neljapäev, november 29, 2007

Asjade väärtus

Sambad, postid, postamendid - kõrgusse püüdlevad tähised jätavad alati veidi kõrgi mulje. Isegi maantee ääres oleval kilomeetripostil on mingi muhe väärikus, olgugi ta madal ja märkamatu.
Mind häirib vahel, kui keegi teatab upsakalt - ähh see pole ikka see õige (originaal, piisavalt vana või kallis, kuulsa kunstniku tehtud vms). Nojah, pole siis pole - aga mind paeluvad need asjad ikkagi, eriti kui neis on mingi ebakõla. Vahel tundub mulle, et ma ei oska asjade õiget väärtust hinnata, ei suuda seda mõista. Näiteks Egiptuses imetlesin küll püramiide aga tõeliselt lummatud olin, nähes muuseumis Tutanhamoni sandaale. Kuldseid vaadates mõtlesin, et tea, kas need tal varbavahesid villi ei hõõrunud ja nahkseid nähes, et näe kui peen näputöö ja kui vahvalt need plätud ära on kulunud. Sel hetkel plahvatas korraga KUI vanad need asjad mu ümber on ja hetkega oligi peas kõik sassis. Jah tundsin end lapsena, kellele pakutakse miljonit ja ta selle peale õlgu kehitab aga saja krooni peale lähevad silmad põlema. Sest seda saab kommidesse ümber arvutada, selle väärtus on hoomatav, mitte ebamäärane nagu miljonil.
Tegelikult tahaks aga öelda - tühisuste tühisus, kõik on tühine - asjade väärtus on vaataja silmis. Ja shampustest ei tea ma mõhkagi ehk olgu või tuhat krooni pudel, maitseb ikka nagu üks hapu gasirovka, srry. See viimane lause tuleb mu ebaõnnestunud katsest shampuseid testida, no ei oska - tee mis tahad. Veidi solvumist selles suhtumises, et enne ikka tuleb maitset treenida kui nii peeni jooke mekid aga noh... Ilmselt peakski sel aastavahetusel hoopis mõnda värvilise sildiga lasteshampat jooma, saaks koos lastega klaase kõlistada :)

reede, november 23, 2007

Siwa


Kogu reisi parim päev oli Siwa kõrb ja oaas. Sõitsime sinna küll kaua-kaua hommikul 4-st läks buss -viis tundi loksumist, tagasi hotelli jõudsime umbes täpselt südaööks. Kokku oli vahemaa umbes tuhat km. See loksumine aga tasus enda igati ära. Surnute mägi, kuhu me esimesena jõudsime oli küll põnev pühamu aga mind lummas see kuumus, mis tuli nii alt kui ülalt ja mähkis su hellalt endasse. Kleopatra allikal oli meil aega vaid paar minutit, kahju kohe - sain ikka näo märjaks kasta selle imeveega :) Teravaim elamus oli kindlasti mööda kõrbe jeepidega kihutamine - kurvid ja järsud tõusud, langused - ma aina karjusin ja tegin kõige kiuste pilte pea autoaknast väljas - super vahva! Keset seda liivakõrbe oli aga tõeliselt armas oaas - kuuma mineraalvee allikaga. Seal vedelesime mõnuga. Teel nägin veel soolavälju - kuivanud merepõhi, ka seal anti meile autost väljumiseks aega vaid 10 minutit. Kohalik giid tantsis meile väikse ja külma järvekese ääres ja pakkus kuuma ja vägade kanget teed juua. Sõidu ajal aga plaksutas koguaeg käsi, laulis jalla-jalla ning keelas autos millestki kinni hoida, no et oleks uhh hullem tunne, kui jeep mäest alla kihutas. Külakesse jõudsime aga lootusetult hilja, valgus oli läinud ja pilti ei saanudki õieti teha. Tagasiteel olin uutest ja säravatest elamustest nii tulvil, et uni ei tahtnud kuidagi tulla...
pilte vaata siit

neljapäev, november 22, 2007

Jalla-jalla ehk rutuga läbi egiptimaa


Lisaks sadadele kohustuslikele kaadritele aretasin edasi oma seeriat - "Kohaoleku kontroll". Õnnetuseks kirjutasin need blogisse pandud pildid üle ja nüüd mul ongi ainult netiversioon, niuks :( Hammas ka valutab ja õhtuleht kirjutas mingi veidra artikli nagu oleks ma mõni äraostetav. Aga ei ole ju, tegin vaid oma tööd seal. Ja seda polnud vähe. Väsimus on peal, sest muljeid oli palju ja pikad bussisõidud lokustasid ka korralikult läbi. Vette sain alles kolmanda päeva õhtul ja siis ka sisebasseini, kus oli nii tulisoolane vesi, et kaua seal olla ei kannatanud. Pikad väljasõidud tõid meid hotelli pimedaks (viiest juba päike läinud) ja siis ei lubata seal enam ei merre ega valgustatud välibasseinidesse. Veider oli üks hotell Porto Marinas, kus peatusime mitu ööd. Ääretu suur kompleks oli nagu välja surnud, olime ainuke grupp, lisaks paar üksikturisti ja meeletu teenidajate brigaad. Hotellide all oli paarkümmned kauplust, kuid ükski neist ei olnud avatud. Ehitus käis ja välibasseini ei saanudki minna, sest kus sa seal vedeled töömeeste vahel. Rand oli küll pisike aga tervelt ühe päeva saime ka seal vedeleda. Vesi vahemeres oli jahedavõitu, kauaks sinna mulistama jääda ei saanud. Kananahk oli peagi peal. Punasesse merre sain siiski ka, aega oli küll vaid paar tundi, osa sellest kulus ranna otsimisele, sest takso viis meid alul valesse kohta linna teises otsas. Päikest saigi lausa varastatud, igal peatusel kui bussist välja saime, maantee ääres seistes keerasime oma näod päikese poole ja kasutasime igat hetke, isegi rannas sai kella vaadatud, et näe veel viis minutit siis peab tormama. Ometi olen rahul - see oli mu esimene välisreis peale nõuka aega (kui kaks Helsingi külastust välja arvata) ja elamus missugune. Eriti vaimustas mind Siwa kõrb ja oaas. Olen endiselt selle ääretu ja kuumava liivavälja lummuses.
Shoppamine jäi aga kiireks läbitormamiseks, mõni vaba minut et leida õige koht ja siis kiirelt paar soovitud asja lastele või endale. Püramiidide juures ma lausa põgenesin pealetükkivate suveniirimüüjate eest. Seal käis ikka korralik kaelamäärimine. Olin liiga palju õudukaid sel teemal kuulnud ja ei julgenud katsetki teha. Kairo turul ikka proovisin ja ostsin ühe trummi sealt. Hind oli alguses kosmiline 350 kohaliku (umbes 700 eeku) ja langes siis 60-ne peale, aga ikka tundus mulle, et oleks saanud soodsamalt. Igatahes võttis see kauplemine tüütult kaua aega, need vähesed poed kus olid fix hinnad tundusid lausa paradiisina. Kuigi ka seal tuli hinda pahatihti küsima. Täna kodupoes käies nautisin seda, et igal asjal on kindel hind ja ma ei pea selle üle kauplema ega uurima mis maksab, ega seda mis selle karbi sees on.
Teen peagi ka mingi galerii reisipiltidega, siis saate näha enamat kui mu varbaid :)

esmaspäev, november 05, 2007

Tulemängud


Eile Londoni pilte vaadates olin päris kurb. No ikka ei ole seda õiget. Olgem ausad - ega ma ei üritanud ju ka eriti. Sest tulega mängimiseks (loe: tuleskulptuuride ehitamine, kunstiliste piltide lavastamine jms.) on vaja aega. Aega, et mõelda, sest efektsel kaadril peab ka sisu olema. Praegu olen kuidagi kokku jooksnud, tempo on peamine, ideed lihtsalt ei mahu enam sellesse ruttu. No küllap ka pea jälle tööle hakkab.
See pilt on aga tehtud aastaid tagasi. Enne oli idee, siis tuli koht ja aeg. Pildistamine ise võttis ka paraja aja aga väga vahva oli. Siis tegin veel filmile ja antud kaader kuulub tegelikult untsus kategooriasse. Tuleleekidest pidi välja tulema kiri - Flame. Pärast sain muidugi ka õiged kaadrid, korrektsed tähed ja muu. Ometi meeldib kogu seeriast mulle just see pilt, koos kõigi oma puudustega. Ka see, et Naatan peale jäi polnud algselt plaanis - täna aga on mul isegi kahju, et ta nii vähe pildile jäänud on. Seal F-tähe juures võiks ju ka üks kummituslik kogu olla. Ja veel üks veider või tegelikult täitsa tavaline asi - panin pildi desktopile ja seal kumab see kuidagi eriliselt kaunilt, see kaader, mis paberil pole pooltki nii lummav.

pühapäev, november 04, 2007

Esimene lumi - kraavis




Nagu ikka tuleb talv ootamatult...
Londonist tagasi tulles selline pilt siis teel. Kalade hingeöö oli nagu ikka, veidi segane. Mudasse kinni jäänud masinaid ja pori ja alko ja tosssu ja tossu ja hommikul siis ilus särav päike ja lumi :)