Üks hea tunne

Teadmine, et seal kusagil on sõbrad - see on ikka üks paganama hea tunne :)

Ma seisin vahepeal üsna serva peal ja oli tahtmine ennast alla kukutada. Eelmine sissekanne oligi kirjutatud soovist ennast tühjaks karjuda, et seda ei juhtuks. Õnneks tulid kusagilt netiavarustest ja telefoniliine pidi paid ja kallid. Neist oli palju abi. Sõbrad, küll on hea, et te ikka olemas olete!

ja viimane salm mu täna treitud luuletusest ka:

Pisarad kuivatab soojus,
südameheadus
ning tunne -
üksinda pole sind jäetud
abi on
kõikjal su ümber...

Peatu hetkeks

Aeg peatub?
Hetkeks kindlasti,
kui ise -
võtad aja maha,
et kuulda rohu kasvamist
ja oma hingamise kaja.

Aeg leia
mõtteid uurida,
neid, milleks varem polnud mahti.
Näe seda, mis sind juhatab
taas teele,
kuhu minna tahtsid!

Aeg tormab kiirelt edasi...
Kui tahes kindel on su meel;
et kuulda end -
tee peatusi,
siis süda
laulab kaasa teel.

Kirjutasin selle luuletuse nädalapäevad tagasi "Eesti Kirikule" ja siis kohendasin helilooja Sirje Kaasiku palvel täpsemasse rütmi. No ikka nii, et igas salmis oleks sama silpide arv, muidu ei saavat laulda. Algne tekst oligi tegelikult veidi koba, nii et hea oli, et keegi selle kallal noris ja parandamist nõudis.
Keeruline on see eesti keel, laulutekstides peab pidevalt mõtlema lauljate peale, et kas ja kuidas see kostma hakkab. Selles tekstis näiteks hakkavad kõrvuti asetsevad sõnad - end ja tee - laulus kokku kleepuma ja kõlama ebamäärasel - entee. Kahju, laulu pärast muutsin selle koha küll ära aga siia jätan siiski alles. Lugedes koos pausiga seda kleepumise ohtu ju ei teki :)

Riimid läksid lendama

Laulupidu on möödas, see oli minu jaoks üks väga eriline pidu. Mu luuletus, mis kandis originaalis nime "Palvetaja" oli saanud endale naiskoori seade ja kõlas nüüd laulukaare all. Seal kuulsingi seda esimest korda.
Kui üks luuletus saab endale viisi, oleks see endale justkui tiivad saanud. Värsid hakkavad helisema, kõlavad selgemalt ja jõuavad nüüd kaugemale. Kui üks laul jõuab laulupeole, on see suur tunnustus heliloojale, nüüd lendab see kõrgemalt kui varem.
Ma istusin laupäeval Tartu laululava ees ja kuulasin seda imet. Näha oma riime lendamas, see oli ilus tunne. Mul oli veidi häbigi, et sõnu nii vähe oli. Nii vähe, et helilooja oli sunnitud viimase salmi refrääniks muutma ja seda kordama. Nagu oleks luuletaja sõnatuks jäänud. Laulu kuulates mõtlesingi ma rohkem sellele, et hädasti oleks vaja uut fraasi refrääniks. Kolmas salm refräänina tõi lõpumõtte liiga järsult sisse. No kuhu see kõlbab! Aga ilus oli ikkagi ja armas oli ka seda kõike kuulata. Kahju kohe, et polnud segakoori seades, saanuks ise kaasa laulda. Suur tänu Sirje Kaasikule ja kõigile lauljatele, kes need riimid lendama pani!

Kuu on kohe täis

Kuu on kohe täis,
nii täis - et nööbid
lendavad eest...
On sulavete aeg
ja tee mis sa teed
ajab sassi me päid
ja hulluks me luid
üks kuuvalge öö
ja need sulavad veed

Seisatus

Tee lõpus on vildakil värav
nõgestesse kinni kasvanud
nagu teaks –
siit ei minda, ei tulda
Luitunud värv koorub aialippidelt
ta pragudest moodustub põnevaid mustreid
neid võibki uurima jääda
eksida nende salapärasesse labürinti
unustada miks ja millal
Olen paigal
nii tasa, et kuulen - aeg seisab
õhk ei liigu, sumiseb vaid
oma magusat laulu
lõhnab äikese järele
Edasi minna ei saa
värav on kinni kiilunud
nagu teaks...

Nõiutud

Ärata mind nõiduse kütkest
tiri mind välja unustuste mülkast!
Õhk on ahvatlustest paks,
kiusatusi tuubil täis
lubadused,
lubadused,
valed ja petuskeemid.

Uhkus ja Ahnus õgivad õõnsaks,
närivad tühjaks kogu metsa puud.
Puud aga kõigutavad muretult oma oksi
ja eputavad hõbedase säraga
nad ei mõistagi, et on seest tühja täis,
tühja täis...

Vaid üks tugevam tuuleiil
ja variseb kokku see võlumets
raginal,
karjumiste ja palvete saatel.
Hilja, liiga hilja abi paluda...

Ärata mind nõiduse kütkest!
Hoia, et mindki ei söödaks tühjaks,
et mu hing jääks alles,
et mu mõte jääks alles,
et mu tahe jääks alles.
Ärata mind nõiduse kütkest...

Valgust sulle!

Tänane päev oli raske, see uudis, mida me olime kartnud jõudis viimaks kohale - hüvasti Karel! Et kurbi mõtteid eemale ajada, tuhnisin oma vanades failides ja leidsin midagi, mis mind rahustas - see on valgus. Karel, olgu valgus sinuga seal ja meiega siin!

Ma aastaringi kogun valgust
hõõglampide
ja küünlatulega
ja päiksepaistet,
suvesoojust
ma hingan sisse meela kirega.

Päev koidab taas,
ning kõigest aimdus
valgusest
mul silmist une viib...
Meel erk,
vaid luudes lasuv raskus
mind hoiab tagasi.

Ei annaks hetkegi
ma valgest päevast
öö pimeduse kanda.
Päev taandub siiski ja tulist hõõgust
ta õrnalt maale kallab.

Joon loojangut, kui armulauaveini...

Mind vihake...

Foto: Postimees Täna trolliga sealt mööda sõites - no oli ikka vastik küll. See lärm ja vihkamine, mis inimestes peidus, kuidas seda küll ometi nii palju on kuhjunud. Ma pigem unustan need kuuldud kommentaarid, kadugu need samasse infotulva kuhu muudki tänased uudised.

Veel pole hilja - lahti päästa
need krampis pihud rusikaist.
Veel pole hilja - lõpuks mõista
vaen alguse saab endist meist...

Mind vihake,
kuid näkku ärge lööge!
Ma talun valu küll, kuid mitte alandust.
Suud roppu hoidke kinni,
hetkeks mõeldes -
miks õelaid mõtteid vahutada suust.

Näo varjan ma
ning kõrvad katan
end püüdes kaitsta kohmetult.
Ma olen väsinud end õigustamast,
hääl vastukarjumisest hell...

Sõlmes

Kel jõudu on hüüda - see kisab,
kel tarkust on mõelda - jääb vait.
Ma ekslemas sõnade võsas
suus äraostmise maik...
Ei kahetsust taha ma tunda,
et tummana tardusin rajal
või petta end lasin kullast,
mis tühjast kõminast kajas.
Su ette nüüd kummardun vaevas,
ma vajan vaid arukat meelt
ja pilku selget, mis päästaks
mind viletsa valiku eest.

Vir-tu-aal-ne

Oma toas istun tasa,
veel tee kruusis jahtub
ja telekas undab
üks märulifilm - põmmm!
Väsind läpakas laual
nii tuline juba,
täis pooleli töid
krrr, kuis mul valutab silm.
Ikka klõbistan klahve
paar smile´i ja kalli
lendavad sinna ja
tagasi ka :)
MSN lubab Sind näha
kui tahan -
mu webcam, srry
on laua all maas…
Skype´i jutukas sõbrad,
neil uni ei tule,
et tõstame koos siis üks
vir-tu-aal-naps.
Tean mõndagi nime,
kuid näinud ei ole…
See lause läks
valesse aknasse - ups

Emadepäevaks

Naatan tegi mulle seda au ja kutsus kirjutama Eesti Kirikule - see tekst ja pilt valmis emadepäevaks. Järgmised tulevad juunis aga neid ma ilmselt siia ei pane. Jäägu kirikulehele vaid.

Läbi valu ja vaeva
sünnib Ema,
murega südames,
hinges piiritu lootus.
Tal unub piin
ja silmis läigib õnnepisar
kui kostub väeti
esimene kisa,
kes nõnda otsib sülesoojust.

Nüüd selle ime eest
ta tahaks Loojat kiita,
kuid ükski sõna
ega palve tundu piisav…
Vaid Ema naeratus,
nii malbe, siiras -
on taeva tõusev tänulaul.

Üks vana lugu

See vana lugu (kirjutasin selle juba paar head aastat tagasi) tuli mulle meelde eile öösel, kui Paldiskist, Koluka sünnalt koju jõudsin.

Kell pool üksteist õhtul,
vihm, tihe ja raske,
valgete plastakende taga.
Välgusähvatus,
veel üks
ja teleka pilt virvendab kaasa.

Kõrgete majade vahele pargitud auto sireen
sulab ühte vene plikade kiljumisega.
Nad on märjad ja veidi vintis,
joostes paljajalu mööda katkist asfalti,
lombist, lompi
pritsib porine vesi nende seelikutele täppe.
Aga lift on katki ja trepp saab nende jälgi täis.

Vesi kannus hakkab keema,
ma kuulen kuidas ülakorruse köögis lauldakse,
seal on prjasnik,
see algas juba ammu ja
kestab veelgi
Võtan telefoni ja kaon pooleks tunniks Tartu linna...