pühapäev, jaanuar 31, 2010

Wokipidu



Sünnipäev on ikka väga hea ettekääne kergeteks naudinguteks - ma pean silmas väikest pidu, hea veini ja toiduga. Ma pole ammu nii palju vaeva näinud ühe õhtu korraldamisega aga see tasus ennast ära. Ei teagi miks aga oli tahtmine teha üks viisakas pidu, mitte mingi suvaline läbutrall. Läbimõeldud menüü ja valitud veinidega. Hakkan vist vanaks jääma ;) Koos Fikoni ja Karahhiga, kolm tähtpäevalist on ikka uhkem, me selle peo ka ära tegime. Ja ma tõesti nautisin seda pidu, õhtut pliidi taga, sõõrmed täis põnevaid lõhnu ja kuklas teadmine, et teisedki naudivad su vaaritatud wokki. Suurim rõõm on jagamise rõõm, nii lihtne see ongi. Tunnistan ausalt, et kõige raskem osa sellest peost oli "piletiraha" kogumine. Aga asi töötas. Kõik, mis kokkuostetud (toidud-joogid) olime väga täpselt välja mõõtnud, üle jäi ainult natukene. Ja hiljem kulusid-tulusid liites saime rõõmsa üllatuse osaks - me jäime omadega üsna täpselt nulli. Ei midagi ülemäärast, ei midagi puuduvat. Tasakaal, soe tunne ja palju rõõmu saadud õhtust. Kahju vaid, et paar külalist tulemata jäid aga noh, kõike head ei saagi ühe korraga tahta. Elu on ikka ilus ja talv polegi enam nii külm :)
Lähen lõikan nüüd ahjusooja koogi lahti, lapsed tahavad ka emme peost osa saada.

veel mõni pilt siit
pildid on pärit küll Fikoni kaamerast aga kes tegi, mine võta kinni :)

reede, jaanuar 22, 2010

Bussiga ei julge ka enam sõita

Olen sellest libedakoolitusest ja viimastest uudistest ilmselt veidi ülemäära pinges. Passin enne ülekäiku pikalt, kas ikka autod libedal teel seisma saavad ja kõrvalistudes vahin igat juhti arvustava pilguga. Sõitsin täna number 3 bussiga Kopli poole. Kesklinnas jäi suur veok manööverdamisega hätta ja tema taha tekkis pikk järjekord, buss nende seas. Mulle meeldib istuda kõige ees, et näha teed enda ees ja (khm...) liiklust paremini tundma õppida. Ma hoidsin lausa hinge kinni, kui nägin veoki ohtliku manöövrit. No, seda tee ääres parkivat autot ta siiski ära ei rihtinud. Kirusin mõttes juhte, kes kurvid kinni pargivad - praegu talvel, kui pool sõidurada on hangedes, nojah see selleks.
Bussijuht üritas ilmselt kaotatud aega tagasi teha ja kihutas nagu hull. Igas kurvis (3-ndal liinil neid ikka jagub) tundus, et nüüd läks küll napilt. Ja ma ei imestanud üldse, kui Linnahalli juures buss enam kurvi välja ei võtnud. Põrutas teelt välja, kolin, ragin - ja ümber ei läinudki :) Buss oli hanges kinni, mis kinni. Esiuksed olid igatahes lumevallis mõlemad. Olin kindel, et omal jõul see buss välja ei saa, arvestasin pikema ajakuluga. Kuid oh imet, bussijuht tegi midagi täiesti mõtlematut. Hakkas julmalt tagurdama. No välja ta sai aga esiukse tõmbas see suur lumehunnik paigast ära. Uks paindus nagu pehme plastik uhkelt kaardu. Uus ilus buss oli, nüüd on vaja ilmselt uut ust. Enne oli silt - esiuks ei tööta - uksele pandud ilmselt vaid seetõttu, et oleks soe sõita. Jah, nüüd rääkis silt õiget juttu aga külm õhk tungis halastamatult juhile selga.
Kui bussijuht esiukse lahti tegi (selle mis terveks jäi) et vigastusi kontrollida, vajus mul suu lahti. Rooli tagant hüppas välja kleenuke naisterahvas. Ma tõesti arvasin, et naised on alalhoidlikumad ja ei kihuta niimoodi, vähemalt ühissõiduki juhid. Aga võta näpust! Vähe sellest, et kihutab, on ta veel loll ka. Niimoodi uks ära murda on ikka lauslollus. Veidi labidatööd ja uks oleks terveks jäänud. Tea, kas tal võetakse nüüd see ukseremont palgast maha või kuidas neil seal TAK-is lood on...

pühapäev, jaanuar 17, 2010

Libedakoolitus tehtud, jehhuuuu

On ikka hea tunne küll kui tööd ja kohustused kaelast, kui midagi suurt valmis saab, kui midagi olulist on lõpetatud. Mul on meeletult tihe nädal olnud ja laupäeval oli tunne, et jooksen lihtsalt kokku - nii palju asju veel pooleli ja kõigest kaks vaba päeva ongi. Aga vot :) tehtud sain. Kirjutasin kokku bahillide tegemise õpetuse, enne õppisin ise. Siis tegin sünnipäevalapsele ilusa kingituse, no see oligi vahva ja närvide rahustuseks. Kõige tähtsam aga - nüüd on see tehtud - lõppastme ehk libedakoolitus! Jeeee! Miks ma nii hullult hõiskan, eks ikka sellest suurest vabanemisest, mis peale sõitu tekkis. Või siis sõidu ajal, kes teab ;) Ma kartsin seda ko-hu-ta-valt! Polnud ma ju peale lubade saamist kordagi rooli istunud ja load sain enne lume tulekut. Hirm oli, et kas üldse mäletan mida selle autoga tegema peab, kas suudan ja saan hakkama. Lisaks veel need jubedad õppevideod, krrrrrr. Ma ei saanud kaks ööd magada, elasin neid uuesti ja uuesti läbi. Peale seda videokoolitust, kinnitan ma turvavöö ka taksos tagaistmel, see on nüüd küll kindel. Isegi siis, kui sõiduõpetaja mu peale võttis, et libedarajale viia pingutasin seda neetud rihma mitu korda, et ikka kindel oleks.
Veel hirmudest rääkides; koolitus algas 7.45 libedarajal, kohas kuhu ühistranspordiga ligi ei saa. Sain kokkuleppe, et mind võetakse busside lõpppeatusest peale 7.30, rihtisin busse ja nägi õudusunesid, kuidas ma bussist maha jään ja kogu koolitusraha lendab vastu taevast. Pühapäeva hommikul bussid liiguvad ju harva. No saingi, mis kartsin. Jõudsin küll õigeks ajaks kohale, mida aga polnud oli auto. Külmetasin ja värisesin, no nii nüüd jääb mu koolitus ära ja rahast ilma (vähemalt nii hilinejaid ette ähvardati). Mingi number mul oli aga nagu arvata võis mees magas pühapäeva varahommikul. Peale mitmeid katseid sain ta siiski kätte, veel kümme minutit ootamist ja saingi sooja autosse :)
Libedarajal oli vinge, õnneks oli vähe õpilasi saime korralikult sõita. Ma tahaks igatahes veel seda libisemist proovida, ainult mitte liikluses...

reede, jaanuar 15, 2010

Jaanuarituli


Jaanuarituli Männikul üheksakordse maja eeskoja katusel, külm oli, krdi külm oli :)

laupäev, jaanuar 09, 2010

Lume soojendamine


Lubasin mõned lumelaternad meisterdada, et mis seal siis ikka niiiii keerulist on :) Arvasin, et kui lund veidi aega toas soojas hoida, siis saab kõik korda. Tegelikult ongi kõik tehtav aga ohh kui palju mässamist. Üle tunni aja ootasin, et ämbritäis lund kasutuskõlblikuks muutuks. Selliseks, mis kokku kleepuks ja palle saaks veeretada. Aga neid kõvasid palle üksteise külge kleepida oli palju tüütum. No ei hakka kinni, veerevad klõbinal maha nagu kartuleid laoks torniks. Tuli veel üks ämbritäis lund pehmeks sulatada ja veepritsi kasutada ja auke sisse torkida ja uuesti ja uuesti alata... Mässamist kui palju. Koduhoovis oleks ehk lihtsam, saaks veega vabalt lödistada ja muidu ka mõnusam. Mina aga tegin laterna kortermaja eeskoja katusele. Saan sinna läbi väikese koridoriakna ronida, veidi tüütu aga mahun läbi küll. See on mu kodu lähedal ka vist ainus koht, kus naabripoisid seda kunstiteost jalaga ümber ei lükka. Vahtisid küll imelikult aga üles ei roninud. Naabritel oli nalja nabani. Paar toredat asja meisterdasin veel, need pildid juba teine kord, siis kui tööarvuti taha saan. Kirkel oli aga lõbu laialt, sai toas lumega mängida ja emme lubas katuselegi ronida :)

Valmis laternad: http://kroosu.weebly.com/jaumlaumllatern.html

pühapäev, jaanuar 03, 2010

Nüüd on minu kord?

Aasta esimesel päeval käisin Estonias kontserdil. Sel aastal oli kuidagi eriline see kava, veidi rahvalikum ja naljakam ja liigutavam ka. Eriti viimane etteaste, kavaväline Tuulevaiksel ööl. See, et rootsi preili kohmakalt r-põristas oli noh, kah :) Aga kui Kaljuste mikrofoni kohale kummardas ja sosistades laulma hakkas, siis tulid judinad peale. Ilus! No pilk oli ka tal selline eriline - põletav ja kuidagi meeletu. Ja nüüd tahaks seda kuulda veel ja veel ja veel...
Mulle meeldib enda jaoks uut aastat selle saabumise ja esimese päeva järgi ennustada. Ja kõigi märkide järgi tuleb põnev aasta, ilus ja emotsionaalne. Kuidas siis teisiti kui märkideks olid täiskuu ja lumised metsad, sõbrad ja möll, lapsed ja kallistused, laulud ja igatsused.