laupäev, august 20, 2011

Ajalooline mälu on üks veider nähtus


Ma vaatasin hommikul telefilmi teletorni kaitsmisest ja murdsin pead, et miks mina seda hoopis teisiti mäletan. Miks mul pole ühtki ülevat emotsiooni õhtul AK-d vaadates, pisara pühkimist või klaaside kõlistamist? Jah, ma mäletan mingit segadust tankidega, isegi kübekest hirmu mäletan. Aga kaunimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti vabadusega on seotud ikka hoopis varasema ajaga.
Kõige võimsam mälestus on sini-must-valge Pika Hermani tornis. Mäletan, et iga kord, kui koolist koju tulin, viskasin pilgu tornile - on nüüd ikka meie lipp või on punalipp tagasi. Minu jaoks oli Eesti vabadus just selles lipus seal tornis. Ja see juhtus juba aastal 1988.
Ma mäletan, et olime klassiekskursioonil Leedus. Helistasin Klaipedast koju, sest linn oli mulle erakordselt kauneid emotsioone pakkunud ja tahtsin neid kodustega jagada. Eriti isaga, kes mulle enne sõitu sellest sadamalinnast vaimustusega rääkis. Kodused aga rääkisid mulle rahvamassidest lauluväljakul ja sellest, kui uskumatult julge tegu see oli ja kui ilus see ühine laulmine. Ema kurtis, et ta ei julgenud sinna palavuse tõttu minna. Tal oli tervis veidi kehva ja kartis kokku kukkuda. See oli uskumatult kaunis hetk, ärev ja ilus korraga.
Ma mäletan hirmu Hirvepargi miitingust. Ma mäletan, kui Savisaar rahvast Toompeale kutsus ja kuidas ma sinna jooksin, ema sai mul sabast kinni ja keelas minemast. Mäletan, kuidas ma seisin koos koeraga kodutänava (toona oli see Lauristini tänav nüüdseks Roosikrantsi) lõpus ja vaatasin igatsusega Toompea poole. Hirm hoidis tagasi, uudishimu tõukas edasi.
Ma mäletan Balti ketti, kus ma koos emaga seisin ja seda, et mu alalhoidlik ema tahtis minna kindlasti Toomepeale, et seal on ohutum kui kusagil maanteel.
Ja palju varasemast ajast mäletan üht kummalist tunnet. Ma olin kooli garderoobis
(praegune Reaalkool) roninud nagide taha aknalauale. Puust talad, millest need nagid tehtud, olid tagantpoolt usinalt täis kraabitud. Kui vanad need puusse uuristatud kirjad olid, seda ma ei tea. Aga üks neist on mul siiani meeles. Peipsi Eesti sisejärveks, seisis seal. Neljanda klassi lapsena ja üliagara pioneerina ei osanud ma sellest aru saada. Aga mingi veider ärevus sellest sõnumist jäi mu sisse. Ainus millest ma aru sain, et see oli keelatud. Palju rohkem keelatud, kui Õps on loll või midagi muud taolist. Ma ei julgenud sellest isegi emale rääkida, niivõrd vapustav tundus see kiri mulle. Aga aeg tuli ning need sõnad said uue tähenduse ja mõtte ka minu väikese pea jaoks.
Ma ei mäleta 20 augustit 20 aastat tagasi, kui murrangulist päeva Eesti jaoks. Kõik suured teod ja emotsioonid olid
minu jaoks juba ära olnud ja see hetk seal Toompeal mõjus ilmselt vaid kui formaalsus. Võimalik, et ma isegi vaatasin AK-d ja noogutasin noh, seda oligi arvata. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Aga juubeldamist ma ei mäleta. Jah, see mälu on üks veider asi...

laupäev, august 06, 2011

Folgist


Folgist rääkides ei saa kunagi üle ega ümber eelmistest pidudest. Vähemalt mina olen juba enne minekut teatavas meeleolus, selles müstilises folgirütmis. Kuigi iga aasta on erinev, ootan ma alati midagi sarnast ja seda ma ka saan.
Sel aastal toimus mingi murdumine. See totter õnnesegane tunne, mida ma ikka ja jälle sealt otsima lähen, on muidugi seotud minu esimese käiguga folgile, aastat kümme tagasi. Nii, nagu ma tunnen õnnejoovastust õitsvat jasmiinipõõsast nuusutades, nii mõjub mulle ka folgimelu. Mõlemad toovad meelde armumise magusad hetked. Aga kui jasmiinipõõsa taga ei olegi kallimat, kellele kaela langeda, siis võib jääda suhu kibe mekk... Viimased aastad olen endale sisendanud, et ta on seal kusagil, kindlasti on ja kui ei, siis kohtume hiljem. See enesepett on päris hästi läbi läinud ja olengi saanud oma mõnusa äraolemise ja naudingu kätte. Olgem ausad, koos paraja koguse alkoholi, sõprade ja muidugi muusika kaasabil.
Mis oli sel aastal teisiti? Esmalt tabas mind enne folki totter paanikahoog. Ma ei tahtnud järsku sinna minna?! Ei tahtnud kellegagi suhelda. Tundsin, et seekord ainult muusikast ei piisa. Otsisin endale vabandusi, et koju jääda. Mu jalg hakkas paar päeva varem järsku valutama, kiskus krampi ja liikuda oli valus. Kusjuures, mingit otsest põhjust ei olnud. Öömajast, kus olin kohad broneerinud, ei tulnud pikka aega positiivset vastust. Laps, kelle pidin kaasa võtma, virises iga väiksemagi asja peale. Bussipiletit tagasisõiduks ei saanud alla seitsmesele broneerida. Raha ka eriti ei olnud ja ilmajaam ennustas vihma ja vihma ja vihma. Ühesõnaga sada põhjust, et mitte minna. Ja Fernandot ma ka kavast ei leidnud :( Praadisin ennast ikka korralikult. Ja siis, üsna viimasel hetkel, käis mingi klõps ja ma pakkisin kiiruga asjad. Nii umbes tund enne rongi väljumist see juhtus ja me läksime siiski. Lõunase rongiga.
Lapsele lugesin sõnad peale, õhtu on emme tahtmist mööda ja järgmine hommik on sinu moodi. Ta küll noogutas aga ma ei uskunud, et see õnnestub. Tema esimene teadlik folk ikkagi. Uus põlvkond, ära hellitatud ja mis kõik veel. Mugavuse pikendamiseks sõitsime Türini esimeses klassis. Teadagi, mis peagi ees ootab - vihm ja märg mätas ja kõva põrand magamiseks ja virisev laps ja korisev kõht, krrbrrr...
Viljandis oli aga ilm ilus, inimesed rõõmsad ja muusika, see kostis kõikjalt. Sel aastal oli tänavamuusikuid kuidagi eriti rohkelt ja ikka selliseid, kes ka mängida mõistavad. Super!
Ma tundsin kuidas see müstiline miski mulle nuiaga pähe lõi ja ma olin hetkega roosa ja rahulik. Lausa õnnelik. Ainus, mis mind veidi kurvaks tegi oli mu enda lohakus. Olin selle kiirustamisega unustanud kõige olulisema - fotoka. Akud ja mälukaardid olid käekotis aga aparaat ise jäi koju. No jah, niuks ja kurb ja jube piinlik ka. Aga teha ei miskit. Mõnes mõttes andis see esimese tõuke enese vabaks laskmiseks ja melu nautimiseks. Kui tööd ei saa teha, tuleb lihtsalt olla. Ja nii ma tegingi. Ma nautisin igat hetke, ei mingit nostalgiat, ei mingeid ootusi - ma lihtsalt olin. Laps kuulas sõna, ei jonninud, ilm püsis selge ja soe ja muusika haaras mind endasse.
Jalutasime koos Kirkega meie ööbimispaika (Päikesekillu perekeskus) ja vaatasime taevas tähti. Millal ma seda viimati tegin, jalutada linna kõige pimedamasse ossa, et tähti vaadata? Ma olen selle korra igatahes ära unustanud, nii ammu oli see. Jätsin Kirke magama ja sulasin teiste folgisõpradega ühte.
Vägilased olid korraga kahel laval, see oli omaette kogemus. Ja üks uskumatut vahva mõte. Kiidan igati ja palun, tehke seda veel! Ööklubis, külg-külje kõrval, ruumi nappis, õhku ka aga sa nägid neid. Kirsimäel samal ajal suurelt ekraanilt otseülekanne. Rahvas tantsis ja ruumi oli laialt. Iga laulu lõpus aplaus ja päris kahju, et Vägilased seda ei kuulnud. Nii suuri tantsuringe pole ka ammu näinud, kui siis ehk tantsupeol. Kõrval Kaevumäel oli lätlaste kontsert ja üks ei seganud teist. Ma liikusin siia ja sinna ning tundsin rõõmu teiste rõõmust. Ja mis kõige toredam, ei grammigi alkot. Olin nõuks võtnud, et koos lapsega ma ei tarbi ja hiljem, kui laps juba magas polnud enam tarvidust. Vahepeal läksin aita selga puhkama ja kuulasin pehmes tugitoolis, kuidas noored väsimatult pilli mängivad. Nii ülemiselt korrusel, kui alumises kohvikus. Ma olin üksi, ei ainsatki tuttavat ja mul oli hea olla. Lihtsalt hea ja tore. Ära minnes põrkasin Fernandoga kokku, no mis võiks veel toredam olla :)
Hommik nagu lubatud lapse rütmis, mänguplatsid ja muinasjutud ja hea käitumise eest preemiaks suhkruvatt. Ning juba oligi aeg rongi peale minna. Sel aastal oli see eriti mugavaks tehtud, asendusbuss võttis meid peale keskväljakult, ei mingit rongijaama lonkimist.
Folk oli minu sees oma töö teinud ja ajas sealt välja kõik haledad ja nukrad mõtted. Ma lausa tundsin seda muutust, mis mind oli tabanud, totter hirm üksinduse ees kadus kuhugi kaugete tähtede peale. Ja olin ülimalt rahul, et selle sõidu siiski ette võtsin. Järgmisel aasta kindlasti jälle ja seekord juba veidi pikemalt :)