Tänaöine unenägu tõi korraga meelde nii palju
vahvaid mälestusi.
Vabaduse väljakule jõudes olin sattunud
paadiralli finišisse. Minu unemaailmas on see muide traditsiooniline
kevadüritus. Tavaliselt võtan ma sellest ka ise osa, seekord mitte. Veidral
kombel polnud ka väga kahju, ainult ülevoolav rõõm teiste innust. Seda on vahel
raske teistele seletada, et mis moodi saan ma nautida massiüritusi. See on ju
kari?! Mulle on see teiste rõõm ja õhin lihtsalt nii nakkav, et suunurgad
kerkivad iseenesest ja jalad hakkavad hüplema ja “tahaks lennata” tunne on
valdav. Unes alati, elus tihti. Seekord siis vaatasin seda paatide, süstade,
kanuude sebimist ja juubeldasin. Kurb, et ise ei saa aga ikka tore. Jõgi muide
voolab mööda Roosikrantsi, keerab siis Kaarli puiesteele ja jõuab (loomulikult)
Tartu välja. Meenusid kõik need korrad, mil ma ise osalesin, sõbrad ja
seiklused, oeh kui ilus ja põnev see oli.
Vaatasin mõnda aega sillal seistes seda
askeldamist ja rõõmsat sekeldamist, edasi liikudes märkasin, et uus jalakäijate
tunnel on avatud. Ehk siis jälle, tüüpiline unedele - mul on juba olemas
see teadmine, seekord siis teadmine, et
tunnel on uus ja ma pole seal veel käinud. Isegi ajakirjanukuna mitte :P
Tunneli kohale, kahe sissekäigu vahele on ennast mahutanud väike välikohvik.
Treppi pole veel paigaldatud aga see tuleb kõigest paari astmega seega pole mul
sinna ronimisega raskusi. Sõbralik teenindaja nähes, et olen üle ukse roninud
(madal paks ja liivpritsiga kaunistatud klaasist uks) soovitab tunneli
kasutamiseks see aktiveerida. “Tallinlane?”, küsib ta rohkem moe pärast, sest
mu näkku on see kohaliku teadmine - meie uus tunnel ja õhin - lõpuks ometi
avatud, suurelt kirjutatud.
”Jaa!”, vastan uhkelt.
”Puudutage siis peoga ust! Te ronisite enne sellest üle.” Puudutan, klaas mu peo all hakkab helendama ja uks avaneb. Ilus, mõtlen ma.
Tütarlaps pakub mulle klaasist purki, väga retro, kaks eurot. “Milleks”, imestan ma. Tunnelist saab iga üks klaasitäie värskat, tahad rohkem, koju kaasa võid saada purgitäie. Tänan, ei. Seekord jätan vahele.
”Jaa!”, vastan uhkelt.
”Puudutage siis peoga ust! Te ronisite enne sellest üle.” Puudutan, klaas mu peo all hakkab helendama ja uks avaneb. Ilus, mõtlen ma.
Tütarlaps pakub mulle klaasist purki, väga retro, kaks eurot. “Milleks”, imestan ma. Tunnelist saab iga üks klaasitäie värskat, tahad rohkem, koju kaasa võid saada purgitäie. Tänan, ei. Seekord jätan vahele.
Nojah, tunnelisse ei jõudnud, äratus. Aga
meelde tuli hoopis aegu tagasi päriselu samas kohas. Roosikrantsi nurga peal
Tallinna panka polnud veel ehitatud, vundamendi auk vist juba oli. On volbriöö,
tudengipäevad ja meie Alpiklubiga seintel rippumas ja üksteist sikutamas.
Mul oli seljas must ülikond, valge
särk, käes tõrvik. Poisid hoidsid mind seal rippumas ja mina avasin õigel ajal
tõrviku. Saime selle töö (mis töö, puhas rõõm!) eest tasu ja seda patakas
rublades. Minumeelest olid enamus ühesed aga võin ka eksida. Rublad, appikene,
millal see veel oli! Pärast läksime Pedasse neid rublasid sirgeks lööma, pidu,
pidu...
Väga eredalt on aga meeles need emotsioonid seal väljaku ääres, mingi ühtsuse ja kuhugi kuuluvuse soe tunne ja kohaliku üleolev uhkus (elasin Roosikrantsi tänava teises otsas). Need kaks - see ammune ja tänaöine olid väga sarnased. Tõeline deja vu. Küllap see tunnel ikka üks ajamasin on, järgmine kord siis vaatan, mis seal sees veel juhtuma hakkab...
Väga eredalt on aga meeles need emotsioonid seal väljaku ääres, mingi ühtsuse ja kuhugi kuuluvuse soe tunne ja kohaliku üleolev uhkus (elasin Roosikrantsi tänava teises otsas). Need kaks - see ammune ja tänaöine olid väga sarnased. Tõeline deja vu. Küllap see tunnel ikka üks ajamasin on, järgmine kord siis vaatan, mis seal sees veel juhtuma hakkab...
Selguse huvides olgu öeldud, et see uni on siiski juba paari nädala vanune. Lihtsalt ei hakanud ümber toimetama, emotsiooni panin kohe kirja aga siia ei jõudnud tõsta veel. Liiati kõlab tänaöine oluliselt paremini, kui kahe nädala tagune :)