Raputame, loksutame

See imevein hakkab valmis saama. Nädal tagasi oli esimene dilemma - ehk keda uskuda või usaldada. Stardipaki õpetuse järgi oleks pidanud käärimise juba peatama aga veinil oli tugev pärmimaitse ja mind see häiris. Veidi asjatundjate õpetusi lugenud, otsustasin stardipaki õpetust eirata ja lasin veinil edasi käia. Kui saabki liiga happeline, võin hiljem suhkurt juurde panna. Ootamisest oli abi, pärmimekk kaduski. Reedel kallasin kogu selle veini ümber, umbes kolm-neli liitrit valasin aga lihtsalt minema. See oli püti põhi, üks pärmisegune soga. Muidugi oleks saanud ehk liitrikese päästa aga noh, algaja värk. Ei saanud seekord hästi hakkama. Ma muidugi koonerdasin ka, ei ostnud spetsiaalset sifooni, püüdsin asja ära ajada tavalise voolikuga. Igatahes on see suur töö nüüd tehtud. Nädalavahetusel käisin iga paari tunni tagant tünni raputamas. See võib kõrvalt vaadates päris naljakas tunduda. - Põlvitab nurgas üks väike naine ja raputab täie jõuga suurt tünni, siis rahuneb maha, ohkab kergendatult ja paneb kõrva hellalt vastu tünni kaant. Rahu on aga petlik, sest peagi hakkab ta jälle otsast peale, raputama ja kuulatama :)
Nojah, see va loksutamine ajavat välja paha süsihappegaasi ja mina tahan ju ikka head veini saada. Paari päeva pärast kallan tühjaks kotikese J ja kotikese K, taas saan tünni raputada ja siis ja siis on aeg villimiseks. Mõned pudelid mul õnneks on, millele silte kleepida ja korke peale toppida. Enamus veinist läheb siiski kraaniga plastpakkidesse.
Praegu on vein maitselt natuke liiga mõrkjas. Ma kartsin, et jääb lame vein (mahl oli üsna vesise maitsega) ja tanniini suurendamiseks lisasin teed, ikka nii nagu targemad soovitavad. Nüüd tundub, et see tee oli liiast. Ühes targas raamatus aga lohutatakse, et seistes kõik maitsed ümarduvad ja vein muutub pehmemaks. Ühesõnaga, lase veinil laagerduda. Näis, näis...