Teisipäev, jaanuar 29, 2008

Kurb tuleb välja


Kirke joonistas pilti ja seletas omaette:

Oi, pea tuli suur liiga. Nüüd silmad ja kurb tuleb kõik välja - üks, kaks, kolm, kuus, kaheksa... Emme on üksi kodus siin ja nutab, ähäh-ähähh, kurb tuleb põse peale, märg täitsa...

Jajah, nii siis tehakse emmest pilti, ikka kurb ja pisarad silmas, ehmatav kohe. Aga punased kingad ja sinine kleit, täitsa ilus ju :)

Teisipäev, jaanuar 08, 2008

Raha tõi vabaduse


Seda linki vaatasin ma mitu-mitu korda. Lugesin pealkirja aga miski hoidis mind tagasi, lugema ei kippunud, et ahh, teadagi millest siin juttu. Vahepeal kontrollisin oma viking loto numbreid, no valed numbrid olen valinud, nagu ikka :( Ja jõudsin ringiga tagasi selle artiklini - Lotovõitja uue elu esimene päev. Lugesin ja suu jäi lahti, ei see tundus liiga ilus, et olla tõsi. Ma olin hetkeks selle mehega ühel lainel, vaidlesin veidi vastu, imestasin ja kadestasin, tahtnuks temaga tuttavaks saada, näha seda tüüpi. Väike kuradike mu peas kisas - see pole võimalik, ajakirjanik on selle loo lihtsalt välja mõelnud, see on eksperiment lugeja tunnete kallal.
Nojah, kui see kõik aga kõrvale jätta, siis tahes-tahtmata hakkasin mõtlema enda valikute peale. Mida ma ise teeks, mis mul puudu on, mille üle ma kurdan. Ja hirmus oli see sisekaemus - ma ei tea mida ma tahan. Mul on unistused aga neid ei saa raha eest osta. Ja kui mulle kukuks sülle suurem summa, siis ma ei teaks mida sellega peale hakata. Reisima ja asju ja kingitusi teha, seda kindlasti - aga mida ma muuta saaks. Kas ma tahaks üldse midagi muuta, parandada. Kohutav - ma olen kas liiga laisk, et sellele mõeldagi või puuduvad mul kõrgemad sihid. Ja ma vajusin tagasi oma arvuti taha ja klõbistasin klahve ja lugesin artikleid ja unistasin mehest metsast, kel on unistused ja vaikus ja vabadus.
Üks tuttav, kellele lingi saatsin ohkas, ja ikka on uue elu alustamiseks vaja raha.

Tjah, oleme orjad, rahaorjad ja selleks, et vabaks saada tuleb end vabaks osta, suure-suure rahaga muidugi...

Ja veel üks kommentaar - ma ei mõelnud sellele, et näe kus mees, kas ta enne ei osanudki elada, et alles nüüd. Ma tean, kui lihtne on sattuda sellisesse nõiaringi, et polegi muud kui töö ja kohustused. Ma olen ise selle sisse teadlikult põgenenud, et unustada mured, need mis hingele haiget teevad. Aga kui kord selles töötegemise (rahateenimise, kohustuste, võlgade vms. ) ringis sees oled, siis välja on väga raske pääseda. Nii võib kaotada küll ennast, kui ka sõpru, sest aega ei ole ja väsimus on suur. Just see lõik - Olin oma töö tõttu juba murdumise äärel. Ma olin lihtsalt nagu tühjaks pigistatud sidrun. Ma ei saanud juba tükk aega aru, milleks ma elan. Mis elu see on? Tervisele hakkas, mul olid südames pisted. - see pani mõtlema ja ehmatas mind. End töösse mattes saab unustada küll nii mõnedki mured, kuid samuti ka rõõmud...

Teisipäev, jaanuar 01, 2008

Tuli, tuli - uue aasta esimesed minutid


Istusime lapsega akna peal ja vaatasime kuidas hoovis paugutatakse (puuksutatakse nagu Kirke ütleb, ic). Kibelesin õue, et rohkem näha, iga nurga taga ju käis see möll. Kui äkki lendas üks rakett otse naabermaja aknasse ja kohe läks ka tuba põlema. Karm tegelikult, sest enne oli klaasitud rõdu ja pärast alles toa aknad. Rakett põrutas otse tuppa nagu pärast selgus, läbi kahe akna. No muidugi läksin ma seda asja lähemalt uurima ja nägin kuidas hüsteerias teise korruse pidulised (ikka päris täis olid need noored) hüppasid koridori ukse kohal asuvale vahekatusele. Millegipärast ei suutnud nad koridori aknast sisse ronida ja rahulikult trepist alla tulla. Olid vist omadega nii sassis. Karjusid seal, mõned vanemad prouad tegid sama õues. Maja aga põles, leegid suurenesid ja rahvas tegi rahulikult pilte ning lasi rakette samas hoovis edasi. Olgu, olgu tuletõrjesse helistati ikka ka. Korteriomanik ise oli õues rakette laskmas ja nägi pealt kuidas ta tuba leekides lõõmab. Imelik, et keegi oma autost kustutit haarama ei tormanud, need peaks ju igas masinas olema. Esimene korrus, saanuks ehk midagi teha... Üks tuba neil igatahes hävis, teised said lihtsalt rohkelt tossu ja vingu, nagu ka paar ülemist korterit. Et nii siis algas see aasta, rohke paugutamise ja vaatamänguga. Kirke oli küll väga ehmunud, meie suuremad kuidagi tuimalt rahulikud.