Reede, august 01, 2014

Meri mu meri

Minu merelembus on aina süvenev nähtus. Aastaid tagasi tundsin aeg-ajalt sisemaal olles, kuidas õhku nagu ei jaguks ja miski nagu rõhub, nagu oleks kusagil kinnises ruumis, sein on ees. Arusaamatu ja veider tunne, seletada väga raske. Kui seda metsa ees ei oleks... Nüüd tahan pidevalt merd enda lähedal hoida. Metsa ei kipu üldse kohe.
Sel suvel olen saanudki merd kenasti nautida, ikka tänu sõbranna jahile ja sõbralikule meeskonnale. Tänud selle eest!
Ausalt, ma ei tea mida ma selle võimaluseta teeksin. Uluksin nagu hunt mere ääres ja vaataks igatsevalt silmapiiri. Meres on midagi seletamatut, midagi mis tõmbab, annab vabaduse tunde ja rahustab. Isegi siis, kui tormab. See, et ma vahel kiljun, kui laev kreenis on, ei tähenda midagi. Plikade värk!
Kardan jah, et vette potsatan. Ujuda ma ju eriti ei oska. Samas armastan ma seda laeva taga köites rippumist. Jajaaa, ka siis võtab aega enne, kui ma redelist lahti lasen ja usaldan ennast rakmete kanda. (See pilt ühes varasemast suvest, nüüd julgen juba üksi ka ja lasen otsast lahti, pildi tegi ilmselt Kalle)


Puhkus möödus suuresti merel olles. Pikema tuuri tegime Triiniga ümber Hiiumaa. (Pirita-Lohusalu-Kärdla-Sõru-Rohuküla-Lohusalu-Pirita). Mina tulin Rohukülas maha, ülejäänud meeskond loksus veel kaks päeva kodusadamasse. Lihtsalt laps oli kaldal ja ootas emmet, viis päeva eemal oli lapsele juba niigi pikk.
Nojaa, Kärdla-Sõru etapp jäi ka vahele, hirmust merehaiguse ees. Veetsime koos Fikoniga toreda päeva Kärdlas ja sõitsime Sõru sadamasse bussiga. Ootaja aeg on teadagi pikk. Oma meeskonda oodates kulus palju head kraami.
Aga lõpuks nad tulid siiski :)

Iga sadam oli erinev ja seal kohtas palju tordedaid inimesi. Ja nende ilusaid jahtisid.
Suurem osa sellest reisist oli tõeline suvitaja ilm oli ehk siis plekkis pidevalt, tuulevaikuses jaht suurt ei liigu ja päikese nautijale lihtsalt suurepärane. Alguses ekslesime veidi udu sees, ämblikud pidasid kuni Lohusaluni vapralt vastu. Võrk puhvis nagu purjetaks nemadki.
Udus seigeldes oli üks suur laev valel ajal vales kohas (õigemini küll meie koperdasime faarvaateril) aga saime üksteisest kenasti mööda, õnneks...
Siis tuli veidi vihma ikka ka ja pärast paistis jälle päike!
Ja kui tuul tõusis sain teada milleks on vaja purjesid rehvida ja kuidas see käib :)
Ja mida teha siis, kui tuult pole
ja kui seda sugugi juurde ei tule.
Paar päeva kaldal ja siis tegin Miaga retke Virtsu-Pirita. Oi kuidas ma oleks tahtnud vahepeatust Dirhamist aga vot, polnud ette nähtud. Vaprad purjetajad sõitsid vahetustega aina edasi ja edasi. Alustasime keskpäeval ja sõitsime kuni uue päeva hommikuni. Öine sõit on omaette elamus, mina aga ei raatsinud päevast loobuda ja seetõttu magasin öösel, nagu korralik maarott kunagi ja päeval kolasin rannas.
Kurb oli see, et enamuse ajast sõideti mootoriga.
Tundsin ennast nagu koer, kes on lahtise autoga sõitma viidud ja nüüd naudib tuult oma kõrvades aga tegelikult tahaks põgendeda pläriseva mootori eest. Kõik oli ilus ja moodne, plastik ja purjed mingist fiberist ja no kõik muu väga sportlik ja edev.
 Eks ma seal olin nagu vaene sugulane aga vähemalt nägin ära kuidas elu võistlusjahis käib. Või no nii silmanurgast, sest võistlust ennast ma ju ei näinud.
Õnneks sain peagi tagasi Triini peale, see vana puust alus on ikka nii kodune ja armas. Sinna sobin ma paremini.
Tegime ühe kahepäevase sõidu Pranglile. Kelnase sadam oli puupüsti täis.
Taaskord tuulevaikus, sai palju ujuda, nägime hüljest ja võitlesime sääskedega. Sõime, jõime, võtsime päikest ja hingasime sisse kuuma õhku. Mõnus!
 Ahh, emotsioonid on juba kusagil peidus, lihtsalt hea on olla. Vaatan endiselt mere poole, et millal on järgmine sõit. Isu pole veel otsa saanud.
Meri - see on minu õige hingamine, vabadus, rahu ja rõõm :)