Pühapäev, mai 12, 2013

Kui vanad säravad...

... sinust eredamalt, oled keskea piirimail ja omadega rappa vajumas.  
D.L.  kevad 2013

Ühel päeval helistas mulle tuntud kirjanik Heljo Mänd, helistas toimetuse telefonile. Kui otsitakse fotograafi, siis eeldad kohe, et tegemist on pildisooviga. Ma pildistasin teda mitu aastat tagasi ja oli lihtne arvata, et just neid pilte ta nüüd tahabki. Kuhugi, kellelegi, endale. Suur oli mu üllatus, et ta soovis sootuks muud. Nimelt rääkida ja vestelda minuga - luulest. Minuga? Ta kutsus mind endale külla ja kokkulepitud päeval jalutasingi ma tema juurde. Läbi varakevadise Kreegi metsa, mööda Lootuse puiesteed.
Ilmselt oli üsna kohatu minna tühjade kätega aga mul oli meeles, et ta ei saanud hästi süüa neid krõbedaid kooke. (Ühe sellise olin just eelmine päev küpsetanud) Puru kippus proteeside vahele ja neid ära võttes tundis ta end samuti ebamugavalt, ebakaunilt. Seetõttu olin kimbatuses ja ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Banaanipüreega ju ei lähe...
Proua Heljo seisis uksel ootel, viipas lahkelt sissepoole. Mina sahmerdasin pikalt värava kallal, see oli nii kiiva vajunud, et ei tahtnud kuidagi avaneda. Kuidagi väga lihtne oli tema juurde minna, soe ja kodune tundus seal kõik. Ja kuigi perenaine vabandas häbelikult, et remont on pooleli, täpsemalt aknavahetus, ei märganud ma midagi häirivat. Nojah, minu kodus olid ju samuti aknaauku "kaunistamas" makroflexi miniskulptuurid ja reklaamkirjadega kleebised. Ilu oli teadmises, et see pilt peagi muutub.
Millest siis see eakas luuletaja minuga rääkida tahtis. Teda sundis mind üles otsima meie ammune jutuajamine. Täpsemalt mingi lausekatke, milles ma mainisin, et vaimuliku sisuga luulet on napilt. Ma ei mäleta seda lauset aga tema pani selle tallele. Muutused olid teel, riimid selles vallas hakkasid temani liikuma ja jõudsid pea kohale.
Neid, teistmoodi luuletusi ta nüüd mulle näidata tahtiski. Suurem ports valmis ja vaja kellegagi jagada. Heljo Mänd kirjutab teadupärast oma luulet kirjutusmasinaga, ei mingit arvutit. Minu ülesandeks ja suureks auks, sai see luule edasi viia. Kirikulehele. Teistele huvilistele. Ja nüüd ma istungi arvuti taga, paberipatakaks laual ja klõbistan klahve, et luule jõuaks kaugemale. Kirjutan, loen ja imetlen...
Kuidagi omapärane tunne on kirjutada ümber elukogenud naise südamest tulevaid luuleridu. Nii isiklike, elule tagasi vaatavaid, surmale mõtlevaid ja ometi lootusrikkaid, stiililt nooruslike vabavärsse. Värskeid ja kosutavaid, hirmuta ja elujaatavaid.
Ma imetlen tegelikult pidevalt, neid üle 80 aastaseid elukogenud naisi, kes suudavad mõelda värskelt nagu õhetavad tüdrukud. Ja nad ei unusta kõike seda armastust, rõõmu ja ilu, mida nad elu jooksul on kogenud. (Mu vanaema on üks neist.) Siis hakkab mul enese pärast veidi häbi. Miks mõtlen ma ennast vahel nii vanaks, väsinuks, kuigi tean, et hing ei hooli kesta hääbumisest. Hing püsib noorena igavesti, kui sa vaid julged ja lased tal noor olla. Loodan, et suudan selle kunsti ära õppida :)

1 kommentaar:

giaonhanquocte ütles ...

Thanks for sharing, nice post! Post really provice useful information!

Giaonhan247 chuyên dịch vụ mua hàng mỹ từ dịch vụ order hàng mỹ hay nhận mua nước hoa pháp từ website nổi tiếng hàng đầu nước Mỹ mua hàng ebay ship về VN uy tín, giá rẻ.