See talv on kuidagi eriliselt vaikselt ja aeglaselt kulgenud. Ongi selline talveune tunne sees olnud, väikeste eranditega :) Mida päev edasi kevade poole, seda enam hakkab toimuma. Lumi sulab, veed voolavad ja asju juhtub. Pisitasa on väheke kogunenud erinevaid mõtteid, toimunud sündmusi, asju millest tahaks rääkida. Ja ilmselt polegi vahet, kus otsast alustada, mis järjekorras ja kui palju korraga :)
Lähen tagurpidi. Täna, kevade alguse päeval sõitsin hommikuse rongiga Türile, kevadpealinna. Seal oli sama külm ja tuuline, sompus ja talvine, kui kodulinnas. Kevad näitas end ka, küll veidi hiljem, kui olime juba Paidesse jõudnud. Päike paistis kiriku akendest sisse ja ma proovisin mõnda hetke kaadrisse püüda. Arvasin, et oma vanaonu (täpsemalt küll vanatädi mehe) matustel ma ei nuta. Ta oli siiski väga eakas, aprillis oleks 90 saanud. Aga ma eksisin. Õpetaja rääkis ilusa loo, kuidas Oskar (kadunuke) oli mures oma kaasa pärast - et mis saab siis, kui ta naine lahkub siit ilmast varem. Tal on siis kindlasti mobiiltelefoni vaja, sellist mis kõvasti heliseks, et ta vanad kõrvad seda ka kuuleks. Et saaks võtta toru ja öelda, minuga on kõik korras! Sest alati võtab telefoni ju tema kallis kaasa, laua pealt, seina küljest. Aga üksi jäädes ei pruugi ta seda esikust kuulda. Kindlasti on vaja mobiili.
Läks aga teisiti, Leida jäi aga Oskar läks. Nad olid ikka väga armas paar. No vot, seda juttu kuulates, tulid pisarad ikkagi. Ja kui see kraan korra lahti sai, siis iga uus meenutus tõi uue pisara.
Vanatädi on nüüd üksi, ta õde, minu vanaema on samuti üksi. Üks ühes, teine teises linnas. Rääkisime veidi, üksindusest ja kuidas sellega toime tulla. Ja jõudsime koos mõtteni, et nüüd pole muud, kui oodata kevadet, lume sulamist, tärkamist. Sellised me naised juba oleme, armastame oodata. Kui mitte kellegi koju tulekut, siis vähemalt kevadet :)
Mina ootan veel mõndagi muud aga kevadet alati...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar