Kui lapsed magavad

... siis mõni ema haarab fotoka, otsib välja statiivi ja tuld!

Öises linnas

Eile öösel kolistasin sõbranna sünnalt kodu poole, viimase bussiga. Koselt Männikule viib küll otseliin aga lausa veider oli avastada, kui mitu erinevat maailma sinna vahele jääb. No oma koduümbrusega (Männiku) olen ma juba nii harjunud, et isegi joodikud poe juures tunduvad normaalsetena, tuttavad näod ikkagi. Kosel bussi oodates märkasin aga veidrat asja - poe (Kelluka vist) klaasuksed olid ilusasti lukus - öö ikkagi. Aga lisaks lukule olid mõlema ukse vahele topitud lauatükid - läbi ukselinkide, nagu mingit suuremat sissetungimist kartes. Krrrr, pilti ka ei saanud teha, fotokas kodus :(
Heakene küll, istusin bussi ja järgmine pilt mida nägin, mõjus kontrastina eelmisele. Pole juba ammu Pirita teele sattunud, eriti öösel. Igatahes märkasin esimest korda, et ülekäigurajad on kohtvalgusega eraldi välja valgustatud. Ilus ja vajalik ka, ilmselt. No peale Russalkat seda ilu enam polnud, tea kas sai otsa hea tahe või ikkagi raha.
Ma ei teagi, mis mind lõpuks häiris, kas need ülihoolitsevalt valgustatud vöötrajad või need lattidega kindlustatud uksed. Aga midagi kusagilt pitsitas ja see polnud mu napsune pea...

GAZZAG - hull loom

Viimased päevad toovad oodatud kirjade asemel mu postkasti veidraid kutseid. Veidraid ses mõttes, et neid on korraga palju tekkinud ja ma pole ikka niiiiii arvutitibi, et just mulle neid saatma peaks. No kui Elvini nimel lausa teine kutse GAZZAG-iga liituda tuli otsustasin järgi kaeda, et mis värk on. (see oli hetkel juba 8-s samalaadne kiri). No kribasin siis mõned andmed sisse aga ei näinud ma seal midagi põnevat. Orkut on oluliselt normaalsem või ma lihtsalt ei jõudnud nii kaugele, et näha midagi muud kui üks loll ankeet teise otsa. Igatahes panin tol päeval need aknad kinni ja rohkem sellele ei mõelnud. Hommikul oli postkastis kaks kirja - sinu sõbrad on võtnud vastu kutse ja liitusid GAZZAG-iga.
Mida paganat????? Ma ei saatnud ju ainsatki kutset, isegi ei üritanud mitte, krrrrrrrrrrr.... Igatahes täna oli mu esimene liigutus oma konto sealt lehelt kustutada. Vähemalt sain ma aru, kui lihtne on selliseid kutseid laiali saata, enda teadmata lausa. Loodan, et mu sõbrad, kes neid kutseid saavad on mõistvad ja arukamad kui mina.
Eirake seda lollust - see on mu ainus soovitus hetkel!

London 2006

Hingedepäev Londonis lausa vajab puhastustuld, olgu see siis või joonistatud :) Ma ülejäänud piltidega tegelen alles, miski suur väsimus (magamata ööööööd...) on peal. Kes seekord nupule vajutas, ei mäletagi enam. Vähemalt on mul nüüd endast tõeliselt armas präänikupilt, muidu pildistangi ainult teisi. Tuge pakub mulle siin aga Emes - Londoni kunn :)

mõned kaadrid aastast 2003 (2?)

ja tänavused siit

* * *

See uudis jõudis minuni Londonis, ei mitte seal kaugel ja võõral maal, vaid siinsamas, eestimaa metsade vahel. Ema sai mu leviaugust kätte väga valel ajal, kurva uudise ütlemiseks. Ülemeelikud kalad loopisid miskipärast mind õhku ja ma naersin ja üritasin emaga suhleda ja sealt kalakaisust maha ronida ja kuulata...
Nii ta on, kui läheb siit ilmast koomik, kes meid naerutas...

Aga ilus järelhüüd Üllar Saaremäelt:

Siis nii, Jumal. Väärt mees tuli Sinu juurde. Väärt mees.

Ainult et meil siin on väga valus.

Kalli, kalli

Üllar

PS. Ära muretse. Dajan on

riukaid täis, nii et igavaks

teil seal ei lähe.