Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Hirmust vabaks


Teiste hirmud ja foobiad tunduvad kõrvalt vaadates ikka veidrad ja uskumatud. Mõtled, et - ahh nii ei saa olla, see pole võimalik või - appi, kui naljakas. Ometi pole ma ise neist hirmudest vaba, lausa foobia mõõtmed on võtnud kaks hirmu - pimeduse kartus ja hirm sügavate tunnelite, koobaste ees. Metrooga ma näiteks sõita ei saa ja võõras kohas magama minnes kontrollin alati aknad üle, et kas ikka valgust kumab piisavalt sisse. Nojah, sellised hirmud siis.
Aga oma hirmust piisonite ees sain nüüd vist küll lahti. Kui Kati (Murutar) mulle neljapäeva hommikul sms-i saatis, et pühapäeval siis lähme ja teeme need pildid, vajusin kokku. Täiesti hämmastav, poleks arvanudki, et see mind sedasi koormab. Sõidutunnis sain järsku aru, et olen omadega ikka täitsa puntras - hirm pühapäeva ees oli mu haigeks teinud. Sõitsin vastu äärekive, rool vajus mu käest ja mul polnud jõudu ega tahtmist seda hoida. Vahtisin üksisilmi teele, mõistmata mis ma teen või kus ma olen. Õnneks taipasin sõidutunni pooleli jätta, sest tajusin kui ohtlik ma olin - endale ja teistele. Tööd ei suutnud ka teha sel päeval, käisin korra toimetuses nagu zombi, ehmatasin teisi oma olekuga ja koju tagasi, seal magasin ülejäänud päeva lihtsalt maha.
Enne sõitu tahtsin ma ainult, et see juba möödas oleks. Seal piisonifarmis olid aga vaid esimesed hetked kõhedad. Kahetsesin hetkeks, et telet kaasa ei tarinud ja pean ikka loomale päris ligi minema. Õnneks aga muutus see peagi. Rääkimine farmiomanikuga ja Katiga, piisonite pildistamine, meenutamine - peagi olin maha rahunenud ja hirmud kadunud. Päev farmis möödus kiiresti, värske õhk ja hiiekohad, maitsev õhtusöök ja hea seltskond tegid oma töö. Õhtuks olin lausa õnnelik ja täis mingit suurt kergust ja rahulolu. See imeline kerguse tunne (nagu oleks armunud) valdab mind siiani. Ilmselt tuleb see suuresti ka leppimisest ja andestamisest, sest lisaks hirmule olin ma täis ka viha piisoni omaniku ja kõigi maailma piisonite vastu.
Ja tuleb tunnistada, et see ravimoodus - seisa oma hirmuga silmitsi ja sa võidad ta - vahel ka töötab. Neid kahte pimeduse ja tunneli foobiat olen püüdnud ravida küll samal moel aga edutult, no näis ehk saan ka neist kunagi lahti :)

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

Sügisrõõmud


Selle sügise saak oli täitsa kobe, talveõunad said kuidagi õigel ajal valmis ehk oli aega Türile sõita ja need ära korjata. Mahla see aasta palju ei teinud, ainult viimastest aeda pudenenud õuntest, sest suveõunad läksid hukka aga ometi saime kokku 120 liitrit. Oi mulle meeldib värske õunamahl, pärast kuumutamist pole see pooltki nii hea. Eks sel värskel mahlal ole ka oma väiksed kõrvalnähud, ic - kõht ei taha selle kraamiga harjuda ja möllab siis... Kuumutatud peast halbu tagajärgi õnneks pole ja mahla saab juba oluliselt rohkem sisse kaanida.
Tegin jälle Kirkest pilte, et õuntega ja õunteta. Õunu korjas ta usinalt nii maast kui puu otsast. Paljudel puudel olid oksad õunte raskuse all lausa maadligi vajunud, no mis nii viga õunu haarata. Praegu mõtlen, et seda õunte pakkimist oleks ikka ka pidanud jäädvustama - emme ma panen õuntele teki peale, vaata! Aga no siis polnud mahti kaamerat välja võtta. Enne rongile tulekut leidsime peenrast porgandid ülesse. Sain jälle lapsele veidi tarkust jagada - näe kus need juurikad end peidavad. Ja kohustuslik klõps ikka ka, kuis siis muidu. Et jälle punkt kirja ja emmel tuju hea :)