reede, detsember 28, 2018

Ametlikult töötu

Täna käisin siis töötukassas end arvele võtmas. Veider kogemus, käed värisesid ja peas oli selline ärev pinge, tunne nagu plahvataks. Alguses. Siis, iga sammuga, küsimus-vastus, läks kergemaks.
Kolleeg Verni (vabandust endine kolleeg...)  helistas mulle juba samal päeval, kui olin koondamisteate saanud ja andis nõu: "Vaata, et sa sinna Endla büroosse ei lähe, seal pole kellegil sinu jaoks aega, Lasnamäele ka mitte! Mine Tondile, seal on kõige rahulikum!"
Hüva nõu oli! Tõesti, sain kohe jutule, ei minutitki oootamist. Liiati on see mu kodule kõige lähem büroo. Mul vedas ka konsultandiga, ta oli esimesi päevi tööl. Täis entusiasmi ja uuest tööst veidi ärevil. Tema pabistamine mõjus mulle aga rahustavalt. Ja nii juhtuski, et tulles olin närvis aga peagi julgustasin hoopis mina teda ja siis jälle tema mind. Miks ma seda käiku nii kartsin? Aru ma ei saa...
Olen oma töökarjääri jooksul saanud kolm koondamist, esimene neist samuti päevapealt. Neil kahel eelmisel korral ma end töötuna arvele ei võtnud, uhkusest ja rumalusest. Ajad olid ka teised. Arvasin isegi oma suures ülbuses, et töötukassasse minek on midagi piinliku ja alandavat. Et see on neile, kes ise hakkama ei saa. Näe, õpivad CV-d kirjutama ja muud säärast!
Ei olnud piinlik! Minusse suhtuti väga mõistvalt ja lahkudes olin palju enesekindlam kui minnes.
Mul õnnestus saada aeg ka psühholoogile. Et miks ma seda veel vajan? Aga kui su aju töötab nagu oleks suur tükk välja lõigatud, midagi nagu taipab ja siis korraga on tühjus. Kui su silmanurgas ja kurgus on pidevalt tunne, et kohe-kohe tuleb pisar aga nohu on möödas. Kui sa suudad küll magada aga ärkad mõttetult vara ja öö jooksul ka veel mitu korda. Kui sa ei suuda süüa ja kaal langeb kolinal. Süüa ka ei oska enam teha, sest ei tunne korralikult ei maitseid ega lõhnu. Ühesõnaga, see pole enam mina, vaid keegi võõras ja see segane tunne ei meeldi mulle.
Homme luban endale ühe spa-päeva. Soe vesi ja kuum saun mõjuvad mulle alati hästi. Loodan, et ka seekord 😀

esmaspäev, detsember 24, 2018

Jõulurahu

Täna hommikul olin kui uus inimene - lõpuks ometi sain korralikult magada. Äratas mind kassipoeg, kes tahtis tuppa saada. Ta on isegi mõned "näud" selgeks õppinud ja pikib neid nüüd nende haledate piuksude vahele. Pole vist kunagi varem ärgates niimoodi rõõmustanud. Silmad olid aga kui kokku kleebitud ja nende avamine nõudis pingutust. Pole ka ime, eile olid silmad punased ja valusad. Õhtul ei näinud enam hästi. Üks udune pilt vaid silme ees.
Eile päeval linnas käies tekkis mitmel korral tunne, et nüüd kohe kukun. Põlved olid nõrgad ja pea käis ringi. Toetusin käies Kirkele ja mõnes poes leidsin istumiseks puki (no selline, mis mõeldud astumiseks, et kõrgelt asju kätte saada). Istusin seal ja andsin Kirkele korraldusi, otsi nüüd seda ja toda ja too kõik siia. Aju töötas säästureziimil ja kole kaua kulus asjade välja ütlemiseks ja mõtlemiseks. Apteegis jäigi käimata, tahtsin unerohtu osta. Aga õnneks ei läinudki vaja. Sain ilma hakkama.
Koju jõudes tuli uni peale. Tükk aega mõtlesin, kas lubada endale tunnike magamist või mitte. Kartsin, et siis ei saa jälle öösel und ja loobusin. Tundub, et tegin õigesti. Igatahes, see unine tunne läks mööda ja terve õhtu olin tegus. Lele tegi meile ise piparkoogitaigna ja see tuli nüüd ära küpsetada. Ja kuigi mul on endiselt tugev nohu, siis piparkookide lõhna ma tundsin. Super! Ilma lõhnatajuta on elu ikka kurb. Loodan, et õhtuks on see veel parem ja saan jõuluroogi täiega nautida. Sel aastal on plaanis ahjupart. Lele retsepti järgi, näis mis saab...
Igatahes olen hetkel lausa õnnelik, ootan õhtut ja selline mõnus jõulurahu tunne on sees.
Häid jõule kõigile!

pühapäev, detsember 23, 2018

Äratus


Viimased kolm ööd olen olnud unetu. Veider, aga kõigil kolmel ööl olen maganud vaid kolm tundi. Mina, kes ma tavaliselt jään kohe magama kui pea patja puutub, ei saa enam und.
Esimene öö tuli uni nelja paiku, seitsmest klõps üleval. Teine õhtu jäin juba peale kahte magama aga viiest oli uni läinud ja kuigi ma püüdsin enam und ei tulnud. Kolmas õhtu kustusin südaöö paiku. Ja kell kolm sai uni otsa.
 Olen tegelikult hämmingus ja mingi osa ajust keeldub uskumast, et see kõik tuleb stressist. Ma olen ju rahulik, pole mingit paanikat, mul ei saa olla mingit stressi!
Algas see kõik neljapäeval, sain lakoonilise SMS-i milles paluti mul määratud ajaks tööle tulla. Fotograafi jaoks pole see ju midagi erilist. Kuid selgeltnägija mu sees röögatas hetkel, kui seda sõnumit luges. Ma teadsin täpselt, miks mind kutsuti ja seekord mitte pildistama...

Mul on selline "ma tean mis juhtub" tunne mõned korrad varem ka olnud. Üks väga valus hetk oli see, kui lugesin teadet Kareli kadumise kohta. Vaid hetk, pisarad jooksevad ja ma teadsin, et teda pole enam. Järgmistel nädalatel eitasin seda tunnet, tüütasin pendlimehi ja kaardimoore ning kammisin koos sõpradega metsi läbi, lootuses teda elusana leida. Kuid paraku oli Karel siiski tapetud juba kadumise päeval.

Tagasi neljapäeva. Olin eelmisel päeval haigeks jäänud ja plaanisin päeva voodis veeta. Lugesin teate läbi, ohkasin, sõin hommikust, saatsin lapse kooli, läksin vanni ja nutsin ennast tühjaks. Mõtlesin, et äkki peaks enne toimetusse minekut ühe välise kõvaketta ostma, siis ei peaks edasi-tagasi jooksma ja saan kohe oma isiklikud pildid maha tõmmata. Kaine mõistus aga eitas selgeltnägemist ja käskis enne ikka jutt ära kuulata, mitte asjata raha kulutama hakata.
Kohale jõudes selgus, et sisetunne ei petnud mind, kahjuks... Mind koondati päevapealt. Seda päevapealt osa ma küll oodata ei osanud. Mingil veidral kombel olin muutust tajunud juba viimased paar kuud. Me hakkasime kolima teise majja, kokku Õhtulehega ja palju räägiti ruumipuudusest uues kohas. Et näiteks kappe ei saa kaasa ja uued lauad tulevad väiksemad. Kui uurisin, kus ma siis oma fotokraami hoidma hakkan, sain vastuseks, et fotograafidel on Õhtulehes ühine kapp ja seal saavad olema ilmselt ka minu asjad. Olin häiritud mõttest, et ise istun ühes kohas aga kraam on kusagil mujal, eemal.
Pakkisin asju aga miski mu sees ütles, sina ei mahu sinna majja!
Nädal tagasi pesin oma kruusi (kunagi "Naiste" alguses maalisime terve toimetusega neid) ja mõtlesin, et huvitav kas uues kohas võib selle õhtul lauale jätta või viib koristaja kööki ja paneb pärast ühisesse kappi? Kuivatamise ajal libises kruus mu käest ja kukkus katki. Ehmatasin, see küll head ei tähenda...
Ja nii neid hetki kogunes, mis igaüks eraldi ütles, sinu aeg selles ajakirjas saab läbi.
Viimastel kuudel tundsin end väsinuna, ei osanud põhjust leida, sest tööga oli nagu alati. Vahel oli küll kiirem aga mingit ületöötamist nüüd küll ei olnud. Samas oli päevi, kui ma ei tahtnud tööle minna. Kõik tundus tüütu ja mõttetu. See tunne kadus tavaliselt kohe, kui kaamera kätte võtsin, pildistada mulle meeldib.
Sisemiselt olin ma koondamiseks valmis, tundsin juba viimane aasta, et tammun paigal ja peaks midagi muud tegema. Ainult, et kus ja mida, sellest polnud mul aimu. Seepärast imestangi, et millest nüüd see stress? Miks ma magada ei saa? Puhka nüüd ja pea jõulusid ja naudi seda vaba aega!
Äratus on see, mis mul magada ei lase. Kusagil lähedal on kell, mis pläriseb nagu pöörane aga mul on kõrvaklapid peas ning ma ei kuule seda. Mu alateadvus aga küll. Ilmselgelt tuleb nüüd klapid peast võtta ja kuulata, mis sellel kellal mulle öelda on. Ehk saan siis lõpuks magada ka.

Äratan üles ka oma blogi, sest mu pähe on palju väljaütlemata mõtteid kogunenud. Ja aega kirjutamiseks peaks nüüd jaguma.