juba piisavalt, nüüd võiks asi ikka edeneda ka. Igatahes jõudu ja kannatliku meelt!

Esmaspäev, august 06, 2007

Varises kokku see põhust maja


Põnev üritus - põhumaja ehitus jäi minu jaoks paraku poolikuks. Jõudsin ära oodata põhupallid, sai teisi veeretatud ja vihma eest peidetud. Nagu needus, kord sadas ja tormas, siis vedas tehnika alt. Ei saanud kuidagi tööd teha. Siis kui ilmad ilusaks läksid ja töökorras masinad ja põhupallid ootamas kükitasin mina aga kodus ja nutsin patja. Ei antud mulle võimalust aidata. Kahju, et niimoodi läks. Pilti oleks tahtnud teha ja maja püsti ajada, ajalooline hetk jäi tabamata :(
Seda, et mind põhupallide pealt nii alatult mutta tõugati võiks võtta ka teisiti. Miks valada pisaraid ja ennast haletseda. Teen parem näo, et muda on kallis iluprotseduur, raviva toimega lõõgastav vann. Loodan ainult, et mind sellesse vanni liiga kauaks ligunema ei jäeta. Aeg annab arutust ja küllap möödub ka see põlatu ja tõugatu aeg.
Ja kunagi ehitan päris oma põhumaja, vot :P

Pühapäev, juuli 22, 2007

Hernestes

Nii tavaline pilt ju - laps herneid söömas, et milleks jälle see... Ma tahaks lihtsalt, et see hetk jääks talle alati meelde, mälestuseks lapsepõlve suvedest. Et koos pildiga meenuks suve soojus ja õhukeste herneste mahlane maitse. Teine põhjus miks olen hakanud koguma oma lastest selliseid lihtsaid ja argiseid kaadreid, on see, et need aitavad mul meenutada oma lapsepõlve ja minna ajas tagasi. Tagasi veidrale unistuste maale, kus kõik oli võimalik ja alles ees.

Pühapäev, juuli 15, 2007

Hallpea vanamees

Paar vahvat päeva kolistasin ringi setumaal Taarka filmivõtteid uudistamas. Mõnus tunne jäi sisse, rahulik ja eesmärgi poole kulgev sebimine. Mõned tulihingelised setud küll nurisesid ja norisid filmigrupiga iga pisiasja üle. Kord sai nurina teemaks riietuse detailid (kaabud, jalanartsud, kuued jms.) siis jälle õige setu keel - enamasti tegi esisetu märkusi häälduse kohta ja vahle tikkus ka stsenaariumit muutma. No kõrvalt vaadates kuulus see lihtsalt asja juurde. Enamik kohale tulnutest olid siiski väga positiivsed ja nautisid tähelepanu ja filmis osalemise protsessi. Minagi kogusin endasse mõnuga seda suminat ja rõõmustain, et ometi on laialt käes materjali mida kaadrisse püüda. Eile kohtasin Lauritsat, setude sõpra. Tema kommentaar jahmatas mind esmalt, ta nimelt pidas seda halvaks palaganiks ja setude ärakasutamiseks, kus uhked setud on näljaste turistide ette heidetud nagu laadale toodud karumõmm seelik seljas. Mu hing sai sellest millegipärast haiget, sest küllap on tal mõneti õiguski. Olin ju minagi elus esimest korda setumaal kui üks eksootikat püüdev turist. Veidral kombel huvitasid mind aga juba võtteplatsil rohkem lihtsad setu vanamehed ja lapsed kui uhkelt ehitud setu naised. Ehk on mul veel lootust ja ma ei muutu haigutavaks turistiks, kes setudele mõeldes vaid leelotavaid ja kõlisevate ehetega naisi näeb.

Esmaspäev, juuli 02, 2007

Inglid


Nädalavahetus ja tantsupidu, laulupidu, lapsed, laste pidu - ehh nii ilus oli, et pisar tuli silma. Mitu korda ja täiesti kontrollimatult. Millegipärast mõjus just tantsupidu niimoodi, vaatasin neid noori (eriti just keska poisse) ja niuks tuli peale. Et kui ilus ja tore on see kuidas noored mehed tantsivad. Mõtlesin nende emade peale, kui uhked nad oma poegade üle on ja nende pruutidele ja nende tulevastele lastele. Mõelda vaid kui toredad isad neist kord saavad. No igatsorti veidraid mõtteid käis peas ringi ja jälle läksid silmad niiskeks. Kirket ei olnud peol kaasas, mõtlesin vaid kuidas ta vaimustunult kilkaks seda pidu nähes, jälle niuks. Lapsed on vahvad, eriti rõõmsad ja tegusad. Lele ütles mu jutu peale, vaata et sa enam lapsi ei saa. Khm, millest selline reaktsioon küll. No oleks ju vahva vaadata oma poega, kes asjalikult plikasid tantsitab, ehk võtab emagi tantsule :)
Jaanipäeval olime Julia ja Villi juures, sealt ka pilt Villist ja Inglist, nii armas kooslus. Täna sain veidi puhkust, kaks vaba päeva lisaks, et koos lastega olla. Töö on mind nii tümaks teinud, et tahaks ainult magada. Lastega on aga siiski vahva, jäätis ja maasikad ja liumägi ja kallid ja naerud. Ma ei jaksa neid ära kallistada, mu väiksed inglid :)

Neljapäev, juuni 28, 2007

Tuulte meelevallas


Kohutav väsimus ja külm on ka. Selline see minu suvi siis on - tuuline, rõske ja üksildane...

Reede, juuni 15, 2007

Tööd ja ööd


Paljud küsivad, et kuidas siis uus töö on ka? Tunnen nende küsimuses kerget irooniat, et noh naisteka fotograaf, mis töö see ka on. Nojah, eks ta olegi selline enesetunde asi või veidi väline, et mida teised arvavad. Õnneks mulle see korda ei lähe, sest töö ise ju mulle sobib - ikkagi erialane ja enamasti portreelood. Samuti meeldib mulle nädalaajakirja rütm, seltskond ise loomulikult ka :) Tööd on täpselt parasjagu - ära ei tapa aga laiselda ka ei lase. Mõned karmid päevad on ka, moekülgede pildistamine toimub minu jaoks tüütult hilisel kellajal. Toimetaja saab alles kella viiest lapsevabaks, mul tuleb lihtsalt sellega harjuda.
Mulle meeldiks rohkem töötada hommikuti, viin Kirke 9-saks sõime ja võikski kohe tegutseda. Nädalavahetused ja õhtused üritused on tsurrrrrr, ei tahaks üldse kohe aga vahel peab.
Töö hoiab mind mõnusalt pinges ja enamus ajast saab sellega täidetud. Kodus üritan rohkem puhata ja lastega tegelda, välja eriti ei kipu.
Ööd kipuvad aga olema sama tihedad kui päevad. Aga mitte selles mõttes nagu oodata võiks. Ma vajun väsinult oma voodisse (üksi) ja üritan vabaneda päevastest mõtetest. Asemele aga tulevad teised, kaugemad ja peidetud. Juba pikemat aega ei suuda ma vabaneda sellest öisest unereaalsusest. Kõik on nii ehe ja olemas. Näen selliseid unesid, et ärgates ei teagi enam, kumb on siis reaalsem, kas ärkvelolek või uni. Ühel ööl tundsin aga sellist lähedust vaid ühest kallistusest, nagu oleks mu iga rakk reaalselt tajutav. Olen käega löönud ja ei sõdi enam neile unedele vastu vaid naudin neid. Minevik, mida ma päeval unustada suudan, tuleb öösiti tagasi ja ma ei tahagi seda enam endale keelata. Vahel tunnen end küll vargana, perekonna lõhkujana ja igati vastiku ja paha inimesena, et mis ma ometi teen aga järgmisel ööl kordub sama. Veel mõni aeg tagasi tahtsin ma kõigest väest oma eluga edasi minna, unustada see õnnetu armastus, sest kaua võib ennast piinata. Kolme aastaga võiks ju sellest juba üle saada... Aga nüüd ei tahagi ma muud kui, et tuleks jälle öö ja need uned. Võtan seda kui lisaaega, boonusmängu, mis mulle sel veidral moel on saadetud.

Teisipäev, mai 29, 2007

Kalad


Et selline mees siis Tallinna linnas kondamas. Vana kala vaatab kuidas üks teine kala neelab saaki, et kohe ise saagiks saada. Fotokala muutus ka omaette saagiks, teise fotokala fotoaparaadi ees :) Selline sõnaleelotus siis aga tegemist on valitud nägude piiisikese pildinäitusega - Millimeeter maksab. Kalapilt on Guido Kangrolt, Naadi ja teiste fotosid saab näha Viru keskuse teisel korrusel.

Pühapäev, mai 27, 2007

Liiguhked peod tittedele :(

Tea, kas see tundub ainult mulle või ongi nii... Igatahes võttis mind ahhetama, kui lastesõime (3-aastased) lõpupeo eest küsiti 320 eeku (lilled kasvatajale selle summa sisse ei lähe) - korrutame selle nüüd 16-ga eeee????
See pole isegi mitte lasteaia lõpupidu, et uus eluetapp ja kooliminek ees. Minu jaoks lihtsalt ühest klassist teise liikumine. Ma olen ilmselt lootusetult naiivne aga no kuulge, mis te siis teete, kui laps kooli läheb. Ilmselt renditakse suur veekeskus ja tordist välja hüppav kloun teeb nalja. Ja kui ta keskkooli lõpetab, mis siis? Kingite auto või korterivõtmed...
Lele peod on siiani mõistlikud olnud, ei mingit ülemäärast tõmblemist ega hiigelsummasid. Kõik võtavad mingi näksi, limpsi kaasa ja ongi vahva ja pidu. Nii oli lasteiaias ja nii on koolis.
Vastik tunne jäi küll sisse aga otsustasin, et Kirke sellisel peol ei osale. Küll jõuab veel. Liiati on ta vaid kaks nädalat sõimes käinud, ühtki tantsu laulu ei tea. Ja sügisel läheb jälle sõimerühma. Ei võeta veel nende uhkeldavate aialaste hulka, kel emmed-issid raha laiali loobivad. No ilmselt ikka suurest armastusest ja uhkustundest.

Teisipäev, mai 22, 2007

Kevadlumm



Nädalavahetus Türil - lillelaat, õites puud, kuum päike, puhkus ja töö vaheldumisi. Nagu ikka, natuke siit ja veidike sealt. Maa kaevamises olin ma nüüd küll laisk, midagi sai tehtud aga oleks rohkem pidanud. Liiga palju ahvatlusi teel...
Lillelaat oli sel aastal hullult rahvarohke. Kohale jõudes oli esimeks märgiks ummikud Türi tänavatel, nagu Tallinnas tipptunnil. Tigusammul venivatest masinatest olid siiski vaid osa teel laadale, enamus neist seda taktistust ilmselt oodata ei osanud ja nüüd jäi üle vaid end kiruda. Aga laadal oli siiski massid koos ja lilli ja taimi oli ka ohtralt.
Pühapäeval lõpetasid piletimüüjad oma töö juba poolest päevast, sest polnud enam pileteid, mida rahvale maha müüa. Pühapäevane tõmbenumber oli teadagi Trikimees. Imestasin alguses, et näe täna palju vähem rahvast aga mass tungles lava ees. No jah, mina siiski trügima ei hakanud, pagesin koju ära.
Õhtul tegi onu Mart mulle veidi õppesõitu, ehheee - polegi palju ära unusanud. Ja sõidu ajal jooksis kits teele, päris lähedal oli teine. Õnneks oli mu kiirus väga väike, et ei pidanudki pidurit pressima. Mu ainus reaktsioon oligi - oi kui ilus loom!
Kirke jäi Türile maha, ehk saab ka veidi päikest ja õhku ja lilli ja liblikaid...

Teisipäev, mai 15, 2007

Varastati voodi

Täna öösel nägin jälle veidralt sürri und. Mu toa aken oli õhutuse peal, teate küll neid uusi pakettaknaid, kui aken on kergelt kaldus ülalt lahti alt kinni. No vot, nägin oma akna all lõbusat seltskonda noori näitlejaid. Ühel hetkel libistas end sellest väiksest akanapraost sisse laulja Hele Kõre. Kergelt voolas ta mu tuppa, malbe naeratus näol. Üritasin veel akent avada, et teda sisse lasta aga tema ainult naeratas ja sõnas, pole vaja ma saan küll. Teisedki olid ühel hetkel mu toas ja vaatasid uudistades ringi. Olin kergelt segaduses aga käitusin nagu oleks see igati normaalne. Mingist unemälusopist meenus, et mõni aeg tagasi oli ka üks teine seltskond käinud. Ju siis nii ongi.
Nagu hea perenaine kunagi tahtsin külalisi kostitada ja läksin kööki teed tegema. Panin vee keema, tõstsin küpsiseid kaussi ja valisin tasse, tuppa tagasi minnes nägin aga, et see oli tühi. Koos lõbusa seltskonnaga ol kadunud ka minu voodi. Nägin vaid aknast kuidas plikad seda eemale vedasid, see oli mitmeks tükiks laiali lammutatud. Ma karjusin ja nutsin ja palusin - andke mu voodi tagasi, mu voodi. Nemad aga ainult naersid ja jooksid edasi, koos roheliste vooditükkidega...
Ärkasin võpatades, Kirke magas risti üle voodi ja üritas mind maha tõugata. Ehh, küll tahaks seda unenäos pihta pandud voodit tagasi. Mõnus suur diivanvoodi oli (lapsena magasin ka sellisel) hea oleks seal koos Kirkega laiutada, ilma et üksteist välja trügiks :)

Neljapäev, mai 10, 2007

Koogi ja kommidega






Lasteaias läheb esialgu väga hästi, täna sai Kirke viimaks ka lõunauinakuks jääda. Ja ärgates tuli uus üllatus - pidu! Tantsu ja laulude ajal ei lausunud see plika ühtki sõna, kordagi ei ilmunud näole naeratust, vaikselt istus vanaema süles ja vaatas suu lahti - mis ometi siin toimub. Viimaks ronis mulle sülle ja pidin kaamera käest panema. Ta aina vaatas seda möllu enda ümber ja kogus endasse kõike uut. Tardumusest vabanes alles siis, kui kook söödud. Koduteel kordas aina kuuldud laulusõnu ja naeris rõõmsalt :)
Jah mu kallis laps, see oligi pidu!

Aga see uus töökaamera on ikka jubbe raske, esimesel päeval võttis lausa käed värisema...

Esmaspäev, mai 07, 2007

Selgem rütm


Nüüd on meil täitsa uus rütm ja liikumine. Kirke sai lõpuks ometi lastesõime, et siis range päevaplaan ja metoodiline kasvatus. Ei mingit ahh, täna nii ja homme teisiti vabadust. Esialgu on koht järgmise kevadeni aga küllap aasta pärast saame ka lasteaeda :) Laps kohaneb ilmselt kiiresti, vähemalt kasvataja oli positiivselt üllatunud. Ja täna tahtis ta vägisi koos teiste lastega magama jääda aga kasvatajad veel ei lasknud.
Üks teinegi muster on selgema suuna saanud, ka mina ei tee ainult juhuotsi, vaid hakkan pildistama kindla rütmiga nädalalehele. Kolmapäevast läheb lahti. Silme ees on veidi kirju aga rahulik siiski. Ma ise olen mõnusalt ootusärev ja värsket energiat täis. Näis, näis - mis saama hakkab...

Neljapäev, mai 03, 2007

Vaikelu magava lapsega

Vaatasime koos lapsega Trikimeest, mõnus vaheldus ja naljakas ka. Muideks, pilk on tal tõesti maagiline ja olgu need trikid kui labased tahes, suudab ta ajada isegi minu naerma ja kukalt kratsima, et kuidas ometi... Mulle see meeldib ja ootan jälle uut saadet - lahe ju. No igatahes Kirke krõbistas vaikselt oma maisipalle ja vaatas ka, vähemalt mõnda aega. Kui ühel hetkel pilgu lapse poole pöörasin nägin, et põnnil on viimane maisipall suus keerlemas, käsi haaramas uue järele aga silmakesed juba kinni vajunud. See on ikka vahva, kuidas nad suudavad poole lause pealt unne vajuda :)

Esmaspäev, aprill 30, 2007

Harjutusi tasakaaluks


Tõeliselt mõnus ja positiivne vaheldus oli nädalavahetuse Tartus käik. Tudengipäevade rõõmus meeleolu ja unine supilinn rahustasid mu pingul närve. Esimest korda tajusin seda linna lausa uimasena, õnneks kestis see tunne vaid ühe päeva. Laupäeva ainus üritus oligi minu jaoks see kastironimine, mis pildilt näha. Olin ju koos lapsega ja seepärast jäid ka õhtused siseüritused nautimata. Aga pühapäev oli lihtsalt vahva, kuigi selg valutas lapse tassimisest ja eelmise päeva tuulest-külmast ikka hullult. Rahulik nädalavahetus lõppes juba tagasiteel ja väga järsult, kui sisse tungis see kole koll - poliitika. Algas see autos kuuldud raadiosaatest "olukorrast riigis", noored poisid kellega koju sõitsin läksid keema ja väljendasid end nii ägedalt, et mul tekkis tõsine hirm. Nutt kurgus värisesin pool teed ja püüdsin end maha rahustada. Miks inimesed on küll nii närvilised ja nii äärmuslikud? Rohkem sallivust! Aga kust seda võtta praegu, kui pingeid on ülemäära. Eesti Kirik levitab lihtsat kriisiabi õpikut. Ehk aitab see veel kedagi, mina leidsin sealt küll tuge.
Ja omapoolne soovitus - ärge jälgige pidevalt uudiseid, see ärritab ja teeb palju kahju. Ma ise ei julge enam kellegiga teemat arutada, sest ka üks vale lause võib viia laviinini. Istun parem kodus ja vaatan koos Kirkega multikaid :)

Neljapäev, aprill 26, 2007

Loomakari

Nüüd on siis nad enda tõelist palet näidanud - neis pole mingit austust, aateid ega ühist eesmärki. On vaid märatsev loomakari, vargad ja labased huligaanid. Tänased uudised siit

Mind vihake...

Foto: Postimees Täna trolliga sealt mööda sõites - no oli ikka vastik küll. See lärm ja vihkamine, mis inimestes peidus, kuidas seda küll ometi nii palju on kuhjunud. Ma pigem unustan need kuuldud kommentaarid, kadugu need samasse infotulva kuhu muudki tänased uudised.

Veel pole hilja - lahti päästa
need krampis pihud rusikaist.
Veel pole hilja - lõpuks mõista
vaen alguse saab endist meist...

Mind vihake,
kuid näkku ärge lööge!
Ma talun valu küll, kuid mitte alandust.
Suud roppu hoidke kinni,
hetkeks mõeldes -
miks õelaid mõtteid vahutada suust.

Näo varjan ma
ning kõrvad katan
end püüdes kaitsta kohmetult.
Ma olen väsinud end õigustamast,
hääl vastukarjumisest hell...

Esmaspäev, aprill 23, 2007

Emes


Vot, selline mees siis :)

Tühi kõht on lihtsalt tüütu

Peaks endale mingi automaatse tilguti hankima, otse veeni kerge toitelahus. Ma lihtsalt unustan, et peaks sööma ja märkan järsku, et kõhus on selline lärm nagu poleks kunagi midagi antud. Või mis veel hullem, lihtsalt ei viitsi midagi süüa teha ja piirdun tassi kange teega, no siis teen vähe magusama. Vahel ärkan öösel tugeva näljatunde peale, lohistan end kööki ja joon klaasi piima. Väsimusest rohkem ei jaksa. Voodisse tagasi pugedes kirun ennast, no oleks võinud ju õhtul midagi süüa, nüüd ei saa tükk aega und. Täna jälle, enne magamaminekut avastasin, et sõin küll aga kell oli siis umbes kolm või neli. Paar võileiba ja suur-suur tass teed päästab tänase öö...

Reede, aprill 20, 2007

Pater Noster


Sattusin paar päeva tagasi filmi nautides nagu kauaoodatud unenäkku. Filmiks oli "Vaya con Dios" (Saksa 2002) - tõeline elamus. Lugu ise rääkis mungakloostrist, kes eraldatuna muust ilmast teenivad Jumalat vaid lauldes ja kutsuvad endid kantoriaanideks. Olude sunnil peavad nad aga kloostrist lahkuma ja peale mõnigaid seiklusi ning raskusi jõuavad koos väärtusliku raamatuga teise sama mõttemaailmaga kloostrisse.
Ülistuslaulud filmis olid aga lummavalt kaunid ja panid mind võpatama. Mingid peidetud igatused tulid järsku nähtavale ja veel nii kaunilt serveerituna. Kerge iroonia pealiskaudsete jumalateenistuste aadressil sundis mind mõtlema oma usu sügavuse peale. Ja mulle meenus jälle, kuivõrd tunnen ma puudust teenistustest Tartu Jaanis. Juba ainuüksi see, et Meie Isa palvet seal ei loeta vaid lauldakse on võrratu, rääkimata siis Naatani ja Urmase kahehäälsest lauluga teenimisest ja koguduse ühtsustundest. Kaarlis kaob ka kõige võimsam etteaste kuhugi õhku ja haihtub vaikselt. Ülestõusmispüha öösel, kui oma kooriga laulsime tundsin meeletut vajadust väiksema ruumi järele. Tahtnuks orelist alla ja lähemale altarile. Erik Jõks, kes lauldes kaasa teenis ja piiblikohti esitas, jäi liialt eemale, hoolimata tema jõulisest ja kõlavast häälest. Võimalik, et asi pole ruumis vaid milleski muus. Mida rohkem ma asjasse süvenen, seda enam vajan ka hingetoitvat liturgiat ja ülistust. Ja mitte mingit kerglaselt rõõmsat trummide tagumist ning tantsu vaid lihtsat ja puhast häälega laulmist. Need mungad ja nende tõekspidamised sealt filmist olid nagu minu jaoks loodud. Aga see oli siiski ainult imekaunis filmimuinasjutt, nagu vahel mõni unigi ning ärgates on kõik argiselt tuim ja tavaline.

Esmaspäev, aprill 16, 2007

Lainurgaga kassi piinamas


Sattusin objektiive testides vist veidi hoogu, klaaside vastupidavuse katse polnud ette nähtud. Õnneks hoidis kiisu küüned sees, kes teab mis muidu...