neljapäev, juuni 27, 2019

Kohtuotsus on tehtud!

Eile õhtul, kui avalduse* esitamisest oli möödunud 57 tööpäeva ja 27 puhkepäeva sain lõpuks oma kauaoodatud kohtuotsuse. Töötukassa lehel on kirjas, et avalduse läbivaatamine võtab aega max 30 tööpäeva. Seda aga, et otsuse tegemist võib lausa kaks korda edasi lükata, kirjas pole.
No ma olin kannatlik, väga, väga kannatlik. Kui esimene tähtaeg kukkus, 20 mai, olin terve päev või tegelikult juba paar päeva varem valmis. Valmis vastama täiendavatele küsimustele, kaitsma oma äriplaani nagu üks korralik emalõvi. Vähemalt nii meile koolitusel räägiti, et paar päeva enne taotluse tähtaega tavaliselt helistatakse, kirjutatakse ja palutakse teha parandused. Lülitasin telefonis sisse kirjade saabumise kõlli ja ootasin. Kui see "õige" kõll lõpuks tuli, hakkasid käed värisema. Kuigi kirja teemaks oli "...edasilükkamine" ja sain kohe aru, et täna veel otsust ei tehtud olin siiski närvis. Ei saanud faili lahti, telefonis polnud ju mul mingit äppi, millega digodoci avada. Kuna olin parajasti Andol külas (kasutasin tema arvutit, et Lelest tehtud kunstpilte töödelda) sain lõpuks Ando abiga ka tähtsa dokumendi lahti. Ja mida ma loen! 20 mai asemel on uus tähtaeg 6 juuni?!?!? See tegi mind muidugi väga kurvaks ja nõutuks. Kas nii saab? Aga kenasti kirjutatud kirjas vabandati, et neil on palju tööd ja lihtsalt ei jõua. Olgu siis! Nemad on ka ikkagi inimesed.
Pilt on ammu tehtud aga kirjeldab veidike
tunnet, et kui oled kannatlik suudad kõike :)
Juuni alguses võtsin taas oma äriplaani ette, et kui küsivad saaks kiiresti parandused sisse viia, et ikka mäletaks, mis seal kõik kirjas, eriti numbrite osa. Nojah, 6 juuni lõunaks tuli meilile digidoc teade. Taaskord otsuse easilükkamine. Seekord olin aga vajaliku äpi alla laadinud ja sain suvilas niitmise vahel lugeda, et uus tähtaeg on 28 juuni. See on ju mägede taga! Oigasin, valasin endale klaasi rabarberiveini ja tähistamise asemel lihtsalt kulistasin selle joogi alla. No tegelikult oli janu ka, palava päikese käes muruniiduki taga jooksmine võtab veidi võhmale. Et karastav jook kulus ära nii ehk naa.
Juunikuu möödus uniselt, ootamine oli piin. Peale jaanipäeva oli ärevus aga juba suur. Äriplaani lahti ei teinud, lihtsalt ei suutnud. Öösiti magada ei saanud, hommikul vara olin üleval. Vaatasin iga kümne minuti tagant kella ja siis kalendrit ja siis telefoni ja jälle kella... Nagu sellest midagi muutuks. Eile olin kuidagi eriti närviline. Iga kord kui telefon kõll tegi haarasin selle lootusrikkalt kätte. Tühjagi, reklaamid, reklaamid... Õhtul kuue ajal sai ootamise aeg läbi. No tööpäev läbi, ei nüüd enam midagi tule. Homme siis uuesti! Ja korraga, veerand üheksa ajal õhtul tuli järsku see kiri. Lihtsalt tuligi kiri! Ja kirjas imetore teade - raha tuleb arvele kümne tööpäeva jooksul :) Ei mingeid täiendavaid küsimusi, ei mingeid parandusi. Kõik oligi korras!? Kirjutasin vist korralikult selle nõutud äriplaani.  Ongi kõik! Olemas! Varsti läheb ralliks! Osturalli ja  raamatupidamine ja aruanded ja muud rõõmud. Ja kõige selle ootamise ajal leidsin ka tööd. Üks pikem projekt, alustan juuli keskel, tootepildid. Üldse mitte see, mis äriplaanis kirjas aga töö on töö. Saan kirjutada oma esimesed arved ja teha esimesed sammud ettevõtjana :)

*Et mis avaldus? Ahjaa - see oli siis Ettevõtluse alustamise toetus, summas 4474 eurot mida ma Töötukasssa kaudu taotlesin. Et saada endale lõpuks ometi arvuti, millega tööd teha! Oma kodus pilte töödelda.

reede, juuni 21, 2019

Rendirattaga Helsingis

Käisin eile koos noorema tütrega Helsingis, lihtsalt niisama, suve nautimas. Ja ma lihtsalt pean kiitma ja reklaamima sealset rattalaenutuse süsteemi. Enne reisi oli just-just jõudnud Tallinnasse elektrilise tõukeratta rendisüsteem.
Mu vanem tütar sai seda veidi kasutada aga paraku uue ratta leidmine osutus keeruliseks. Veel keerulisem oli leida kahte vaba ratast, sest ta liikus koos kaaslasega. Et nagu on süsteem ja nagu pole ka. Ehk rohkem oleks rattaid vaja, palju rohkem. Loodame, et peagi tuuakse juurde!!!
Foto: Spirit FM
Igatahes sain siit mõtte Helsingis samuti tõuksid rentida. Seal juba neid jagub, ilma ei jää. Laadisin alla vajaliku äpi - VOI Scooters aga paraku pidin pettuma. Sest noh, üksi saan ma seda kasutada küll aga.. mu 14 aastane tütar paraku mitte. Vanuse alampiir on 18 aastat. Sama on muidu Tallinnas. Selge, ootame veidi kuni laps kasvab, mis teha. Edasi uurisin ühistransporti ja tahtsin osta juba mõlemale päevapiletid, kui märkasin HSL kodulehel, et Helsingis on olemas ka linnarataste süsteem. Valisin päeva paketi. Maksab viis eurot ratas ja üks kasutaja saab rentida kuni neli ratast. Selles mõttes väga mugav, et kui lähed sõprade, perega ei pea igaüks endale kasutajat tegema ja eraldi maksma. Tõuksidega see just nii on, lisaks peab kõigil olema telefon ja sinna alla laaditud VOI äpp. Meile sobis see rattasüsteem igatahes hästi. Selle päeva jooksul võid lugematu arv kordi ratast laenutada, ainus tingimus on see, et kui üksik sõit kestab üle 30 minuti tuleb järgmise pooltunni eest maksta juurde 1 euro, max võib võtta ratta viieks tunniks. Pikem laenutus ei ole tegelikult aga sugugi vajalik, sest rattajaamu on iga nurga peal. Meil oli pikem sõit vist 20 min. Kaardilt on näha kui tihedalt linn neid täis on, kus on rattaid ja mitu neist kasutamiseks vabad on. Paaril korral küll tundsime veidi kadedust, kui tee ääres neid elektrilisi tõukerattaid seismas nägime. Sest neid saab igale poole maha jätta. Pole vaja jaama viia. See kerge kadeduse tunne tekkis siis, kui tahtsime korraks mõnda poodi sisse minna aga jaam oli kaugel (!) ehk nurga taga või kahe nurga taga. Ja ma ei uurinud ka võimalust, et kas ja kuidas saab ratta korraks seina äärde jätta. Mingit lukku ma ratta küljes ei näinud ja mina ei julenud küll ratast järelvalveta poe ette üksi jätta.
Teine imeline asi, mis ratastega kohe seondub on teed. Siin on rattateed ja need on igal pool ja tähistatud ja inimesed arvestavad sellega. Ehk harva jalutab keegi rattateel ja ratturid mahutuvad kenasti kõik liiklema. Kui ise teekonda planeerida, siis võib vahel tekkida olukord, et sõidad kõnniteel või sõiduteel. Kasutades aga HSL-i äppi suunab see sind kenasti rattateedele.
Panime rattaid laenutades tähele, et mõnikord ei töötanud tabloo, mis näitab kui kaua sa oled juba sõitnud (oluline info, sest 30 min on piir) ega ka sõidukiirust (minu jaoks mitte oluline info). Mõnikord oli koodide sisestamisega probleem aga Kirke pani tähele, et laiema tablooga rattad töötasid alati aga kitsa tablooga rattad kippusid streikima. Võib olla oli see juhus aga tähelepanek ikkagi. Kiiresti õppisin ka selgeks millise numbrini ma oma rattasadula alla (alati allapoole) kruvima pean. Minu nummer oli 10 ja Kirkel  8. Nii palju pikemate jalgadega on see plika minust :(
Järgmine kord Helsingisse minnes võtan kindlasti taas rattad, jõuab kaugemale ega väsita ja pole muret, et kas tagasi laevale jõuab.

kolmapäev, juuni 05, 2019

Sain kätte selgeltnägija sertifikaadi

Unenäod on minu jaoks maailm täis seiklusi, põnevaid paiku ja imelisi vaateid ning võimalust kohtuda inimestega, kes on meie hulgast lahkunud või keda muidu näed harva. Ja kuna uned on mul erakordselt selged ning detailirohked, siis ajan vahel segamini, et oli see nüüd unes või ilmsi.
Mõni päev tagasi oli üks selline tore ja küsimusi tekitav uni: Olen kusagil reisil,  kohmitsen oma kapi kallal, et välja minna. Tuppa tuleb üks selgeltnägija, guru paljude jaoks. Ma olen teda pildistanud, tunnen ja tean teda. Seega ma ei imesta, et ta joonelt minu juurde tuleb, lai naeratus näol. Vahetame viisakusi, siis surub ta mul kätt, kuidagi pidulikult ja ulatab mulle mingi uhke dokumendi. Uhke selles mõttes, et paber on tugev, struktuurne, tekstid uhkeldavate fontidega, hästi kujundatud ja lisaks sellised kuldsed reljeefsed pressitud templid lehe alumises servas.  Allkirjad  näikse olevat kirjutatud sulega, näevad kuidagi galligraafilised välja. Tegemist on selgeltnägijate tunnistusega, sertifikaat selle kohta, et olen nüüd ametlikult läbinud kõik katsed ja olen võetud nö sumfti.
Maigutan suud. Meenub, et tõesti olen hiljuti mingeid eksameid teinud. Guru soovitab paberi ära peita, mingi teema sellega. Ma tean ja ei tea ka, punastan. Sosistame, voldin paberi kokku ja peidan pesu vahele. Mõte, et nüüd olen siis ametlikult selgeltnägija tekitab mus ebamugavust ja vähemalt esialgu ei taha ma sellest teistele midagi rääkida. Las olla mu väike saladus.
Edasi lähen õue ja seal jooksevad ringi karupojad. Müdistavad vahvalt edasi-tagasi. Keegi ütleb, et püüa karupoega paitada, see toob õnne. Püüan aga loom libiseb must kiirelt mööda ja saan vaid näpuotstega ta karva silitada. Võimalik, et sellest piisas. Vaidlen enesega, ma pole ju ebausklik ja taas meenub see sertifikaat, mille äsja olen saanud. Ajus toimub nagu plahvatus, suur segadus. Mõte ei suuda enam kaasa minna. Ärkan.
Täna oli aga selline uneke: Istun linnas ja vestlen ühe sõbraga, ajakirjanikust sõber. Kuju on võõras aga ma "tunnen" teda hästi. Kord meenutab üht, siis teist-kolmandat. Aju on ilmselt mitmest tuttavast ajakirjanikust  ühe kokku klopsinud. Korraga näeme, et kadunud Jüri Aarma jalutab raamatut lugedes. Või õigem oleks öelda - liugleb. Sest ta küll liigub aga nagu oleks teda relssidel liigutatud. Aeglaselt ja ilma ühegi kõikumise värinata. Veider, mõtlen ma, tavaliselt näen unes surnud inimesi aga nüüd nii kohe päriselt?! Mu sõber Aarmat ei märka ja jätkab juttu teemal, kuidas talle ükskord keset ööd võõras mees koju sisse marssis ja mis äge pidu selle peale lahti läks. Aarma tõstab pilgu raamatust ja sekkub: "See juhtus ju minuga, mulle tuli võõras külla ja läks peoks!"  Mu nimetu sõber on häiritud ja hakkab ebalevalt vastu vaidlema. Aarma naerab ta välja: "Sina! Kes sinusugust usub, vaata nüüd ennast, selline ontlik nagu sa oled. Minuga juhtuvad sellised lood. Minuga!" Ta jätkab oma meenutusi nagu oleks mingis telesaates. Vaatab kujuteldavasse kaamerasse ja lisab oma juttu täpsustavaid ja pikantseid detaile. Vaatame sõbraga seda nagu telekast. Sõber lööb käega ega ürita enam vastu vaielda. Siis korraga hakkan ma mõtlema. Aarma on ju surnud?! Kuidas ta siis nüüd seal räägib. See on ju värske saade, tänased uudised. Küsin sõbra käest, et kuule mis värk on? Kuidas ta seal olla saab?
"Post-production, post-production..." vastab sõber raugel häälel

teisipäev, mai 28, 2019

Ehmatusega haiglasse

Mida teha, kui lapsel on meeletu peavalu aga valuvaigisti ei aita!? Valu läheb hoolimata tablettidest aina suuremaks. Kui enne valuhoogu läheb  silme ees pilt nii häguseks,  et ühe silmaga enam ei näe ja mõne aja möödudes kaob  sõrmedes tundlikus? Tekib hirm, kerge paanika. On pühapäevane päev, perearstil vastuvõttu pole. Helistasin siis perearsti nõuandeliinile 1220. Sealt soovitati kutsuda kiirabi või minna EMOsse. Hetkegi kaotamata tellisin takso, et arsti juurde sõita. Kiirabi tundus kuidagi äärmuslik olevat. Takso ilmselt parkis me akna all, sest saabus 1 minutiga. Kiiremini kui kiirabi!
Haarasin esikust midagi peale, Kirke toppis tossud paljaste jalgade otsa. Riided, mis meil seljas olid, sobisid küll soojas toas kandmiseks aga mitte õues. Ilm oli  sel pühapäeval külm ja vihmane. Aga mis sest, tagasi tuleme ka taksoga, mõtlesin.
Kirke võttis telefoni kätte ja pillas selle siis ootamatult maha. Seisis ja vaatas enda ette, miks? Kuidas? Käed ei suuda lihtsalt midagi hoida, on tundetud. Hirm süveneb. Mis see veel on?
Taksosse tuleb ta talutada, jalad võdisevad all.
Olen segaduses. Oot, ega ometi insult?! See pole ju võimalik!!!! Jõuaks juba kiiremini kohale.
Millegipärast arvan, et 14 ei saa enam Lastehaiglasse. Seepärast astume sisse PERHi suurde majja. Järjekorranumber, ootamine ja siis suunatakse ikkagi Lastehaiglasse. "Olete kindel!?" küsin lausa kaks korda. Läbi vihma teisele poole teed. Nüüd märkan, et olen valinud valed riided, valed jalanõud, vihnavarjust ei tasu unistadagi, seda pole. Lastehaiglas võetakse meid juba ukselt vastu. Ei mingit numbrit ega ooteaega. Ainult üleriided kästakse garderoobi viia. Jooksen sinna ja kohe kiiruga tagasi. Laps on juba meedikute hoole all, küsitletakse, mõõdetakse vererõhku ja palaviku. Seletame, räägime. Tuuakse ratastool ja laps sõidutakse ootetuppa, voodisse pikutama. Õdede jutust saan teada, et eluohtlik ta seis siiski pole, liigitatakse "kollaseks". Infolehest loen, et see tähendab abi andmist tunni jooksul. Toas palub Kirke mul rulood ette tõmmata, sest isegi see vähene valgus, mis vihmase ilmaga tuppa tungib on liig tema jaoks. Ootame. Mõne aja pärast on peavalu läinud nii hulluks, et laps hakkab oksendama. Samal ajal, kui ma lapse juukseid hoian vaatlen huviga kui leidliku disainiga on kaasaegsed oksekotid.  Need  saavad minult mõttes vaid kiidusõnu.
Tunni möödudes jõuab meieni lõpuks ka valvearst. Arvab, et tegu võib-olla migreeniga. Aga siiski tuleb asja veidi uurida, et välistada puugihaigused ja muud infektsioonid. Suunab edasi EMO jälgimispalatisse, analüüsid, tilguti, ravimid ja hommikuni jälgimisele. Saame ainsasse palatisse, teised voodid olid suures ruumis ja eraldatud üksteisest vaid kardinatega. Palati ainus miinus on see, et siin pole saatjale mõeldud lamamistooli. Ööseks ma seega lapse juurde jääda ei saa. Ja külm on siin ka. Röövin lapselt ühe teki ja kerin ennast plastikust toolile kerra.  Haiglasse jõudsime kella neli ja kaheksa ajal hakkab meil vaikselt kõht tühjaks minema, oleme mõlemad vaid hommikuse söögiga. Või mina olen, laps oli...  Väljas sajab, tuul on vahepeal nii tugev, et vihm sajab diagonaalis. Mul pole ei vihmavarju ega veekindlaid jalanõusid. Tõesti ei taha kopsupõletiku saada. Automaadis on ainult magusad näksid ja neid laps ei taha. Helistan vanemale tütrele, ta elukaaslasel on auto ja palun abi. Loomulikult tõttab ta meile appi, täpsemalt oma väikesele õele. Kuigi nad ootavad hetkel külalisi. Aga nad tulevad, lasevad oma külalised tuppa ja toovad haiglasse õhtusöögi - kuivikuid  ja croissante, sest muud lapsele lubata. Samuti magamiseks sobilikud riided. Kümne paiku jätsin lapse haiglasse ja hommikul üheksast olin tagasi. Ootame taas arsti.
Kirkel on kõht tühi ja lähen uurima, kas talle hommikusööki ka tuuakse? Pole ette nähtud. Aga nad võivad teed teha. Kohe kui hommikuse analüüsi vastused käes. Et enne ei saa süüa, kui on selge, et tohib! Oeh! Lõpuks, kell 12 sai kannatus otsa ja uuesti hommikusööki küsides sain vastuse: kohe tuleb arst.
Hommikune valvearst oli samuti väga sõbralik. Diagnoos polnud muutunud - ikka migreen, see auraga. Analüüsid kõik korras, põletike pole. Nüüd tuleb lihtsalt hakata valupäevikut pidama. Neuroloogile aeg panna ja koju kangemaid ravimeid varuda.
Sõbralikult naeratades teatas, et see pole midagi hullu. Et tal endal on ka migreen ja et nüüd on väga häid ravimeid. Tõhusaid. Imestas minu üle, kui ütlesin, et mul haruharva pea valutab ja kui, siis läheb kohe üle. Ta ei osanud arvata, et selliseid naisi ka on.  Et migreen olevat tänasel päeval lausa elu loomulik osa. Võimalik. Aga teismelisena saada teada, et sul võib peavalu tulla väga tühisest asjast ja nii tugev, et halvab su terveks päevaks - see pole just kõige toredam teadmine. Loodan, et kui tal sarnane valu tõesti korduma hakkab, siis väga harva. Et ikka elada ka saaks. Jõudu talle ja kõigile teistele, kes selle kuratliku haiguse käes vaevlevad!

esmaspäev, mai 13, 2019

Tagasi lapsepõlve, koos tütrega.

Foto: Nukuteater
Oli see nüüd üks tavaline pühapäev või eriline emadepäev, mine sa võta kinni! Aga häid emotsioone sai kogutud küllaga :) Hommikul tegi noorem tütar mulle erilise hommikusöögi - banana split koos mõnusalt kange musta teega. Mmmaitsev  ja väga armas :) Mu vanem tütar kutsus mind  aga teatrisse. Nii sattusime koos tagasi lapsepõlve ja seda nii mõneski mõttes.  Käisime koos vaatamas Nukuteatri etendust "Tim Thaler ehk müüdud naer".  See raamat oli üks mu lapsepõlve lemmikuid ja loomulikult soovitasin seda ka oma lastele. Lele nautis seda lapsena samuti kui mina. On lihtsalt selline lugu mis kõnetab. Loomulikult ootasime etendusest seda sama, lootsime parimat. Mõttes olime valmis mõlemad oma lapsepõlve tagasi minema. Ja me ei pidanud pettuma. Oli see alles etendus! Kõik oli paigas! Lavakujundus, lavastus, liikumine, näitlejad. Ma olin eriti vaimustuses Taavi Tõnissonist. Milline karakter! Ja veelkord - liikumine! Igas stseenis oli midagi, mille peale oleks tahtnud käsi kokku lüüa. Kõlan ilmselt nagu väike laps, kes vaimustub kõigest uuest. Aga no tõesti, see oli ilus ja väga hästi läbi mõeldud, lavastatud. Näiteks laev tormisel merel.  See kuidas stangede liikumisega oli lainetust imiteeritud. Kuidas näitlejad käsipuude külge klammerdusid. Või jooksmine läbi linna. Kaht suurt ratastel tellingut (millel nii trepid kui redelid) liigutati mööda lava ringi ja samal ajal jooksis, ronis näitleja nagu kaskadöör mööda seda. Äärmiselt nauditav ja tekitas mulje kui pikast ja keerukast teekonnast. Lihtne aga väga mõjus! Mis mulle eriti meeldis oligi see, et lihtsate vahenditega tehti väga palju. No videoprojetsioon muidugi toetas seda kõike. Aga siiski, mind see vaimustas.
Istusime teises reas, väga head kohad. Meie lähedal ei paistnud lapsi olevat. See vaid võimendas tunnet -  polegi lasteetendusele
sattunud. Ma ei tea, mis tundega vaatasid seda lapsed. Kas nad mõistsid? Märkasid? Vaimustusid? Lelel oli küll kahju, et ta seda etendust lapsena ei näinud. Minu jaoks tuli see vastupidi õigel ajal. Tagasi lapsepõlve, olles samas niipalju targem, et oskad hinnata ja märgata hoopis teisi detaile. Neid, mida lapsena ehk loomulikult võtad ja tähelepanuta jätad. 
Veelkord aplaus ja sügav kummardus! Tänud Taavi Tõnissonile lavastuse ja rolli eest! Oli väärt elamus :)

laupäev, mai 04, 2019

Ma tahan oma raha tagasi!

Öeldakse: Loll saab kirikuski peksa. Tõsi ta on ja vahel saad peksa nii, et taipad seda alles tükk maad hiljem... Minuga juhtus just nii. Avastasin juhuslikult, et mu arvelt on raha maha läinud Amazon Primele. Miks? Kuidas? Mille eest? Sorin oma mälus, Amazonis kontot pole. Kogemata ei saa ju ka tekkida. Uurin lapse käest, et äkki tellis minu teadmata midagi. Ei miskit. Okey, Amazoni lehel on võimalus ka salasõna taastada, kui oled unustanud. Proovin järele! Sisestan oma meiliaadressi ja palun uut parooli. Ei midagi, kontot pole. Nagu ma arvasingi! Panga ajalugu sirvides leidsin, et olen Amazonile maksnud regulaarselt iga kuu, alates jaanuarist ja ligi 12 eurot. Asi on veel hullem, kui arvasin, polegi ühekordne makse. Googeldades jõuan digigeeniuse lehele ja mõistan, et olen hädas. Mingi tobe petuskeem, ei muud. Minu jõud käib sellest üle. Otsustan minna lihtsamat teed (kuna kontot mul ju ei ole) ja kohe oma pangakaardi sulgeda. Lükkan seda päeva aga aina edasi, sest täna ei sobi ja homme ka mitte. Vahepeal räägin oma murest ühele sõbrale, kes annab head nõu: kui on alusetud maksed saad need pangas tühistada. Tore, teeme proovi! Peale korduvalt luhtunuid katseid asi telefoni teel korda ajada jõuan lõpuks pangakontorisse.  Tige nagu herilane. Telefoni teel lihtsalt jäingi ootele ja seda mitu päeva järjest. Pangas läheb kõik üllatavalt kiiresti, järjekorda pole. Noormees, kes mu muret kuulab, teab kindlalt, et tegu on Netflixiga. Ta ise tellib ka, summa olevat ka sarnane. Mina kahtlustan endiselt mingit kurikavalat hanekstõmbamist. Eriti kuna summa on sarnane, mitte iga kuu täpselt sama. Et petturid kopeerivad kuidagi seda ja panevad lollid (nagu mina) uskuma, et tellisid või siis nende lapsed tellisid selle teenuse. Tagaruumist tuleb noormehele appi minu vanune naine. Küsib veelkord üle, kas olen ikka kindel, et lapsed ei tellinud. Tal olevat olnud nii, et algul eitasid aga pärast tunnistasid üles. Hakkan juba kahtlema aga  raputan siiski pead - ei tellinud. Usaldan oma last. Pealegi, minu kaardiandmete sisse toksimine nõuab juba teadliku pettust ja seda ma temast ei usu. Maksete alusetu tühistamine maksab 20 eurot, tuletatakse mulle sõbralikult meelde. Oijah, jään endale kindlaks. Vaidlustame! Tellige uus kaart ja paneme vana kinni, kui uus käes. Siis selgub, et maksete vaidlustamiseks tuleb kaart siiski kohe kinni panna. Ohkan, võtan veidi sularaha välja, et lõpetada see tüütu pangaskäik. Enne lahkumist palub too naisterahvas, et ma kirjutaks kindlasti Amazonile. Et kui vaidlustamiseks läheb saab nende vastuse avalduse juurde panna. Isegi, kui nad ei vasta. Luban asja käsile võtta ja helistan Lele'le, et ta aitaks mul seda kirja koostada.
Pangast suundun aga hoopis Triini peale, pilssi kraapima. Elan ennast välja ja kraabin jõuliselt ning eriti põhjalikult :)
Õhtul kodus ilmub korraga telefoni üks vana sõnum. Tegelikult minu tühi sms ühele sõbrale, mille olen ekslikult talle saatnud. Seda vaadates satun ajas tagasi ja märkan detsembris saabunud sms-i - teie kinnituskood Amazonis on... Appikene! Mul siiski ON konto Amazonis!?! Ja siis hakkab meenuma... Aasta lõpus ostsin uue telefoni. Sellele kaasi otsides käisin mitmes netipoes. Leidsin ühed sobivad kaaned, tegin konto, hakkasin tellima aga peale kaardinumbri sisestamist märkasin, et polegi tasuta saatmine. Katkestasin tehingu ja sinna paika see asi tolle poega jäigi. Vähemalt arvasin ma toona nõnda. Aga selgus, et mingil hetkel olin siiski nõustunud (?) mingite tingimustega, ise täpselt mõistmata mida ma teen. Tuleb välja, et olen kõige tavalisem ullike, kes netipoes käituda ei oska :( Niuks! Sain uue parooli ja logisin kontole sisse. Kusagilt aga ei paista, et oleksin midagi tellinud. Kogu tehingute ajalugu on tühi. Sorin seal lehel ringi nii pool tunnikest aga ei leia midagi. Lõpuks otsustan kirjutada vihase kirja ja proovin lehe allosast leida kontaktide kohta. Seal aga torkab silma tuttav sõnapaar: Amazon Prime. Klikkan sinna ja nüüd ma näen - kõike! Seda, millal ma liitusin, millal oli viimane makse ja millal tehakse uus. Leian ka koha, kust teenuse tellimine lõpetada. Liiga lihtsalt see siiski ei käi. Kolm korda küsitakse üle, et olen ma ikka kindel, täiesti kindel? Järgmisel päeval saan oma raha tagasi. No täpsemalt viimase makse. Ja pangale kirjutan häbipuna näos kirja, palun ärge vaidlustage midagi, ise olin loll, vabandust tülitamast. Pank õnneks mult selle vaidlustamise avalduse eest raha ei küsi. Asi seegi :)
Kas olen nüüd targem? Vaevalt, sest ma ei tea endiselt, kuidas see jama juhtus. Aga ettevaatlikum olen kindlasti!

reede, aprill 26, 2019

Kevadine joogatund pilsis

Tänavune kevad on olnud väga asjalik ja toimekas. Kord siin, kord seal remondin ja parandan. Kodus ja suvilas. Nüüd lõpuks jõudsin niikaugele, et veidike ka Triini peal toimetada. Üheks tööks (mida mulle usaldatakse, ei tea küll miks...) on olnud ikka see jube tüütu pilsi ülevärvimine. Varasematel aastatel on lahtikoorunud värvi olnud õige pisut, väikesed iluvead vaid. Rohkem vaeva sai nähtud katete maha kiskumise ja tagasipanekuga. Veidi kondiväänamist ja asi korras. Laeva keskel pole see töö väga keeruline ka. Otsid jalgadele tuge, mõned kükid ja tobedad uppis poosid aga pääsed kenasti igale poole ligi. Vähemalt on mul mälus selline, niks-naks ja valmis, töö olevat.  Sel aastal oli aga kõik teisiti. Värv oli ootamatult täiesti lahti tulnud. Või tuli, kui ma veidike kaasa aitasin. Ja kuna tööd oli oodatust rohkem, aeg hakkas otsa saama ja väsimus kippus ka peale, siis jätsin laeva ahtri ja vööri osa teiseks päevaks. Ise arvasin, et kui keskel toimetasin kolm tundi siis nüüd peaks tunnikesega hakkama saama. Koera saba vaid jäänud :) Ahhaa! Vale puha! Ikka läks üle kolme tunni. Ja siis ei toimetanud ma enam üksi vaid  kapten ise ulatas abikäe :) Kuigi ega sinna taha ahtrisse ta väga minna ei tahtnud, talle jäid suuremad ruumid. Sest seal augus alles õige joogatund algab. Lagi tuleb pähe ja küljed litsuvad vastu. Jalad on sõlmes ja  kael keerdus. Aga mina mahtusin õnneks kuidagi ikkagi ära. Paraku oli vanaproua Triini otsustanud just seal kogu oma meigist vabaneda. Lahtine värv kobrutas üle terve pilsi. Töö tundus lõputu! Seda lahti lükates oli tunne nagu urgitseks ma hiiglasliku Napoleoni koogi kallal. Nii kena kihiline ja krõbisev oli see värv. Maitsta ei proovinud aga kange koogi isu tuli küll peale. Pärast immutasime koos Tõnuga seda puitu korralikult, ikka mitu korda. Pea kumises ja valutas sellest aroomist veel pikki tunde. Aga värvida ei jõudnud, jääb homseks. Ma ise paraku homme ei jõua, vahepeal vaja Türil ka toimetada.
Sadam on praegu nii tihedalt välja tõstetud paadikesi täis, et raske on seal vahel laveerida. Ilmselt hakatakse nädalavahetusel osasid neist vette laskma. Ja kui Triini läbi mahub, saab ka tema vette. Ikka sinna, kus on ühe purjeka koht. Siis saab tekki värvima hakata ja see on juba palju lustilisem töö, kui pilsis kükitamine :)

teisipäev, aprill 16, 2019

Inimene õpib...

On veider tunne avastada, kui palju olen viimaste kuudega muutunud. Mu enda jaoks tundub see kohati lausa kannapöördena. Eemalt kaedes, asi ilmselt nii karm ei ole. Kuigi, sel päeval, kui saatsin oma uhke äriplaani Töötukassale ära ja sain kokku sõbranna Reedaga, siis ka tema märkas mu muutumist. Oli selline pidulik hetk ja tunne, et tahaks seda koos kellegagi tähistada. Kutsusin siis Reeda kohvile. Ja mingil hetkel temaga jutustades märkasin, et kasutan veidraid väljendeid. Ikka neid ametlike termineid: puhkuse olen ajastanud, eesmärk on liikuda selles suunas jms. Naersin enda üle ja kange tahtmine oli arvet makstes öelda: "Mina teen täna välja!" asemel hoopis: "Tänast üritust finantseerin seekord mina!"

Selge see, et kui oled pikka aega mingi asja sees, hakkab see lõpuks su ajudele. Nagu kaua kodus olnud väikeste laste vanemad räägivad teistmoodi. Aga see projekti kirjutamine oli nagu diplomitöö tegemine. Väga põnev ja hariv. Õppisin iga päev midagi uut nii asjade kui enda kohta. Ning kui aus olla, siis pole ma varem iseendaga nii palju tööd teinud, pole kunagi nii põhjalikult ennast analüüsinud. Otsinud oma nõrku ja tugevaid külgi. sest kui tihti seda reaalselt ikka teha tuleb. Vahel ehk tuli mõnda ankeeti täita, küsitlusel osaleda. Kümme minutit analüüsi, mida see annab? Kõige pikem oli ilmselt aastaid tagasi tööl toimunud arenguvestlused. Ja need kestsid umbes pool tundi, mitte kaks kuud jutti. Ja ma vihkasin neid, kartsin - tõsiselt! Ma ei saanud aru mida minust tahetakse, miks mind kontrollitakse?! Ma teen ju oma tööd nii hästi nagu oskan ja punkt! Milleks see ülekuulamine?! Täna näen ma seda hoopis teisest küljest ja taipan, milleks see vajalik oli ja mida mult tegelikutl oodati. No nüüd on selleks juba veidi hilja aga ma ilmselgelt ei kardaks seda enam.
Kui olin äriplaani ära saatnud, siis lükkasin oma vana läpaka kapi alla peitu. Ei tahtnud enam hetkegi seda pilli näha. Paar päeva hiljem läksin hoopis toredale kanumatkale. Kaks väga toredat päeva. Mõte puhkas, muskel kasvas. Seltskond oli super (minnes tundsin vaid üht inimest) ja ilm oli lausa kingitus. Aprilli alguses ja nii soe ja päikest täis nädalvahetus. No uskumatu! Uuel nädalal tuli jälle lund ja lörtsi. Sellise ilmaga poleks ma ilmselgelt seda kanuumatka nautinud. Aga mul vedas ja see matk oli minu jaoks lihtsalt nii täpselt ajastatud. Eesmärgid oli mitte ümber minna, mitte segi ajada vasakut ja paremat ja vastu pidada, et ikka jaksaks!

Ja täna, oma uues eesmärgistatud elus, lõpetasin just remondi lapse toas. Ühte seina sai kena helehall tapeet ja teise panime valge.  See valge oli aga kurb üllatus. Praagi kastist ikka alati head kraami ei saa :( Servad olid õrnalt roosad, seina pannes ei märganud. Arvasime, et see roosa liim kumab läbi ja pärast, kui kuiv, on kena valge. Aga eksisime. Hommikul märkasime ka seda, et lisaks roosadele servadele kumas tapeet läbi. Ehk betoonseina pahteldatud kohad olid kõik selgelt näha. Ja see ei olnud kena vaatepilt. No tuli meelde kohe reklaamlause lapsepõlvest: "Ärge minge närvi, leidub valget värvi!" Ja nii ma ka tegin. Värvisin seina üle, kaks korda, sest esimesest korrast polnud kasu. Ja siis muidugi tuli üle värvida põrand ja siis veel ka mõned kapid. Aga tuba näeb nii ilus ja helge välja. Totaalne muutumine, sest enne oli ainult põrand valge aga seinad mustad. Mul on hea meel, et see must periood meie kodus nüüd lõpuks läbi on :)

Sellega peaks sisetööde aeg ka ümber olema. Nüüd algab kevad! Jälle! Sel aastal on see, nüüd algab kevad, tunnet olnud nii mitu korda :) Homme on plaan sõita Türile ja kasvuhoone ära parandada, taimed ootavad ümberistutamist nii seal kui kodus aknalaual. Linnakorteri akna alla tahan ka paar puukest istutada. Varsti kasvab siin džungel, samasugune nagu Türil, seda ootan ma küll põnevusega. Kevadesse neid tegemisi ikka jagub, hea et on aega! See tähendab, et sel kevadel jõuab palju ära teha :) 
Tunnen ennast isegi nagu see aknalaual kasvav tomatitaim, kõik on nii uus ja põnev ja soojad ilmad on alles ees. Päikest täis kevad ootab mind!

teisipäev, märts 26, 2019

Pleksiklaas kassi ja kevade vahel

Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, jah teisiti... Või oleks õigem öelda nurr-njäu ja teisiti ;) Igatahes ei suutnud ma loobuda taimedest oma aknalaual ja otsustasin uudishimuliku kassi vastu võitlusse astuda. Natuke nuputamist ja tundub, et töötab. Ostsin Noorest Tehnikust kaks pleksiklaasi tükki, lasin jootekolbiga augud sisse ja riputasin akna ette. Voila! Kassil on esialgu veidi probleeme selle takistuse mõistmiseks. Kohe, kui olin klaasid üles pannud, hüppas ta põrandalt aknalauale ja põmaki vastu klaase. Panin hoiatusribad peale. Nüüd teab! Need punased teibiribad on ka muus mõttes igati tõhusad kassi peletamiseks. Tavaline teip ei tööta, liiga pehmo ta jaoks. Aga see, Pakendikeskusest saadud kottide kinnitamise teip on super. Ja punane värv annab ka ilmselt oma osa. Kassi käpad jäävad rippuva teibiriba külge kinni ja see on tema jaoks nii vastik-vastik, et hoiab sellest targu eemale. Andsin talle alususeks veidi teipi "mängimiseks" õppis ja nüüd hoiab sellest eemale. Mul on näiteks telekas ka sellega kenasti ära kaunistatud. Varem ronis ika teleka otsa, kõõlus selle serva peal ja pressis end teleka taha. Kogu aeg oli hirm, et telekas lendab kummuli. Olin teise küll kividega ära tasakaalustanud aga kass ju ka kasvas, aina suuremaks. Nüüd, kui punased ribad peal, hoiab telekast õnneks eemale. Tegelikult lootsin ka taimi ainult ribadega kaitsta aga ta leidis ikka mõne prao, kus teipi ees polnud ja trampis ülbelt potist läbi. Liiati ei meeldinud mulle see vaatepilt. Hetkel on ribad ainult servas, sinna ma klaasi ei pannud. Loodame, et töötab. Ja kui tšillid, tomatid suuremad, saab ehk ribad nende külge panna või äkki... äkki, pole neid siis enam üldse vaja. Optimist, nagu ma olen, lootma peab alati :) Aga elu ilma tšilli ja tomatita aknalaual ma enam ette ei kujuta. Ma vajan seda lõhnavat džunglit ja selle ma ka saan!

neljapäev, märts 14, 2019

Arvuti valin välimuse järgi

Ilus töölaud ja arvuti, foto: Digitaltrends.com
Hirmus töölaud ja arvuti, foto David Brown, Flickr
Olen oma tegemistega jõudnud nii kaugele, et aeg on mõelda millist arvutit endale hankida. Mu esimene mõte oli, et ostan mingi "normaalse" läpaka ja korraliku monitori sinna juurde. Tundus mõistlik. Järgmine samm oli, et aga kui ikka võtaks lauaarvuti. Et nagunii ma ei tassi seda läpakat pidevalt kaasas ja lauakaga saab töö kiiremini tehtud. Tegelikult ma ei tea, kas saaks? Arvan vaid. Ja siis mu mured alles algasid. Heakene küll, jääme lauaarvuti juurde. Uurisin veidi hindasid ja tegin juba mõttes mingi otsuse ära. Siis aga - laud! Mul pole ju toas enam kirjutuslauda mille taga tööd teha. Lauda on vaja! Ja kuna ma alles sain oma toa ilusaks, siis on vaja ka ilusat lauda. Otsisin siit ja sealt. On ilusaid ja väga koledaid laudu, kipakaid, logisevaid ja korralike. Kuna ma plaanisin osta lauaarvutit, otsisin esmalt selliseid, kus oleks mingi sahtel või vähemalt koht selle arvuti kasti tarbeks. Selliseid laudu oli aga vaid üksikuid ja needki nii koledad, et lihtsalt hirmus kohe. Mõned väiksemad, mis minu tuppa sobiks olid logisevad, juba poes sahtlid viltu. Tugevamad aga nii suured ja tumedad, et ei sobitu kuidagi mu heleda toaga. Tegin järelduse, et enamus laudu disainitakse tänapäeval mõtteega - inimesed kasutavad läpakat. Mis on ilmselt suures plaanis ka tõsi. Leidsin mõned imeilusad lauad, kus küll polnud võimalik arvutit eraldi paigutada aga no, las ta läheb siis põrandale. Ja kohe tabasin end mõttelt, kui kole see välja näeb. Ma ei kaotanud siiski lootust ja läksin poodi, et uurida kui suured need lauaarvutid tegelikult on. Et äkki õnnestub siiski laua peale paigutada. See oli hirmus kogemus, tõesti. Peale Euronics´is käimist olin ma enam kui veendunud - seda koledat PC kasti ma enda koju küll ei taha.  Koledad, suured mustad kastid, mille sisse on meelega (!!!!) tehtud augud, et kõik see helendaks. Et sisu näha oleks. See oli jube! Vaadake alumist pilti, selline oleks mu argipäev, nagu õudusfilmis. Ei, tänan! Mitte mulle!
Eurnicsi vastas oli imeilus valge pood kus müüdi mac´arvuteid. Kompaktsed, ilusad võtavad vähe ruumi. Kindlasti ka targad ja kiired. Vaadeke ülemist pilti. On ju kena :) Igatahes olen nüüd jõudnud ringiga nii kaugele, et plaanin osta endale iMac arvutit, mitte seda suurt 27 tollist vaid 21,5 ekraaniga. Ja uskuge või mitte, see otsus sündis suuresti tänu kirjutuslauale ehk kuidas see kodukontor välja nägema hakkab. Kuhu ta mahub ja palju jääb ruumi alles. Veider aga millalgi on saanud minust see inimene, kes valib asju välimuse järgi ja alles siis süveneb sisusse. Varem oli alati sisu esimene. Kuigi tegelikult pole ju oluline kas PC või Mac, Canon või Nikon, tähtis on, et masin töötaks ja minu puhul - et ikka meeldiks ka :) Ja õnneks olen ülikooli ajal Maciga tööd teinud küll, keskkond mind ei hirmuta, vaja vaid üht-teist meelde tuletada ja midagi ka juurde õppida.