teisipäev, mai 28, 2019

Ehmatusega haiglasse

Mida teha, kui lapsel on meeletu peavalu aga valuvaigisti ei aita!? Valu läheb hoolimata tablettidest aina suuremaks. Kui enne valuhoogu läheb  silme ees pilt nii häguseks,  et ühe silmaga enam ei näe ja mõne aja möödudes kaob  sõrmedes tundlikus? Tekib hirm, kerge paanika. On pühapäevane päev, perearstil vastuvõttu pole. Helistasin siis perearsti nõuandeliinile 1220. Sealt soovitati kutsuda kiirabi või minna EMOsse. Hetkegi kaotamata tellisin takso, et arsti juurde sõita. Kiirabi tundus kuidagi äärmuslik olevat. Takso ilmselt parkis me akna all, sest saabus 1 minutiga. Kiiremini kui kiirabi!
Haarasin esikust midagi peale, Kirke toppis tossud paljaste jalgade otsa. Riided, mis meil seljas olid, sobisid küll soojas toas kandmiseks aga mitte õues. Ilm oli  sel pühapäeval külm ja vihmane. Aga mis sest, tagasi tuleme ka taksoga, mõtlesin.
Kirke võttis telefoni kätte ja pillas selle siis ootamatult maha. Seisis ja vaatas enda ette, miks? Kuidas? Käed ei suuda lihtsalt midagi hoida, on tundetud. Hirm süveneb. Mis see veel on?
Taksosse tuleb ta talutada, jalad võdisevad all.
Olen segaduses. Oot, ega ometi insult?! See pole ju võimalik!!!! Jõuaks juba kiiremini kohale.
Millegipärast arvan, et 14 ei saa enam Lastehaiglasse. Seepärast astume sisse PERHi suurde majja. Järjekorranumber, ootamine ja siis suunatakse ikkagi Lastehaiglasse. "Olete kindel!?" küsin lausa kaks korda. Läbi vihma teisele poole teed. Nüüd märkan, et olen valinud valed riided, valed jalanõud, vihnavarjust ei tasu unistadagi, seda pole. Lastehaiglas võetakse meid juba ukselt vastu. Ei mingit numbrit ega ooteaega. Ainult üleriided kästakse garderoobi viia. Jooksen sinna ja kohe kiiruga tagasi. Laps on juba meedikute hoole all, küsitletakse, mõõdetakse vererõhku ja palaviku. Seletame, räägime. Tuuakse ratastool ja laps sõidutakse ootetuppa, voodisse pikutama. Õdede jutust saan teada, et eluohtlik ta seis siiski pole, liigitatakse "kollaseks". Infolehest loen, et see tähendab abi andmist tunni jooksul. Toas palub Kirke mul rulood ette tõmmata, sest isegi see vähene valgus, mis vihmase ilmaga tuppa tungib on liig tema jaoks. Ootame. Mõne aja pärast on peavalu läinud nii hulluks, et laps hakkab oksendama. Samal ajal, kui ma lapse juukseid hoian vaatlen huviga kui leidliku disainiga on kaasaegsed oksekotid.  Need  saavad minult mõttes vaid kiidusõnu.
Tunni möödudes jõuab meieni lõpuks ka valvearst. Arvab, et tegu võib-olla migreeniga. Aga siiski tuleb asja veidi uurida, et välistada puugihaigused ja muud infektsioonid. Suunab edasi EMO jälgimispalatisse, analüüsid, tilguti, ravimid ja hommikuni jälgimisele. Saame ainsasse palatisse, teised voodid olid suures ruumis ja eraldatud üksteisest vaid kardinatega. Palati ainus miinus on see, et siin pole saatjale mõeldud lamamistooli. Ööseks ma seega lapse juurde jääda ei saa. Ja külm on siin ka. Röövin lapselt ühe teki ja kerin ennast plastikust toolile kerra.  Haiglasse jõudsime kella neli ja kaheksa ajal hakkab meil vaikselt kõht tühjaks minema, oleme mõlemad vaid hommikuse söögiga. Või mina olen, laps oli...  Väljas sajab, tuul on vahepeal nii tugev, et vihm sajab diagonaalis. Mul pole ei vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Tõesti ei taha kopsupõletiku saada. Automaadis on ainult magusad näksid ja neid laps ei taha. Helistan vanemale tütrele, ta elukaaslasel on auto ja palun abi. Loomulikult tõttab ta meile appi, täpsemalt oma väikesele õele. Kuigi nad ootavad hetkel külalisi. Aga nad tulevad, lasevad oma külalised tuppa ja toovad haiglasse õhtusöögi - kuivikuid  ja croissante, sest muud lapsele lubata. Samuti magamiseks sobilikud riided. Kümne paiku jätsin lapse haiglasse ja hommikul üheksast olin tagasi. Ootame taas arsti.
Kirkel on kõht tühi ja lähen uurima, kas talle hommikusööki ka tuuakse? Pole ette nähtud. Aga nad võivad teed teha. Kohe kui hommikuse analüüsi vastused käes. Et enne ei saa süüa, kui on selge, et tohib! Oeh! Lõpuks, kell 12 sai kannatus otsa ja uuesti hommikusööki küsides sain vastuse: kohe tuleb arst.
Hommikune valvearst oli samuti väga sõbralik. Diagnoos polnud muutunud - ikka migreen, see auraga. Analüüsid kõik korras, põletike pole. Nüüd tuleb lihtsalt hakata valupäevikut pidama. Neuroloogile aeg panna ja koju kangemaid ravimeid varuda.
Sõbralikult naeratades teatas, et see pole midagi hullu. Et tal endal on ka migreen ja et nüüd on väga häid ravimeid. Tõhusaid. Imestas minu üle, kui ütlesin, et mul haruharva pea valutab ja kui, siis läheb kohe üle. Ta ei osanud arvata, et selliseid naisi ka on.  Et migreen olevat tänasel päeval lausa elu loomulik osa. Võimalik. Aga teismelisena saada teada, et sul võib peavalu tulla väga tühisest asjast ja nii tugev, et halvab su terveks päevaks - see pole just kõige toredam teadmine. Loodan, et kui tal sarnane valu tõesti korduma hakkab, siis väga harva. Et ikka elada ka saaks. Jõudu talle ja kõigile teistele, kes selle kuratliku haiguse käes vaevlevad!

esmaspäev, mai 13, 2019

Tagasi lapsepõlve, koos tütrega.

Foto: Nukuteater
Oli see nüüd üks tavaline pühapäev või eriline emadepäev, mine sa võta kinni! Aga häid emotsioone sai kogutud küllaga :) Hommikul tegi noorem tütar mulle erilise hommikusöögi - banana split koos mõnusalt kange musta teega. Mmmaitsev  ja väga armas :) Mu vanem tütar kutsus mind  aga teatrisse. Nii sattusime koos tagasi lapsepõlve ja seda nii mõneski mõttes.  Käisime koos vaatamas Nukuteatri etendust "Tim Thaler ehk müüdud naer".  See raamat oli üks mu lapsepõlve lemmikuid ja loomulikult soovitasin seda ka oma lastele. Lele nautis seda lapsena samuti kui mina. On lihtsalt selline lugu mis kõnetab. Loomulikult ootasime etendusest seda sama, lootsime parimat. Mõttes olime valmis mõlemad oma lapsepõlve tagasi minema. Ja me ei pidanud pettuma. Oli see alles etendus! Kõik oli paigas! Lavakujundus, lavastus, liikumine, näitlejad. Ma olin eriti vaimustuses Taavi Tõnissonist. Milline karakter! Ja veelkord - liikumine! Igas stseenis oli midagi, mille peale oleks tahtnud käsi kokku lüüa. Kõlan ilmselt nagu väike laps, kes vaimustub kõigest uuest. Aga no tõesti, see oli ilus ja väga hästi läbi mõeldud, lavastatud. Näiteks laev tormisel merel.  See kuidas stangede liikumisega oli lainetust imiteeritud. Kuidas näitlejad käsipuude külge klammerdusid. Või jooksmine läbi linna. Kaht suurt ratastel tellingut (millel nii trepid kui redelid) liigutati mööda lava ringi ja samal ajal jooksis, ronis näitleja nagu kaskadöör mööda seda. Äärmiselt nauditav ja tekitas mulje kui pikast ja keerukast teekonnast. Lihtne aga väga mõjus! Mis mulle eriti meeldis oligi see, et lihtsate vahenditega tehti väga palju. No videoprojetsioon muidugi toetas seda kõike. Aga siiski, mind see vaimustas.
Istusime teises reas, väga head kohad. Meie lähedal ei paistnud lapsi olevat. See vaid võimendas tunnet -  polegi lasteetendusele
sattunud. Ma ei tea, mis tundega vaatasid seda lapsed. Kas nad mõistsid? Märkasid? Vaimustusid? Lelel oli küll kahju, et ta seda etendust lapsena ei näinud. Minu jaoks tuli see vastupidi õigel ajal. Tagasi lapsepõlve, olles samas niipalju targem, et oskad hinnata ja märgata hoopis teisi detaile. Neid, mida lapsena ehk loomulikult võtad ja tähelepanuta jätad. 
Veelkord aplaus ja sügav kummardus! Tänud Taavi Tõnissonile lavastuse ja rolli eest! Oli väärt elamus :)

laupäev, mai 04, 2019

Ma tahan oma raha tagasi!

Öeldakse: Loll saab kirikuski peksa. Tõsi ta on ja vahel saad peksa nii, et taipad seda alles tükk maad hiljem... Minuga juhtus just nii. Avastasin juhuslikult, et mu arvelt on raha maha läinud Amazon Primele. Miks? Kuidas? Mille eest? Sorin oma mälus, Amazonis kontot pole. Kogemata ei saa ju ka tekkida. Uurin lapse käest, et äkki tellis minu teadmata midagi. Ei miskit. Okey, Amazoni lehel on võimalus ka salasõna taastada, kui oled unustanud. Proovin järele! Sisestan oma meiliaadressi ja palun uut parooli. Ei midagi, kontot pole. Nagu ma arvasingi! Panga ajalugu sirvides leidsin, et olen Amazonile maksnud regulaarselt iga kuu, alates jaanuarist ja ligi 12 eurot. Asi on veel hullem, kui arvasin, polegi ühekordne makse. Googeldades jõuan digigeeniuse lehele ja mõistan, et olen hädas. Mingi tobe petuskeem, ei muud. Minu jõud käib sellest üle. Otsustan minna lihtsamat teed (kuna kontot mul ju ei ole) ja kohe oma pangakaardi sulgeda. Lükkan seda päeva aga aina edasi, sest täna ei sobi ja homme ka mitte. Vahepeal räägin oma murest ühele sõbrale, kes annab head nõu: kui on alusetud maksed saad need pangas tühistada. Tore, teeme proovi! Peale korduvalt luhtunuid katseid asi telefoni teel korda ajada jõuan lõpuks pangakontorisse.  Tige nagu herilane. Telefoni teel lihtsalt jäingi ootele ja seda mitu päeva järjest. Pangas läheb kõik üllatavalt kiiresti, järjekorda pole. Noormees, kes mu muret kuulab, teab kindlalt, et tegu on Netflixiga. Ta ise tellib ka, summa olevat ka sarnane. Mina kahtlustan endiselt mingit kurikavalat hanekstõmbamist. Eriti kuna summa on sarnane, mitte iga kuu täpselt sama. Et petturid kopeerivad kuidagi seda ja panevad lollid (nagu mina) uskuma, et tellisid või siis nende lapsed tellisid selle teenuse. Tagaruumist tuleb noormehele appi minu vanune naine. Küsib veelkord üle, kas olen ikka kindel, et lapsed ei tellinud. Tal olevat olnud nii, et algul eitasid aga pärast tunnistasid üles. Hakkan juba kahtlema aga  raputan siiski pead - ei tellinud. Usaldan oma last. Pealegi, minu kaardiandmete sisse toksimine nõuab juba teadliku pettust ja seda ma temast ei usu. Maksete alusetu tühistamine maksab 20 eurot, tuletatakse mulle sõbralikult meelde. Oijah, jään endale kindlaks. Vaidlustame! Tellige uus kaart ja paneme vana kinni, kui uus käes. Siis selgub, et maksete vaidlustamiseks tuleb kaart siiski kohe kinni panna. Ohkan, võtan veidi sularaha välja, et lõpetada see tüütu pangaskäik. Enne lahkumist palub too naisterahvas, et ma kirjutaks kindlasti Amazonile. Et kui vaidlustamiseks läheb saab nende vastuse avalduse juurde panna. Isegi, kui nad ei vasta. Luban asja käsile võtta ja helistan Lele'le, et ta aitaks mul seda kirja koostada.
Pangast suundun aga hoopis Triini peale, pilssi kraapima. Elan ennast välja ja kraabin jõuliselt ning eriti põhjalikult :)
Õhtul kodus ilmub korraga telefoni üks vana sõnum. Tegelikult minu tühi sms ühele sõbrale, mille olen ekslikult talle saatnud. Seda vaadates satun ajas tagasi ja märkan detsembris saabunud sms-i - teie kinnituskood Amazonis on... Appikene! Mul siiski ON konto Amazonis!?! Ja siis hakkab meenuma... Aasta lõpus ostsin uue telefoni. Sellele kaasi otsides käisin mitmes netipoes. Leidsin ühed sobivad kaaned, tegin konto, hakkasin tellima aga peale kaardinumbri sisestamist märkasin, et polegi tasuta saatmine. Katkestasin tehingu ja sinna paika see asi tolle poega jäigi. Vähemalt arvasin ma toona nõnda. Aga selgus, et mingil hetkel olin siiski nõustunud (?) mingite tingimustega, ise täpselt mõistmata mida ma teen. Tuleb välja, et olen kõige tavalisem ullike, kes netipoes käituda ei oska :( Niuks! Sain uue parooli ja logisin kontole sisse. Kusagilt aga ei paista, et oleksin midagi tellinud. Kogu tehingute ajalugu on tühi. Sorin seal lehel ringi nii pool tunnikest aga ei leia midagi. Lõpuks otsustan kirjutada vihase kirja ja proovin lehe allosast leida kontaktide kohta. Seal aga torkab silma tuttav sõnapaar: Amazon Prime. Klikkan sinna ja nüüd ma näen - kõike! Seda, millal ma liitusin, millal oli viimane makse ja millal tehakse uus. Leian ka koha, kust teenuse tellimine lõpetada. Liiga lihtsalt see siiski ei käi. Kolm korda küsitakse üle, et olen ma ikka kindel, täiesti kindel? Järgmisel päeval saan oma raha tagasi. No täpsemalt viimase makse. Ja pangale kirjutan häbipuna näos kirja, palun ärge vaidlustage midagi, ise olin loll, vabandust tülitamast. Pank õnneks mult selle vaidlustamise avalduse eest raha ei küsi. Asi seegi :)
Kas olen nüüd targem? Vaevalt, sest ma ei tea endiselt, kuidas see jama juhtus. Aga ettevaatlikum olen kindlasti!