teisipäev, märts 31, 2009

Õudusunenäod - kuidas need ometi sünnivad?

Mõõda teed vurasid autod, veidra kujuga madalad masinad. Meenutasid veidi karte, ainult esiots oli teistmoodi disainiga, ühe külje peal pikalt ettepoole ulatuva koonuse kujulise otsaga. Unenäos on kõik veider, ma ei pööranud neile algul suurt tähelepanu. Korraga jäi mulle silma üks seisev masin, täpsemalt selle ümber toimuv. Mitu meest seletas midagi masina ümber, keegi tõstis kapoti kaane ülesse ja urises pahuralt: „Kütus on otsas.“ Veidi arutamist ja lahtisest autost tõsteti välja seal mängiv laps ning topiti ta koonuse laiemas servas asuvasse auku. Kostis raginat, laps kadus ja autojuht hõõrus rõõmsalt käsi, saab edasi sõita. Õudusega vahtisin seda stseeni ega suutnud end liigutada, igal pool kuhu vaatasin nägin neid autosid. Lapskütusega põrgumasinaid.
Ma ei hakka detailselt kirjeldma seda mida nägin, liiga võigas... Miks ma aga sellest ülepea räägin? Olin ärgates šokis, eelkõige oma jubedast kujutlusvõimest, mis selle pildi oli maalinud. Kes siis muu, kui mina ise olen need masinad loonud. Miks ometi näen ma sellist vastikut und?! Analüüsisin oma viimaste päevade sündmusi, no ei ole seal midagi koledat ega hirmutavat olnud. Õudukaid ma ka ei vaata, ma ei talu neid lihtsalt. Või siiski, taipasin ma järsku. Eelmisel õhtul enne magamaminekut, kanaleid klõpsides nägin katkendit ühest paroodiafilmist (Õudne film 4). No tõesti, seal oli üks stseen, kus lapsed rippusid võrgus ja nende all oli midagi suuri metallterasid meenutav. Ma panin teleka varsti kinni ja jäin rahulikult magama. Tuleb välja, et mu peas jooksis film edasi, teismelistest said armsad lasteaialapsed ja neid ootas koletu lõpp. Kindlasti on oma süü ka ühel reklaamil. Mida reklaamiti ei mäleta aga seal oli stseen, kus mees toppis endale mikseri suhu, kostis tuttav hääl – krlbrlrlrlrrrr ja edasise töö tegi juba mu rikutud aju. Vastik tunne oli igatahes suus igakord, kui seda reklaami nägin, nagu oleks endal keele suus sodiks lõiganud. Ei teagi kuidas end selliste asjade eest kaitsta, kuidas hoida lapsi? On mul liiga elav fantaasia või ei peaks ma sellistele asjadele üldse tähelepanu pöörama? Kas rohkem õudukaid tekitab immuunsuse või rikub viimsedki närvid? Sada küsimust, vastuseid pole :(

laupäev, märts 21, 2009

Triibulised


Mingi nostalgia hoog tuli jälle peale. Tuleb see nüüd kevade ootamisest, mis on juba tüütult pikaks veninud või millestki muust. No viimane kalaneljapäev oli ka selline - hakkame mehed minema - tunnet täis. Igatahes paar pilti mu kummalisest seeriast, mida oli omal ajal tõeliselt vahva teha. Pildistamise ajal tuiskas ja ilm oli ikka nii sant kui üldse olla andis. Poisid külmetasid väheke aga väga kangelaslikult :) Pärast istusin tunde värvilaboris ja solgerdasin keemiaga, putitasin sel ajal EKA-s üht vana ja logisevat ilmutusmasinat. Jube, mis haisu ma sisse hingasin, võehhh. Kaitsmine oli veel naljakam, sest see oli vist ainus kord, kui mul oli täiesti ükskõik mida õppejõud mu kontseptsioonist arvab. Seda eelkõige põhjusel, et mingit sisu asjal ju polnudki, olid vaid ulmeline fotosessioon ja toredad sõbrad. Õnneks sain peale ülikooli lõpetamist sellest kompleksist lahti, ega üritanud enam iga hinna eest kõigile oma ideid selgeks teha. Kes taipab see taipab ja rohkem polegi vaja.

reede, märts 20, 2009

Raputas, raputab veelgi...

Sel nädalal on mind korralikult ehmatatud, raputatud, krrr... Pühapäeva lõunal keset mänguhoogu hakkas Kirke järsku kurtma, et külm on. Panin talle teki ümber ja märkasin, et laps on veidi kuum. Palavik polnud kõrge, rohtu andma ei hakanud, panin ta voodisse, lootuses et jääb magama. No ei jäänud magama, vedeles niisama ja vahtis multikaid. Paar tundi hiljem hakkas ta järsku tõmblema. Krambid kestsid mitu minutit, pärast oli selline imelik, ei reageerinud, vaatas juhmi pilguga. Kiirabi kutsusin muidugi kohe kui ta tõmblema hakkas. Edasi tegin kõike mehhaaniliselt, telefon kõrva ääres hõõrusin ta keha niiske rätiga, kuulasin arsti ja vastasin küsimustele. Kergem hakkas alles siis kui Kirke teadvusele tuli, mis sest, et karjus aga hingas vähemalt ja tundis mu ära. Kiirabiautos istudes olime mõlemad juba täielikult maha rahunenud. No vot ja terve see nädal on last uuritud ja puuritud. Arstid olid algul optimistlikud, et sellised krambid (palavikukrambid) olevat levinud, ei midagi hullu ega eluohtliku. No korduma hakkavad ainult, ei muud. Mina olin närvis, hirmul. Murelikuks muutusid arstid aga siis, kui Kirke aina peavalu kurtis ja tugev viirus, mis verepildis näha, mujal ei avaldunud. Küsimused puukide ja kõrvapõletike kohta, no ei ole olnud. Meningiidi vastu on ka vaktsineeritud. No jah, ei tea milles asi, kaks kallist aju uuringut EEG ja MRT õnneks midagi ei näidanud. Midagi suurt vähemalt mitte, nii mulle öeldi. Nüüd polegi muud, kui jälgida ja kraadida, kraadida pidevalt. Ja muidugi ei julge ma enam Kirket ka kümneks minutiks üksi jätta. Iga kord kui ta mööda tuba jooksma hakkab, hüppab liialt, lähen jälle närvi. Teagi, kuidas see uudis lasteaias vastu võetakse.

esmaspäev, märts 09, 2009

Emme, sa oled rumal

Õhtune trall ehk nüüd panen lapse magama on vahel kohutavalt tüütu. No tahaks juba rahulikult vedeleda, telekat vaadata (raamatu lugemisest ma enam ei unistagi) aga ei , see pisike paharet ei kavatsegi magama jääda. Sada korda vaja voodist välja tulla, kord nukule tekk, siis on janu, siis muu häda. Ja mina nagu rikkis plaat: tagasi voodisse, ei kõnni paljajalu, tekk peale jne. Kuulaks ta siis ka, oeh. Eile, kui ta juba teab mitmendat korda jalgu vaikselt üle voodi ääre sirutades põgeneda üritas, sai mul mõõt täis. Käratasin: Jalad teki alla või lõikan varbad otsast! Ja kohe selle järgi hõikusin Lelet: Too mulle köögist käärid! Kirke tõmbas jalad välgukiirusel teki alla ja... hakkas nutma, südantlõhestavalt. Oeh, kui rumal minust, ei jõudnud end ära kiruda. Lohutasin siis teda nagu oskasin ja vabandasin, et ma nii rumal emme olin. Kirke pani mulle käed ümber kaela ja küsis vaikselt, et kas võib emme voodisse tulla. Lubasin muidugi ja laps ronis mööda toole (et ei peaks "keelatud" põrandale astuma) kiiresti, kiiresti minu voodisse ja puges korralikult teki alla.
Okas hinges kriipimas, tuli mulle meelde, kui ise nii viie-kuuene olin ja samamoodi tönnisin. Panime end õega väljaminekuks riidesse, no eks me lollitasime ja sahmerdasime liiga kaua, mis täpselt juhtus, enam ei mäleta. Igatahes ütles ema vihaga: "Mulle aitab, lähen ära ja teid panen lastekodusse..." Lausus veel midagi pahadest lastest ja astuski uksest välja. Mul on siiani meeles see tunne, mis mind tabas. Meeles, kuidas ma totsti istuli kukkusin suurest ehmatusest ja hirmust. Istusin ja nutsin seal esikupõrandal, riidesse ma muidugi enam panna ei suutnud, kiirustamisest rääkimata. Mu noorem õde aga vaatas mind arusaamatu pilguga ja ütles, kuule mis sa nutad, ema tegi ju ainult nalja. Mina olin aga endiselt nagu halvatud ega teadnud enam, kumb on hullem, kas see, et ema meid lastekodusse viib või see, et mu oma ema nii rumalat nalja teeb.
Ohh mind rumalat küll, näe vanemate vigadest ei õppinud, tea kas ma enda omadest ikka taipan õppust võtta.