esmaspäev, juuni 03, 2013

Jälle veinist - võilillevein seekord

Kui võtan vaevaks millestki kirjutada, siis jälle veinist. Tuleb tunnistada, et ma sain juba oma tütre käest noomida, et näguderaamatus muust ei räägi kui joomisest või veini tegemisest. Pildid lisaks. Mis teha, selline ma kord juba olen :P
Esimesed võililled, mis Türil murust välja ronisid korjasin kibekähku kotti. See laupäev oli imeliselt kuum, päike lõõskas ja võililled nägid välja nii ahvatlevad ja mesised. Kakerdasin enne muru niitmist mööda platsi ringi, poolkükakil, ikka õie juurest teiseni ja mõttes vaid vein. Kõrvalt vaadates ilmselt kentsakas vaatepilt. Kellele umbrohi, kellele aare. Sattus olema Lillelaada päev ja neid möödujaid oli tavapärasest enam. No said natuke tsirkust lisaks :)
Kui ma ükskord selle kalli kraamiga koju sain, olid lopsakad õied nukralt kokku kuivanud. Sellised tihedad nupsud vaid ja imepisikesed teised. Roheline osa tuleks veiniteoks eemaldada. No aga eks sa katsu seda nuppus õie küljest kätte saada. Mitu tundi mässasin. Tulemuseks oli kamalutäis punakspruune niidikesi, nägi välja nagu safran. Nukralt ohates, et nii vähe seda siis saigi panin kalli kraami potti kuuma vette. Ja siis aina lisasin ja lisasin vett juurde. Paisus päris korralikuks supiks. Panin sekka veel apelisinkoort ja kollaseid rosinaid ja lasin kõik blenderiga sodiks.
Nüüd on aga see vein ära käärinud. Tundub väga kange. Juba sodi välja kurnamisest pidin purju jääma, mis võimas aur... Maitselt on muidugi ka kangust tunda. Mõõtes saan 16,5 %  no vähemasti seisab kaua (loe:  säilib). Seda veini tahangi kauem laagerdada. Ja osa veini panen mõneks ajaks tammelaastule seisma. No näis, näis - praegu on küll täitsa mõnus tunne, et saab küll võilillest veini teha. Seistes kindlasti maitse muutub ja loodetavasti ainult paremaks.
Rabarberivein mulksub toa teises nurgas ja ootab millal maasika hinnad veidi kukuvad. Siis panen neid ka juurde. Suveks on ju üht korraliku rosed hädasti vaja  :)

Kommentaare ei ole: