Täna käisin siis töötukassas end arvele võtmas. Veider kogemus, käed värisesid ja peas oli selline ärev pinge, tunne nagu plahvataks. Alguses. Siis, iga sammuga, küsimus-vastus, läks kergemaks.
Kolleeg Verni (vabandust endine kolleeg...) helistas mulle juba samal päeval, kui olin koondamisteate saanud ja andis nõu: "Vaata, et sa sinna Endla büroosse ei lähe, seal pole kellegil sinu jaoks aega, Lasnamäele ka mitte! Mine Tondile, seal on kõige rahulikum!"
Hüva nõu oli! Tõesti, sain kohe jutule, ei minutitki oootamist. Liiati on see mu kodule kõige lähem büroo. Mul vedas ka konsultandiga, ta oli esimesi päevi tööl. Täis entusiasmi ja uuest tööst veidi ärevil. Tema pabistamine mõjus mulle aga rahustavalt. Ja nii juhtuski, et tulles olin närvis aga peagi julgustasin hoopis mina teda ja siis jälle tema mind. Miks ma seda käiku nii kartsin? Aru ma ei saa...
Olen oma töökarjääri jooksul saanud kolm koondamist, esimene neist samuti päevapealt. Neil kahel eelmisel korral ma end töötuna arvele ei võtnud, uhkusest ja rumalusest. Ajad olid ka teised. Arvasin isegi oma suures ülbuses, et töötukassasse minek on midagi piinliku ja alandavat. Et see on neile, kes ise hakkama ei saa. Näe, õpivad CV-d kirjutama ja muud säärast!
Ei olnud piinlik! Minusse suhtuti väga mõistvalt ja lahkudes olin palju enesekindlam kui minnes.
Mul õnnestus saada aeg ka psühholoogile. Et miks ma seda veel vajan? Aga kui su aju töötab nagu oleks suur tükk välja lõigatud, midagi nagu taipab ja siis korraga on tühjus. Kui su silmanurgas ja kurgus on pidevalt tunne, et kohe-kohe tuleb pisar aga nohu on möödas. Kui sa suudad küll magada aga ärkad mõttetult vara ja öö jooksul ka veel mitu korda. Kui sa ei suuda süüa ja kaal langeb kolinal. Süüa ka ei oska enam teha, sest ei tunne korralikult ei maitseid ega lõhnu. Ühesõnaga, see pole enam mina, vaid keegi võõras ja see segane tunne ei meeldi mulle.
Homme luban endale ühe spa-päeva. Soe vesi ja kuum saun mõjuvad mulle alati hästi. Loodan, et ka seekord 😀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar