reede, august 28, 2020

Loksun või reisin

 Loksun rongiga Türile. Seltsiks Kallelt laenatud raamat "Laevakokk Wend" Ja see on raamat, mis räägib minuga, vaikselt ja rahulikult. Selline mõnus kulgemise (nii elus kui merel) lugu on. Hea lugemine! Viib mõttes kaugele, kaugele ja ongi tunne nagu reisiks ise ka :)

Türile lähen enamasti töömõtetega. Olgu see siis akende restaureerimine või niitmine. Esimene on füüsiliselt lihtsam. Ja seda suurem oht on endale liiga teha. Pikalt sundasendis olles ja peas mõte - ma jõuan veel, veel jõuan, lõpeb tavaliselt kohutava seljavaluga. Siis, kui hetkeks pausi teen ja maha istun. Seljast käib raksak läbi. Kui hoogu satun istun liiga harva, peaks tihedamini, siis on selja seisundit parem hinnata. Sest tavaliselt avastan alles kas õhtul rongis või õe juures veini limpsides, et taaskord pingutasin üle. Muru niites seda hirmu ei ole. Niidan harva (kord paari nädala tagant) aga palju korraga, plats on meeletult suur. Kes käinud need teavad. Ja füüsilist jõudu kulub aina rohkem, sest üks niiduk, mis ise sõitis andis otsad. Teist peab pressima, lükkama, suruma läbi pehmeks muutunud maa ja kõrgeks kasvanud rohu. Igatahes muru niidan seni, kuni bensiin paagis otsa saab. Siis pean puhkama. Masin ka. Kahe masinaga oli hullem, siis niitsin kaks masinat tühjaks ja alles siis tegin pausi. Õnneks on suvi juba otsakorral, nüüd see muru enam nii kiiresti ei kasva. Õunu ka eriti pole, et see riisumise ja korjamise ja mahlapressimise mure jääb sel aastal vist ka väheseks.

Ehh, pole juba ammu reisinud aga nii väga tahaks! Minu otsad on lühikesed aga see eest pidevad. Vähemalt mulle endale tundub nii. Eriti suvel. Valdeku-Türi-Liiva. Või siis Pirita-Naissaar-Pirita. Niisama siki-sakitamine linnas, lahel. 

Mõttes aga... eriti unes reisin ma aga pidevalt. Vahel pean ennast unes lausa näpistama, kuigi sellest pole mingit kasu. Näiteks ütlen endale unes: "See on liiga äge, et olla päris. Uskumatu, et see pole uni!" Ja ei taipa, et tegelikult see siiski on uni. Teinekord jälle tajun, et näen und ja korrutan endale, kas pole äge, et mu aju suudab nii imelisi maastike luua, nii põnevat arhitektuuri, Ja kõige kinnituseks vaatan hoolega üles-alla, vasakule ja paremale ning liigun selles enda loodud maailmas rahulikult ringi. Kui ma suudan peale ringi jalutamist samasse punkti tagasi tulla (samasugusesse kohta, ruumi vms) siis võin endale patsu lüüa, ma suudan seda! Ma suudan oma unedemaailma perfektselt kontrolli all hoida. Seniks, kuni reisile ei saa peab neist unereisidest piisama. Ja raamatutest. Järgmine, mille ette võtan on Uku Randma merereisist. Juba ootan :)




pühapäev, august 23, 2020

Ühe lusika olen teinud ja leeriski käinud

 Suvi on läinud nagu lennates! Olen saanud teha tööd aga muidugi ka sooja päikest, tuult ja merd nautinud.

Aga purjetamisega on sel aastal hästi olnud. Kuigi suve algul oli seis ikka väga nutune, kui laeva pehkinud vööri remonditi. Pikalt ilma ninata Triini nuttis ikka suure suuga. Õnneks sai kõik korda ja uus nina on endisest kenam :) Sõite on olnud nii kiiremaid  kui ka aeglasemalt loksumist. Aeglase loksuga on hea ujumas käia, kiirega ei saa, tõmbaks vist ribadeks. Kuna ma ise väga hea ujuja ei ole (natuke koera ja tibake selili on pigem sulistamine kui oskus ujuda), siis purjeka taga slepis sõit on minu parim võimalus ujumiseks. Tuleb lihtsalt pea veest väljas hoida, kerge sirutus ja aeg-ajalt paar tõmmet kätega. Naudin iga kord, kui vesi ja tuul vähegi lubavad vette hüpata.


Tööga, päris palgatööga on hetkel väga vaikne. Võiks lausa öelda, et olen jälle töötute ridades. Tegemisi õnneks jagub ja olen saanud koolis õpitud harjutada. Pisemaid nikerdamisi ja kerget remonditööd. Vanade akende taastamine on selle suve üks nauditavamaid projekte olnud. 

Kooli praktika kaugel Torinos jäi küll koroona tõttu ära aga palju sai ka kodus teha. Meistri juhendamisest tundsin küll puudust. Sest ega iseõppimine, raamatud, videosillad või youtube saa asendada töötamist kogenenud juhendaja käe all. Seda tööd, mis natuke raha ka sisse tooks peab aga ilmselt veel kaua otsima. Enese reklaamiks võin öelda, et mitte küll lusika aga ühe Tudori roosi olen teinud ja kooliski käinud, Ehituskoolis. Sügisel jätkan õpinguid aga nüüd juba mööblirestauraatori erialal. Olen ise väga põnevil, näis mida need aastad uuel erialal ja vanas koolis ka toovad...

Restaureerimine on ala, mis lihtsalt kõnetab mind. Eelkõige see puidu osa ehk nikerdamine, lõikamine, lihvimine jne. Kõige keerulisem saab ilmselt olema nende õigete esemete leidmine, mida koolis ette võtta. Kahe aasta peale on vaja kokku viis mööblitükki.

Siit ka palve, et kui kellelgi on toanurgas mõni parandamist, taastamist vajav ja antiiksemat sorti mööbliese, andke teada! Teen korda, koolis, meistri valvsa silma all. Üks kapike mul vist (?) juba on. Aga see selgub septembris. Ese peab olema vähemalt 50 aastane. Ma pole sada protsenti kindel, et see kapike pädeb. Loodan siiski et mahub ajaraami ja saan sellega tööd alustada. Sest kapp on kenake, nikerdustega ja puha :) Võiks olla küll vähemalt viiekümnene aga ehk on ka tiba vanem.


pühapäev, aprill 12, 2020

Poeskäik nagu sõjaretk

Poodi minekust on saanud tänaseks hirmutav ettevõtmine, nagu sõtta läheks, ainult vaenlane on nähtamatu. Hiljem kodus kuuled peas nagu pommi tiksumist ja ootad, et kas plahvatab või iķkagi luulud...
No vähemalt nii tunnen end mina. Kodu lähedal Maximas olen rahulikum aga eile käisin Selveris. Tahtsin punast kapsast, et mune värvida. Pidavat ilusa sinise saama. Ilu nimel riskime!
Läksin rattaga, ühistransport on hetkel minu jaoks välistatud. Ei julge! Kotis olid kaasas isetehtud mask, kummikindad ja desovahend. Maski tegin ühest fiiber kangast käterätikust, mingi reklaamkingitus - õllepudeli pildiga, sellega oli nii ehk naa veider randa minna. Firma nimi ka  suurelt üle terve lina. Sobis küll katki lõikuda ja maskideks õmmelda. Ehk siis varustus oli täitsa OK mu meelest.
Poe ees kindaid kätte ja maski ette pannes tunnen end veel vaprana. Plaan on ka selge, mida osta et aga ruttu välja saaks. Esimene takistus ootab mind aga kohe väravas - korve ei ole. Mitte ainsatki, kärusid ka mitte. Lähen kassade juurde otsima aga tühjus, korve netu. Kõmbin siis nõutult tagasi ja märkan, et kõigil ostjatel on kärud. No käru ma ei vaja, paar asja vaid aga eks võtan siis käru. Veidi ootamist ja peagi tuligi kärumees umbes kuue käruga. Selge, limiteeritud see kärundus siin!
Juurikate vahel suutsin veel mõelda aga mida samm edasi seda udusemaks kõik muutus. Vastutulevad ostjad olid enamasti näo maskide taha peitnud, silmad paistsid nüüd neil kuidagi eriti suured ja hirmsad... Kõndisid must kaarega mööda, vastasin samaga. Leti taga kandsid müüjad näo ees visiire, mõned aga maske. Hakkas veidi õudne. Ajutegevus aeglustus... Mida ma ostma pidin?
Puhastusvahendite letis leidsin ühe, mis sobis - hävitab baktereid ja viiruseid! Hind kaks koma midagi. Otsariiulis oli selle pudeli kõrvale tõstetud aga uus, täiesti tutikas toode. Sildil kirjas viirusetõrje või muu sarnane, selleks hetkeks oli mul  aju juba lühises, tekst ei jäänud meelde. Hind aga oli 12 eurot kopikatega!!!! No küll aga röövivad! Ei hakanud pakendeid ja koostist võrdlema. Mul oli juba õige asi kärus. Haarasin veel asju, mida (vist ?) oli vaja ja kiirelt väljapääsu poole.
Kassade ees olid klaasid ja luugid, kassatädil visiir ja kindad. Avastasin, et olen partnerkaardi maha unustanud. Mul on nüüd rahakoti asemel zippkott, kus vaid pangakaart, aitäh- ja rimi kaart. Et oleks vähem puhastamist pärast. Selverisse pole ammu sattunud, seepärast pole ka partnerkaarti sinna pannud. Ok, elame üle.
Ratta juures selgub, et asjad ei mahu ära. Lähen närvi, topin ja pakin aga saiapäts jääb ikka korvist välja upitama, seljakott on ebamugavalt punnis ja liiga raske, desovahendi pudeli kinnitan pakiraami külge. Loodan, et maha ei libise. Sõidan ettevaatlikult.
Koju jõudes toimub aga murdumine. Pingelangus või midagi sellist. Ratast tuppa sikutades jääb jõust puudu. Kotid on ju ka ja  ratas tundub täna kuidagi eriti raske. Käin torisedes mitu korda üles alla, õnneks on esimene korrus. Ei laps ega ema saanud aru, et abi vajan.
Vaatan jõuetult poekotte, loobin poekraami kraanikaussi ja pritsin neile desovahendit, juurikatele aga rohelist seepi, hõõrun hoolikalt kõik pinnad üle ja lasen laagerduda. Toiduained passivad nüüd mõnda aega kraankausis karantiinis. Saan aru, et külmutatud tooted hakkavad juba üles sulama. Aga kuidas ma neid nüüd loputan? Tavaliselt lasen kiles ja purgis tooted peale desovehendis hoidmist kuuma veega üle. Klomp tõuseb kurku. Kurjustan lapsega, et miks ta mulle appi ei tulnud kui kutsusin. Nüüd on kõik sulanud. (Enne tuppa tulekut riputasin lindudele uusi rasvapalle, see võttis ka oma aja.) Laps vabandab, et ei saanud aru. Nuuksatan. Pisar tikub silma. "Vastik koroona, vihkan seda! Vihkan!" ütlen ma tigedalt, endal silm juba märg. Laps noogutab: "Ma lähen teinekord ise poodi, kui see sinu jaoks nii stressi tekitav on!" " Ei, seda ma ei saa lubada, sina ei pea riskima!" keelan ma teda ja kuidagi kurb hakkab. Miks peab teismeline mind lohutama, mina olen ju ema. Vastupidi peaks olema. Hoian end tagasi, neelan pisara alla ja pesen  edasi. Puhastan toidud, viskan kilekotid pakendite kasti. Puhastan koti, pangakaardi, mask pessu, võtmed puhtaks, telefon, ratta lenksud, kõik kohad kust ratast tassides kinni hoidsin...  Pagan, rattalukk ka ju veel! Ukselingid, käed, käed... Lõpuks istun diivanile ja värisen, käed on karedad, kassi kriimud punetavad, kreemitamine ajab kipitama. Panen vist enne joodi, siis kreemi. Peas vasardab, kas sai ikka kõik puhtaks? Kas ikka sai...
Poeskäik on selleks korraks läbi :)

teisipäev, aprill 07, 2020

Lapsepõlve süütud salmid




Üks hele-valge tuvi
lendas üle Inglismaa
Inglismaa oli lukku pandud
luku võti katki murtud
mitu seppa
peavad seda parandama
seda ütled sina
vana tatinina!

Tähelepanu! Aevastades või köhides varja nägu küünarnuki või taskurätiga, võimalusel kanna kaitsemaski! 
#püsikodus

Punaste pükstega politsei
ütles mulle: "Idi damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt
keerasin selja ja näitasin keelt...

Uudised!  Belgias on sülitamine politsei pihta nüüdsest rünnak ohtliku ainega
#püsikodus

Uka-uka mina prii!

Teadeanne! Viimase ööpäeva jooksul analüüsiti Eestis 1684 COVID-19 viiruse testi, millest kaks protsenti ehk 42 osutusid positiivseks.
#püsikodus




neljapäev, märts 12, 2020

Hirmul on suured silmad

Mul on hirm ja masendus trügib ka peale. Koroonaviirus puudutab mind väga isiklikult. Esiteks on suure küsimärgiga minu unistus elust ja tööst Itaalias sel kevad-suvel. Teiseks on mu lähedaste hulgas kaks riskirühma kuuluvat, üks vanem inimene koos kõigi oma haigustega ja üks noor aga rase. Oma teismelise  pärast muretsen ma ka. Kuigi rohkem tema organiseeritud koolis toimuva ürituse tõttu. Kas lubatakse teha või mitte.

Kõigele ja kõigile mõeldes olen pannud ennast pooleldi karantiini. Ühel sünnipäeval käies tegin küll vaprat nägu aga sisimas värisesin. Teel peole mõtlesin, kas peaks ikka sünnipäevalast kallistama. Mõtlesin aga siis unustasin. Inimesi nähes läks meelest, embasin ka neid keda ammu näinud polnud. Kohtudes ja lahkudes.
Aga õlut pudelist juua ei tihanud. Palusin kannu, mitte klaasi valada.  Enne sööki koukisin kotist desovahendi välja ja vaikselt laua all puhastasin käed. Kuidagi piinlik oli see mu hirm. Sularaha vastu võttes olen ka hakanud käsi puhastama, võimalusel maksan kaardiga.

Üks teine sõber kutsus nädalalõppu veetma. Jah, muidugi! Olin veel sünnipäeva õlleuimas. Hommikul aga tekkis hirm. Ta tuli ju äsja Itaaliast. Vaatasin kalendrit, ok kaks nädalat on vist täis aga... Nii napilt. Ei, ei, ei! Ma ei saa riskida! Ma ei Ma ei taha pärast ise kaks nädalat peidus olla ja oma lähedastest eemale hoida. Ma hakkasin teda lausa kartma, nagu pidalitõbisest mõtlema. Hubane õhtu oli välistatud. Kohtumist ära öeldes tundsin end tõeliselt tobedana. Sain pärast sõnumites kaks totakat videot koroonapaanikast. Ahhaahaa!

Mul oli Toiduakadeemia kinkekaart, teisipäeval pidi toimuma ühiskokkamine. Olin kõhklev. Tegemist oli kingitusega, rahalist kahju ma ei kannataks. Aga... Ma tahtsin minna. Arutasin tütrega, et tea kas need, kes sinna tulevad on ikka mõistlikud. Pesevad hoolega käsi ja kui on reisilt tulnud, siis jäävad koju. Kujutasin juba ette, kuidas ma ei julge koos tehtud toitu maitsta. Kõhklustest päästis mind aga kõne Toiduakadeemiast - üritus lükkub edasi, teadmata ajaks. Kokk olevat haige. Ohkasin kergendatult. Üks mure vähem!

Kooli praktika Torinos teeb mind aga kõige murelikumaks. Peaksime sõitma aprilli lõpus, tagasi juuni alguses. Lennupiletid ja korter on juba olemas. Teisipäeval toimub koolis koosolek. Kas räägitakse meie tulevasest tööandjast või praktika ära jäämisest, seda ma veel ei tea. Ma ise loodan, et see on alles nii-iiiii kaugel, et selleks ajaks on olukord ehk rahunenud. Või et selleks ajaks on igal pool sama seis ja pole vahet kas olla siin või Itaalias. Ka see on võimalus.
Vaatasin Airbnb-st kuidas on korterite hinnad Torinos kukkunud. Korter mida me toona ei võtnud aga mis oli meie teine valik on hetkel 1000 eurot odavam.  Ja vaatasin seda mõttega, et kui meist kolmest üks peaks põnnama lööma ja reisist loobuma.

Kodused varud...
 Ma püüan olla rahulik, pesen käsi ja puhastan telefoni.  Isegi fotoka puhastasin peale seda, kui olin üht meest pildistanud ja talle kaamerast pilte näidanud. Kaamera oli ju tema käes vahepeal ja kes teab kus need käed on olnud...

Pühapäevaks on pilet ooperisse. Ma pole enam vaimustatud mõttest sinna minna. Mida ma lõpuks teen, ei tea. Tund haaval tuleb uusi ja hullemaid uudiseid...
Mõnes mõttes ma loodan, et teater tühistab etenduse ja ma ei pea ise seda otsust tegema...

pühapäev, jaanuar 26, 2020

Stucco on mu südame võitnud!


Aga kes on küll see võluv itaallane, kes ühel asjalikul põhjamaa naisel jalad alt lõi? Või kuidas ma ta leidsin? Ojaa, Itaalia, sinna pole veel jõudnud aga peagi olen ka mina seal. Ettevalmistused juba käivad. Ikka selleks, et kohtuda Stuccoga :)
Stucco on itaalia keeles kips või krohv. Stucco all mõeldakse aga kõiki neid ohtraid kaunistusi, mida kasutatakse palju lagede juures aga ka mujal interjööris, hoonete fassaadidel ja isegi mööblil.

Kipsist aluse tegemine
Savist mudel on viimaks valmis, ümber ehitatud kindlus ka
Olemegi oma koolitöödega liikunud stucco ehk eesti keeles stukkdekoori juurde.  Ühe laeroseti valmimise protsess on pikk, nii palju etappe aga ääretult põnev! Neli koolipäeva kulus ainuüksi mudeli vormimiseks. 
Esmalt aga valasime kipsist aluse. See on ikka üks paras mökerdamine. Kipsi segatakse paljaste kätega ja visatakse siis laua peale, et sellest kiht-kihi haaval üks kena ketas voolida.Väga lõbus :)
Vinamoldi valamine

Siis, kui kipsist alus on valmis ja tahenenud, saab hakata saviga mängima. Ajalooliselt on üks levinumaid motiive akantuse leht. Ja minu sooviks oli oma töös just seda kasutada. Uurisin erinevaid fotosid, jooniseid ja dekoore aga lõpuks tegin ikka omamoodi. Visandasin siis ühe lehekese ja püüdsin joonist jälgida aga tuli ikka umbes-täpselt. Idee poolest oleksin pidanud kaks lehemotiivi jaotama ringi ühe veerandi peale aga leht tuli plaanitust suurem ega mahtunud ära. Uus plaan oli mudel poole ringi peale ehitada. Savitööd sai selle võrra küll rohkem aga nagu hiljem selgus, siis pärast oli jälle kergem.
 
Vinamoldist vorm on valmis
Viimaks sain mudeli valmis, ehitasin sellele savist kindluse ümber ja valasin vinamoldi täis. Selle otsa veel kipsist kaas ja nüüd tuli vaid loota, et vorm saab korralik. Vinamold tahenes ja oligi mul valmis saanud kena vorm. Vorm millesse sai hakata kipsi valama. Mõned valamise jäljed küll tekkisid aga õhumulle või muid vigu õnneks polnud.

Tuli aga jälle kätega kipsi segada ja läks valamiseks. Valasin neli toorikut.  Kaks koolile ja kaks koju. Et kui juba nii palju vaeva on nähtud, siis võib ju endale ka ühe roseti valmistada. Kusagile ma selle ikka riputan või kleebin siiski lambi ümber, kus on ta õige koht. Eks näis.

Kipsist rosetitükid on valmis ja ootavad kokku liimimist
Nüüd jääb veel viimistlus. Need kaks poolikut tuleb omavahel ühendada, liitmiskoht ära peita. Siis värvimine ja kuldamine. See viimane mulle idee poolest väga ei istu. Kuldlehtede kinnitamine on ju põnev töö aga mulle kuidagi ei meeldi see valge kipsi ja kulla kooslus. Võib olla jääb täitsa kena, eks näis.
Igatahes on kooli minna alati põnev. Ja väga raske on sealt koju ära tulla. Nagu magnetiga tõmbab mind sinna :)
Stucco mu arm!


   







neljapäev, november 07, 2019

Miks ma puhata ei oska?

Uute alguste erutavast ja õndsast tundest on saamas argipäev. Õnneks pole see mulle halli laviinina kaela langenud aga ma juba kuulen selle aegamisi valjenevat mühinat. Mõni päev ongi juba üleni hall aga õnneks mitte negatiivses tähenduses. Pigem vajub see mulle peale nagu vana soe pleed kodusel diivanil. Turvaline ja tuttav, veidi kulunud aga oma. Turvalist rutiini tunnen eelkõige digiteerimise töös. Kuigi iga ese on minu jaoks uus, teen nende pildistamisel palju sarnaseid liigutusi. Asjad on paika loksunud ja see mõnus tunne "kõik töötab" muudab mu töö automaatsemaks. Mõnes mõttes ka igavamaks. Aga ma teen seda vaikselt, tükkhaaval nagu mulle asju ette antakse ja päeva lõpus loen tibud üle, panen kenasti kirja ka. See numbrite virr-varr on aga üsna tüütu. Museaalide nimed-numbrid on nagu mingi salakeel mille selgeks saamiseks pole mingit lootust. 
Kool tasakaalustab suurepäraselt seda vaikset tiksumist. Uued teadmised, olgu siis teoorias või praktikas hoiavad virgena.  Loen viimasel ajal nii palju uut ja põnevat. Arhitektuurist ja mälestistest ja ajaloolistest ehitusmaterjalidest.  Isegi keemilised valemid haaravad mind endasse. Huvitav, kas mul on mingi õppimise nälg või millest see tuleb?! 
Siis on päevi, mil pole tööd ega kooli, on lihtsalt üks ootamise aeg. Kas siis on puhkus? Mõnes mõttes küll. Aga kui sul pole nendeks päevadeks plaani, siis tundub see lihtsalt laisklemine. Aja surnuks löömine. Tööluus või popi tegemine. Käid mööda tuba rahutult ringi ja mõtled, mida teha.  Kas on võimalik kuidagi ette puhata? Kui saaks need haigutatud päevad tükkideks teha, purki panna. Ning siis, kui tõesti vaja, sahvrist välja võtta. Kui saaks... Miks ma aga puhata ei oska? Miks ma otsin endale õigustusi kui niisama kodus olen? Kas tuleb see aastatepikkusest palgatööst, kui puhkus tuligi alati just õigel ajal või lausa viimasel hetkel ja sa nautisid seda täiega. Teadlikult. Ja see rahulik kodus olemine teeb kohutavalt laisaks. Sest palju töid, mida võiks kodus ära teha, lükkan millegipärast edasi. Näiteks veinide pudelisse villimine või sahtlite korrastamine või riiete parandamine. Lihtsalt ei viitsi. Logelen niisama. Vähemalt mõnda aega :) 


#Puitarhitektuurikonverents
Ega ma nii väga kodus ka passinud. Käisin fotonäitustel ja muuseumides ja kunstisaalides kondamas. Ühe koolipäeva olime kursusega puidukonverentsil. Ettekandeid oli seinast seina. Räägiti üliigavat reklaamijuttu ja väga põnevat juttu tõesti eriliset arhitektuurist. Oli ka uskumatult naljakaid esitlusi, sest arhitekt ei ole alati jutumees :) Ja kui siia veel lisada  sünkroontõlget teinud naisterahva uskumatult labane kõnepruuk, sai kokku paras meelelahutus. Õhtu ei tahtnud kuidagi lõppeda, sest pärast oli auhinnagala ja vein. Me jäime oma pundiga ühe laua taha lobisema ja pildil olev seltskond oli endale paar tooli ja mõned veinipudelid lohistanud. Lava oli ka juba kokku pakitud, kõik toolid ja lauad ka. Need toolid ja meie laud olid ainsad, mis õhtuks veel pakkimata jäid. Väga mõnus tiksumine oli :)
 
Rahutu hing nagu ma olen, ootan juba uut nädalat. Sest siis algab jälle kool. Digiteerimine läheb ka edasi aga seda ma nii suure elevusega ei oota. Näe, juba ongi laiskus sisse pugenud! Koolis ehitasime viimati karniisi, see pole veel päris valmis. Jäänud on veel viimased tõmbed, viimistlus ning siis peaks tulema värvimise kord. Pean leidma sobiva trafarett mustri mida seinale maalida. Valik on meeletult suur ja samas nii väike. Šabloon tuleb ju ise teha ja muster võiks olla ikkagi ajalooline, mitte lihtsalt ilus. See kõik on nii põnev! Saaks juba värve segada! 

reede, september 20, 2019

Lubimördiga energiat kogumas

Sel aastal olen palju uut õppinud. Ettevõtlusega alustamine oli suur samm, hetkel tundub, et püsin pinnal :) Siis see digiteerimine, õpin iga päev. Aga nüüd, sügisel sai minust õpilane ka Tallinna Ehituskoolis, erialaks restauraator-viimistleja. Miks ehitus? No need kes mind kauem tunnevad, need teavad kui väga mulle remonti teha meeldib. Ja kui veel on midagi sellist nagu savi- või lubikrohv. Ning kuna mul kodus hakkavad vabad pinnad otsa saama ja hetkel pole ka ühtki vana maja, mida saaks korrastada, siis koolis on see võimalus. Eks uuel suvel saan ennast, juba veidi targemana, jälle kellelegi appi pakkuda :)
Vasakult paremale: Veneetsia kellu, krohvikellu, müürikellu ja pottsepa kellu
Peale tööd veel ka kooli minna, see tundus alguses imelihtne. Meenus EKA aeg ja kuigi mõnes loengus kippus uni peale (väsimus pluss uinutava häälega lektor) siis läksid need neli aastat nagu lenneldes. Ok, mitte ainult kippus uni peale aga ma ikka magasin ka mõnes loengus. Nüüd on aga vaid aastake pingutust, ise ka suurem ja tugevam :) Veidi läksin alt selle mõistega õhtune õpe. No minu jaoks algab õhtu ikka viie-kuue ajal. Aga paraku tuleb koolis olla juba kella kahest, mis on ju lõuna aeg! Aga ma saan hakkama. Digiteerimise töö on õnneks tükitöö ja koolitöö ka suuresti praktiline ehk teooriat koolis vähem ja rohkem kodutööd. Ehk siis koolipäevadel tuleb ennast kokku võtta ja mõlemas kohas kiiremini liigutada. Kui tahta siis jõuab küll! Ja mina tahan jõuda.

Seina lammutamine on alanud!
Esimese tuleproovi sain juba sel nädalal kui algas praktiline töö. Varem olid loengud. Kolmapäeval lammutasime maha eelmise kursuse krohvitud pinna. Töö oli füüsiliselt päris raske, kõigele lisaks hull tolm. Tegin ka paar kavalat lüket, et vähem tööd oleks. Laiskus paneb ikka pea tööle! Näiteks lükkasin kasti vastu seina ja kogu krohv kukkus kenasti sinna sisse, ei pidanud pärast teist kasti kühveldama. Samuti ei hakanud ma pilliroomatti haamriga lõhkuma vaid kiskusin servad peeneotsaliste tangidega lahti ja edasi tuli see juba sirinal ühes tükis maha. Neljapäeval hakkasime peale loengut pilliroomatti paigaldama. Mõtlesin, et jõuan samal päeval ka järgmise etapi ehk sisseviske krohvimise ära teha. No siis saan neljapäeval rahulikult tööl olla ja võin koolipäeva üldse vahel jätta. Ehh, kalkun ka mõtles :)
Pilliroomati paigaldamine tundus olevat kui lapsemäng. Mis seal siis ikka teha, lõikad välja ja seina! Ja kuna meil oli kasutada veel elektriga (!) klammerdaja, siis lootsin selle tööga kiirelt valmis saada.
Naaberboksis käib roomati klammeramine
Ma olen klammerdanud küll ja veel, ikka käsitsi ja tõesti, pikemalt töötades väsib käsi ikka veidi ära. Seega arvasin, et nüüd see väsimus mind küll ei kimbuta ja töö on poole tunniga valmis. Muidugi ma eksisin. Põhjus polnud aga ainult selles, et töö olnuks füüsiliselt raske või keeruline. Asi oli klambripüstolites. Mina sain juhuslikult ühe parima neist enda kätte aga... Peagi hakkasid osad klammerdajad otsi andma ja mõned õpilased jäid tööta. Selge see, et ma ei hoidnud head tööriista ainuüksi endale. Ikka tuleb jagada. Pausid olid tegelikult head, veider küll aga mingil hetkel peab toituma ju ka. Kui ma suure õhinaga midagi teen, siis kipun selle pisiasja ära unustama ja tulemuseks on elementaarne kondinõrkus. Jõuetust aga ma endale enam lubada ei saa. Pean jaksama! Seega rohkem putru ja edasi! Kui nüüd uhkus alla suruda, siis peab tunnistama, et lage tehes väsisid käed ikka ära küll. Sest niimoodi  (vt pilti) käed üleval töötamine lihtsalt pole tavapärane käte asend ja see väsitab.
Kastitäis mörti sai õhtuks seina!
Kella kaheksa paiku oli mu sein lõpuks kenasti roomatiga kaetud. Teised hakkasid koju sättima aga mina tahtsin siiski ka esimese krohvimise ära teha.  Hetkel kui ma seda 25 kilost segupakki tõstsin sain aru kui väsinud ma tegelikult olen. Aga  toimetasin jonnakalt edasi. Mörti segades selgus, et olin vett liiga palju pannud ja ühe koti segu asemel tuli kaks kotitäit segada. Juhendaja ütles: "Võta umbes pool ämbrit vett koti kohta!" Ämbreid oli aga suuri ja väikseid. Ma väikseid ei näinud ja võtsin muidugi suure.  Õnneks oli olemas korralik segumasin, ei pidanud labida ega kelluga segama. Ma polnud kunagi nii suurt segumasinat kasutanud, väike hirm oli et ei jaksa seda hoidagi aga hakkama sain.
Kui koos juhendajaga mördikasti kohale lohistasime ehmusin, et seda nii palju on. Jube raske, kas ikka jaksan täna seda seina panna. Uurisin igaks juhuks, et kas võin osa homseks jätta. No et kui ei jõua, aeg saab otsa, jaks lõpeb... Tegu on lubimördiga ja selgus, et kui veidi vett peale valada siis võib vabalt paar päeva seista. Hingasin kergendatult. Aga ometi muutsin ma taaskord meelt. Peale esimesi kellutäisi olin kui ümber vahetatud. Väsimus kadus nagu imeväel ja siis ma aina loopisin ja silusin ja mökerdasin ja silusin kuniks kast oli tühi ja enamus seinapinnast sai krohvitud.
Ainult lagi jäigi veel teha. Krohvimine on nii äge! Olin tehtud tööst vaimustuses. Ja kuigi ma sel õhtul sisuliselt roomasin koju, olin ma üliõnnelik. Oeh, see kooli asi on ikka väga õige. Mitte ainult see praktika vaid ka kõik need uued teadmised. Igal vabal hetkel ma nüüd aina uurin seda mälestiste teemat ja muinsukaitse nõudeid ja kõike renoveerimisega seotut.
Tempo on küll korralik aga saan sealt koolist nii tugeva energialaksu, et olen pidevas hüpikjänese seisundis. Kogu aeg tahaks tegutseda. Näis kauaks seda tunnet jagub aga praegu olen elevil ja heast energiast laetud.

P.S. Kui sul peale rasket tööd selg valutab ja tundub, et enam liigutada ei saa, siis voodisse viskamise asemel võimle. Lihtne harjutus, tuntud ka koera-kassi ringutus. Mine põlvili maha, toetu kätele ja suru lõug vastu rinda, aja selg aeglaselt nii kumeraks üles kui saad. Hoia asendit. Siis aeglaselt (!) alla tagasi, pea kuklasse ja selg nii nõgusaks kui saad. Hoia! Ja korda seda viis-kuus korda! Minu seljavalu kadus selle peale kuhugi õhku :)

laupäev, september 14, 2019

Vello42 isik tuvastatud!

Kes on Vello Nelikendkaks? See küsimus tekkis hetkest, kui selle tegelase postitusi märkasin. Kui Kalle mulle aga Vello raamatut ("Vello42 maailma avastamas") laenas, siis uudishimu süvenes. Ilmselt huvitab tema isik paljusid teisigi, sest Vellot googeldades satud paratamatult erinevatesse foorumitesse, kus sama teema üleval. Kes ta on?
Raamatut lugedes jõudsin aga äratundmisele, ma ju tean seda tüüpi. Midagi nii tuttavat oli neis lausetes, mõtetes ja esitamise viisis. Nüüd olen viimaks tema isikus kindel. Alguses ma muidugi kahtlesin, see ei ole ju võimalik? Mingi loogikaviga tekkis sisse aga selline see elu juba on. Miski pole veatu. Peale pikemat kaalumist võin nüüd julgelt välja öelda: Vello Nelikendkaks on Ivan Orava reinkarnatsioon.
Vaidlete vastu? No ma ka algul vaidlesin, iseendaga. Et Vello võiks olla ju mingi keskealine mees ja mingil ajal pidid nad ju koos elama ja hingama. No aga tegelikult on kõik väga loogiline. Sest mõelge ise, Ivan Orav lahkus teadupärast igavikku 2009 aastal, samal ajal kui Vello42 orbiidile jõudis. Vello lihtsalt sündiski kohe 42 aastasena ega jää ka sugugi vanemaks. Selle loogikale saab vastu ainult põhikooli loodusteaduste või matemaatika õpetaja. Mida mina õnneks pole :) Loogivabalt võib öelda, et raamatu esimeses osas tungib Ivan Orav jõuliselt esile. Teises osas on ohjad rohkem Vello käes.
Kes Vellot veel ei tunne see võiks alustada raamatuga või lugeda tema Facebook'i postitusi. Jagan üht vahvat linki ka, meenutamaks seda suve ja Pärnu linna, kus ma tutvusin Vello raamatuga :) NautigeVäga kummaline video

esmaspäev, september 02, 2019

Kui horisont on viltu!

Sven pildistab, Ellen sätib
aga mina???
Juuli keskel alustasin tööd ühe suurema projektiga - ERM´i aardekambri digiteerimine ehk museaalide pildistamine. Olen kerges hämmingus, kui palju ma olen muutunud. Esmapilgul tundus see töö nagu iga teinegi. Naljatasin vahel sõpradega ja võrdlesin praegust tööd ajakirja juures töötamisega. Et näe, vähemalt ei õpeta keegi kuidas teda pildistama peaks, ei mossita, ei jää hiljaks, ei esita meeletuid tingimusi. Selles ma siiski natuke eksisin. Tõesti, museaalid ise ei vaidle ega nori, küll aga teevad seda varahoidjad. Ja õigesti teevad! Kui kunagi arvasin ma, et olen pildistamisel ikka väga korralik. No, et horisont pole viltu ja kaader ning valgus on paigas, siis peagi selgus karm tõde. Muuseumitöötajate jaoks olen ma ilmselt täielik rapsija, tühipaljas boheem ja vildaka silmanägemisega pealekauba. No päris niii hull see siiski ei ole aga arenguruumi on veel meeletult. Ja selle arenemisega ma nüüd päevast päeva tegelen.

Alguses tegime palju vigu ja teist sama palju vigade parandusi. Kui valesti, siis pole parata, tuleb uuesti teha. Õppisime, panime kõrva taha, vahel unustasime ja siis õppisime uuesti. Staare pildistades oli ikka olukordi, kus oleks tahtnud vigu parandada, uuesti pildistada aga seda võimalust tavaliselt ei antud. Nüüd siis saab. Ja esimesel kuul tuli seda uuesti pildistamist ikka päris tihti ette. Et mõnes mõttes jälle hästi, sest saab vigu parandada. Ahjaa, pildistama peab kohe õigest, sest hiljem mingit croppimist ega valguse korrigeerimist teha ei tohi. Reeglid on sellised.
Valgete kinnastega sirget joont
taga ajamas :)
Mäletan Fotokala aegadest, kui pildi all sai plõksitud: "Näe, horisont on viltu!" See tundus kohatu, ebavajalik või lihtsalt naljakas. Nüüd on sellest saanud meie igapäevane väljakutse. Värvikaardi paigutamine pildi serva käib millimeetrise täpsusega. Alguses panime tunde järgi ehk kasutasime live view´d läbi teleka ja teleka servade järgi sättisime. Siis lisandus kaamera tarkvarast grid ehk abijooned. Aga et ikka täiesti kindel olla, kasutame lisaks abijoontele ekraanil ka nurkjoonlauda põrandal. Kaamera loodimisest ma parem ei räägigi.