reede, september 20, 2019

Lubimördiga energiat kogumas

Sel aastal olen palju uut õppinud. Ettevõtlusega alustamine oli suur samm, hetkel tundub, et püsin pinnal :) Siis see digiteerimine, õpin iga päev. Aga nüüd, sügisel sai minust õpilane ka Tallinna Ehituskoolis, erialaks restauraator-viimistleja. Miks ehitus? No need kes mind kauem tunnevad, need teavad kui väga mulle remonti teha meeldib. Ja kui veel on midagi sellist nagu savi- või lubikrohv. Ning kuna mul kodus hakkavad vabad pinnad otsa saama ja hetkel pole ka ühtki vana maja, mida saaks korrastada, siis koolis on see võimalus. Eks uuel suvel saan ennast, juba veidi targemana, jälle kellelegi appi pakkuda :)
Vasakult paremale: Veneetsia kellu, krohvikellu, müürikellu ja pottsepa kellu
Peale tööd veel ka kooli minna, see tundus alguses imelihtne. Meenus EKA aeg ja kuigi mõnes loengus kippus uni peale (väsimus pluss uinutava häälega lektor) siis läksid need neli aastat nagu lenneldes. Ok, mitte ainult kippus uni peale aga ma ikka magasin ka mõnes loengus. Nüüd on aga vaid aastake pingutust, ise ka suurem ja tugevam :) Veidi läksin alt selle mõistega õhtune õpe. No minu jaoks algab õhtu ikka viie-kuue ajal. Aga paraku tuleb koolis olla juba kella kahest, mis on ju lõuna aeg! Aga ma saan hakkama. Digiteerimise töö on õnneks tükitöö ja koolitöö ka suuresti praktiline ehk teooriat koolis vähem ja rohkem kodutööd. Ehk siis koolipäevadel tuleb ennast kokku võtta ja mõlemas kohas kiiremini liigutada. Kui tahta siis jõuab küll! Ja mina tahan jõuda.

Seina lammutamine on alanud!
Esimese tuleproovi sain juba sel nädalal kui algas praktiline töö. Varem olid loengud. Kolmapäeval lammutasime maha eelmise kursuse krohvitud pinna. Töö oli füüsiliselt päris raske, kõigele lisaks hull tolm. Tegin ka paar kavalat lüket, et vähem tööd oleks. Laiskus paneb ikka pea tööle! Näiteks lükkasin kasti vastu seina ja kogu krohv kukkus kenasti sinna sisse, ei pidanud pärast teist kasti kühveldama. Samuti ei hakanud ma pilliroomatti haamriga lõhkuma vaid kiskusin servad peeneotsaliste tangidega lahti ja edasi tuli see juba sirinal ühes tükis maha. Neljapäeval hakkasime peale loengut pilliroomatti paigaldama. Mõtlesin, et jõuan samal päeval ka järgmise etapi ehk sisseviske krohvimise ära teha. No siis saan neljapäeval rahulikult tööl olla ja võin koolipäeva üldse vahel jätta. Ehh, kalkun ka mõtles :)
Pilliroomati paigaldamine tundus olevat kui lapsemäng. Mis seal siis ikka teha, lõikad välja ja seina! Ja kuna meil oli kasutada veel elektriga (!) klammerdaja, siis lootsin selle tööga kiirelt valmis saada.
Naaberboksis käib roomati klammeramine
Ma olen klammerdanud küll ja veel, ikka käsitsi ja tõesti, pikemalt töötades väsib käsi ikka veidi ära. Seega arvasin, et nüüd see väsimus mind küll ei kimbuta ja töö on poole tunniga valmis. Muidugi ma eksisin. Põhjus polnud aga ainult selles, et töö olnuks füüsiliselt raske või keeruline. Asi oli klambripüstolites. Mina sain juhuslikult ühe parima neist enda kätte aga... Peagi hakkasid osad klammerdajad otsi andma ja mõned õpilased jäid tööta. Selge see, et ma ei hoidnud head tööriista ainuüksi endale. Ikka tuleb jagada. Pausid olid tegelikult head, veider küll aga mingil hetkel peab toituma ju ka. Kui ma suure õhinaga midagi teen, siis kipun selle pisiasja ära unustama ja tulemuseks on elementaarne kondinõrkus. Jõuetust aga ma endale enam lubada ei saa. Pean jaksama! Seega rohkem putru ja edasi! Kui nüüd uhkus alla suruda, siis peab tunnistama, et lage tehes väsisid käed ikka ära küll. Sest niimoodi  (vt pilti) käed üleval töötamine lihtsalt pole tavapärane käte asend ja see väsitab.
Kastitäis mörti sai õhtuks seina!
Kella kaheksa paiku oli mu sein lõpuks kenasti roomatiga kaetud. Teised hakkasid koju sättima aga mina tahtsin siiski ka esimese krohvimise ära teha.  Hetkel kui ma seda 25 kilost segupakki tõstsin sain aru kui väsinud ma tegelikult olen. Aga  toimetasin jonnakalt edasi. Mörti segades selgus, et olin vett liiga palju pannud ja ühe koti segu asemel tuli kaks kotitäit segada. Juhendaja ütles: "Võta umbes pool ämbrit vett koti kohta!" Ämbreid oli aga suuri ja väikseid. Ma väikseid ei näinud ja võtsin muidugi suure.  Õnneks oli olemas korralik segumasin, ei pidanud labida ega kelluga segama. Ma polnud kunagi nii suurt segumasinat kasutanud, väike hirm oli et ei jaksa seda hoidagi aga hakkama sain.
Kui koos juhendajaga mördikasti kohale lohistasime ehmusin, et seda nii palju on. Jube raske, kas ikka jaksan täna seda seina panna. Uurisin igaks juhuks, et kas võin osa homseks jätta. No et kui ei jõua, aeg saab otsa, jaks lõpeb... Tegu on lubimördiga ja selgus, et kui veidi vett peale valada siis võib vabalt paar päeva seista. Hingasin kergendatult. Aga ometi muutsin ma taaskord meelt. Peale esimesi kellutäisi olin kui ümber vahetatud. Väsimus kadus nagu imeväel ja siis ma aina loopisin ja silusin ja mökerdasin ja silusin kuniks kast oli tühi ja enamus seinapinnast sai krohvitud.
Ainult lagi jäigi veel teha. Krohvimine on nii äge! Olin tehtud tööst vaimustuses. Ja kuigi ma sel õhtul sisuliselt roomasin koju, olin ma üliõnnelik. Oeh, see kooli asi on ikka väga õige. Mitte ainult see praktika vaid ka kõik need uued teadmised. Igal vabal hetkel ma nüüd aina uurin seda mälestiste teemat ja muinsukaitse nõudeid ja kõike renoveerimisega seotut.
Tempo on küll korralik aga saan sealt koolist nii tugeva energialaksu, et olen pidevas hüpikjänese seisundis. Kogu aeg tahaks tegutseda. Näis kauaks seda tunnet jagub aga praegu olen elevil ja heast energiast laetud.

P.S. Kui sul peale rasket tööd selg valutab ja tundub, et enam liigutada ei saa, siis voodisse viskamise asemel võimle. Lihtne harjutus, tuntud ka koera-kassi ringutus. Mine põlvili maha, toetu kätele ja suru lõug vastu rinda, aja selg aeglaselt nii kumeraks üles kui saad. Hoia asendit. Siis aeglaselt (!) alla tagasi, pea kuklasse ja selg nii nõgusaks kui saad. Hoia! Ja korda seda viis-kuus korda! Minu seljavalu kadus selle peale kuhugi õhku :)

laupäev, september 14, 2019

Vello42 isik tuvastatud!

Kes on Vello Nelikendkaks? See küsimus tekkis hetkest, kui selle tegelase postitusi märkasin. Kui Kalle mulle aga Vello raamatut ("Vello42 maailma avastamas") laenas, siis uudishimu süvenes. Ilmselt huvitab tema isik paljusid teisigi, sest Vellot googeldades satud paratamatult erinevatesse foorumitesse, kus sama teema üleval. Kes ta on?
Raamatut lugedes jõudsin aga äratundmisele, ma ju tean seda tüüpi. Midagi nii tuttavat oli neis lausetes, mõtetes ja esitamise viisis. Nüüd olen viimaks tema isikus kindel. Alguses ma muidugi kahtlesin, see ei ole ju võimalik? Mingi loogikaviga tekkis sisse aga selline see elu juba on. Miski pole veatu. Peale pikemat kaalumist võin nüüd julgelt välja öelda: Vello Nelikendkaks on Ivan Orava reinkarnatsioon.
Vaidlete vastu? No ma ka algul vaidlesin, iseendaga. Et Vello võiks olla ju mingi keskealine mees ja mingil ajal pidid nad ju koos elama ja hingama. No aga tegelikult on kõik väga loogiline. Sest mõelge ise, Ivan Orav lahkus teadupärast igavikku 2009 aastal, samal ajal kui Vello42 orbiidile jõudis. Vello lihtsalt sündiski kohe 42 aastasena ega jää ka sugugi vanemaks. Selle loogikale saab vastu ainult põhikooli loodusteaduste või matemaatika õpetaja. Mida mina õnneks pole :) Loogivabalt võib öelda, et raamatu esimeses osas tungib Ivan Orav jõuliselt esile. Teises osas on ohjad rohkem Vello käes.
Kes Vellot veel ei tunne see võiks alustada raamatuga või lugeda tema Facebook'i postitusi. Jagan üht vahvat linki ka, meenutamaks seda suve ja Pärnu linna, kus ma tutvusin Vello raamatuga :) NautigeVäga kummaline video

esmaspäev, september 02, 2019

Kui horisont on viltu!

Sven pildistab, Ellen sätib
aga mina???
Juuli keskel alustasin tööd ühe suurema projektiga - ERM´i aardekambri digiteerimine ehk museaalide pildistamine. Olen kerges hämmingus, kui palju ma olen muutunud. Esmapilgul tundus see töö nagu iga teinegi. Naljatasin vahel sõpradega ja võrdlesin praegust tööd ajakirja juures töötamisega. Et näe, vähemalt ei õpeta keegi kuidas teda pildistama peaks, ei mossita, ei jää hiljaks, ei esita meeletuid tingimusi. Selles ma siiski natuke eksisin. Tõesti, museaalid ise ei vaidle ega nori, küll aga teevad seda varahoidjad. Ja õigesti teevad! Kui kunagi arvasin ma, et olen pildistamisel ikka väga korralik. No, et horisont pole viltu ja kaader ning valgus on paigas, siis peagi selgus karm tõde. Muuseumitöötajate jaoks olen ma ilmselt täielik rapsija, tühipaljas boheem ja vildaka silmanägemisega pealekauba. No päris niii hull see siiski ei ole aga arenguruumi on veel meeletult. Ja selle arenemisega ma nüüd päevast päeva tegelen.

Alguses tegime palju vigu ja teist sama palju vigade parandusi. Kui valesti, siis pole parata, tuleb uuesti teha. Õppisime, panime kõrva taha, vahel unustasime ja siis õppisime uuesti. Staare pildistades oli ikka olukordi, kus oleks tahtnud vigu parandada, uuesti pildistada aga seda võimalust tavaliselt ei antud. Nüüd siis saab. Ja esimesel kuul tuli seda uuesti pildistamist ikka päris tihti ette. Et mõnes mõttes jälle hästi, sest saab vigu parandada. Ahjaa, pildistama peab kohe õigest, sest hiljem mingit croppimist ega valguse korrigeerimist teha ei tohi. Reeglid on sellised.
Valgete kinnastega sirget joont
taga ajamas :)
Mäletan Fotokala aegadest, kui pildi all sai plõksitud: "Näe, horisont on viltu!" See tundus kohatu, ebavajalik või lihtsalt naljakas. Nüüd on sellest saanud meie igapäevane väljakutse. Värvikaardi paigutamine pildi serva käib millimeetrise täpsusega. Alguses panime tunde järgi ehk kasutasime live view´d läbi teleka ja teleka servade järgi sättisime. Siis lisandus kaamera tarkvarast grid ehk abijooned. Aga et ikka täiesti kindel olla, kasutame lisaks abijoontele ekraanil ka nurkjoonlauda põrandal. Kaamera loodimisest ma parem ei räägigi.