pühapäev, märts 25, 2012

Kinnisideed


Kinnisideed on kurjast, ka väikestes asjades löövad nätaki vastu näppe. Ma plaanisin sel nädalavahetusel testida erinevaid munade värvimise mooduseid. Olin juba varakult mõned toredad näiteid leidnud. Nüüd oligi soov seda ka ise katsetada. Esmalt tahtsin testida loodusliku sinise värvi saamist. Seda peaks saama küll punase kapsa, küll mustikamahlaga, ise tahtsin proovida veel hibiskusega. Teine katse oli vähe keerulisem ja natuke tehniline, tahtsin, khm "leiutada" Ukrainas kasutusel olevat kuumavaha pliiatsit. Nad teevad imesid sellega! Selliselt värvitud mune kutsutakse pysanka.
Vahapliiatsi tegemiseks jooksin mööda erinevaid hobipoode. Oomipoest ostsin ühe vajaliku jubina, mis algselt käib jootekolbi otsa aga edasiarenduse osas jooksis mõte kinni. Selle vajaliku "millegi" otsimine väsitas mind kohutavalt, olin viimaks nii tüdinud, et toiduosakonda jõudes unustasin punase kapsa korvi tõsta. Tagasi minnes selgus, et polegi. Ok, teeme siis hibiskusega. Aga munaletti nähes vajusid mu käed lihtsalt rippu. Terves Selveris ei olnud mitte ühtegi muna! Või mis ma valetan, olid munad - vutimunad ja üks jaanalinnumuna :) Ehhee! Mul käru muud kaupa juba täis laotud, lihaleti hiigelsaba seistud. Selge see, et enam kuhugi kaugele otsima ei lähe. Kodupoes olid mõned pruunid munad. Valgetest aga võid vaid und näha. Nojah, kogu mu ind rauges. Ei teinudki midagi, ei hakanud vahapliiatsit leiutama. Rohkem ei uurinud ega vaevanud oma pead. Täna õhtul panin näguderaamatusse oma nukra tõdemuse juurde ühe lingi ja lugesin teema lõpetatuks. Paar minutit hiljem taipasin, et see link on just pruunide munade teema. Pole üldse oluline, mis värvi on muna koor, sest värvitakse ju koo-ri-mata mune! Oh, mind blondit küll. Tõesti tobe! Vahetasin lingi välja, et mitte häbisse surra. Panen selle nüüd siia. Teistele, kes kinnisidee juures valgeid mune linna mööda taga ajavad, et need siis pruuniks värvida :) Tõesti, kui ei saa valgeid mune, proovige sel aastal pruunidega ja veidi teistmoodi!


neljapäev, märts 22, 2012

Veiniklubis uudistamas

Tagasivaatena veel - Käisin Tiina julgustaval kutsel lõpuks koduveini klubis. Millegipärast pelgasin ma veidi oma veiniga sinna minna. Et tuleb üks njuubi ja kukub kohe oma veiniga vehkima. Ja eks ma kartsin karmi kriitikat ka ikka. Võtsin kaasa kaks veini, ühe sügisese ja juba veidi seisnud veini. Selle puhul häiris mind ainult lõhn. Aga peale talvist külmumist oli seegi haihtunud. No mulle sobis :) Maitsesime seda peale ülikuiva siidrit ja nojah, tundus kohe üllatavalt magus. Esimene emotsioon oligi - oi kuidas see nii magus on? Kas sa panid suhkurt juurde. No eks ta oligi veidi magus aga siiski selgelt kuiv mitte poolkuiv vein. Ja kokkuvõttes sain teada, et hape on tasakaalus, midagi oli veel aga enam ei mäleta. Seda küll imestati, et nii kange (15°vol), mõõtsime üle. Kõik õige. Hiljem, kui veel teiste veinide kangust mõõtma asuti, siis oli seal ka kangemaid.
Mu teine kaasa võetud vein oli aga veel toores, see mille tegin kuivatatud õuntest, kuldsest rosinast ja ebaküdoonia siirupist. Isegi selgeks polnud ma seda veel saanud. Nüüd saan aru ka miks. Ma olin nimelt süsihappegaasi välja raputamisel väga-väga laisk olnud. Ja tulemus oli näha. Ootasin poolteist nädalat, ei miskit. Vein selgines alles siis, kui olin teist korralikult loksutanud ja ühest tünnist teise valanud. Hoolimata hägusest välimusest ja toorest maitsest, kiideti selle veini lõhna :) Ma olin ise ka rahul, ebaküdoonia lõhn oli tuntav, mitte liiga tugev ja mulle see meeldib. Selline värske, meenutab veidi sidrunit. Tsitruseline aroom, peaks vist peenelt ütlema :)
Nüüd on seegi vein selge ja ootab suve, siis peaks paras juua olema. Panin mõned pudelid ka "peitu", et seisaks vähemalt aasta või kaks.
Ma sain sealt päris palju uusi mõtteid ja ideid. Ja ühe väga ehmatava veinikogemuse ka. Nimelt pakuti meile peediveini. Uskumatu! Ausalt selle lõhn oli juba nii ebameeldiv, et maitseni jõudmiseks pidin nina kinni pigistama. Ja maitse oli ka vastik, no nagu keedupeedi vesi, kerge happega :) Ei, ei, ei seda ma ei julgeks isegi värvi parandamiseks teise veini sisse lisada. Aga maitse on erinevad, kuulsin kuidas üks proua peediveini juurde küsis.
Ootan huviga järgmist kogunemist.

teisipäev, märts 20, 2012

Nagu kevadised ilmad

See talv on kuidagi eriliselt vaikselt ja aeglaselt kulgenud. Ongi selline talveune tunne sees olnud, väikeste eranditega :) Mida päev edasi kevade poole, seda enam hakkab toimuma. Lumi sulab, veed voolavad ja asju juhtub. Pisitasa on väheke kogunenud erinevaid mõtteid, toimunud sündmusi, asju millest tahaks rääkida. Ja ilmselt polegi vahet, kus otsast alustada, mis järjekorras ja kui palju korraga :)

Lähen tagurpidi. Täna, kevade alguse päeval sõitsin hommikuse rongiga Türile, kevadpealinna. Seal oli sama külm ja tuuline, sompus ja talvine, kui kodulinnas. Kevad näitas end ka, küll veidi hiljem, kui olime juba Paidesse jõudnud. Päike paistis kiriku akendest sisse ja ma proovisin mõnda hetke kaadrisse püüda. Arvasin, et oma vanaonu (täpsemalt küll vanatädi mehe) matustel ma ei nuta. Ta oli siiski väga eakas, aprillis oleks 90 saanud. Aga ma eksisin. Õpetaja rääkis ilusa loo, kuidas Oskar (kadunuke) oli mures oma kaasa pärast - et mis saab siis, kui ta naine lahkub siit ilmast varem. Tal on siis kindlasti mobiiltelefoni vaja, sellist mis kõvasti heliseks, et ta vanad kõrvad seda ka kuuleks. Et saaks võtta toru ja öelda, minuga on kõik korras! Sest alati võtab telefoni ju tema kallis kaasa, laua pealt, seina küljest. Aga üksi jäädes ei pruugi ta seda esikust kuulda. Kindlasti on vaja mobiili.
Läks aga teisiti, Leida jäi aga Oskar läks. Nad olid ikka väga armas paar. No vot, seda juttu kuulates, tulid pisarad ikkagi. Ja kui see kraan korra lahti sai, siis iga uus meenutus tõi uue pisara.
Vanatädi on nüüd üksi, ta õde, minu vanaema on samuti üksi. Üks ühes, teine teises linnas. Rääkisime veidi, üksindusest ja kuidas sellega toime tulla. Ja jõudsime koos mõtteni, et nüüd pole muud, kui oodata kevadet, lume sulamist, tärkamist. Sellised me naised juba oleme, armastame oodata. Kui mitte kellegi koju tulekut, siis vähemalt kevadet :)
Mina ootan veel mõndagi muud aga kevadet alati...

kolmapäev, märts 07, 2012

Tagasi blogima


Kui kaob võimalus kiireks mõtete vahetuseks tuleb tagasi pöörduda veidi aeglasema juurde ;) Ehk kui Facebook ei tööta blogime jälle! Olingi siin juba laisaks muutumas. Paar fraasi näguderaamtusse kirjutada tundub ju lihtsam, kui siin veidi pikemalt pajatada.
Streigist olen küll juba rääkinud ja mõistnud ka, et jään oma arvamusega vähemusse. Paraku olen ma väga kehv väitelja ega suuda oma mõtet piisavalt selgelt edasi anda. Õnneks suudab mu tütar mu segasest ja kokutavast jutust aru saada. Asi seegi :)
Eile, kui olin vaielnud ja seletanud teemal, miks ma ei toeta ühistranspordi streiki ja leidmata toetajaid, olin närvis ja natuke nördinud. Kurb oli see, et need toetajad leidsin ma mõnede poliitikute seast, kui vaatasin õhtul telekast väitlusaadet teemal õpetajate streik. Oli muidugi ka seebimullipuhujaid, mis on sellises olukorras lubamatu mu meelest. Aga olgu kuidas on, närvid olid püsti. Olin lisaks mures Lele pärast, kes jäi eile ootamatult haigeks ega jaksanud kooli minna. Neljapäeval taaskord ei saa ta kooli, sest bussid ei sõida. Ootasime kooli poolset avaldust, et mida ja kuidas peaks tegutsema. Õnneks see tuli ja oli mõistev. Üks mure vähem.

Siis avasin aga meili, mis tuli lasteaiast ja tundsin kuidas vererõhk tõuseb ja pea ähvardab plahvatada. Mida!!!!! Nimelt teatab lasteaed, et neljapäeval, 8-ndal märtsil, ei anta lapsi oma vanematele õdedele-vendadele, et need saaks nooremad koju viia. Päeval, kui paljud lapsevanemad ilmselgelt sõltuvad kellegi teise transpordist või ootavad ülipikkades taksojärjekordades või istuvad lihtsalt ummikus. Keegi ei tea täpselt, mis sel päeval juhtuma hakkab. Ja siis leiab lasteaed, et peab selle niigi keerulise olukorra veelgi segasemaks ajama oma uute reeglitega. Lapsed on aga need kes kannatavad. Vanem õde-vend, kes saaks ta varakult koju viia, peab käed taskus kodus passima. Igal teisel päeval on ta sobilik lapsehoidja, neljapäeval saab temast aga kes? Streigimurdja?

Sain lasteaiast ka vastuse - otsus võeti vastu, kuna sel päeval on liiklus tihedam kui tavaliselt ja laste kodutee võib olla ohtlik. Me teeme teile erandi, sest elate lasteaia lähedal. No nuta või naera! Taaskord, ma ei kirjutanud seda kirja sellepärast, et vajaks erandeid vaid soovin, et selliseid otsuseid ilma lapsevanemaga arutamata vastu ei võetaks. Väljaspool lasteaeda vastutab siiski vanem oma lapse eest ja on pädev otsustama, kelle ta oma nooremale võsuksele järele saadab. Pensionärist vanaema võib sel juhul olla hoopis ohtlikum, kes libedal tänaval pikali kukub ja lapselapse endaga kaasa tõmbab. Jõud lõpeb, ei jaksa enam.

Lähen täna hoopis ikebana kursustele, eile juba alustasin. Mõnusalt närve rahustav tegevus :)

esmaspäev, märts 05, 2012

Õpetajate streik

Ma saan aru, et üks streik peabki ebamugavust tekitama. Lapsi ei saa lasteaeda viia, tõesti suur segadus. Kes võtab tööle kaasa, kes leiab hoidja. Minu plika õnneks juba nii suur, et võib ka üksi kodus olla. Varsti läheb nagunii kooli. Hea küll, elame üle. Koolilapsed enamasti rõõmustavad vaba päeva üle.

Palju raskem on aga mõista toetusstreiki, seda mida Transpordi Ametiühing korraldab. Koolid streigivad kolmapäeval, asi lihtne - lapsed ja õpetajad on kodus sooja teki all. Kes õpib, kes puhkab niisama. Nüüd aga otsustati, et Tallinna ühistransport ei sõida terve neljapäevase päeva - nii avaldatakse toetust õpetajatele. Minul, kui äärelinnas elaval ja kesklinnas töötaval on paras jama majas. Ja minusuguseid on ilmselt palju. Tööle ma saan, õnneks on tööandja lubanud taksosõidu kinni maksta. Taksode ooteaeg on iseküsimus, täna ei saa enam masinaid ette tellida, tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Meil on neljapäeval ajakirja viies sünnipäev, pidulik üritus ja kokaraamatu esitlus. Selge see, et tahan linna saada. Kui ainult peaks, siis streigiks ehk isegi. Kojusõidu pärast ma ei muretse, sõidame toimetusega hoopis Laulasmaale, autodega.

Küsimus on hoopis selles, mis toetusest õpetajatele me räägime, kui neljapäevane Transpordi Ametiühingu streik lööb õpetajatele lihtsalt noa selga. Ühepäevase (7.03) streigi asemel tuleb õpetajatel nüüd sunniviisiliselt veel üks päev lisaks streikida. 8-ndal ei saa ju kooli need õpetajad ja õpilased, kes elavad koolist kaugel. Autosid madalapalgalised õpetajad endale lubada ei saa. Kas kooli juhtkond või ametiühing maksab nende taksoraha kinni? Kui nad tööle ei jõua, kas nad siis streigivad või loetakse see tööluusiks? Ja kui plaanis oli teha ühepäevane streik, siis kuidas teist streigipäeva õigustada. Kas laps, kelle vanematel ei ole võimalik last autoga kooli viia, või taksoraha anda, märgitakse põhjusteta puudujaks või tegeleb ta toetusstreigiga? Aga kui ta idee poolest ei toetaks streiki, on ta siis sunniviisiliselt solidaarne? No viimast ma ei usu, õpilased tahavad ka paremaid õpetajaid, puhanuid ja arukaid. Aga idee poolest on selline vastuolu ju võimalik.

Ma pean streiki üldiselt barbaarseks. Kui töölised streigivad, siis saan ma sellest isegi aru. Nad lihtsalt ei oska teisiti. Nüüd on minu jaoks kõik pea peale keeratud. Ma kannatan selle ära, mis teha. Aga lõpuni mõista ma sellist käitumist ei suuda. Mind on kasvatatud, et asju saab lahendada ka teisiti, kui ähvardades.

Lisaks - Delfi korraldas eksperimendi jalgsi tööle. Algus minu kodu juurest ja lõpp-punkt ka meie toimetusele väga lähedal. Sain igatahes targemaks. Lugege siit.