Jõululaupäev möödus traditsioone järgides. Õhtusöök nagu ikka - sealiha praad, verivorst, hapukapsas. Kirke on, nagu ma talle armastan hellitavalt ütelda, "tõeline eestlane". See tähendab seda, et ta armastab süüa verivorsti ja seda rohke pohlamoosiga. Moosi kulub palju, nagu pannkookidelegi :) Nii olimegi kõik eile söögi suhtes üsna üksmeeles. Kõigile sobis. Ja üle pika aja oli see esimene kord, kui ma jõululauast ägisedes püsti tõusin. Juba aastaid vangutan ma liigsöömisest kuuldes pead, ahh see kusagil Ameerika maal, võõras mure... Ei tea, mis kiiks see mulle pähe lõi, et niimoodi priiskama kippusin. Ju tahtsin end ka kuidagi suuremana tunda ;)
Täna rikkusime aga veel üht vana kommet - süüa ära eelmise päeva lihalõigud. Tegime hoopis sushit. Täpsemalt siis norimakit, lõhe ja kurgiga. Rullimisega tegeles Lele. Mina keetsin riisi ja marineerisin isegi ingverit, sest meie poes seda sushi ingverit ei müüda. Sõin seda veel toorelt, taldrikule läksid tükid lausa kuumalt :) Aastavahetuseks peaks see aga parajalt tõmmanud olema. Wasabipulber seisab mul ka juba pikemat aega kasutult, nüüd läks siis asja ette. Väga tore oli, vahelduseks. Tahaks veel... Ema ja Kirke pidid aga võileibadega leppima, mis parata see toit neile ei kõlvanud. Kirke vaeseke hoidis lausa nina kinni, kui ma värske sushiga tuppa astusin. Nii jube-vastik tundus talle see.
Kõht läks kohe tühjaks, kui seda siin kirja panen. Peaks vist külmkapi kallale minema, natuke riisi on veel alles. Sojakastet peale ja ongi söök!
esmaspäev, detsember 26, 2011
kolmapäev, detsember 21, 2011
Vihma trotsides
Ma pole siia mõnda aega kirjutanud. No, kiire on olnud. Lisaks viib see pidev mure vanema tütre pärast, mõtted enda tühistelt teemadelt eemale.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.
Aga hea küll. Sai hiljuti töö asjus Lätimaal käidud. Uskumatult veider reis oli, vihma sadas ja teeaukudest läbi rallimine pani kõik sees keerama. Lisaks veel need lätikeelsed sildid, kus ühtki sõna pole võimalik lugeda, ilma, et keel sõlme läheks. Mul tekib veider eksimise ja kaose tunne, kui ma ei suuda vajalike silte isegi kokku veerida, arusaamisest rääkimata. Nagu halvas unenäos. Tõesti, ma ei imesta enam, miks enamus eestlasi ainult saldejumsi teab.
Kõige nukramal hetkel tuli aga meeletu koduigatsus peale. See juhtus ühe väga koleda taluõue peal, sadas paduvihma ja me olime tulnud, üllatus, üllatus - külla Jõuluvanale. See sinise hommikumantliga tüüp, kes lakkamatus vihmasajus lõkke ümber tantsis, ei suutnud näotut porimülgast kuidagi helgemaks muuta. Ainus soe siseruum oli ka mingi veider ehitussoojak. Miks meid sinna kutsuti, jääb arusaamatuks. Ma ei virise, sest võrdluseks on mul samasuguse vihmase ilmaga nähtud Mia Jõulumaa, kus oli vahva ja igati meeldiv, isegi kriitilisele lapsevanemale :)
See reis, oli nagu ta oli... Õnneks leidus ka üks pärl :) Minu lemmikpaigaks sai hoobilt Karosta. Sõjaväe poolt maha jäetud linnak Liepaja külje all. Meenutas mitmes mõttes Paldiskit ja natuke Maardut ja Tondit ja... Ilmselt on kõigis neis vene sõjaväelinnakutes midagi sarnast. Tulime bussist välja, tuul oli meeletult tugev, endiselt sadas vihma, korraks paistis taevas vikerkaar, siis sadu jätkus. Ja seal see oligi - see kirjeldamatu miski, mida reisidelt alati otsin. Mu meele tegid rõõmsalt ärevaks surfarid, kes nautisid seda detsembrikuist merd ja tuult. Neid vaadates sain minagi mingi omamoodi adrenaliinilaksu. Eriti tore oli vaadata üht tüüpi, kel lihtsalt vedeles seal laine peal. Lasi end (krrbrr...) külmal mereveel loksutada, nagu vanaproua mõnes spa-s mullivannis. Einoh, lihtsalt super! Klõpsisin pilte teha niikaua, kuni kärsitu giid seda lubas. Vihma sadas ja tuul oli jube, telet ka ei olnud kaasas, seega mingit head fotosaaki mul pole. Mälus on pildid õnneks olemas, juba seda kõike näha oli võimas!!!
Ma pean veel ühele pildile viitama, see on Karosta kirik omas keskkonnas. Eksootika, kas pole! Paraku ei saanud ma ise seda pilti teha, buss ei oodanud ometigi ühe segase fotograafi järel. Hetkel, kui kirku juurde saime, palusin peatust ja mind kallati korraliku paduvihmaga üle. Tee siis sedasi turistikaid. Ühesõnaga linkisin pildi linna kodukalt.
Ja külastage Karosta vangla kodulehte.
See muide oli koht, kuhu meid ei viidud ja mul on sellest ääretult kahju. Piimamuuseumi asemel, kus väljas lehmakoogi mulaazid, uudistanuks ma parema meelega seda veidrat vanglahotelli.
Tellimine:
Postitused (Atom)