Esmaspäev, november 15, 2021

Lihtsalt naudin

Lappan oma hiljutusi pilte ja märkan, et olen häbiväärselt vähe pildistanud inimesi tänaval. Kohati jääb puudu nahaalsuset, enamasti aga lihtsalt vaatlen ega kipu jäädvustama. Aga elu käib mu ümber ja veel milline! Eile Catanias ma vähemalt midagi pildile sain. Kui ikka igal sammul su ümber on elu nautivad inimesed, siis tuleb mõned neist ka kaadrisse püüda. Ahh, hedonist minus laiutab ja on muutumas õige ülbeks. Maitsen igat hetke, ei püüa midagi peatada, sest kohe tuleb uus, mis samamoodi meeli paitab. Aeg ajalt tuleb tahtmine end näpistada, et ikka kindel olla - see kõik on päris, polegi mu fantaasia vili ega sulnis unenägu. Ma tahan siia jääda! Huvitav, kui mitu korda ma seda juba ütlenud olen? Mõned pildid nädalavahetusest ikka ka :) 

Mõned pildid, sest wifit ei ole ja välismaal kasutada olnud nett on otsa saanud. Ostan kalli hinnaga kilohaaval juurde...


Kohvikumelu

Kohalik paarike

Kuumad kastanid 

Päikeseloojangu valguses

Lihtsalt turistikas


Reede, november 05, 2021

Kontsakingadel itaallaseks

 Ühel õhtul peale tööd koju jalutades tundsid end nagu üks tõeline itaalia signora. Tööpäevadel kannan tavaliselt kontsakingi nagu kohalikud naisedki ega hooli siinsetest tänavatest, mis meenutavad logisevat trepistiku. Mäest alla minnes on küll vaja varbaid veidi rohkem väänata aga muidu - tutto bueno! Õhk oli veel nii soe, et t-särgi peale polnud vaja midagi tõmmata, püksisääred kergelt üles kääritud kõpsisin poest kodu poole.  Poekotis oli kõik vajalik ühe pasta bolognese jaoks ja mu uues türkiissinises (või rohelises) käekotis lisaks pudel kohaliku veini. Teised läksid õhtusele missale, mina võtsin perenaise rolli,  signora igas mõttes. Oli juba pime aga ei mingit hirmu üksi liikudes. Kõik siin on juba nii koduseks saanud. Ja paljud, keda iga päev kohtad ka tervitavad rõõmsalt. 

Peatänaval käis vilgas elu, peale tööpäeva lõppu on kõik liikvel, väikesed poekesed on taas avatud (päeval 13-16.30 on siesta) ja rahvas tuleb poodi või sõidab lihtsalt kodu poole. On tavaline, et igal tänavanurgal suheldakse. Pole vahet, kas kohtuvad jalutavad inimesed või kaks autojuhti oma masinates. Paar lauset jõuab ka liikluses vahetada. Auto jäetakse keset tänavat seisma, aken keritakse alla ja väike vestlus võib alata. Teised, kes mööda ei pääse ootavad rahulikult, sest juba järgmise nurga peal võivad nad ise sama teha. Tänavanurkadel käib ka pidev kauplemine. Pole veel aru saanud, et kus ja millal mõni oliivimüüja täpselt äri ajab. Kuigi, see võib olla juhuslik, et neil polegi kindlat kohta, sest kord näeme neid ühes, kord teises kohas. Vahel hommikul, vahel õhtul. Suurem kauplemine toimub muidugi pühapäeval. Siis saab mõnest muidu vaiksest tänavast turuplats. Müüakse nii söögikraami kui riideid. Õhtuks korjatakse oma lauad jälle kokku, ning kauplemisest pole enam jälgegi. Meie üheks lemmikkohaks on saanud kodu lähedal asuv väike hubane juurvilha lett või poeke. Tädi on lihtsalt nii armas, et ostame pigem temalt kui mõnest teisest kohast. Ja neid pisikesi juurviljalette siin ikka on. Ka kodu lähedal oleva poe juustumüüja tunneb meid juba. On tõeliselt soe tunne niimoodi poes käia, kuigi me vahetame vaid viisakusi, tundub nagu oleks kohtunud sõpradega.

Pühapäevaselt turult



Teel kodu poole

Lihtsalt üks tänav siin Nicoteras

Kassipiltideta ei saa kuidagi, kolm graatsiat peesitavad keset teed :)

Õhtul spaghetti bolognese, järgmisel lõunal kaste gnocchidele


Kolmapäev, november 03, 2021

Armastusavaldus

Jalutasime teisipäeval Reggio Calabria rannapromenaadil. Oli hingedepäev ja meil siin Itaalias vaba päev. Vaatasin merd, nautisin ja lasin end lummata selle imelisest toonist. Iga kord kui rannas jalutame, vahet pole millises külas või linnas aga siin Calabria maakonnas on meri nii ebareaalselt sinine, et pea hakkab ringi käima sellest ilust. Kogen pidevalt merd vaadates säärast magusvalusat tunnet, nagu kuulnuks kauaoodatud armastusavaldust. Vaatan seda sooja türkiisi ja iga rakk mu kehas naeratab kaasa. Ilu võrdub rõõm, õnn, armastus. See soe Itaalia sinine, hurmab mind, see on minu värv ja peegeldab hetkel mind ennast. Kuidas on see võimalik, et vaja on vaid veidibsoojalt sinist tooni ja juba tunnen end maailma kõige õnnelikuma inimesena?
Poleks iialgi arvanud, et Itaalia mulle nii võimsalt mõjub... Just need väikesed mereäärsed külad. Siinne kliima (eile oli 23 kraadi sooja), soe tuul, päike ja meri tekitavad mus tunde nagu ei saaks siin elades kunagi olla stressis, tusane või närviline. Ma tahan siia jäädagi! Kas võiks see olla võimalik? Küsimärke jääb aina vähemaks, sest kusagil alateadvuses tunnen - olen jõudnud koju. Keelt oskamata, tundub mulle ometi nagu mõistaks ma kõike. Liiga palju on neid hetki, kui taban end mõttelt - ma olen seda juba näinud, olen siin olnud. Kuidas küll? Ja see kõik saab alguse sinisest värvist...
Reggio Calabria rannas, üle lahe paistab Sitsiilia


Pühapäev, oktoober 31, 2021

Nädalavahetusel ikka mere äärde

 Nädalavahetus tõotas tulla vihmane või vähemalt arvas nii ilmateate rakendus mu telefonis. Norrakad aga ei tea vist Itaalia ilmast suurt midagi, sest päike paistis enamuse ajast. Tropeasse minnes ei võtnud me kaasa ujumisriideid vaid pakkisime end soojalt ja vihmakindlalt sisse. Juba teel rongijaama sai aga selgeks, et mantel ja kampsun ja pika varrukaga jakk on ülearused. Järjest kiskusin riideid seljast ja surusin kotti. Imetlesime vaateid ja ronisime algul mäest üles, siis alla mere äärde ja jälle üles. Mere ääres tegime mõnusa pikniku kaasavõetud oliivide ja teelt ostetud õllega. Ainult lõunasöögikohaga panime puusse, nii halba toitu annab otsida. Oligi kõik juba liiga ilus. Pühapäeval tegime tiiru kohalikul turul, ostsin veel oliive ja põgenesime alla randa. Seekord olime paremini varustatud ja saime ka ujumas käidud. Tropeas tundus meri olevat soojem kui siin, Nicotera Marinas. Kirjade järgi oli seal veetemp 20,9 °C. Vesi on siin helesinine läbipaistev aga tulisoolane. Võtab naha kergelt kipitama. Korra merre saanud, siis välja tulla enam ei raatsi. Imeline! Kodurannas (Nicotera Marinas) tuli meie juurde üks väike must koerake ja istus meiega seni kuni end äraminekule sättisime. Eks ta lootis meie laualt veidi ampsu saada. Sai ka, ega me kadedad olnud. Veidi jätsime ka kassidele, kes meid poolel teel koju ootasid. Kassid on siin kuidagi väikesed  Tundub nagu elaksid siin ainult kassipojad, on sellised beebikassi mõõtu teised. Vihma igatahes ei tulnud ja saime nautida mõnusat nädalavahetust. Väike väsimus on sees aga tunne on ikka ütlemata hea. Ehh, sügis Itaalias on nagu Eesti suvi.

Tropea tänavavaade

Tropea vaade merele ja Santa Maria dell'Sola  kloostrile 

Tropea vaated merele


Tropea linnamüür

Tropea kõige kuulsam klooster paistab seal mäe otsas


Teel




Meie igapäevast oliivi ehk piknikule kaasa

Need kassid on juba tuttavad, sest jäävad meie teele mere äärde minnes

Kui sügisel merre lähed, siis tuleb üks selfie ikka ka teha ;)

Meie kõrvale on sättinud end magama kohalik koerake

Neljapäev, oktoober 28, 2021

Politure, kui-vaa-maa, paper, capisco!!

 


Maurizio õpetab, kuidas valmistada peitsi

Täna saime oma puhtaks kraabitud ja lihvitud toolid peitsiga katta. Maurizio õpetas meid kuidas ja mida teha. Lõbusaks teeb asja see, et me suhtleme korraga kolmes keeles: eesti-itaalia-inglise. Maurizio jagab tööülesandeid näiteks nii: Politure, kui-vaa-maa, paper, capisco! Tõlkes siis: laki üle, lase kuivada, siis vahelihv, kas said aru? Töökoja seinal on väljaprinditud leht eesti-itaalia keeles, kus kirjas põhilised terminid, mida meil vaja võiks minna. Ja neid lisame me ise juurde. Google translate on üks põhilisi töövahendeid suhtlemisel. Ja kuna google meelest on nii itaalia kui eesti keel ikka veidi imelikud, siis otsetõlkega saab pidevalt nalja. Mõtled üht aga saad hoopis midagi muud. Lihtne näide: meil oli puudus pintsiltest. Google´i abil tõlkides sain esimesena itaalia keelse sõna spazola. Kui aga see panna pildiotsingusse, tulevad ette juukseharjad. Õige sõna on hoopis penello. Pintsleid me täna ei saanudki, sest pood, kus neid müüakse oli täna leina tõttu suletud :( 
Töökoja hoov on minu jaoks tõeline imedemaa. Täna avastasime, et lisaks mainitud mandariinidele kasvavad siin veel hurmaad. Praegu täisküpsed, sellised läbikumavad ja mesimagusad. Kas pole imeline!

Aleksei ja hurmaad
  Mandariinipuu all elavad kanad, sellised tavalised kirjud kanad. Nägin täna, kuidas kanad kaklesid ühe  punase kapsa lehetüki pärast. Valget kapsast oli muide ka. Üks kana oli selle lehetükikese endale saanud ja sõi rahulikult. Teised nägid ja tahtsid ka. Kana ajas tiivad laiali, võttis lehe noka vahele ja tatsas eemale. Teised sabas järele. Punase kapsalehe omanik vehkis nokaga, haaras oma lehetüki ja püüdis kamraadidest lahti saada aga nood tulid ta kannul. Igatahes oli tal tükk tegu, et oma lehekesega maiustada. Maurizio tõi ühe kana korraks ka töökotta, pidavat teine üks ulakas tüüp olema. Nagu tüütu kutsikas, kui ma tast õigest aru sain. Aga nii armas, sobiks lemmikuks küll :)

Minu uus lemmikloom


Kolmapäev, oktoober 27, 2021

Päev täis päikest

 Täna hommikul enne tööle asumist tegime jalutuskäigu oma kodust veidi kõrgemale mäe otsa, et uurida lähemalt Chiesa Della Madonna kirikut. Kirikuhooned olid osaliselt varemes aga vaade sealt alla linnale lihtsalt võrratu. Päev oli päikest täis ja nii soe nagu üks korralik suvepäev koduses Eestis. Nende jaoks on sügis käes. Tööle sättisingi end aina õhemaid hilpe otsides. Aga õhtul koju tulles tundsin, et ainult T-särgist ei piisanud.
Maurizio töökoda, kus me täna lõpuks käe valgeks saime, asub linna servas. Mäe nõlval, mis on täis oliivipuid. Tema õues kasvavad lisaks ka mandariinid, pomelod, granaatõunad ja muidugi viinamarjad. Garaaži katus või siis auto parkimise varjualune on viinamarjaväätidega põimitud, samuti naabrite vaheline aed. Luba on kõike, mis isutab suhu pista, viinamarju ja mandariine siis. Töödega sai ka lõpuks algust tehtud. Väga lihtsad ülesanded saime, veidi lihvimist ja tappide kinni liimimist. Õhtuks olime parajalt rammestunud, kuid mitte tööst. Eks see mäest üles-alla sõtkumine, päike, värske õhk ja väike vein teevad oma töö. Ilmselt saame selle ajaga endale väga trimmis sääred, sest mingit ühistransporti siin pole. Meie 
aga tahame pidevalt ringi käia. Ikka alla mere äärde ja siis linnas ringi kolada, sest uudistamist jagub siin küllaga.

Nicotera kõige kõrgem vaateplatvorm Chiesa Madonna juurest

Vaade Nicoterale ülalt alla

Vaade Chiesa Della Madonna Della Scala´le

Mäest alla kodu poole

Toolipõhja välja saagimine Maurizio töökojas

Maurizio töökoja hoovis kasvavad mandariinid, granaatõunad ja pomelod

Logistan toolijalgu, et neile liimi vahele panna


Ja veel üks vaade alt üles Nicoterale poolel teel Nicotera Marinasse

Kangekaelse teekond

 Ilus elu siin Itaalia väikeses külakeses sai täna korralikult käima lükatud. Sõit siia kestis ikka tüütult kaua. Startisin kodust esmaspäeva varahommikul 4.10, Frankfurdis maandusime veidi peale kaheksat (meil oli juba üheksa siis). Frankfurt oli mattunud korraliku udupilve sisse.

Vaade Frankfurdi lennujaama aknast

Uut lendu oodates saime osa ka narkokoera treeningust. Õppetöö käis ikka päris inimeste vahel, selles õiges keskkonnas.

Narkokoera treening

Rooma jõudsime kolme paiku. Algselt oli plaan minna ka linna vaatama aga paraku sattusime pagasi uuele lennule saatmisega ummikusse. Iga kord kui küsisime väideti, et pagasit ei saa enne õhtut ära anda. Proovisime leida pagasihoidu, mis osutus parajaks pähkliks. Meid jooksutati ühes terminalist teise ja kui lõpuks õige koha leidsime võtsid hinnad lihtsalt jalust. Mõnes meis oli aga säilinud naiivne optimist ja umbes neljandat korda proovisime pagasit lennukisse sokutada. Ja see õnnestuski! Kell oli selleks ajaks aga julmalt kiiresti edasi kihutanud ja mõistsime, et Rooma linn jääb meil seekord vallutamata. Tiirutasime lennujaama ümbruses ringi ja imetlesime parklate vahelist haljasala.

Harilik maasikapuu Rooma lennujaama parklas

 Lamaziasse saabusime peale 11 öösel ja oma uude koju alles kella ühe paiku (Tallinnas oli siis kell juba kaks öösel). Magama ei suutnud kohe jääda, pakkisime asju lahti ja käisime ahhetades toast tuppa. Hommikul seitsme ajal oli mu keha veel raske kui kivi ja silmad väsinud aga meel nii erk, et ajasin end voodist välja. Nüüd, valges nägin ikka uskumatult ilusat vaadet. Puhus tugev tuul aga õhk oli soe. Olengi Itaalias! Kas tõesti!

Vaade rõdult

Link videoga meie korterist:

https://photos.app.goo.gl/geZLF3sE5YCdAx3C7

Päev oli nii lummav ja igal hetkel ahhetama panev, et seda on võimatu kirjeldada. See tunne, kui tahad igal nurgal peatuda ja seda nähtut endasse ahmida, talletada ja jagada ning sa tead, et seda kõike on lihtsalt liiga palju aga ikkagi peatud, pildistad, ohkad õndsalt ja naudid. Ja see oli alles esimene päev!

Poolel teel mäest alla mere äärde

Restaureerimist vajav tool koos vaatega

Vaade alt mere äärest üles Nicoterale

Vaade restorani terrassilt, seal taga paistab Sitsiilia





Reede, oktoober 22, 2021

Unistused saavad peagi teoks

Minu vanavara huvi on tänasest jõudnud uuele tasemele. Vähe sellest, et ma antiikset mööblit restaureerin ja uhkelt teise ringi riideid kannan, ostsin täna endale ka vintage kohvri, ühe nunnu punase Samsonite. Oleks küll soovinud üht veel nunnumat helesinist aga sellel olid rattad katki, tuleb ennast punase lainele häälestada. Kohver ise on  juba minu jaoks eriline teema, ma pole ka kunagi kohvriga reisinud, pole nagu õige mu jaoks. Asju pakkima asudes olingi kindel, et lähen seljakotiga, sest seljakott mul on aga kohvrit ju polnud. Seljakotti kapi otsast alla võttes oli aga selge, et mu asjad lihtsalt ei mahu ära. Plaanisin ju omatehtud veini kaasa võtta, kingituseks. Ja mu soe sinine hommikumantel peab ka ära mahtuma! Tööriided, peitlid, kingad... Nimekiri on üsna pikk.
Ahh, et kuhu ma reisin? Võiks öelda, et täitumas on üks mu suuri unistusi. Saan võimaluse elada mõnda aega võõrsil, ennast proovile panna hoopis teises keskkonnas. Teha tööd ja õppida Itaalias. Jah, nüüd see lõpuks ometi juhtub! Tänu Erasmus pluss õpirändele. Juba esmaspäeval võtan oma punase kohvri ja istun lennukisse. Täpsemalt ootab mind ees kolm lendu. Tallinnast Frankfurti, edasi Rooma ja siis Lameziasse. Sealt sõidame edasi juba autoga, kuniks jõuame Nicoterasse, kusagile sinna Itaalia saapaninale. Sellesse pisikesse Itaalia külakesse jään ma lausa kuueks nädalaks. Teen tööd mööblirestauraatori õpipoisina ehk teisisõnu lähen praktikale. 
Olen ärevil ja elevil, veidike väsinud, sest enne sõitu tuli nii palju asju ette ära teha. Mu rokokoo diivaniga on ikka väga palju tööd, enne kui see ilmet hakkab võtma. Itaaliast tagasi tulles oleme kursusega juba polstriõpingutel. Kõikide tööde tegemiseks, mis veel karkassiga teha vaja, tuleb tunniplaani väliselt eraldi aeg kokku leppida. No küllap ma jõuan ikka selle diivani valmi teha :) 
Täna aga puhkan, joon veel kodust rabarberi-pihlakaveini. Kuulan kuidas vihm vastu aknalauda peksab ja unistan oma uuest elust veidi soojemas kliimas, mägisemal maal ja sinisema mere ääres...

Reede, august 28, 2020

Loksun või reisin

 Loksun rongiga Türile. Seltsiks Kallelt laenatud raamat "Laevakokk Wend" Ja see on raamat, mis räägib minuga, vaikselt ja rahulikult. Selline mõnus kulgemise (nii elus kui merel) lugu on. Hea lugemine! Viib mõttes kaugele, kaugele ja ongi tunne nagu reisiks ise ka :)

Türile lähen enamasti töömõtetega. Olgu see siis akende restaureerimine või niitmine. Esimene on füüsiliselt lihtsam. Ja seda suurem oht on endale liiga teha. Pikalt sundasendis olles ja peas mõte - ma jõuan veel, veel jõuan, lõpeb tavaliselt kohutava seljavaluga. Siis, kui hetkeks pausi teen ja maha istun. Seljast käib raksak läbi. Kui hoogu satun istun liiga harva, peaks tihedamini, siis on selja seisundit parem hinnata. Sest tavaliselt avastan alles kas õhtul rongis või õe juures veini limpsides, et taaskord pingutasin üle. Muru niites seda hirmu ei ole. Niidan harva (kord paari nädala tagant) aga palju korraga, plats on meeletult suur. Kes käinud need teavad. Ja füüsilist jõudu kulub aina rohkem, sest üks niiduk, mis ise sõitis andis otsad. Teist peab pressima, lükkama, suruma läbi pehmeks muutunud maa ja kõrgeks kasvanud rohu. Igatahes muru niidan seni, kuni bensiin paagis otsa saab. Siis pean puhkama. Masin ka. Kahe masinaga oli hullem, siis niitsin kaks masinat tühjaks ja alles siis tegin pausi. Õnneks on suvi juba otsakorral, nüüd see muru enam nii kiiresti ei kasva. Õunu ka eriti pole, et see riisumise ja korjamise ja mahlapressimise mure jääb sel aastal vist ka väheseks.

Ehh, pole juba ammu reisinud aga nii väga tahaks! Minu otsad on lühikesed aga see eest pidevad. Vähemalt mulle endale tundub nii. Eriti suvel. Valdeku-Türi-Liiva. Või siis Pirita-Naissaar-Pirita. Niisama siki-sakitamine linnas, lahel. 

Mõttes aga... eriti unes reisin ma aga pidevalt. Vahel pean ennast unes lausa näpistama, kuigi sellest pole mingit kasu. Näiteks ütlen endale unes: "See on liiga äge, et olla päris. Uskumatu, et see pole uni!" Ja ei taipa, et tegelikult see siiski on uni. Teinekord jälle tajun, et näen und ja korrutan endale, kas pole äge, et mu aju suudab nii imelisi maastike luua, nii põnevat arhitektuuri, Ja kõige kinnituseks vaatan hoolega üles-alla, vasakule ja paremale ning liigun selles enda loodud maailmas rahulikult ringi. Kui ma suudan peale ringi jalutamist samasse punkti tagasi tulla (samasugusesse kohta, ruumi vms) siis võin endale patsu lüüa, ma suudan seda! Ma suudan oma unedemaailma perfektselt kontrolli all hoida. Seniks, kuni reisile ei saa peab neist unereisidest piisama. Ja raamatutest. Järgmine, mille ette võtan on Uku Randma merereisist. Juba ootan :)




Pühapäev, august 23, 2020

Ühe lusika olen teinud ja leeriski käinud

 Suvi on läinud nagu lennates! Olen saanud teha tööd aga muidugi ka sooja päikest, tuult ja merd nautinud.

Aga purjetamisega on sel aastal hästi olnud. Kuigi suve algul oli seis ikka väga nutune, kui laeva pehkinud vööri remonditi. Pikalt ilma ninata Triini nuttis ikka suure suuga. Õnneks sai kõik korda ja uus nina on endisest kenam :) Sõite on olnud nii kiiremaid  kui ka aeglasemalt loksumist. Aeglase loksuga on hea ujumas käia, kiirega ei saa, tõmbaks vist ribadeks. Kuna ma ise väga hea ujuja ei ole (natuke koera ja tibake selili on pigem sulistamine kui oskus ujuda), siis purjeka taga slepis sõit on minu parim võimalus ujumiseks. Tuleb lihtsalt pea veest väljas hoida, kerge sirutus ja aeg-ajalt paar tõmmet kätega. Naudin iga kord, kui vesi ja tuul vähegi lubavad vette hüpata.


Tööga, päris palgatööga on hetkel väga vaikne. Võiks lausa öelda, et olen jälle töötute ridades. Tegemisi õnneks jagub ja olen saanud koolis õpitud harjutada. Pisemaid nikerdamisi ja kerget remonditööd. Vanade akende taastamine on selle suve üks nauditavamaid projekte olnud. 

Kooli praktika kaugel Torinos jäi küll koroona tõttu ära aga palju sai ka kodus teha. Meistri juhendamisest tundsin küll puudust. Sest ega iseõppimine, raamatud, videosillad või youtube saa asendada töötamist kogenenud juhendaja käe all. Seda tööd, mis natuke raha ka sisse tooks peab aga ilmselt veel kaua otsima. Enese reklaamiks võin öelda, et mitte küll lusika aga ühe Tudori roosi olen teinud ja kooliski käinud, Ehituskoolis. Sügisel jätkan õpinguid aga nüüd juba mööblirestauraatori erialal. Olen ise väga põnevil, näis mida need aastad uuel erialal ja vanas koolis ka toovad...

Restaureerimine on ala, mis lihtsalt kõnetab mind. Eelkõige see puidu osa ehk nikerdamine, lõikamine, lihvimine jne. Kõige keerulisem saab ilmselt olema nende õigete esemete leidmine, mida koolis ette võtta. Kahe aasta peale on vaja kokku viis mööblitükki.

Siit ka palve, et kui kellelgi on toanurgas mõni parandamist, taastamist vajav ja antiiksemat sorti mööbliese, andke teada! Teen korda, koolis, meistri valvsa silma all. Üks kapike mul vist (?) juba on. Aga see selgub septembris. Ese peab olema vähemalt 50 aastane. Ma pole sada protsenti kindel, et see kapike pädeb. Loodan siiski et mahub ajaraami ja saan sellega tööd alustada. Sest kapp on kenake, nikerdustega ja puha :) Võiks olla küll vähemalt viiekümnene aga ehk on ka tiba vanem.