Reede, detsember 22, 2006

Imedeaeg

Lapsena pidin ma tihti haiglates vedelema. Ei olnud siis veel see luumurdude ja õnnetuste jama, nad aina uurisid midagi. Haigla on üks kurb koht, eriti lapse jaoks. Kui arstid, õed oma päeva lõpetavad, hakkavad kehtima teised reeglid, laste omad seadused ja need on pahatihti üsna julmad. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Olin haiglas ja nagu ikka ootasin külastusaega ja veel rohkem koju saamist. Ema käis ja vabandas, homme ma ei tule, põhjust ei mäleta aga ju siis oli tõsine asi. Kurb olin aga kange plikana ootasin juba ema järgmist tulekut. Peale ema lahkumist teatas arstitädi, homme saad koju! Oi ei, homme! Ema ei tule ju, kuidas ma saan siis? No siis saad hiljem, vastas arst. Ei-ei, ma oskan siit minna küll, ma mäletan seda teed, ajasin vastu. No tühja ma oskasin, mingi lõik oli küll meeles aga ilmselt oleks ma ikka esimese nurga peal juba eksinud. Milline abitus ja kurbus mind tabas, ei saagi koju! Nutsin ja hoidsin omaette, paha oli olla. Järgmisel päeval jalutasin tujutult haiglahoovis, ei olnud mul söögiisu ega mängulusti. Äkki nägin värva juures oma ema. Mida? Ma ei uskunud, äkki nägin valesti. Liiati sammus ta teises suunas, mitte haigla vaid selle väikse arstide maja poole. Jooksin lähemale, et kas on ikka tema. Oligi, minu ema! Hakkasin nutma, pisarad voolasid, nutt lihtsalt ise tuli ja tuli ja tuli. Arstitädid lohutasid kohkunud näoga, teised lapsed seisid tummalt ja vaatasid mind. Ema tuli kiirustades ja uuris, mis juhtus, mis juhtus? Ma ei suutnud rääkida, ei osanudki ju vastata, ma aina nutsin ja nutsin. Toona ma ei teadnud, et need olid rõõmupisarad, et ka suurest õnnest võib nutma puhkeda. Olin kohkunud omaenda reaktsioonist ja see ajas veel hullemini nutma. Aga koju ma sain ja siis unusid kõik valud.

Eile nutsin ma jälle, taas kord valasin rõõmupisaraid. Nuuksusin omaette, silmad märjad, palju vaoshoitumalt ja aremalt, kui lapsena aga ma nutsin siiski. Jah, imedeaeg on käes ja imed on ka minuni jõudnud. Mu 00.00 pangarvele olid sootuks teised numbrid tekkinud. Veidrad seletused, mitte ainsatki lepingutasu või honorari mida ma oodata teadsin, vaid - jõulu ja päkapiku ja laste kingi ja ... Hu-uvitav, kust need armsad päkapikud mu kontonumbri küll välja kaevasid? Aga jah, nüüd saan ka mina tunda seda jagamiserõõmu, sest juba täna lähen ostma kingitusi ja piparkoogitainast. Eile istusin kella kaheni üleval ja meisterdasin jõulukaarte, lõikasin ja kleepisin ja joonistasin meeletu innuga, sest enne seda polnu mingit tuju. Nüüd on topelt ja ehk saidki need kaardid liiga säravad aga las olla - jõulud ju :)

Ja päkapikud (te ise teate küll kes), ükskord ma saan teid kätte nii kui nii ja siis hoidke alt, saate mult ühe kõva kallistuse või kaks või kolm :)
SUUR TÄNU TEILE JA KAUNIMAST KAUNIMAT JÕULUAEGA!

Teisipäev, detsember 19, 2006

Uut ja vana

Karmimast karmim reaalsus jõudis minuni - läpaka parandamine on mõttetu, liiga kallis lõbu :(
See tähendab, et otsin endale uut masinat, kellegi laua alla seisma jäänud vana aga töökorras pilli. Vahel ju firmadesse ostetakse uuemaid ja vingemaid, ehk jääb kusagil üle. Maksujõuline ma hetkel pole, uuest aastast ehk.
Mu jõulud tulevad veits nutusemad, kui tavaliselt. Nagu ikka juhtuvad kõik jamad korraga. Lele sünnipäev tegi mu rahakoti tühjaks ja ma naiivselt lootsin, et lubadustest peetakse kinni aga võta näpust... oodatud honorar tuleb ilmselt alles uuel aastal ja see lootus, et mõni mees ka hoolib ja toetab, tasub küll minema visata. Igatahes kingid jäävad sel aastal ära ja lauale pole ka jaksu midagi osta - verivorsti jaoks siiski jagub aga lihast ma ei unistagi. No ja Türile sugulaste juurde sõit ning aastavahetuspidu jäävad ka ära...

Aga ilm oli täna erakordselt ilus ja Kirke särab nagu päike ehk midagi ilusat siin karmis maailmas :)

Teisipäev, detsember 12, 2006

Kärssas läbi


Üldiselt on jama majas. Mu tubli töömees ja abiline - läpakas andis otsad. Algul lootsin, et asi on vaid vooluadaptris, see oli surnd, mis surnd... Ostsin uue aga vot, see jälle ei meeldinud läpakale kohe üldse - vilgutas paar korda väsinult tuledega, siis ohkas ja hakkas sinist tossu välja ajama. Õnneks sain kõik pildid ja muu stahvi massinast kätte.
Olen praegu Türil õekese juures ja täidan ammu antud lubadusi - kirjutan viimast lugu Arvutikasutajale ja nutan vaikselt. Eile oli vähemalt meeletult ilus ilm, ma küll istusin pea päev otsa arvuti taga aga õhtune päikseloojang säras ja lohutas mind pikka aega. Aknad on arvutitoal õnneks õiges suunas. Ma ei taha mõeldagi, mis mind ees ootab, kui Tallinna tagasi tulen ja oma läpakaga arsti-parandaja-meistrimehe juurde lähen. Ilmselt olen nüüd mõnda aega kõrvuni võlgades :( Kõik oleneb muidugi sellest, mitu raha nad remondi eest küsivad aga ilmselt on mõistlik uus (ehk siis kellegi vana ja kasutatud) pill osta ja see on minu jaoks ikka hullult suur väljaminek...

Kolmapäev, detsember 06, 2006

Au tööle

Tegelikult tahaks praegu ühe suitsu (või piibu) teha, kuigi pole suitsumees.
Hull tempo, millega viimastel päevadel olen ringi kihutanud sai täna õhtul viimaks otsa. Jeahhhh!
Kuigi mulle meeldib, et on tööd ja tegevust, ei salli ma jooksu pealt lahmimist. Aga las olla, ka nii saab. Esmaspäeval sai käidud Sillamäe tuletõrje komandos - kangelastel külas. Lõputu vihm, otsatu tee, lisaks tuli raadiost kuuldemäng Teravmägede üksildusest ja udust. Igatahes mõjus see sõit sinna nagu retk maailma serva, kadus ajataju - mitte minutid ja tunnid vaid aastad raputati kuhugi tee peale laiali. Ei, nooremaks ma ei muutunud, küll tuli aga meelde minevik, see mida oled püüdnud maha salata, unustada - nõuka aeg nagu nüüd on moodne öelda. Pärast komandopunktis käimist tegime tiiru ka vanasse kaevurikülla. Viivikonna on väljasurnud küla või linnak ma ei teagi, mis täpselt. Kuidagi nukker oli kuulata kuidas kohalik pritsumees näitas varemete peale, siin oli haigla, siin kool, selles majas (stolovaja) pidasin ma oma pulmi. Lõputu rida tühjasid, ilma akende ja usteta majakarpe, osaliselt lagunenud - enamus kahekordsed kivimajad. Mõne akna taga oli veel elumärke näha - terved aknaklaasid, kardinaräbal, ühes (!) toas oli isegi mingi valgusekuma. Linna piiril nägime ka üksikuid inimesi Sillamäe poole jalutamas, lootusrikkalt käsi püsti -paljukest neid autosid siin siis ikka liigub ja buss käib vaid kaks korda päevas. Liiga kiiresti või hoopis - hea, et nii ruttu - sõitsime sellest tondilinnast läbi, peatusime hetkeks vaid nende varemete juures, kus mõni aeg tagasi töömehed varingu alla jäid. Vihma sadas, nelgid punetasid kivhunnikus, külm oli ja porine ka, peas tagus vaid üks mõte - ruttu koju.