laupäev, oktoober 28, 2006

Tuult saba alla

Eile tuli päev otsa hoiatusi, et püsige toas, ärge õue minge, varuge küünlaid ja muud sellist. No tere! Minu jaoks oli see nagu punane rätik - välja tormi sisse ja rutem ja kohe! Mõte sai teoks ja öösel kolistasime Andoga Stromkal. Jehheeee - lendu tahtis tõsta :) Ja tee mis tahad, mõtted läksid kohe teltaplaani ja purilennu peale...
No hommikul käisime lennusadamas pilte tegemas, ic aga ikka tele peab olema selle laine püüdmiseks. Kogu aeg oli obje märg, endast ma parem ei räägigi. Ja kai peal ikka serva ligi minna ei tihanud, tuul tahtis vägisi vette nügida. Igatahes on hea, et vahel ka linnas ürgset stiihiat nautida saab ja ei peagi kaugele ära sõitma.

reede, oktoober 27, 2006

Vir-tu-aal-ne

Oma toas istun tasa,
veel tee kruusis jahtub
ja telekas undab
üks märulifilm - põmmm!
Väsind läpakas laual
nii tuline juba,
täis pooleli töid
krrr, kuis mul valutab silm.
Ikka klõbistan klahve
paar smile´i ja kalli
lendavad sinna ja
tagasi ka :)
MSN
lubab Sind näha
kui tahan -
mu webcam, srry
on laua all maas…

Skype´i
jutukas sõbrad,
neil uni ei tule,
et tõstame koos siis üks
vir-tu-aal-naps.
Tean mõndagi nime,
kuid näinud ei ole…
See lause läks
valesse aknasse - ups

neljapäev, oktoober 26, 2006

Raha, raha, raha


Ma tahaks lihtsalt ära siit linnast - ainult, et kuhu on küsimus! Iga maatükike, mis keset linna on vaja teenima panna. See, mis tee peal ees, ikka maha lammutada, pikemaks, kõrgemaks, laiemaks, maa sisse - kõik ühte kuhja. Ahhhh, ma olen lihtsalt tige, et nad nüüd selle Sakala keskuse maha lammutavad, krrrrrr. Hommikul lugesin Karin Hallase imearmast ideed, vaatasin Palmaru sõjakat eneseõigustust ja õhtul AK-s juba öeldi - läheb lammutamiseks.


foto: http://www.sakala.ee

Savi

Ma ei hakka ilmselt kunagi aru saama, kuidas on võimalik elada ja tööd teha selliste pikkade küüntega, lakitud ja kaunistatud. Olen näinud neid igasuguseid - isegi piisikeste pärlite või muude kirevate tükkidega. No ilus ta ju on ja mõnele peole sobib see ju ka. Aga mis elu see on! Ilmselt on neid ikka hulka keerulisem kriimustamast hoida, kui kallist autot. Ma ise pole paraku kummagi pärast oma pead vaevama pidanud. Olen vaid kuulnud, mis hiigelsummasid (minu jaoks hiigel) nõuab autokriimu parandamine. Küünetehniku külastamine on ilmselt samuti suuremat sorti väljaminek.
Igatahes kardan, et see pilt ülikooli keraamikatundi iseloomustama ei passi ja seda ikka nende tulipunaste küünte pärast.
A mul savi :P

teisipäev, oktoober 24, 2006

Sügislüürika


Vihmane sügisilm, see on varem olnud ikka kuidagi kosutav ja rahustav. Hea aeg, et omi mõtteid seada ja aeg maha võtta ja unistada ja looduses olla ja külmetada ja märjaks saada ja tunda end piisikese osana kõiksusest ja ... Praegu on aga seda kõike kuidagi liiga palju saanud. Võibolla seetõttu, et koos Kirkega ei saa vihmas hulkuda, esiteks on tal köha ja teiseks miski uus ja vihastama ajav mood oma saapaid jalast lükata - ja jonnakalt aina uuesti ja uuesti. Seda jonni ei saa eirata ka, et las külmetab - emme annab alla ja vudib koju tagasi. Aga vihma aina sajab ja sajab ja lõppu ei paista ega paista. Igatahes teeb see kõik kokku toast välja minemise tüütuks ja ebameeldivaks.
Ma ei saa midagi parata aga see ´kodus kinni´ tunne hakkab ajudele. Tunnen end lausa kasutuna - tahaks teha täiskohaga tööd, mitte paar korda nädalas mõned näpatud tunnid. Pilte töödelda päeval, mitte öösiti kui silm juba kinni vajub. Kirjutamiseks puuduvad ideed, kui vahepeal värsekt õhku ei saa, inimestega ei suhtle, ei vaidle (vot sellest viimasest tunnen eriti puudust).
Ma olen endale küll mõne vabama hetke lubanud aga no liiga lühikeseks jäävad need ja varga tunne on vahel. Mhm, ajavaras - teiste vaba aega näpates võib see nauditav hetk hiljem süümekaid tekitada. No õnneks pole süütunne veel väga suureks kasvanud, sest ahnus torgib tagant - veel, andke mulle veel oma aega!

Ja miski veider asi toimub nende luuletusega, mida ma kirikulehele kirjutan. Juba neljas (!) luuletus on saanud viisi. Ilus muidugi aga kummaline on see teadmine, et midagi nii lihtsat nagu minu kribatud värsid, kedagi laulu tegema inspireerivad.

laupäev, oktoober 21, 2006

Võlumets


Iga päev õpib see pisike plika midagi uut. Alles paar nädalat tagasi sodis, srry - joonistas ta paberile vaid ringe. Siis tulid täpid, paar päeva tagasi ka kriipsud. Eile enne magamaminekut valmis aga PILT. Umbes viis minutit, või isegi vähem ja järsku oli tühjal paberilehel lapse joonistatud võlumaailm. Tal oli igale kriipsule oma jutt, sellises pool pudikeeles koos mõnigate arusaadavamate sõnadega.
Esimene pilt läks raami ja ühtlasi saab sellest ka sünnipäevakaart, tänasele päevakangelasele - Palju õnne, Naat! Kaardi saad kätte Londonis :)

neljapäev, oktoober 19, 2006

Näe, kala !

Üks tavaline hommik köögis - Änn tegi endale võileiba, sprottidega. Kirke seisis ta kõrval ja vaatas, äkki tuli rõõmus äratundmine - näe, kala! Jah, kala oli täiesti äratuntava kujuga. Änn ladus need leivale ja Kirke aina seletas -kala, kala. Siis aga juhtus midagi lapse jaoks ootamatut - Änn hammustas kala, vuih! Kirke jaoks elavad kalad ju ikkagi akvaariumis. Laps seisis suu lahti ja vaatas Änni lausa tardunult. Ta näos olid korraga nii ääretu vastikustunne, kui meeletu hirm. Suu oli väändunud koletuks grimassiks ja see püsis nii väga pikka aega. Õudne, ta sööb kala ära, kala! Kui ta lõpuks ennast jälle liigutada suutis, jooksis kiiruga mulle sülle, pead peites -kala, kala...
Ei osanud kuidagi reageerida, et naljaks oli aga ei saa ju lapse juures naerma hakata. Mõtlesin veel, et äkki peaks ta akvaariumi juurde viima, et näe, kalad on alles aga siis tundus, et see vaid võimendaks olukorda. Nii ma ei teinudki muud, kui hoidsin teda lihtsalt süles. Veidraks läks aga siis, kui Änn üritas Kirkele pai teha. Laps lükkas tigedalt käe ära ja ka teisel katsel samamoodi. Peitis end aina minu vastu. See päev nad rohkem ei kohtunud aga järgmisel hommikul kordus sama - Kirke lihtsalt kartis Änni ega lubanud endale pai teha. Kulus tükk aega, enne kui ta Änniga taas leppis.

Pildil mängib kalaga Cass aga jätab ta siiski söömata :) Seda kalakest sai küll igas asendis pildistatud ja hiljem ikkagi vette tagasi visatud. (Kui kala konksu küljes siples, siis Sinine aina kiljus ja pildistas ja kiljus ja... )

teisipäev, oktoober 17, 2006

Soe ja vetruv :)


Kass on juba ammu aru saanud, et see koht on millegi poolest eriline. Näe, istuvad siin ja klõbistavad klahvidega, prooviks ka õige. Mmmm, milline mõnus surin ja soe on ja vetrub - hää voodi :)
Eks sa katsu seda karvast elukat siit ära ajada, magab nii armsasti, et lausa kahju. Kuigi arvut karjub selle nurruja käppade peale nii mõnigi kord - error! error! - siis las kisab, saame hakkama.

neljapäev, oktoober 12, 2006

Kortsus nelik



Päeval linna sõites nägin seda kurba pilti :( Ja ei tulnud ma sugugi kohe selle peale, et see ka jäädvustada. Sõitsin kaks peatust bussiga mööda, enne kui tagasi otsustasin minna. Kahju oli ja paras ka. Olen sellel ülekäigul päris mitu korda passinud ja oi kui kaua oodanud, enne kui üle saanud. Kahju oli eriti sellest tütarlapsest, kes õnnetu häälega palus - Ärge palun pildistage! Tegin südame kõvaks ja laksisin edasi.
Ummik, mis nende autode taha tekkis sai päris karm. Kõige kurvem oli vaadata (oli siis juba eemal), kui kiirabi üritas sireenide huilates sealt mööda pääseda. Aega läks aga õnnestus siiski. See õnnetuse pildistamine tegi tuju pahaks ja meele kurvaks, tükk aega ei suutnud edasi tegutseda.

Pildid kloppisin kokku Photshopis, ühe käsuga - photomerge. Midagi ei parandanud, meelega kohe. Igasugu apse on sees ja eks osa ka sellest, et kõik liikus. Näiteks üks kloonitud autoomanik. Aga laiskus on see, mis praegu mind juhib - ei viitsi rohkem mässata.

teisipäev, oktoober 03, 2006

Kuldne raamat


Viimased päevad olen kolistanud mööda Tallinna Ülikooli koridore, auditooriume ja varamuid. Ja tundub, et seda tööd on veel kauaks. Mulle igatahes sobib see!
Täna toodi mulle pildistamiseks aga eriti kaunid raamatud, ehh tehakse ikka ilusaid asju :)