Reede, august 28, 2020

Loksun või reisin

 Loksun rongiga Türile. Seltsiks Kallelt laenatud raamat "Laevakokk Wend" Ja see on raamat, mis räägib minuga, vaikselt ja rahulikult. Selline mõnus kulgemise (nii elus kui merel) lugu on. Hea lugemine! Viib mõttes kaugele, kaugele ja ongi tunne nagu reisiks ise ka :)

Türile lähen enamasti töömõtetega. Olgu see siis akende restaureerimine või niitmine. Esimene on füüsiliselt lihtsam. Ja seda suurem oht on endale liiga teha. Pikalt sundasendis olles ja peas mõte - ma jõuan veel, veel jõuan, lõpeb tavaliselt kohutava seljavaluga. Siis, kui hetkeks pausi teen ja maha istun. Seljast käib raksak läbi. Kui hoogu satun istun liiga harva, peaks tihedamini, siis on selja seisundit parem hinnata. Sest tavaliselt avastan alles kas õhtul rongis või õe juures veini limpsides, et taaskord pingutasin üle. Muru niites seda hirmu ei ole. Niidan harva (kord paari nädala tagant) aga palju korraga, plats on meeletult suur. Kes käinud need teavad. Ja füüsilist jõudu kulub aina rohkem, sest üks niiduk, mis ise sõitis andis otsad. Teist peab pressima, lükkama, suruma läbi pehmeks muutunud maa ja kõrgeks kasvanud rohu. Igatahes muru niidan seni, kuni bensiin paagis otsa saab. Siis pean puhkama. Masin ka. Kahe masinaga oli hullem, siis niitsin kaks masinat tühjaks ja alles siis tegin pausi. Õnneks on suvi juba otsakorral, nüüd see muru enam nii kiiresti ei kasva. Õunu ka eriti pole, et see riisumise ja korjamise ja mahlapressimise mure jääb sel aastal vist ka väheseks.

Ehh, pole juba ammu reisinud aga nii väga tahaks! Minu otsad on lühikesed aga see eest pidevad. Vähemalt mulle endale tundub nii. Eriti suvel. Valdeku-Türi-Liiva. Või siis Pirita-Naissaar-Pirita. Niisama siki-sakitamine linnas, lahel. 

Mõttes aga... eriti unes reisin ma aga pidevalt. Vahel pean ennast unes lausa näpistama, kuigi sellest pole mingit kasu. Näiteks ütlen endale unes: "See on liiga äge, et olla päris. Uskumatu, et see pole uni!" Ja ei taipa, et tegelikult see siiski on uni. Teinekord jälle tajun, et näen und ja korrutan endale, kas pole äge, et mu aju suudab nii imelisi maastike luua, nii põnevat arhitektuuri, Ja kõige kinnituseks vaatan hoolega üles-alla, vasakule ja paremale ning liigun selles enda loodud maailmas rahulikult ringi. Kui ma suudan peale ringi jalutamist samasse punkti tagasi tulla (samasugusesse kohta, ruumi vms) siis võin endale patsu lüüa, ma suudan seda! Ma suudan oma unedemaailma perfektselt kontrolli all hoida. Seniks, kuni reisile ei saa peab neist unereisidest piisama. Ja raamatutest. Järgmine, mille ette võtan on Uku Randma merereisist. Juba ootan :)




Pühapäev, august 23, 2020

Ühe lusika olen teinud ja leeriski käinud

 Suvi on läinud nagu lennates! Olen saanud teha tööd aga muidugi ka sooja päikest, tuult ja merd nautinud.

Aga purjetamisega on sel aastal hästi olnud. Kuigi suve algul oli seis ikka väga nutune, kui laeva pehkinud vööri remonditi. Pikalt ilma ninata Triini nuttis ikka suure suuga. Õnneks sai kõik korda ja uus nina on endisest kenam :) Sõite on olnud nii kiiremaid  kui ka aeglasemalt loksumist. Aeglase loksuga on hea ujumas käia, kiirega ei saa, tõmbaks vist ribadeks. Kuna ma ise väga hea ujuja ei ole (natuke koera ja tibake selili on pigem sulistamine kui oskus ujuda), siis purjeka taga slepis sõit on minu parim võimalus ujumiseks. Tuleb lihtsalt pea veest väljas hoida, kerge sirutus ja aeg-ajalt paar tõmmet kätega. Naudin iga kord, kui vesi ja tuul vähegi lubavad vette hüpata.


Tööga, päris palgatööga on hetkel väga vaikne. Võiks lausa öelda, et olen jälle töötute ridades. Tegemisi õnneks jagub ja olen saanud koolis õpitud harjutada. Pisemaid nikerdamisi ja kerget remonditööd. Vanade akende taastamine on selle suve üks nauditavamaid projekte olnud. 

Kooli praktika kaugel Torinos jäi küll koroona tõttu ära aga palju sai ka kodus teha. Meistri juhendamisest tundsin küll puudust. Sest ega iseõppimine, raamatud, videosillad või youtube saa asendada töötamist kogenenud juhendaja käe all. Seda tööd, mis natuke raha ka sisse tooks peab aga ilmselt veel kaua otsima. Enese reklaamiks võin öelda, et mitte küll lusika aga ühe Tudori roosi olen teinud ja kooliski käinud, Ehituskoolis. Sügisel jätkan õpinguid aga nüüd juba mööblirestauraatori erialal. Olen ise väga põnevil, näis mida need aastad uuel erialal ja vanas koolis ka toovad...

Restaureerimine on ala, mis lihtsalt kõnetab mind. Eelkõige see puidu osa ehk nikerdamine, lõikamine, lihvimine jne. Kõige keerulisem saab ilmselt olema nende õigete esemete leidmine, mida koolis ette võtta. Kahe aasta peale on vaja kokku viis mööblitükki.

Siit ka palve, et kui kellelgi on toanurgas mõni parandamist, taastamist vajav ja antiiksemat sorti mööbliese, andke teada! Teen korda, koolis, meistri valvsa silma all. Üks kapike mul vist (?) juba on. Aga see selgub septembris. Ese peab olema vähemalt 50 aastane. Ma pole sada protsenti kindel, et see kapike pädeb. Loodan siiski et mahub ajaraami ja saan sellega tööd alustada. Sest kapp on kenake, nikerdustega ja puha :) Võiks olla küll vähemalt viiekümnene aga ehk on ka tiba vanem.