Pühapäev, september 25, 2011

Raputame, loksutame

See imevein hakkab valmis saama. Nädal tagasi oli esimene dilemma - ehk keda uskuda või usaldada. Stardipaki õpetuse järgi oleks pidanud käärimise juba peatama aga veinil oli tugev pärmimaitse ja mind see häiris. Veidi asjatundjate õpetusi lugenud, otsustasin stardipaki õpetust eirata ja lasin veinil edasi käia. Kui saabki liiga happeline, võin hiljem suhkurt juurde panna. Ootamisest oli abi, pärmimekk kaduski. Reedel kallasin kogu selle veini ümber, umbes kolm-neli liitrit valasin aga lihtsalt minema. See oli püti põhi, üks pärmisegune soga. Muidugi oleks saanud ehk liitrikese päästa aga noh, algaja värk. Ei saanud seekord hästi hakkama. Ma muidugi koonerdasin ka, ei ostnud spetsiaalset sifooni, püüdsin asja ära ajada tavalise voolikuga. Igatahes on see suur töö nüüd tehtud. Nädalavahetusel käisin iga paari tunni tagant tünni raputamas. See võib kõrvalt vaadates päris naljakas tunduda. - Põlvitab nurgas üks väike naine ja raputab täie jõuga suurt tünni, siis rahuneb maha, ohkab kergendatult ja paneb kõrva hellalt vastu tünni kaant. Rahu on aga petlik, sest peagi hakkab ta jälle otsast peale, raputama ja kuulatama :)
Nojah, see va loksutamine ajavat välja paha süsihappegaasi ja mina tahan ju ikka head veini saada. Paari päeva pärast kallan tühjaks kotikese J ja kotikese K, taas saan tünni raputada ja siis ja siis on aeg villimiseks. Mõned pudelid mul õnneks on, millele silte kleepida ja korke peale toppida. Enamus veinist läheb siiski kraaniga plastpakkidesse.
Praegu on vein maitselt natuke liiga mõrkjas. Ma kartsin, et jääb lame vein (mahl oli üsna vesise maitsega) ja tanniini suurendamiseks lisasin teed, ikka nii nagu targemad soovitavad. Nüüd tundub, et see tee oli liiast. Ühes targas raamatus aga lohutatakse, et seistes kõik maitsed ümarduvad ja vein muutub pehmemaks. Ühesõnaga, lase veinil laagerduda. Näis, näis...

Esmaspäev, september 12, 2011

Vein mulksub nurgas

Seda sügist ma lausa ootasin, no vähemalt varasügist ja veel natuke kaugemat aega. Ikka selle pärast, et valmivad õunad ja õuntest saab mahla ja mahlast, teadagi mida :) Veini, mis muud. Jah, olen minagi nakatunud koduveini pisikuga. Muidugi ma olen varemgi armastanud õunaveini limpsida. Aga just limpsida, sest need, mida proovisin, olid kõik magusad dessertveinid.
Hiljuti käisin aga koduveini klubi asutamispeol ja seal sain maitsta sootuks teistmoodi koduveine. Kergeid ja kuivi, muidugi ka magusaid. Ma olin enne vaid lugenud rabarberiveinist aga nüüd sain seda ka juua. Super! Seekord proovisin kerget ja kuiva, veidi hiljem ka magusat rabarberiveini. Tahaks ise mõlemat varianti teha ja tikriveini ja võilille ja pihlakat ja...
Küllap ma lihtsalt olen selline katsetaja tüüp, et kui midagi põnevat kuulen, siis pean ise järele proovima. Nüüd ootan ja ootan, millal see mulksumine lõpeb, et saaks maitsta ja uue laari käima panna.

Valges 25 liitrises plastmasstünnis mulksub uut moodi õunavein. Uutmoodi vähemalt paljude vanakooli tegijate jaoks. Vein käärib spetsiaalse veinipärmi abil umbes poolteist kuud, siis jääb veidi aega selginemisele ja ongi paras hetk seda imetegu mekkida. Targemad teavad, et seistes (pudelisse villitud) läheb vein aina paremaks. Näis, näis :) Olen veidi mures, sest mahla tegin üleküpsenud valgest klaarist, sain sellise paksu mehu. Panin tibake astelpaju mahla juurde ja kohe läks kogu tünnitäis sogaseks. Kurnasin küll aga ikka soga, õnneks on olemas müstiline pakike selitajat, sellest peaks abi olema. Räägivad, et isegi banaanilögast saab veini teha.
Mõnus ootusärevus sees, elan ma koos mulksuva tünniga. Nojah, tünn asub minu multifunktsionaalses toas (elutuba, magamistuba, töötuba ja lapse tuba). Esimesed nädalad, kui mulksumine oli eriti intensiivne, olin lausa unetu. See veider heli oma monotoonsuses oli häiriv. Mõtlesin isegi erinevate summutite peale aga mõtteks see jäigi. Pidev mulksumine mõjus mulle millegipärast erootiliselt, sain kaks nädalat rahutuid unesid. Sobiv rütm pigem viljakuse riitusele, kui unelauluks ;) See viimane tuli mulle pähe, kui nägin üht filmijuppi. Seal olid mingid haruldased konnad loobunud sigimast ja nende armuelu turgutamiseks istusid mehed pillidega tiigi kaldal ja mängisid konnadele "sobivat" muusikat. Igatahes hakkan ma selle veinipütiga vaikselt harjuma ja mulksumine on ka harvem. Saab näha, kuidas selle veini sisse joomine mõjub...