Laupäev, november 21, 2009

Printsessid


Mida teeksid sina, kui su hoolikalt valitud külalistest saabuks peole vaid üks? Kirke sai täna viieseks, pidu oli plaanitud suurejooneline, karneval ja mängud ning kõik muu, mis ühe korraliku peo juurde kuulub aga näed, peolisi oli väheõitu. Uskumatu laps on mul küll, heas mõttes :) Ta hüppas ja kargas kõigest hoolimata nagu oleks see olnud maailma parim pidu ja just selline nagu olema peab. No korra ta ikka ohkas, kahju, et nii vähe tuli - vähe, ainult üks seitsmest külalisest, tahtnuks ma karjatada aga lohutasin teda vaid. Gripihooaeg, mis teha...
Võib olla oli ta nii rahulik seetõttu, et see oli esimene sünnipäev, mil lasin lapsel kutsuda külla oma sõbrad, lasteaiakaaslased ja ta lihtsalt ei osanud pettuda. Pealegi sai pidu ju ikkagi peetud, vahva printsessipidu, uhkete kleitide ja võlumaaga. Olin ise ka kostüümis (mingi ebamäärane haldjatädi) et põnevam oleks. Ausalt öeldes - oleks teadnud, et lapsi ei tule, poleks ehk viitsinud nii palju vaeva näha kõigi nende dekoratsioonide ja mängude ja üllatustega. Aga oluline on ikka sünnipäevlapse rõõm ja kaunid mälestused ning tundub, et need ta ka sai. Väike õnnelik printsess tundis oma kinke üle vaadates rõõmu isegi ühest eriti roosast ja läikivast kingikotist. Arutles omaette valjult rääkides, mida sellega edasi teha saab, mida sinna sisse panna ja proovis seda isegi pähe. Nagu Iahh Karupoeg Puhhi raamatust oma katkise õhupalli ja tühja pudeliga, ikka rõõmus, rahul ka vähesega...
Palju õnne sulle Kirke :)

Pühapäev, november 15, 2009

Stiilipäevik

Lihtsalt mõned kaadrid Anna Maria muutumisest. Kahju, et kodukappide ligi ei lastud, poodide kammimine jäi ka ära aga mõne toreda kaadri ma siiski sain ja sellega rahul :) Üldiselt mulle meeldib teha reportaaži aga ajakirja jaoks pildistades muutub palju. Tean juba ette, et üldplaanid jäävad reeglina välja ja detail on raiskamine ja üldse, minu valik ja toimetaja, kujundaja oma on eri teemad. Peaks end kuidagi sellest lahti rebima ja pildistama rohkem olukorrale mõeldes, vähem sellele väiksele pinnale, kuhu need pildid lõpuks mahtuma peavad. Peaks...






Reede, november 13, 2009

Lahing kui vaatemäng

On mõneti jahmatav lugeda uudiseid - Staarfotoreporter sai kingalahingus seljast pureda. Kurb ja ärritav korraga, tegemist on ju ikkagi kolleegiga, inimesega tema nõrkusehetkel. Isekalt mõeldes rikub selline lugu kõigi fotograafide mainet. Isekalt mõeldes, tunnen praegu häbi, et oman mõningaid eeliseid pressikaarti omades. Teisalt olen aga juba ammu nõutult imestanud, miks üldse selliseid massihullutamisi korraldatakse? Ilmselt saavad kaupmehed selliste: "Tugevam saab rohkem nänni!", stiilis kampaaniatega kaks ühes. Hullutav reklaam kutsub kohale hulgaliselt ostuhuvilisi ja tagatud on ka meediakajastus ehk siis veel reklaami, seekord tasuta. Sest tõesti, reporterid teavad juba ette, et siin hakkab toimuma ja tulevad silmade põledes kohale. Läheb löömaks, lahe - teeme pilti, filmime ja itsitame siis nende ullikeste üle, kes selle odava teleka, kingapaari või muu (eba)vajalikuga õnnelikuks saavad või selleta jäävad. Nüüd on kõigil võimalus oma silmaga näha kuidas inimmassid loomastuvad. Selle nimel passib tubli reporter juba varakult uksel, et kes siis seekord jalge alla tallatakse. Käsi päästikul ja lahinguks valmis. Tuld!

Pühapäev, november 08, 2009

Ämbritäis vett kraesse

Vanalinna korter ja kaks valget kääbuspuudlit. Üks pääseb uksest välja. Tuleb koerte perenaine ja viib ka teise koerakese jalutama. Mõne aja pärast saabub daameke tagasi ja uurib, et kus on küll tema teine koerake (see, kes enne plehku pani.) No see läks juba varem välja, vastan. Daame: "Ahsoo, tunduski kuidagi tuttav. Ma kallasin talle ämbritäie vett peale, tikkus meile liiga lähedale."
Ja ma kujutan nii selgesti ette, kuidas seal, talvisel tänaval seisab läbimärg kääbuspuudel. Ta on veel valgem kui enne, või isegi läbipaistev jäätunud kuju, seisab seal ja ootab millal perenaine ta ära tunneb ja tuppa tassib. Kust paganat see proua aga keset Harju tänavat ämbritäie vett sai, see jääb arusaamatuks?
Jajjaaa, see on vaid uni - eilne jaburdus. Aga see läheb edasi...
Kõnnin sellest majast välja ja märkan mingit tellinguid meenutavat monstrumi. Ronin selle otsa, seal on palju rahvast juba enne mind. Kõigi pilgud on suunatud katusele. Ja mis ma näen, Pegasuse katus on täis kaste ja valgeid pakke, hulgaliselt inimesi ja jalgrattureid, koos ratastega mõistagi!? Üks kolleeg ronib trepist üles, üritan tema käest teada saada, mis toimub. Saan vastuseks ainult pahase pilgu, nagu oleks ma mingi magusa saladuse jälile jõudnud. Ta vaatab kurvalt Raekoja poole, seal korjatakse kaste kokku ja peagi on katus tühi. "Nähh, hiljaks jäime," toriseb kolleeg "tavaliselt käin seal esimesena" ja kiirustab minema...

Terve see nädal, alates Londonist, on olnud veidi hullumeelne. Nagu märulifilmis, kus käib nii kõva paugutamine, et see muutub ilutulestikuks. Praegu veel seedin seda kõike. Valdav emotsioon on ülimalt positiivne aga mõndagi on lihtsalt raske uskuda, mõista, tunnistada, vastu võtta... Üks rahulik öö paluks! Ehk siis hakkab kõik paika loksuma.

Esmaspäev, november 02, 2009

Hinged kohtuvad Londonis


Hingedepäeva paiku oleme juba aastaid fotokala seltskonnaga aega veetnud. Londoni nimelises külakeses, mahajäetud metsaonnis. Mudas mütanud, autodega kinni jäänud, külma peletamiseks viina joonud, möiranud, vaikset jutlust kuulanud, ohtralt pilte teinud, asju põletanud, vette kukkunud, viimased tilgad ära joonud, suitsuvinguses toas külg-külje kõrval norsanud. Öised möllamised lõpevad vaikse hommikuga, karge õhk lööb pea klaariks, härmatis võtab silmad vidukile ja sunnib kaamerad kotist välja sikutama, ilus on :) Näod loppis ja pilgud veidi häbelikult maas minnakse kodudesse tagasi. Soojadesse korteritesse, puhaste linade vahele, perede ja laste juurde. Ollakse jälle viisakad ja ontlikud, vähemalt mõnda aega. Kuni järgmise korrani.
Sel aastal tegin ainult ühe pildi, õhtul mudasse kinni jäänud autost. Ilu jäi tabamata, no hommik oli lihtsalt erakordselt raske ja riided ujumisest veel märjad, ei suutnud fotokunstile mõeldagi mitte... Aga täna on juba see vana tunne sees - heaonolla, heaonolla :)

London 2006
London 2003