pühapäev, veebruar 27, 2011

Teerituaal


Mina ja mu tüütu ahistaja koos teed nautimas :)
Igal hommikul pean leidma veidi aega, et kassile patja mängida. Igal hommikul, umbes täpselt söögiajal käib ta ümber minu, nurrub ja togib mu kätt, püüab selle alla pugeda. Ja kui ma ei lase, siis hammustab. Hammustab! Selleks, et ma taipaks ta sülle võtta. Või no mis sülle, rohkem ikka rinnale. Ma muidugi tahaks rahulikult süüa aga see tüütu tegelane ei jäta jonni. Kui ma viimaks alla annan ja padjale nõjatun, siis on kass ülimalt rahul. Nurrub, paneb käpad kaelale. Mida sügavamal padjas ma istun, seda kõrgemale ta ronib. Ta keriks vist parema meelega ennast ümber mu kaela. Istub seal, kõige rohkem kümme minutit ja siis lahkub rahuloleval ilmel. Ja eks sa katsu ennast liigutada, kohe on küüned sees. Millegipärast ta teisi pereliikmeid sel moel ei ahista. Mind aga - mitu korda päevas. Ema arvates ravib :) Pilt on tehtud eile hommikul, mul oli aega, kiiret polnud. Testisin, kaua ta vastu peab. Kass istus mu rinnal pea seitse minutit, siis kobis diivanile minu kõrval. Teerituaal sai läbi ja sain viimaks kööki uue tassitäie järgi minna.

laupäev, veebruar 12, 2011

Parem oleks üks pilt...

...või siis kaks. Aga on ainult kirjeldus:
Ühel hommikul tööle sõites, nagu ikka, vaatan bussi aknast välja. Värske lumi on maha sadanud ja taevas on üle pika aja sini-sinine. Märkan taevas kahte lennukit. Veider, et neid kaks on. Sõidavad esmalt teineteise taga, siis kõrvuti. Taas jõuab üks eest ära. Jätavad ilusaid jutte. Kaovad mu vaateväljast. Jutid jäävad. Ilus, mõtlen ma. Ja miks nad nii teevad, äkki põrkavad veel kokku, jõuan veel muretseda. Buss peatub foori taga ja hetk hiljem lendab üle taeva parv luikesid. Samas suunas kui lennukid. Pikad valged kaelad välja sirutatud. Linnud on madalal ja paistavad suuremad, kui hetk tagasi nähtud lennukid. Nemad on ilusasti reas, sabad ühel joonel. Ükski ei trügi ette ega jää taha. Imeline! Loen, kaks-kolm-viis luike. Kui veider, esmalt lennukid, nüüd linnud. Nii sarnased ja nii erinevad. Valged tiivad, sirged jooned, selges taevas, bussiaknast...

neljapäev, veebruar 10, 2011

Puhata ja mängida, chillida ja hängida...

Pool jaanuari kiusasid mind valud rinnus, no kannatad, niuksud veidi ja kannatad veel. Lõpuks sai kannatus otsa, vastik ikka ka, kui pidevalt miski haiget teeb. Liiati hakkas see töö tegemist segama. Kui valu sees väsisin uskumatult ruttu, see omakorda muutis tigedaks ja ainus mõte, mis pähe jäi - saaks ometi koju magama. Und jagus aga lõputult, tõeline talveuni. Arstitädid kuulasid ja mõõtsid, imesid verd, uurisid südant ja kopsu. Kõik näidud ilusad ja viisakad. Terve noor naine - naeratasid nad mulle rõõmsalt. Minul aga ikka valus, pilt kaob tasku, õhku ei jätku. Piinlik juba seletada, et mis ja kus. Keegi ei usu ja valu ei kao. Kardioloog kirjutas retseptirohtu ka. Valu see ei võtvat, mõeldud südame tugevdamiseks. No rohud on kallid ja sada hoiatuskirja juures, seega kanged ehk aitavad. Arstide sõnul peaks vähem muretsema, rohkem puhkama. Chillima ja hängima, puhkama ja mängima. Raske see ju on aga teeme proovi. Asi pole liigses töökoormuses, see on igati talutav. Küllap ma siiski muretsen asjata, mõtlen asjust, millest ei peaks. Jah, hea oleks ette võtta üks soojamaa reis või lihtsalt üks ilus kinoelamus. Reisida ma praegu ei jaksa. Ilusaid filme ka eriti ei tea, kõik puha sügavad ja hinge kraapivad, raputavad. Ehk siis mõju on vastupidine. Peab ikka rohkem multikaid vaatama. Lihtsalt mere ääres jalutama. Kuum vann spa asemel on juba ammu kasutusel. Aga tegelikult ootan ja vajan ma lihtsalt kevadet, igas mõttes... Küll ta tuleb, kuhu ta pääseb :)