esmaspäev, august 27, 2007

Usust ja kaardimoorist


Pärast seda, kui ajakirjas oli ilmunud lugu kaardimoorist on toimetuse telefon pidevalt helisenud. Toimetaja, kes on sunnitud toru tõstma teab vist kaardimoori numbrit juba peast. Väsinult loeb ta numbreid ja ohkab, ikka veel on neid kes seda totrust usuvad. Mida see huvi kaardimoori vastu aga näitab, et ebausk on võtmas võimust -kindlasti ka seda. Minu jaoks on see pigem märgiks, et inimesed haaravad kinni igast õlekõrrest, usuvad nad seda maagiat või mitte. See, et me kõik oleme pidevalt valikute ees, et on raskemad ajad ja mured, on ju selgemast selge. Kui inimene on täiesti murtud, elanud üle ränga kaotuse, õnnetuse või midagi muud karmi pole abi palumises midagi veidrat. Appi tulevad psühholoogid, nõustajad, hingehoidjad... Ja neist on abi. Väiksem kriis või lihtsalt kahevahel olek sellist sekkumist ja analüüsi ei näi vajavat. Peaks nagu ise hakkama saama. Peaks aga alati ei oska, ei taha, ei jaksa.
Saan ise tihti abi usust Jumalasse, ometi ei tule see läbi pideva palvetamise või pihtimise vaid on palju lihtsam ja kohati lausa tajumatu. Vahel piisab pelgalt teadmisest - ma usun - ja ongi olemas kõik vastused ning ainuõiged valikud. Kõige rohkem olen ma õppinud ootama, loobuma ja kannatama. Vahel on mul lausa tunne, et usk mõjub mulle nagu valuvaigisti - peatab valu, taastab hea enesetunde aga ei paranda mind, ei ravi mu haigust. Ma lükkan kõik keelatu kõrvale, sest tean - see pole mulle hea, ometi jääb teadmine sellest ju alles. See tuleb mu juurde tagasi läbi alateadvuse ja tungib mu unenägudesse...
Tagasi kaardimoori juurde tulles peab ütlema, et siin märkasin ma midagi uut. Võimalus alateadvuselt abi paluda on mind alati lummanud. Kaartides on olemas see miski - üks kummaline vägi, mis paneb mind unustama faktid ja loogika. (No usuga on tegelikult ju sama lugu...) Võimalus, olgu see kui tahes petlik, näha oma tuleviku annab mingi seletamatu rahu ja korrastab mõistust. Kõik ärevad küsimused, mis meid valikute tegemisel segavad - me ei saa ju kindlad olla, et just see valik on õige, kaovad kui tulemus on teada. Tööle hakkab jälle loogiline mõtlemine ja öelgu need kaardid mida tahes, suudame me oma segapuntras ehk paremini liikuda. Muidugi, need kes asjasse skeptiliselt suhtuvad ja ootavad vaid ühest vastust, ei pruugi kuhugi välja jõuda. Nad keelduvad kaarte uskumast kui vastus neile ei meeldi ja kui vastus ka sobib, tundub see liialt lihtne ja enesestmõistav, et sellele toetuda võiks.
Me kõik vajame siiski usku, igaühel on see lihtsalt erinev, kes usub endasse, kes kivisse, kes pole julgenud seda veel endale tunnistada. Mina usun nii mõndagi :)

teisipäev, august 21, 2007

Selline soe maja siis


Sõitsin ükspäev sealt Voorelt läbi, ehh maja täitsa püsti :) Sisse astudes võttis mind vastu aga selline soe laine, nagu oleks koju jõudnud. Lõhnav ja kummaline oli see poolik onn. Nii kahju, et aega oli napilt - oleks seal mõnuga veidi pikemalt vedelenud ja seda õhku sisse hinganud.
Täna käisin ühe kaardmoori juures. No, olgu ütle siis midagi mulle ka, mis ma ikka ainult pildistan. Laoti siis mulle kaardid, tädi kordas mitu korda - su minevikust üritab keegi tagasi tulla, tunde tasandil on tugev side aga ära sa lase teda, see ei vii kuhugi. Pagan küll, hirmus veidi aga no eks mu pea on vist üht ja ainsat mõtet täis küll ju see siis välja paistab. No õnneks jagati ilusaid lootusi ka, neist ma pigem ei räägi veel äkki sõnun ära :) Ehh, ootame siis näis-näis...
Üks lause veel, mis mulle eriti meeldis - sa oled optimist, mida kõike sa ka üle ei ela, ikka vaatad asjadele helge pilguga - ju siis nii ongi.

teisipäev, august 07, 2007

Tagasi põhupallide juurde




Esimene suur tigedus jäi mudavanni maha. Seda ma küll ei soovinud aga minu eelmise teema pealkiri osutus prohvetlikuks, kahju küll aga suurem osa ehitatud majast tuligi maha lammutada ehk varises kokku see onn. Nüüd tuleb uued ja tugevamad pakid teha, seekord otse põllult kogudes ja parema masinaga, mis ikka pressib korralikult ja lõikab ka. Ise ma appi minna ei tihka :(
Aga need keda sassis suhted segamas pole, pange käsi külge. Naadil kulub abi igati ära, viimane nädal puhkust ja siis jäävad tal ainult õhtud peale tööd. Maja aga tahab tegemist. Ebaõnne on olnud tal juba piisavalt, nüüd võiks asi ikka edeneda ka. Igatahes jõudu ja kannatliku meelt!

esmaspäev, august 06, 2007

Varises kokku see põhust maja


Põnev üritus - põhumaja ehitus jäi minu jaoks paraku poolikuks. Jõudsin ära oodata põhupallid, sai teisi veeretatud ja vihma eest peidetud. Nagu needus, kord sadas ja tormas, siis vedas tehnika alt. Ei saanud kuidagi tööd teha. Siis kui ilmad ilusaks läksid ja töökorras masinad ja põhupallid ootamas kükitasin mina aga kodus ja nutsin patja. Ei antud mulle võimalust aidata. Kahju, et niimoodi läks. Pilti oleks tahtnud teha ja maja püsti ajada, ajalooline hetk jäi tabamata :(
Seda, et mind põhupallide pealt nii alatult mutta tõugati võiks võtta ka teisiti. Miks valada pisaraid ja ennast haletseda. Teen parem näo, et muda on kallis iluprotseduur, raviva toimega lõõgastav vann. Loodan ainult, et mind sellesse vanni liiga kauaks ligunema ei jäeta. Aeg annab arutust ja küllap möödub ka see põlatu ja tõugatu aeg.
Ja kunagi ehitan päris oma põhumaja, vot :P