Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Pärmimaitse

Teine laar veini saab kohe-kohe valmis. Paar päeva lasen veel selgineda, mitte rohkem, siis hakkan ümber villima. Aga juba praegu on tunda vahe kahe erineva veini vahel. Suurim erinevus pole niivõrd maitses, see peabki erinev olema. Õunavein piisakese astelpajuga on magusam ja õuna-ebaküdoonia vein happelisem. Asi on hoopis kõrvalmaitses ja see mulle ei meeldi.
Kääritasin need kaks veini erinevate veinipärmidega (esimene kord kasutasin Varleki veini valmistamise retseptpakki ja teine kord Veinivilla õunaveini eripärmi komplekti. Osaliselt oli ka tehnoloogia erinev. Valreki pärmi kasutades tuli suhkurt panna kahes jaos, Veinivilla omal läks kõik korraga. Lisaks oli Veinivilla pakis bentoniit (selitaja), mis tuli sisse panna kohe alguses ja see savilöga värvis kogu laari nii koledaks, et ma lausa ehmatasin. Mõlemad on selged ja klaarid aga Valreki pärmiga tehtud veinil on endiselt tuntav pärmi maitse. Kui ma kääritamise ajal seda tundsin, uskusin, et see käib protsessi juurde ja lasin veinil õpetusest veidi kauem mulksuda, et sellest lahti saaks. Seistes läks asi veidi paremaks aga paraku tunnen ma endiselt seda maitset. Veinivilla pärmi kasutades ei tundnud ma pärmimaitset ka käärimise käigus, ei tunne seda ka nüüd. Minu, kui algaja veinitegija lihtne järeldus on see, et järgmine kord eelistan Veinivilla spets õunaveini pärmi.
Ära juuakse ilmselt mõlemad veinid. Mõned julged, kes proovinud on, pärmimaitset ei tunne. Võibolla olengi liiga pirts või ülitundlik. Kui poole aasta pärast midagi alles on, siis teen uue võrdlustesti.

Veebruari lõpu seisuga: Mõlemad veinid on mõnusalt joodavad, maitse on tuntavalt pehmemaks läinud. Maitseb nagu kerge lauavein. Paraku pole suurt midagi alles. Tobe lugu on see, et ma tõesti ei mäleta enam, kumb on kumb. Väga sarnase maitsega said, üks on veidi happelisem, ei muud. Katsetasin hiljem ka väikese lisandiga, lasin kuu aega kaneelipulgal valmisveinis hulpida. Väga tore sai, tegi maitselt ümaramaks. Lõhn aga oli meeldiv üllatus. Esmalt võttis maha minu jaoks natuke liiga tugeva ja natuke spetsiifilise lõhna, mille mõlemad veinid olid kaasa saanud. Kaneeli lõhn oli aga kerge, mitte liiga pealetükkiv. Seistes läks seegi väiksemaks.

Laupäev, oktoober 22, 2011

Unes või ilmsi

Kui sa kohtad sarnase mõttemaailmaga inimest on see suur õnn. Kui veab saavad teist sõbrad. Aga kohata oma unenägude maailma mõnes filmis, no see võtab keeletuks. Ühelt poolt uni, mille tajud ja meeleolud on nii haprad, et pelga kirjeldusega seda edasi ei anna. Ja siis film, olgu see kui tahes kunstiline, on siiski väga konkreetne, valminud mitmete erinevate inimeste ühistööna. Seega ei saa filmis oma unesid kohates ka kellegi peale otseselt näpuga näidata, et küsida: "Kas sina mõtled (näed samu unesid) nagu mina? Ma armastan seda seletamatut tunnet, mil nõutult noogutan: ma olen siin olnud, olen seda näinud, olen seda kogenud. Uus kodumaine film "Idioot" jahmatas mind selle tuttava ebareaalsusega. Miski seal oli nii oma, et tundus nagu sulaks ma sellesse. Stseen pargipingil. Ilus ja ehmatav tunne. Kardan vaid, et uuesti vaatama minnes ei saa ma sama sähvatust.
Üks teinegi film on mind painama jäänud. Küll mitte seetõttu, et seal nähtu oleks tuttav olnud. Pigem sellepärast, et ma tahaks seda stseeni oma unedesse. Hetkel piisaks ka sellest, kui saaks kusagilt selle jupi filmist endale arvutisse. Aga ainult selle osa. Nimelt vaimustusin ma lastefilmi "Lotte ja kuukivi saladus" ühest müstilisest maailmast. Vihmalabürint. See, kuidas see tehtud oli - no lihtsalt super. Ülejäänud film võiks minu jaoks olemata olla, andke mulle see vihma episood. Ma tahan sellesse vihmalabürinti pugeda ja see võiks kusagil lähedal reaalselt olemas olla, et kui tuju tuleb, siis jalutaks seal ringi. Kes näinud ei ole, siis vabandust aga ma ei suuda seda kirjeldada. Aga lihtsutatult öeldes - paduvihmas, mis on nii tihe, et vihmavari laguneb ribadeks, nagu sajaks pussnuge, selles vihmas on rajad, mida mööda minnes märjaks ei saa. Ja see on nii ilus, müstiline ja võimas. Ülejäänud film on tavaline multikas.
Rohkem selliseid hetki palun, rohkem ilusat äratundmist :)

Neljapäev, oktoober 13, 2011

Teeme meele rõõmsaks

Lilled iseendale. Koos klaasikese veiniga. Lihtsalt niisama, ilma erilist põhjust omamata. Tuli selline tahtmine elu ilusaks mõelda. Ja kui ma siis toas ringi vaatasin ja veidi lähemalt uurisin, oligi kõik lihtsalt imekaunis.

Pühapäev, oktoober 09, 2011

Ikka isemoodi

Sain eile lõpuks niikaugele, et villisin osa veini pudelitesse. Enamus kraamist seisab mul ühes suures klaasist tünnis, korralikult korgi all. Natuke on bag-in-box´idesse mahutatud. Plastist kaljatünnis aga ootas umbes viie liitri jagu veini, et saaks juba pudelisse. Ma polnud lihtsalt leidnud aega, et neil vähestel pudelitel, mis kodus alles olid, vanad sildid maha leotada.
Selle järjekordse villimise käigus tegin ühe ratsi ka. Mõtlesin ja mõtlesin, mis pagana moodi saaks selle selge osa niimoodi kätte, et soga kaasa ei tuleks. Voolik vajus ikka põhja ja luristas sette kaasa. Igasugu veidrad mõtted olid peas ja vahepeal oli soov ikkagi see spets sifoon osta. Kallis ta ju on aga vajalik. Lõpuks siiski sähvatas. Lõikasin oma silikoonvoolikul lihtsalt otsad lahti. Nüüd sain selle rahulikult põhja lükata, sest veini hakkas see imema alles sealt, kust voolik terve. Imelihtne ja odav nipp :) Leidsin mingi tugevama toru ja panin voolikule ümber. Aitab seda õiges asendis hoida, muud suurt tolku tast ei ole.

Korkimisega sai ka nalja. Ma pidasin ennast niipalju kõvaks, et mingit korkijat ostma ei hakanud. Sest targad teavad: "Tugevam mees surub korgi ka palja käega pudelile peale." Ja mina muidugi pidasin ennast piisavalt tugevaks ja ilmselt ka meheks ;) Esimene partii korkisid, mille soetasin, pidin kohe maha kandma. Mitte mingi valemiga ei saanud ma neid pudelisuust kaugemale. Peagi ostsin uued, need olid otstest oluliselt peenemad, kergelt koonuse kujulised. Ja oh imet, saingi enamus korke toore jõuga peale surutud. Mõned nii hästi ei läinud ja nüüd on kaks pudelit selliste kõrgemate servadega :P Korkijat endiselt ostma ei kipu, las olla.
Mu kallis noorem tütar hakkas kohe kibekiiresti veinipudelitele silte tegema. Ikka "kotu vein" ja "kotu vein". Parandasin teda, et ei ole õige öelda kotu ikka kodu. "Kuula! Pehme D on ja kirjuta need sõnad kokku mitte lahku!". Siis tulid sildid "gotuvein" :) Lõpuks saime selle õige kirjapildi ka kätte. Vähemalt üks pudel on hetkel siis sildiga "Emme koduvein" ja armas pilt tantsivatest naistest ka :) Teised sildid tahaks ise teha. Kunagi, kui sobiv hetk tekib.

Reede, oktoober 07, 2011

Räägin ära ehk hakkab kergem

Veinijutu vahele pisut masuvalu ka. Ma olen lihtsalt sellest pidevast muretsemisest (kuidas rahadega välja tulla) täiesti haigeks jäänud. Ma ei arvanud varem, et see rahajama mulle nii hullusti mõjub. Lihtsalt, viimased ööd oma raskete unedega ja päevad pideva sooviga, kas karjuda või nutta, on kindel märk stressist. Ma ei suuda sellest jubedast miinuste august kuidagi välja rabeleda. Praegu olen juba kuupalga jagu maas ja lootus see neetud 600 euri tagasi saada on lausa olematu. Ma koonderdan kus vähegi suudan, söögiga kõige rohkem. Lapsed need muudkui kasvavad oma riietest välja, lõhuvad asju, alates sukapükstest kuni mobiiltelefonini välja, lisaks jooksvad kulutused.
Läksin täiesti endast välja ja sees keeras, kui Lele teatas, et kooris laulmise eest peab iga kuu 10 euri maksma, lisaks tuleb koorivorm rentida ja noodid ise kodus (loe: emme tööl) välja printida. Nagu Lele ikka ütelda armastab: "Lapsed järelmaksuga." Jah, tõesti. Iga päev kogen seda.
Kirke aina kasvab ja ikka nii, et riided ei mahu enam selga. Lisaks on ta vist kõigi lasteaia ja eelmise aasta lasteaialaste sünnipäevadele kutsutud. Laps on rõõmus, pole ju paha sõpru omada aga emme teeb niuks. Kingitused röövivad kotist kena kopika. Ma tahaks väga, et Kirke saaks ka oma sünna kusagil mängutoas pidada aga vot ei ole seda võimu. Koju mahub max viis last ja need keda ei kutsuta on pahased Kirke, mitte minu peale. Kirke on kohutavalt mõistev, vahel liigagi. Soovisin talle uusi sukapükse osta. Ta lausa tiris mu poest välja. "Emme, pole vaja raha raisata, me võime vanadel otsad ära lõigata. Ära raiska!" Emme muidugi raiskas, üks teine päev, sest vaja oli ka uusi pükse ja pluuse...
Kui vahel harva sööklas endale prae ostan, siis tuleb mingi tobe klomp kurku. Näe, topin siin endale liha sisse. Lapsed söögu õhtul kodus hapukapsasuppi või tatraputru piimaga.
Ma olen optimist ja usun, et kõik muutub paremaks. Kunagi kindlasti. Uuest aastast peaks ka palgad tagasi tulema. Peab, lihtsalt peab! Kui veelkord seda lepingut pikendatatakse, siis ma hakkan vist küll karjuma ja asju loopima. Nii, et kui uuel aastal hullaris olen, siis on teada miks nii läks. Praegu veel suudan kuidagi. Teen targa näo pähe ja elan arvelduskrediiti kasutades edasi, nagu oleks kohe hiigelsummad arvele kukkumas. Ma ei oska ka päris põdemata, sest alateadvus on pidevas pinges ja muretseb minu eest.
Õnneks on mul nüüd veini. Ja seda on palju :) Seistes kaob see algne mõrkjas maitse iga päevaga. Võimalik, et hakkan selle maitsega lihtsalt harjuma. Uus vein mulksub, potil on summuti peale konstruitud. Päike paistab ja homme on peaaegu vaba päev. Hommikul saan kaua magada, õhtul on töö aga noh, saab ka veidi meelelahutust klõpsimise kõrvalt.
Klõmm! Koduse õuna-astelpaju veiniga.