esmaspäev, märts 09, 2009

Emme, sa oled rumal

Õhtune trall ehk nüüd panen lapse magama on vahel kohutavalt tüütu. No tahaks juba rahulikult vedeleda, telekat vaadata (raamatu lugemisest ma enam ei unistagi) aga ei , see pisike paharet ei kavatsegi magama jääda. Sada korda vaja voodist välja tulla, kord nukule tekk, siis on janu, siis muu häda. Ja mina nagu rikkis plaat: tagasi voodisse, ei kõnni paljajalu, tekk peale jne. Kuulaks ta siis ka, oeh. Eile, kui ta juba teab mitmendat korda jalgu vaikselt üle voodi ääre sirutades põgeneda üritas, sai mul mõõt täis. Käratasin: Jalad teki alla või lõikan varbad otsast! Ja kohe selle järgi hõikusin Lelet: Too mulle köögist käärid! Kirke tõmbas jalad välgukiirusel teki alla ja... hakkas nutma, südantlõhestavalt. Oeh, kui rumal minust, ei jõudnud end ära kiruda. Lohutasin siis teda nagu oskasin ja vabandasin, et ma nii rumal emme olin. Kirke pani mulle käed ümber kaela ja küsis vaikselt, et kas võib emme voodisse tulla. Lubasin muidugi ja laps ronis mööda toole (et ei peaks "keelatud" põrandale astuma) kiiresti, kiiresti minu voodisse ja puges korralikult teki alla.
Okas hinges kriipimas, tuli mulle meelde, kui ise nii viie-kuuene olin ja samamoodi tönnisin. Panime end õega väljaminekuks riidesse, no eks me lollitasime ja sahmerdasime liiga kaua, mis täpselt juhtus, enam ei mäleta. Igatahes ütles ema vihaga: "Mulle aitab, lähen ära ja teid panen lastekodusse..." Lausus veel midagi pahadest lastest ja astuski uksest välja. Mul on siiani meeles see tunne, mis mind tabas. Meeles, kuidas ma totsti istuli kukkusin suurest ehmatusest ja hirmust. Istusin ja nutsin seal esikupõrandal, riidesse ma muidugi enam panna ei suutnud, kiirustamisest rääkimata. Mu noorem õde aga vaatas mind arusaamatu pilguga ja ütles, kuule mis sa nutad, ema tegi ju ainult nalja. Mina olin aga endiselt nagu halvatud ega teadnud enam, kumb on hullem, kas see, et ema meid lastekodusse viib või see, et mu oma ema nii rumalat nalja teeb.
Ohh mind rumalat küll, näe vanemate vigadest ei õppinud, tea kas ma enda omadest ikka taipan õppust võtta.

Kommentaare ei ole: