Laupäev, veebruar 23, 2013

Kleididraama

Fotograafina ei saa ma eirata seda, kui kutsel on kirjas ka dresscode. Enamasti jätab see üsna vabad käed, kas on tegemist mõne stiilipeoga või oodatakse mingit kindlat värvi. Kollane Kroonika pidu oli keeruliine, mul polnud kodus mitte ainsatki kollast hilpu ega akssesuaari. Lõpuks leidsin mingi kollase paela, mille siis ümber käe sidusin. Aga üldiselt on see põnev, üks toredamaid oli 30-ndate Chicago teemaline pidu. Must kaabu, võrksukad, lühikesed püksid ja triibuline pluus ajasid seekord asja ära.
Tuleb tunnistada, et olen sellest pidevast - tööl kannan pükse jubedalt väsinud. Aga mis parata, sest oleks ju tõesti tobe, kui ma seelik seljas laua peale roniks või maad ligi roomates pilte teeks. Pidulikud üritused on reeglina aga klõpsutamised sirge seljaga, ei mingeid ebasündsaid poose. Nii saan riietuda veidi naiselikumalt ja paraja pikkusega tuunika ei sega tööd. Mis kõige tähtsam, enesetunne on oluliselt parem, kui viigipükstes. Ma tunnen ennast neis jubedalt vanaegsena, igava kuivikuna, teksad on muidugi hoopis teine teema aga pidulikul puhul need üldiselt ei sobi.
Selle peale, kuidas üks naisfotograaf peaks olema riides presidendi vastuvõtul, olen mõelnud juba ammu.
Aastaid tagasi, kui mul polnud võimalustki sinna sattuda, arvasin ma muidugi, et kaameraga naine peab minema tumedas pükskostüümis. Tänaseks on mu arusaam selgelt muutunud. Mingi naiselik uhkus mu sees ei luba ennast pükstesse toppida. Lisaks veel mu isiklik vastumeelsus viigipükstesse.
Homme on siis käes tõehetk, kas ja kuidas võtavad mu kleidiga tööle ilmumise vastu kolleegid. Välisministeeriumi protokoll näeb ette, et ajakirjanikele kehtiv dresscode on tume ülikond. Daamidelt oodatakse piduliku ja pikemat kleiti. Protokolliosakonna briifingul täpsustasin igaks juhuks üle ka kleidi pikkuse. Minu rõõmuks ei pea see olema maani, piisab, kui põlv on kaetud. Ega vist keegi ei kujutaks ette maani kleidis fotograafi, samm tagasi ja juba ta koperdab oma kleidisabasse.
Õnneks on mul täpselt sobiv kleit olemas ja täiesti uus. Ema kinkis mulle sünnipäevaks ühe lihtsa aga elegantse musta õhtukleidi. Istub seljas nagu valatud. Kui selle kingikotist välja võtsin, siis ahmisin ma lihtsalt õhku. Kuhu ma sellega lähen? No kord paari aasta tagant ehk ikka sobiv sündmus tuleb, olin ma lootusrikas ja silitasin hellalt siidjat kangast. Ja vaid natuke rohkem, kui kuu aega hiljem ongi seda vaja :)
Kleidid on ikka midagi üdini naiseliku, olgu see lihtne suvekleit või pidulik koolilõpu-, peo- või uhke pulmakleit, neis on midagi erilist ja müstilist. Midagi sellist, mis muudab naist, mitte ainult väliselt, vaid keerab midagi ümber ka seestpoolt. Ikka ilusamaks ja paremaks :)

Kolmapäev, veebruar 20, 2013

Taevalatern

Need taevasse lennutatud laternad on kuidagi väga erilised. Olenemata sellest, kas sa usud selle võimesse, soovide täitmisse või mitte. Nad on lihtsalt imekaunid :) Korra olen poest selliseid laternaid ostnud, ikka selle maagilisuse pärast. Kallid nad ju olid aga kange tahtmine oli. Lasin need lendu ühel kõledal hingedepäeva õhtul Londonis (fotokala üritusel). Meie pesa seal on üks vilets hurtsik jõekäärus, ümberringi vesine maa ja paksud metsad. Esimene latern jäi puuokstesse kinni, teine siiski tõusis kõrgele, seda vaadata oli kuidagi imeline tunne. Kaunis ja ärev ka, sest sai lendu lastud koos ühe salasooviga. See soov igatahes täitus :)
Teist korda puutusin selle laternaga kokku, kui vaatasin üht populaarset noortesaadet Rakett69. Noortele anti ülesanne säärane latern valmistada. No oli sellega aga pusserdamist ja ega need väga hästi välja ei tulnud. Materjaliks kasutati kilekotte ja tordiküünlaid. Ega ma siis selle füüsika peale suurt ei mõelnud ja noortest paremat lahendust ei leidnud.
Mõned nädalad tagasi tuli ajakirja jaoks selline step-by-step õpetus teha. Et kuidas ja millest ja mis moodi. Loodan, et on abi, kui keegi tahab järele proovida,tegelikult on see imelihtne, aega kulub umbes kümme minutit, ei enam.
Esimese sammuna viskasin minema mõtte latern küünaldega õhku lasta, ebastabiilne ja väike leek. Kuna poe laternas kasutati spetsiaalselt küttekeha tahtsin midagi sarnast teha. Millegipärast ei leidnud ma poodidest seda valget kütteelementi. Ma ei tea kuidas seda täpselt nimetatakse ka, olen lihtsalt näinud. Matkapoodi paraku ei jõudnud.
Hakkpuidust süüteklotsid tundusid kerged ja ilmselt sobinuks need hästi aga ma ei raatsinud suurt pakki lihtsalt mängimiseks osta. Tuli edasi mõtelda. Ja parim lahendus leiduski, lihtne teha ja odav. Nimelt immutasin ma salvrätti küünlarasvas ja keerasin selle siis pisikeseks klotsiks kokku.

Mu teine hirm oli laterna suurus, katsetasin Tiimari siidpaberiga. Pakis viis lehte suurusega 50x70 cm. Teoorias tundus kõik imeline. Need paar päeva, mis jäid katsetamiseks ja pildi tegemiseks olid laterna lennutamiseks uskumatult kehvad. Sadas pidevalt mingit uduvihma ja puhus tugev tuul.  Kuna süütamise pilt oli aga vaja ära teha, siis võtsin lapsed kaasa ja läksime pimeda saabudes õue.
Nalja sai, sest mina pidin ju pilti tegema, lapsed ei saanud aga täpselt aru mida tegema peab. Kust hoida ja kuidas. Lele susis salvakat põlema saada, tugeva tuule tõttu õnnestus see alles kes teab mitmendal katsel. Selle ajaga oli õhuke paber juba korralikult vihmamärg. Läbi häda õnnestus siiski pilt ära teha, sellest süütamisest vaid. Lapsed lasid laterna liiga vara lahti ja tuul keeras selle kohe kummuli, mõne hetke pärast oli latern leekides. Kogu ilust jäi alles vaid ohtlikult ringi laperdav pabertont.

Mõned päevad hiljem õnneks tuul vaibus ja vihma ka ei sadanud. Uus latern, uus katse. Seekord polnud pilti vaja teha. Kirke jäi niisama vaatama, meie Lelega siis hoidsime ja süütasime. Kõik õnnestus. Aeglaselt, väga aeglaselt hakkas latern õhku tõusma. Jälgisime seda umbes kümme minutit, kuni see muutus imeväikeseks täpiks ja silm enam ei seletanud. Imeline tunne oli, seisime seal ja hoidsime hinge kinni, et kaua ta põleb ja kõrgele tõuseb?

 Lele tegi telefoniga pilti ka. Nüüd on veidi kahju, et paremaid pilte pole aga kõike korraga lihtsalt ei saa. Soov läks ka lendu, näis kuidas seekord...

Teisipäev, veebruar 19, 2013

Laisaks läinud

Pole juba pikemat aega siia kirjutanud, laisaks läinud :( Samas võiks ju kellegi kraesse ajada, et tööd on palju ja see va facebook on süüdi. No jah, vahet pole. Nii on. Laiskus on roninud kontidesse või silmadesse või pähe. Arvuti sain tööle ja sinna sisse isegi kingituseks Photoshopi, et saaks nagu teha küll. Pikk talv pole ka otsa saanud ja õue nagu ei kipu aga ikkagi. Küllap olen arvutist lihtsalt võõrdunud selle pika jupsimise ajal. Inimene harjub kõigega :)

Mõeldes oma laiskusele, tuleb kohe meelde üks seltskond mu akna taga. Talve alguses murdsin pead, et mis asi nende linnukestega on? Ei tule nad mu pekipalle toksima. Varasematel aastatel nad ikka rõõmustasid mind oma vidinaga ja nii tore on hommikul kardina vahelt piiluda, kuidas nad põõsal istuvad ja teri nokivad. Sel aastal on aga tüütult vaikne.
Proovisin siis need poe omad ümber teha, ju on kehvad pallid seekord. Segasin head ja paremat kokku ja riputasin uue ja uhkema palli põõsa külge. Väike uudishimu ja siis jälle vaikus. Säutsuvad ja sidistavad nagu totakad kõnniteel aga põõsa küljest seemneid ega pekki ei noki. Kõnniteel on need libeduse krõbuskad, süüa ei kõlba ju.
Kes teab, äkki söödetakse neid kusagil siinsamas lähedal millegi peenema kraamiga.
Uurisin Türil käies vanaemalt ja onunaiselt, kuidas nende linnukesed ka pekki söövad. Türil seis sama, ei söö pekki. Viskad terad õuele, siis jah, nokivad. Aga pekki ei taha. Ja kui linnuke pekki ei taha, siis võib ju rõõmustada ehk tuleb pehme talv. No oligi ju :)
Laisad on need linnukesed ikkagi. Kui kraabin põõsa ümbert pehme lume ära ja puistan terad maha, siis nokivad. Ühel päeval sadas lumi üsna kohe teradele peale, siis käisin sõelaga teri lumest välja korjamas. Segane :) Vahepeal meisterdasin isegi mingi kastikese, seal kallal käivad ka aga mitte eriti usinalt. Aga kui ilusaks palliks teha ja tera kätte saamiseks tuleb ka tibake vaeva näha, siis mõni üksik viitsib tera välja urgitseda. Ma olen neile kolm erinevat seemnepalli teinud, pannud küll sihvkasid, pähklit ja linaseemneid. Rasva on vaid nii palju, et seemned koos püsiks, ei peaks raske olema neid kätte saada. Aga vot, seal need siis ripuvad ja ootavad, kedagi näljasemat ilmselgelt. Viska aga peotäis maha, kohe on parv platsis ja seemned söödud. Linnuke harjub kergema eluga nagu meiegi, liigagi kiiresti.