Ma vaatasin hommikul telefilmi teletorni kaitsmisest ja murdsin pead, et miks mina seda hoopis teisiti mäletan. Miks mul pole ühtki ülevat emotsiooni õhtul AK-d vaadates, pisara pühkimist või klaaside kõlistamist? Jah, ma mäletan mingit segadust tankidega, isegi kübekest hirmu mäletan. Aga kaunimad ja emotsionaalsemad hetked Eesti vabadusega on seotud ikka hoopis varasema ajaga.
Kõige võimsam mälestus on sini-must-valge Pika Hermani tornis. Mäletan, et iga kord, kui koolist koju tulin, viskasin pilgu tornile - on nüüd ikka meie lipp või on punalipp tagasi. Minu jaoks oli Eesti vabadus just selles lipus seal tornis. Ja see juhtus juba aastal 1988.
Ma mäletan, et olime klassiekskursioonil Leedus. Helistasin Klaipedast koju, sest linn oli mulle erakordselt kauneid emotsioone pakkunud ja tahtsin neid kodustega jagada. Eriti isaga, kes mulle enne sõitu sellest sadamalinnast vaimustusega rääkis. Kodused aga rääkisid mulle rahvamassidest lauluväljakul ja sellest, kui uskumatult julge tegu see oli ja kui ilus see ühine laulmine. Ema kurtis, et ta ei julgenud sinna palavuse tõttu minna. Tal oli tervis veidi kehva ja kartis kokku kukkuda. See oli uskumatult kaunis hetk, ärev ja ilus korraga.
Ma mäletan hirmu Hirvepargi miitingust. Ma mäletan, kui Savisaar rahvast Toompeale kutsus ja kuidas ma sinna jooksin, ema sai mul sabast kinni ja keelas minemast. Mäletan, kuidas ma seisin koos koeraga kodutänava (toona oli see Lauristini tänav nüüdseks Roosikrantsi) lõpus ja vaatasin igatsusega Toompea poole. Hirm hoidis tagasi, uudishimu tõukas edasi.
Ma mäletan Balti ketti, kus ma koos emaga seisin ja seda, et mu alalhoidlik ema tahtis minna kindlasti Toomepeale, et seal on ohutum kui kusagil maanteel.
Ja palju varasemast ajast mäletan üht kummalist tunnet. Ma olin kooli garderoobis (praegune Reaalkool) roninud nagide taha aknalauale. Puust talad, millest need nagid tehtud, olid tagantpoolt usinalt täis kraabitud. Kui vanad need puusse uuristatud kirjad olid, seda ma ei tea. Aga üks neist on mul siiani meeles. “Peipsi Eesti sisejärveks,” seisis seal. Neljanda klassi lapsena ja üliagara pioneerina ei osanud ma sellest aru saada. Aga mingi veider ärevus sellest sõnumist jäi mu sisse. Ainus millest ma aru sain, et see oli keelatud. Palju rohkem keelatud, kui “Õps on loll” või midagi muud taolist. Ma ei julgenud sellest isegi emale rääkida, niivõrd vapustav tundus see kiri mulle. Aga aeg tuli ning need sõnad said uue tähenduse ja mõtte ka minu väikese pea jaoks.
Ma ei mäleta 20 augustit 20 aastat tagasi, kui murrangulist päeva Eesti jaoks. Kõik suured teod ja emotsioonid olid minu jaoks juba ära olnud ja see hetk seal Toompeal mõjus ilmselt vaid kui formaalsus. Võimalik, et ma isegi vaatasin AK-d ja noogutasin noh, seda oligi arvata. Muud moodi ma seda seletada ei oska. Aga juubeldamist ma ei mäleta. Jah, see mälu on üks veider asi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar