neljapäev, juuni 28, 2007

Tuulte meelevallas


Kohutav väsimus ja külm on ka. Selline see minu suvi siis on - tuuline, rõske ja üksildane...

reede, juuni 15, 2007

Tööd ja ööd


Paljud küsivad, et kuidas siis uus töö on ka? Tunnen nende küsimuses kerget irooniat, et noh naisteka fotograaf, mis töö see ka on. Nojah, eks ta olegi selline enesetunde asi või veidi väline, et mida teised arvavad. Õnneks mulle see korda ei lähe, sest töö ise ju mulle sobib - ikkagi erialane ja enamasti portreelood. Samuti meeldib mulle nädalaajakirja rütm, seltskond ise loomulikult ka :) Tööd on täpselt parasjagu - ära ei tapa aga laiselda ka ei lase. Mõned karmid päevad on ka, moekülgede pildistamine toimub minu jaoks tüütult hilisel kellajal. Toimetaja saab alles kella viiest lapsevabaks, mul tuleb lihtsalt sellega harjuda.
Mulle meeldiks rohkem töötada hommikuti, viin Kirke 9-saks sõime ja võikski kohe tegutseda. Nädalavahetused ja õhtused üritused on tsurrrrrr, ei tahaks üldse kohe aga vahel peab.
Töö hoiab mind mõnusalt pinges ja enamus ajast saab sellega täidetud. Kodus üritan rohkem puhata ja lastega tegelda, välja eriti ei kipu.
Ööd kipuvad aga olema sama tihedad kui päevad. Aga mitte selles mõttes nagu oodata võiks. Ma vajun väsinult oma voodisse (üksi) ja üritan vabaneda päevastest mõtetest. Asemele aga tulevad teised, kaugemad ja peidetud. Juba pikemat aega ei suuda ma vabaneda sellest öisest unereaalsusest. Kõik on nii ehe ja olemas. Näen selliseid unesid, et ärgates ei teagi enam, kumb on siis reaalsem, kas ärkvelolek või uni. Ühel ööl tundsin aga sellist lähedust vaid ühest kallistusest, nagu oleks mu iga rakk reaalselt tajutav. Olen käega löönud ja ei sõdi enam neile unedele vastu vaid naudin neid. Minevik, mida ma päeval unustada suudan, tuleb öösiti tagasi ja ma ei tahagi seda enam endale keelata. Vahel tunnen end küll vargana, perekonna lõhkujana ja igati vastiku ja paha inimesena, et mis ma ometi teen aga järgmisel ööl kordub sama. Veel mõni aeg tagasi tahtsin ma kõigest väest oma eluga edasi minna, unustada see õnnetu armastus, sest kaua võib ennast piinata. Kolme aastaga võiks ju sellest juba üle saada... Aga nüüd ei tahagi ma muud kui, et tuleks jälle öö ja need uned. Võtan seda kui lisaaega, boonusmängu, mis mulle sel veidral moel on saadetud.