neljapäev, veebruar 14, 2019

Neljapäev on uus reede

Neljapäev on uus reede, vähemalt minu jaoks. Vähemalt veebruaris. Olen selle lühikese aja jooksul (kaks nädalat) teinud silmi avavaid avastusi. Peale selle, mida me koolitusel otseselt õpime. Ehk siis olen jõudnud väga lihtsa tõdemuseni - jah tõesti, mina ei sobi kontoris töötama, kaheksa tundi päevas laua taga ei ole minu jaoks. Mitte, et ma seda varem teadnud poleks. Aga millal ma seda viimati reaalselt proovisin?
Ma arvan, et kõige lähemal olin klassikalisele kontoritööle praktika ajal, kui töötasin sellises toredas fototarvete poes nagu "Stoppfoto". Tööpäev kestis kümme tundi, 2+2+3 vahetustega ehk siis üks nädal olin nädalavahetusel tööl, teisel vaba. Ilmselt just vahetusega töö korvas selle toas passimise. Aga ma mäletan kui tüütu oli see, et ei saanud poest välja minna, eriti kui kliente ei olnud, eriti kui väljas oli suvi või nädalavahetus ja sõbrad kusagil seiklemas. Ja kui tihti ma kella vaatasin.
Koolitusele registreerides tundus kõik lihtne, veebruar ju. Talvel nagunii passid suurema osa ajast toas, külm on ja õue ei kipu. Kaheksa tundi järjest ei tundunud midagi erilist.. Aga juba esimese nädala lõpuks olin väsinud ja tühja täis. Või mõtteid täis. Igatahes tundsin end nagu kotis, infot ja uusi emotsioone pungil aga õhku jäi väheks,
Täna on neljapäev, loengud on selleks nädalaks läbi ja mul on reede tunne sees. Ma pole kunagi neid - käes on reedeõhtu ja nädala selgroog on murtud, ütlusi mõistnud. No reede on jah aga kolmapäev oli ju ka täiesti tore. Nüüd tunnen seda aga selgelt. Nädalalõpp on käes!

 Teisipäeva õhtuks olin üliväsinud ja bussiga koju loksudes mõtlesin vaid ühest kosutavast õllest, telekast ja diivanist. Paraku ei tulnud diivanil vedelmisest midagi välja. Kirke plaanis klassikaaslastega osaleda kooli moeshow´l. Kahjuks ei olnud ükski poiss valmis ise endale riideid tegema. Super lihtsalt, et nad üldse nõus olid lavale minema. Kirke võttis endale  kohustuse need neli  poissi riidesse panna, lisaks tegi veel ühele tüdrukule seeliku, mida too õnneks ise kaunistama hakkas. No mida sa teed, kui laps vaatab sind kurbade silmadega ja ütleb: "Emme, aita! Ma üksi ei jõua!"? Selge see, et aitad, tõused diivanilt püsti ja aitad. Ja aitad ka järgmisel päeval (kolmapäeval käisin nii palju väljas, et tõin pakendikeskusest musta pakkekilet juurde) ja keerutad roosikesi pintsakusabade külge, just nii nagu lapse idee ette näeb. Ja teed seda südaööni. Kaks õhtut järjest. Kogu kollektsioon oli kilekottidest. Õmblused triikrauaga ja kaunistused kummiliimiga. Tuba haises kõik need liimimise päevad lihtsalt kohutavalt. Nuustasime seda kummiliimi ikka hoolega. Ja näpud olid paksu liimikorraga kaetud ja tuba täis kileribasid ja kass lihtsalt hullus. Aga tehtud saime.

Täna koolitusele minnes olin veidi uimane aga õnneks hakkas mõte kiirelt tööle, seega keskendusin õppimisele. Mõistete läbinärimises olen muutunud palju osavamaks. Pähe oleks nagu ruumi juurde tekkinud. Palju, mis varem hirmu tekitas on selgeks saanud. Nüüd on minu jaoks koolituse kõige raskem osa hoopis toas laua taga passimine. Kinnises ruumis olemine. Aken on ka selja taga ja olematu vaatega. Lõuna ajal ma igatahes sööma ei läinud, läksin hoopis jalutama. See tunnike oli lihtsalt imeline! Ma vaatasin igat tühisemat detaili, mis teele ette jäi. Mis saab veel parem olla kui ruumist väljas, valget päeva nautimas. Olin nagu vang, kes on vabadusse lastud. Tundub, et ma olen ikka oluliselt klaustrofoobilisem kui varem arvasin. Õhus oli aga nii palju kevadet, õhus oli õhku ja linnulaulu. Tegin otsuse, et järgmine nädal tuleb ka lõunasöök vahele jätta ja jalutama minna. Tuleb välja, et üks jalutuskäik kosutab mind rohkem kui päevapraad. Olin pealelõunal energiat täis ja jaksasin rohkem. Homme on reede, vaba päev, saan veidi õhku hingata ja kaugusesse vaadata. Kuigi, arvuti taga tuleb ka tööd teha. Äriplaan tahab kirjutamist ja see võtab aega.

pühapäev, veebruar 10, 2019

Naudinguid täis veinimess

Ma ei ole suur messide külastaja. Ilmselt on see olnud osaliselt ka minu töö süü. Ehk siis, kui olen sattunud messile, siis tööga seoses ja vabal ajal enam ei kipu. Veider, kuidas töö kaotamine muudab suhtumist tavalistesse asjadesse. On täiesti teine tunne minna üritusele ilma rasket kaamerakotti tassimata, mõtlemata, mida või keda pildistada ja olla lihtsalt külaline. Tunnistan ausalt, see on värskendav ja meeldiv kogemus. Reedel käisin Kultuurikatlas  ESA Veinimessil ja nautisin mõnuga. No, eks see oligi üks nauditav üritus. Jõudsin millalgi pealelõunal ja lahkusin, kui turvamehed rahvast laiali hakkasid ajama. Kümnest lõppes ametlikult aga pool tundi anti armuaega, vähemalt. Mõneti oli naljaks seda seltskonda, kes viimasteks jäid, kõrvalt vaadata. Asjatundlikult ninad klaasis ikka vaidlevad ja arvustavad aga enamusel juba keel sõlmes ja jalad pehmed all.  Ma ise olin kuulekas ja esimese ütlemise peale hakkasin liikuma aga kogu kamba laiali ajamine võttis ilmselt kenasti aega.
Iga messikülaline sai klaasi ja kaelakoti, kus klaasi hoida. Panin klaasi kotiga kaela ja asusin uudistama. Alguses olin uje, vaatasin vaikselt ringi ega teadnud kust alustada. Õnneks suunas Tiina Veinivillast mu alustuseks kolmandale korrusele siidreid mekkima ja sinna ma pikemaks ajaks jäingi. Oli täiesti lootusetu kõikjale jõuda. Esiteks oleks vaja olnud rohkem aega (vähemalt kaht täispikka päeva) ja korraliku distsipliini. Kohtasin seal Ivarit veiniklubist, kes suutis terve päeva ja eelmisegi vastu pidada, sest vaid loksutas veini suus ja jaksas seetõttu ka rohkem Ma olin ise ka üsna ettevaatlik, tean oma piiri ja püsisin üllatavalt selge.Veepaagiga poiss käis ka pidevalt rahva seas ringi ja alati kui teda nägin, jõin klaasi vett vahele. Jaksasin veel pärast messi jalutamas käia, mere ääres ja vanalinnas, või no mis jalutamine, libistamine pigem ;) Järgmisel päeval oli siiski raske, sest uni kippus keset päeva peale tulema. Ööuni oli  lihtsalt nii rahutu, taaskord liiga palju infot ja mõtteid peas.
Otsisin messilt uut ja erilist. Nii ma ka otse küsisin, millega üllatate? Sest ei jõua ju kõike proovida. Meelde jäid kodumaised tootjad. Peninuki napsukoda oli üks esimesi, kelle juurde pikemaks pidama jäin. Neil oli uskumatult põnev suitsumaitseline siider Tulihänd, laagerdunud viskivaadis. Ja lisaks ka siidri põhjal destilleeritud, kadakamarjade ja rukkililledega (!!!) maitsestatud džinn. Väga põnev rüübe! Teine põnev leid oli Lahhentagge toonik kuuse ja kardemoni maitseline. Juba mõte ise, et keegi ka toonikuga vaeva viitsib näha oli suurepärane. No neil on džinn ka muidugi olemas ja kui on džinn, siis tuleb selle juurde leida sobiv toonik. Ja kolmandaks mainiks leedukaid, kes müüvad oma Voruta marjaveine isegi suurtes Maximates. Ise nad arvavad, et konkureerivad Eestis vanakooli marjaveinidega (need Valtu ja Põltsamaa omad) aga tegelikult on need  maitselt pigem nagu meie koduveini tootjate omad. Igatahes tasub proovida. Ma ise maitsesin maasikat (kuiv ja kerge) ning ploomi (poolmagus, pigem kuivapoolne ja kergelt joodav).
Muidugi proovisin ma palju muid veine, tegin telefoniga pilte, et paremini meelde jääks. Mõne lõhn on siiani meeles ja mõne hind samuti :) Järgmine aasta peaks ikka kahel päeval osalema. Ühega ei jõua kuhugi :)

kolmapäev, veebruar 06, 2019

Tagasi koolis :)

Juba kaks päeva olen käinud ettevõtluskoolitusel. Töötukassa kaudu läksin. Lootus uuesti palgatööle saada, vähemalt fotograafina, on vägade väike. Muud tööd nagu väga ei taha. Seega tuleb hakata ennast nö jupikaupa müüma ja ettevõtlus tundub ainus väljapääs. Kuna ma ei tea firma tegemisest mitte kui midagi, tuleb nüüd see asi endale selgeks teha. Paar sõpra on küll öelnud, et ah mis, see firma loomine on kui lapsemäng, üks-kaks ja valmis. Tee lihtsalt ära! Aga mina nii ei taha ja pea ees tundmatusse hüppama naljalt ei hakka. Kõik tuleb enne ikka selgeks teha! Sellepärast siis ka koolitus.
Enne koolituse algust saime kõik mõned blanketid, mida peame nüüd täitma hakkama. Lugesin neid  nagu oleks see hiina keeles. Koletud ja hirmutavad sõnad - bilanss, finantsprognoos, kapitali sissemakse, intress, immateriaalne põhivara jne panid mu pea huugama. Panin kiirelt need failid kinni ja püüdsin nähtu unustada. Aru ei saanud midagi. Ühesõnaga, hirm oli alguses ikka väga suur.
 Need hirmud unusid õnneks peagi, sest uskumatult põnev on see kõik. Tõesti põnev! No vähemalt praegu veel ;) Koolitus kestab terve veebruari kuu, kokku 160 tundi. Graafik on tihe ja iga tund on täis kuhjaga infot. Esimese päeva õhtul tundsin, et aju on uut infot ääreni täis. Palun ärge enam toppige! Isegi silmad olid nii väsinud, et tahvlile enam hästi ei näinud. Teisel päeval tegime tööd enda ideedega, lisaks veel motivatsiooni koolitus. Ma olin õhtuks nagu hüpikjänes. Valmis mägesid liigutama. Kohe lahingusse! Ja öösel jälle unetu, nii ärev tunne sees, et ei malda magada. Loodan, et see on ajutine ja varsti naudin jälle sügavat und täis põnevaid unenägusid.
See, et ma just sellele koolitusele sattusin oli aga tõeline kingitus. Lausa ime! Teraapia ja majanduse alused ühes paketis. Mida sa hing veel tahad? Koolitajat valides ei osanud ma midagi sellist isegi vaadata. Esmalt olid  minu jaoks olulised vaid toimumise aeg ja asukoht. Nagunii on see kõik üks õudus kuubis, arvasin. Lõpuks valisin kahe koolitaja vahel. Üks tundus oma ülikonnas range, võõras ja hirmutav.  Sirle Truuts, kelle juurde lõpuks läksin aga kuidagi tuttav ja omane. Olen väga rahul!
Ja ootan juba homset, täna oli puhkepäev. Sain natuke hingamisruumi, korrastasin oma kodulehte ja kokkasin. Jah, ma kokkan taas! Sest peale remonti sain tagasi ka oma maitsemeele ja lõhnataju. Tööteraapia on ikka ka väga tõhus. Minule vähemalt see sobib.
Kuigi spas käisin peale remonti ka. Selles uues Elamus Spas. No elamust oli selle raha eest küll ja veel, ning suuresti ikka positiivset elamust. Julgen soovitada, hinna mõttes küll tööpäeval, enne kolme. Paindliku graafikuga ilmselt tehtav. Minu lemmik oli Tätte saun. Nimekirjast sellist ei leia. Ametlikult on selle nimi " Müstiline jõesäng." Uue nime panin sellepärast, et kui teistes saunades kõlab selline lounge´i muusika, siis siin saab kuulata Tätte laule. Ojalaulu ja teisi ilusaid, vaikselt ja mahedalt. Ma käisingi mitu korda lihtsalt laule kuulamas :) Tore elamus, mine proovi ise ka!

laupäev, veebruar 02, 2019

Kodu korda!


 Jõudsin lõpuks remondiga ühele poole. Jeah! Ja kuigi ma tean, et remonti tehes ei või teada kaua see aega võtab, suutsin selle tõsiasja jälle ära unustada. No õnneks aega mul oli. Ja ausalt öeldes pidasin seda remonti omamoodi teraapiaks. Esiteks, mulle meeldib remontida, eriti kui on aega. Ja teiseks, vajasin midagi, mis hoiaks tegevuses ja viiks muremõtted peast. Kaks ühes, mulle sobib :) Arvestasin nädala-pooleteisega. Tegelikult kulus kolm, koos pausidega. Sest paar puhkepäeva tegin ikka ka.
Pool tuba sai värvitud kasutades väga erilist tehnikat. Alusvärv, siis struktuurvärv ja siis alles saab hakata kiht-kihilt toonima. Toonimiseks kasutasin svammi. Ja kihte sai ikka väga palju. Kolmanda kihi juures tundus juba päris kena. Aga tegin päevase pausi, seedisin ja vaatasin ja pidin ikka veel üle tegema. Kaks-kolm korda. Üks nurk on veel selline, kus tahaks millalgi paar pisiparandust teha aga muidu olen rahul.
Lisatööd sain põrandaliistudega. Vanad paistsid ilusa seina ääres nagu mingid peletised. Hakkasin siis vana lakki maha lihvima. Käsitsi, sest muidu ei saanud neid kumeraid ju kuidagi korda. Lihvisin kuni käed enam lihvimispaberit käes hoida ei suutnud. Randmed valutasid ja kogu elamine oli tolmu täis. Köhisin nagu segane. No miks ometi ei kasutanud ma maski! Need pole ilmaasjata välja mõeldud. Aga kui töö tehtud, uus lakk peal ja liistud seinas kinni oli ikka hea vaadata küll. No järgmiseks tundus vana kapp kuidagi määrdunud ja vajas värskendamist. Uus värvikiht peale ja oligi super. Sellega sai üks toapool korda ja edasi tundus juba lapsemäng. Teises seinas vaja ainult tapeet vahetada...



Ainult tapeet vahetada tähendas seda, et plaanisin seda ühe päevaga teha. No kaua see ikka aega võtab. Eksju, onju ;) Tapeedi leidsin Ehituse ABC-st kui käisin läbipaistvat värvi (Lasera) ostmas. Muide, see on mu lemmikpood! Võin seal vist tundide viisi aega veeta, lihtsalt riiulitel kaupa uudistades ja unistades, mida nendega kõik teha võiks. Õnneks pole palju vaja ;) Aga tapeedi leidsin sellest korvist, kus rull maksis vaid 1.99! Kujutate ette? Niisama saadud. Ma küll kahtlesin, kas see tumehall ikka sobib mu tuppa. Et mul seal seinas tumepruunid pildiraamid ja muu tuba kõik sini-valge. Et kuidas see kolmas toon seal elama hakkab? Aga kuna tapeet oli tõesti ülisoodsa hinnaga, siis polnud ka palju kaotada. Las minna! No praegu olen tulemusega väga rahul. Kuigi esmalt tundus, et mu tuba on nagu sisustuspoes, kus iga nurk on erinevas stiilis. Ja mina nagu kits kahe heinakuhja vahel, kes ei suuda otsustada, mis stiilis ta tuba on. Hipilik ja hele või konservatiivne ja tumedates toonides.
Tapeedi panek ise oli just nii kerge nagu arvasin. Aega võtsid aga eeltööd ja lisatööd. Kui vastasseinas vana tapeeti maha katkusin, tahtsin lahti saada igast viimasest kui paberiribast, siis selles seinas oli pigem vastupidi. Maha tuli võtta ainult lahtine osa. Aga... 







Ma olin ostnud tapeedieemaldamise vedeliku ja spetsiaalse kaabitsa. Vedeliku ma sellel seinal ei kasutanud. Tahtsin lihtsamalt. Kaabits oli aga liiga hea! Liiga hea! Nagu Reeda küüned, mõtlesin iga kord, kui pealtnäha seinas kinni olev tapeet selle kaabitsa abil maha tuli. Ja aina sügavamalt. Sõbranna Reedal, kellele ma tapeeti maha kiskudes mõtlesin, oli samal päeval sünnipäev. Ja mitte ainult sünnipäeva pärast ei tulnud ta mulle iga rebeneva tapeediribaga meelde. Igal kevadel, kui vana puust purjekat remontima hakkame, palume me salaja omaette: et see Reet ainult oma küüntega jälle värvi lahti kraapima ei hakkaks... Miks? Sest just tema on see, kes nii muuseas küünega lahtist värvi urgitsedes leiab üles pehkinud kohad. Ja lõpuks on laevas auk sees ja värvimise asemel peab hakkama puutööd tegema. Liiga head küüned!
Ja nüüd siis mina ise, kasutasin seda spets kaabitsat ja kirusin ennast. Tööl ei paistnud lõppu. See oli piisavalt õhuke ja samas tugev, et iga pisemagi prao vahele pugeda. Ja nii ma aina leidsin uusi ja uusi kohti, mida lahti kraapida. See töö paistis lõputu. Tapeedihunnik aina kasvas mu jalge all. Lisaks avastasin lae alt hulgaliselt lahtist krohvi. Oh õudust! Kui see krohv langema hakkas oli selge, täna ei tule tapeedi panemisest midagi välja. Enne tuleb need vaod uuesti ära krohvida. Nii sai ühest päevast sujuvalt kaks. Ja et ikka lõbusam oleks otsustasin ka riiuli üle värvida ja selle sisemise- ja külgseinad sama tapeediga katta. Nii sain veel ühe päeva lisaks :)
Ja kui nüüd rääkida veel tapeedist, siis olin unustanud, mida tähendab mustri õigeks lõikamine. See võttis tunde aega. Uskumatu! Suure sammuga muster oli, ei saanud nii, et iga paan algab samast kohast. Aga sain tehtud! Ühevärvilist või väiksema mustriga tapeeti oleks kulunud kaks rulli, seda läks kolm. Ühe seina kohta. Ja seinapanemisel on väga suur abi aknapesemise kaabitsast. Supertööriist. Ei ühtki mulli ega kortsu! Kasutan teinekordki :) Head riistad on ikka väga abiks, isegi kui seda nii väga ei tahaks. Aga vaja on, vaja on... No nagu need Reeda teravad küüned :)
Ja nüüd võin vabalt kodus passida ja oma seinu imetleda. Hea on olla!



reede, jaanuar 18, 2019

Märkus iseendale!

Sain lõpuks kogu seina tapeedist puhtaks kraabitud. See on ikka imeline tunne, midagi sai ära tehtud!  Energiat jäi üle ja pahteldasin kogu seina kiirelt üle. See laiguline sein meeldis mulle tegelikult väga. Oleks võinud niimoodi jäädagi.
Siiski asusin järgmisel päeval õhinaga seina värvima. Värvida tuleb umbes neljas kihis. Esmalt kruntvärv, see on igav, lihtsalt värvid rulliga ühtlaselt. Järgmine etapp on struktuurvärv. Tehnikaid on mitmeid erinevaid. Kõige raskem on see üks välja valida. Et kas kanda värv peale pahtlilabidaga, spets kammiga, svammiga, pehmema või tugevama harjaga. Kas joonistada ringjalt, sik-sakitades, kaootiliselt või vedada sirgemaid jooni. Mina valisin tugevama küürimisharja ja ringjad kaared. Väga lõbus oli. Lõpuks juba veidi väsitav, sest jõudu tuleb ka kasutada. Aga sain tehtud.
Õhtul, kui värv kuivas (ja see kuivab kaua) vaatasin oma käsi ja kirusin ennast. Märkus iseendale! Miks ometi ei kasutanud ma kindaid. Asi polnud ainult selles, et käed olid ebaloomulikult kuivad ja karedad. Neid tuleks kreemitamise asemel kreemis leotada ja lisaks veel plaasterdada! Suures loomistuhinas olin hõõrunud oma käsi vastu seina ja ühtlasi sõrmenukkidelt naha maha. Valus! Imelik, et ma tööd tehes valu ei tundnud ja alles käsi pestes seda märkasin. Määrin neid roosasid nahata nukke nüüd joodisalviga. See on väga tõhus ravi. Soovitan soojalt, kasutage kergemate haavade raviks Braunovidoni! Näpud on mul nüüd salvised ja kenasti plaasterdatud. Täna puhkan veidi. Ootan kuni haavad paranevad, homme ehk saan jälle tööga pihta hakata. Siis on ees lasuurimine kahe värviga. Ja jälle on põnev :)

teisipäev, jaanuar 15, 2019

Remont on põnev!

 Kui aega on palju käes tuleb seda mõistlikult kasutada. No vähemalt mina ei suuda niisama toas passida. Mõni aeg tagasi (umbes poolteist aastat juba!!!) alustasin projekti - maha tapeet, värv seina! Tapeedi maha kiskumine osutus oluliselt tüütumaks ja raskemaks, kui oskasin arvata. Seepärast jäi töö toona pooleli. Osa seinast sai värvitud, teine pool jäi tapeedi alla.

 Täna siis hakkasin uuesti pihta. Ma juba teadsin, et see on raske. Et see on tüütu. Õnneks olin unustanud kui tüütu see töö on :)
 Hankisin K-Rautast mingi spets vedeliku, millega peaks tapeedi kergelt kätte saama. Nojah, ma kujutasin ette, et nüüd läheb ludinal. Et tapeet tuleb ise alla ja mul tuleb see lihtsalt kokku korjata. Või midagi taolist. Tapeet tuli tegelikult tõesti kergelt lahti. Vaevaline oli hoopis vanade ajalehtede eemaldamine. Kohati tundus, et makulatuur on lihtsalt betooni sisse imbunud. No ei tule kuidagi lahti!
Paksemalt pahteldatud laikude peale tekkis pritsimisest liuväli ja ainult toore jõuga sai neis kohtades üldse midagi tehtud. Kohati kraapisin lihtsalt koos pahtliga. Käsi on hetkel küll kange ja valus. Tänase päeva saavutus - viis paani tapeeti eemaldatud! Ja vaid kaks jäävad homseks, siis ongi korras. Vähemalt see sein saab siis valmis.
 Aga tunne on hea. Ma juba ootan millal saan lõpuks värvima hakata. Tahan veidi möllata struktuuridega ja toonidega. Ahh, mul aega on. Lasen lihtsalt fantaasial lennata. Ja see on juba puhas rõõm.

neljapäev, jaanuar 10, 2019

Vaidlen vastu ja põgenen

Käisin eile esimest korda elus psühholoogi juures. Oh õudu! Oli see alles kogemus...
Hetkel, kui ma sinna aja kinni panin olin üks värisev, kokutav ja magamatusest kurnatud mutike. Või no nii ma ennast tundsin. Nende paari nädalaga sain end mingil määral muidugi kokku võetud. Vahepeal langesin tagasi auku, siis jälle süstisin endasse julgust ja optimismi ning elu oli juba nii lill, et mingit psühholoogi ma küll enam näha ei tahtnud. See tunne - ma ei taha näha ühtegi psühholoogi, oligi vist määrav, miks see külaskäik lõpuks metsa läks.
Erinevatel põhjustel pole ma oma unerežiimi siiani paika saanud. Sel hommikul ärkasin ma vaevaliselt, silmad punased peas, öösel olin jälle liiga vähe maganud. Kohusetundlikult vedasin ma ennast siiski kohale. Ja juba uksel tundsin end nagu koolis, nagu oleks kutsutud aru andma, nö vaibale. Ootesaal oli täis erinevate muredega inimesi, psühholoogi juurde kõik. Hetkel, kui ilma ühe käeta meest nägin, kes ka nagu minagi oli töötukassa kaudu tulnud, hakkas veidi piinlik. Temal on tõesti jama, mitte mul. Tea, kas tööõnnetus?  Mina oma unetusega olin ikka nagu igavlev koduperenaine. Enese vabandamiseks mõtlesin, et aga ma ootasin nii kaua, selle ajaga lihtsalt läks suurem mure mööda. Pärast tuli välja, et olin väga kiiresti aja saanud, tavaliselt läheb kuu vähemalt.
Jah, ma tundsin end vales kohas olevat. Ega ma sellest käigust suurt midagi oodata ei osanud, pigem tahtsin lihtsalt kurta ja lohutust saada. Astun sisse, tervitame ning psühholoog küsib: "Ja kuidas ma saan teid aidata?" Nagu oleks poodi midagi ostma tulnud.  Ma tõesti ei tea? Mina ei tea ju kuidas sa aidata saad, sest ei tea mida su töö täpselt endast kujutab. Ma olen elus esimest korda sellises kohas, sellises olukorras. Nii ma seal omaette mõtlesin ja kõik see tunne, ma olen siin ilmaasjata, kadus. Taaskord tundsin end tühise ja väriseva mutikesena. Ja kui ma oma unetusest, isupuudusest ja lõhna- ja maitsetajude kadumisest rääkisin, sain vastuseks uue litaka. "See on normaalne, et stressi korral lülitab aju osa ellujäämiseks mittevajalike toiminguid välja... näonahk väsib, juuksed langevad välja, muutuvad tuhmiks..." Tõesti, nüüd tundsin ma, kuidas mu juuksed on hallid ja silmad aukus...
Ok, sain tagasi põhjuse, miks ma siin olen aga ma ei olnud sellega nõus. Ma ei vaja mingit jutlust teemal - aju käitub nii ja naa. Vähemalt sain ma seal istudes aru mida ma ei vaja ja mida vajan. Ma vajan head kreemi ja juuksurit, sõpru ja kallistusi. Isegi kongidega kõlistamine või kristallide ladumine tundus hetkel abiks olevat.  Aju teadusliku analüüs aga mitte.
Et mu enesetunne ikka kindla peale paremaks läheks, lajatas psühholoog veel juurde. Et kui magada ikka ei saa, siis mine perearstile ja lase antidepresandid välja kirjutada. Ma vist oigasin selle jutu peale häälekalt või paistis see õudus mu näost. Igatahes hakkas ta kiiresti seletama, et neid võib võtta ka enne "auku kukkumist", et see ei tähenda veel kõige hullemat. Mina aga olin hämmingus ega suutnud tema teadusliku "lohutamisega" enam kaasa minna.
Jah, sa võid arvata, et oled täitsa kobe. No kellel siis jamasid poleks. Tühiasi! Aga kui sulle julmalt diagnoos pannakse, siis võib juhtuda, et jäädki haigeks.
Me lahkusime sõbralikult, ma teatasin, et ei vaja enam tema abi. Tänasin antud nõuannete eest. Jätsin võimaluse mõelda ja lubasin uuel nädalal teada anda. Ei, ma ei taha mingeid antidepresante! Kui ma täna, homme ka magada ei saa, siis ostan unerohtu ja asi ants!
Mantlit selga pannes tundsin nagu põgeneks, nagu oleks ma just pääsenud.
Ahjaa, üks hea nõuanne siiski oli - ära tee midagi vaid moluta veidi!

laupäev, jaanuar 05, 2019

Sekeldused Tartu linnas

Päev Tartus mõjus mulle veidralt, täiesti vastupidiselt sellele nagu algselt plaanis. Kirke läks juba paar päeva varem issi juurde. Mõte, temaga koos tagasi tulla ja midagi üheskoos teha, tuli osalt ka sellest, et korraga oli mul palju vaba aega. Niisama kodus passimine tundus veider, mingi rahutus oli sees jaja Tart polnud ma ka juba terve igaviku käinud. Mingi tugev jõud mind sinna igatahes ajas. Lootsin leida lohutust ja endal tuju tõsta.
Sõitsin sinna rongiga, jalutasin jaamast Toomemäe poole ja olin kummaliselt elevil seal Inglitega sillal. Palju ilusaid mälestusi tuli meelde.
Lumesadu oli päris tihe ja kõik tundus selle tõttu veel kaunim ja erilisem. Klõpsisin seal pilte teha kui korraga ilmus mu selja taha üks venekeelt rääkiv naine  ja küsis: "Kas tohib?"
Noogutasin talle, et ja-jaa minge mööda, ise pildistasin edasi. Tema aga vehib kätega ja näitab teisele poole silda. No hoopis mina seisin tee peal ees, all ootasid tema sõbrad, kes tahtsid ise pilte teha. Ikka nii, et tütarlaps üksi sillal, siis teine üksi ja siis järgmine. Mul oli väga ebamugav seal oma järjekorda oodata ja läksin ära. Solvusin ka, miks oli neil pildistamiseks eesõigus või miks üldse keegi nii teeb ja teise minema ajab. Kummaline küll aga tundus nagu terve linn räägib korraga vene keeles. Ainult poes kuulsin eesti keelt. No paar üksikut eestlast kohtusid ka ikka nurga peal. Kõik suuremad grupid ja perekonnad nii tänavatel, kohvikutes kui Ahhaas olid aga venekeelsed. Väga veider kogemus, nagu oleks rongitäis vene turiste linnas lahti lastud ja kõik kohalikud on nende eest peitu pugenud. 
Heakene küll, see häiris (rahulike tartlaste asemel lärmakad turistid) aga leppisin. 

Kuna Kirke veel linna tulla ei viitsinud, otsisin kohta kus üksi kõht täis süüa. Täielik ebaõnn. Koht, mis tundus olevat täitsa OK oli minu jaoks uskumatult kallis ja seal, kus tundus mõistlik hind nägi kõik välja nagu kole koolisöökla. Kas tõesti on Tartu hinnad kõrgemad kui Tallinnas ja kesklinnas saavad olla sellised kolekohad, mida ma vaid kusagil kolkas näha oskaks? Tatsasin selles lumesajus edasi-tagasi, googeldasin kesklinna söögikohti aga ei leidnud midagi head. Lõin lõpuks käega. Tühja, lähen Vapianosse, pole küll Tartu hõng mu jaoks aga vähemalt tean, kuidas maitseb toit ja milline koht see on. Ma ei tahaks kurta aga pole saanud halvemat teenindust kui seal. Suppi (!!!) ootasin veerand tundi, seegi oli täiesti leige, saia sain siis, kui pool suppi söödud. Kolm korda küsisin! Ja tomatisupp, mis Tallinnas on tõeliselt mõnusa konsistentsiga, oli Tartus üks tavaline ja igav püreesupp. Ühesõnaga pettumus oli suur.



Ahhaa keskuses oli meil nii umbes pooleks tunniks täitsa põnev. See, et ma ootasin enamat oli oma viga, vist... Üks keerlev pöörlev kaadervärk, kuhu koos Kirkega sisse ronisin oli hullem, kui mäletasin. Heas mõttes, sest tekitas elevust. No ma kisasin veidi. Või natuke rohkem... Kirke vaeseke oli minuga täitsa hädas. Surus mulle kätt suu peale, et mu kisa ei kostaks. Ju tal oli piinlik, et selline ema. Selles veidras viltuses majas, ma ka na-tu-kene piuksusin. No see oli arusaamatu, sest ei olnud ju nii viltu aga pea hakkas ringi käima ja nagu mingi magnet sikutas. Peeglitega ruumist palusin end Kirkel välja juhatada, sest mul hakkas seal halb ja tekkis kerge paanika. Arusaamatu! Ja selle hirmutamise peale ma jalgrattaga sõita ei julgenudki. Plaanitud kolme tunni asemel olime seal vaevalt poolteist tundi, saime ringi kuidagi väga kiirelt peale tehtud.

 Päeva lõpuks tellisime Kirkega ühest kohvikust Crème brûléed ja hetkel, kui selle kaant tahtsime purustama hakata, pidime taaskord pettuma. Seda lihtsalt ei olnud! Mingi vedel suhkrusiirup oli peale valatud. No ka tõesti on võimalik ka see lihtne magustoit ära rikkuda! Oeh...
Õhtul hilja, kui lõpuks Tallinnas tagasi olime, vaatasime Kirkega üksteisele otsa ja ohkasime, küll on hea tagasi olla. Vabaduse väljak pole kunagi varem nii kodune ja nii õige tundunud.
Ebamugav kogemus aga näed, sain vaheldust nagu plaanis oli :) Samuti sain lahti sellest kriipivast tundest, mis mind Tartu poole tiris. Ju siis oli vaja seda kõike, et aru saada - kodus on kõik palju parem. 

reede, detsember 28, 2018

Ametlikult töötu

Täna käisin siis töötukassas end arvele võtmas. Veider kogemus, käed värisesid ja peas oli selline ärev pinge, tunne nagu plahvataks. Alguses. Siis, iga sammuga, küsimus-vastus, läks kergemaks.
Kolleeg Verni (vabandust endine kolleeg...)  helistas mulle juba samal päeval, kui olin koondamisteate saanud ja andis nõu: "Vaata, et sa sinna Endla büroosse ei lähe, seal pole kellegil sinu jaoks aega, Lasnamäele ka mitte! Mine Tondile, seal on kõige rahulikum!"
Hüva nõu oli! Tõesti, sain kohe jutule, ei minutitki oootamist. Liiati on see mu kodule kõige lähem büroo. Mul vedas ka konsultandiga, ta oli esimesi päevi tööl. Täis entusiasmi ja uuest tööst veidi ärevil. Tema pabistamine mõjus mulle aga rahustavalt. Ja nii juhtuski, et tulles olin närvis aga peagi julgustasin hoopis mina teda ja siis jälle tema mind. Miks ma seda käiku nii kartsin? Aru ma ei saa...
Olen oma töökarjääri jooksul saanud kolm koondamist, esimene neist samuti päevapealt. Neil kahel eelmisel korral ma end töötuna arvele ei võtnud, uhkusest ja rumalusest. Ajad olid ka teised. Arvasin isegi oma suures ülbuses, et töötukassasse minek on midagi piinliku ja alandavat. Et see on neile, kes ise hakkama ei saa. Näe, õpivad CV-d kirjutama ja muud säärast!
Ei olnud piinlik! Minusse suhtuti väga mõistvalt ja lahkudes olin palju enesekindlam kui minnes.
Mul õnnestus saada aeg ka psühholoogile. Et miks ma seda veel vajan? Aga kui su aju töötab nagu oleks suur tükk välja lõigatud, midagi nagu taipab ja siis korraga on tühjus. Kui su silmanurgas ja kurgus on pidevalt tunne, et kohe-kohe tuleb pisar aga nohu on möödas. Kui sa suudad küll magada aga ärkad mõttetult vara ja öö jooksul ka veel mitu korda. Kui sa ei suuda süüa ja kaal langeb kolinal. Süüa ka ei oska enam teha, sest ei tunne korralikult ei maitseid ega lõhnu. Ühesõnaga, see pole enam mina, vaid keegi võõras ja see segane tunne ei meeldi mulle.
Homme luban endale ühe spa-päeva. Soe vesi ja kuum saun mõjuvad mulle alati hästi. Loodan, et ka seekord 😀

esmaspäev, detsember 24, 2018

Jõulurahu

Täna hommikul olin kui uus inimene - lõpuks ometi sain korralikult magada. Äratas mind kassipoeg, kes tahtis tuppa saada. Ta on isegi mõned "näud" selgeks õppinud ja pikib neid nüüd nende haledate piuksude vahele. Pole vist kunagi varem ärgates niimoodi rõõmustanud. Silmad olid aga kui kokku kleebitud ja nende avamine nõudis pingutust. Pole ka ime, eile olid silmad punased ja valusad. Õhtul ei näinud enam hästi. Üks udune pilt vaid silme ees.
Eile päeval linnas käies tekkis mitmel korral tunne, et nüüd kohe kukun. Põlved olid nõrgad ja pea käis ringi. Toetusin käies Kirkele ja mõnes poes leidsin istumiseks puki (no selline, mis mõeldud astumiseks, et kõrgelt asju kätte saada). Istusin seal ja andsin Kirkele korraldusi, otsi nüüd seda ja toda ja too kõik siia. Aju töötas säästureziimil ja kole kaua kulus asjade välja ütlemiseks ja mõtlemiseks. Apteegis jäigi käimata, tahtsin unerohtu osta. Aga õnneks ei läinudki vaja. Sain ilma hakkama.
Koju jõudes tuli uni peale. Tükk aega mõtlesin, kas lubada endale tunnike magamist või mitte. Kartsin, et siis ei saa jälle öösel und ja loobusin. Tundub, et tegin õigesti. Igatahes, see unine tunne läks mööda ja terve õhtu olin tegus. Lele tegi meile ise piparkoogitaigna ja see tuli nüüd ära küpsetada. Ja kuigi mul on endiselt tugev nohu, siis piparkookide lõhna ma tundsin. Super! Ilma lõhnatajuta on elu ikka kurb. Loodan, et õhtuks on see veel parem ja saan jõuluroogi täiega nautida. Sel aastal on plaanis ahjupart. Lele retsepti järgi, näis mis saab...
Igatahes olen hetkel lausa õnnelik, ootan õhtut ja selline mõnus jõulurahu tunne on sees.
Häid jõule kõigile!