Imedeaeg

Lapsena pidin ma tihti haiglates vedelema. Ei olnud siis veel see luumurdude ja õnnetuste jama, nad aina uurisid midagi. Haigla on üks kurb koht, eriti lapse jaoks. Kui arstid, õed oma päeva lõpetavad, hakkavad kehtima teised reeglid, laste omad seadused ja need on pahatihti üsna julmad. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Olin haiglas ja nagu ikka ootasin külastusaega ja veel rohkem koju saamist. Ema käis ja vabandas, homme ma ei tule, põhjust ei mäleta aga ju siis oli tõsine asi. Kurb olin aga kange plikana ootasin juba ema järgmist tulekut. Peale ema lahkumist teatas arstitädi, homme saad koju! Oi ei, homme! Ema ei tule ju, kuidas ma saan siis? No siis saad hiljem, vastas arst. Ei-ei, ma oskan siit minna küll, ma mäletan seda teed, ajasin vastu. No tühja ma oskasin, mingi lõik oli küll meeles aga ilmselt oleks ma ikka esimese nurga peal juba eksinud. Milline abitus ja kurbus mind tabas, ei saagi koju! Nutsin ja hoidsin omaette, paha oli olla. Järgmisel päeval jalutasin tujutult haiglahoovis, ei olnud mul söögiisu ega mängulusti. Äkki nägin värva juures oma ema. Mida? Ma ei uskunud, äkki nägin valesti. Liiati sammus ta teises suunas, mitte haigla vaid selle väikse arstide maja poole. Jooksin lähemale, et kas on ikka tema. Oligi, minu ema! Hakkasin nutma, pisarad voolasid, nutt lihtsalt ise tuli ja tuli ja tuli. Arstitädid lohutasid kohkunud näoga, teised lapsed seisid tummalt ja vaatasid mind. Ema tuli kiirustades ja uuris, mis juhtus, mis juhtus? Ma ei suutnud rääkida, ei osanudki ju vastata, ma aina nutsin ja nutsin. Toona ma ei teadnud, et need olid rõõmupisarad, et ka suurest õnnest võib nutma puhkeda. Olin kohkunud omaenda reaktsioonist ja see ajas veel hullemini nutma. Aga koju ma sain ja siis unusid kõik valud.

Eile nutsin ma jälle, taas kord valasin rõõmupisaraid. Nuuksusin omaette, silmad märjad, palju vaoshoitumalt ja aremalt, kui lapsena aga ma nutsin siiski. Jah, imedeaeg on käes ja imed on ka minuni jõudnud. Mu 00.00 pangarvele olid sootuks teised numbrid tekkinud. Veidrad seletused, mitte ainsatki lepingutasu või honorari mida ma oodata teadsin, vaid - jõulu ja päkapiku ja laste kingi ja ... Hu-uvitav, kust need armsad päkapikud mu kontonumbri küll välja kaevasid? Aga jah, nüüd saan ka mina tunda seda jagamiserõõmu, sest juba täna lähen ostma kingitusi ja piparkoogitainast. Eile istusin kella kaheni üleval ja meisterdasin jõulukaarte, lõikasin ja kleepisin ja joonistasin meeletu innuga, sest enne seda polnu mingit tuju. Nüüd on topelt ja ehk saidki need kaardid liiga säravad aga las olla - jõulud ju :)

Ja päkapikud (te ise teate küll kes), ükskord ma saan teid kätte nii kui nii ja siis hoidke alt, saate mult ühe kõva kallistuse või kaks või kolm :)
SUUR TÄNU TEILE JA KAUNIMAST KAUNIMAT JÕULUAEGA!

Uut ja vana

Karmimast karmim reaalsus jõudis minuni - läpaka parandamine on mõttetu, liiga kallis lõbu :(
See tähendab, et otsin endale uut masinat, kellegi laua alla seisma jäänud vana aga töökorras pilli. Vahel ju firmadesse ostetakse uuemaid ja vingemaid, ehk jääb kusagil üle. Maksujõuline ma hetkel pole, uuest aastast ehk.
Mu jõulud tulevad veits nutusemad, kui tavaliselt. Nagu ikka juhtuvad kõik jamad korraga. Lele sünnipäev tegi mu rahakoti tühjaks ja ma naiivselt lootsin, et lubadustest peetakse kinni aga võta näpust... oodatud honorar tuleb ilmselt alles uuel aastal ja see lootus, et mõni mees ka hoolib ja toetab, tasub küll minema visata. Igatahes kingid jäävad sel aastal ära ja lauale pole ka jaksu midagi osta - verivorsti jaoks siiski jagub aga lihast ma ei unistagi. No ja Türile sugulaste juurde sõit ning aastavahetuspidu jäävad ka ära...

Aga ilm oli täna erakordselt ilus ja Kirke särab nagu päike ehk midagi ilusat siin karmis maailmas :)

Kärssas läbi

Üldiselt on jama majas. Mu tubli töömees ja abiline - läpakas andis otsad. Algul lootsin, et asi on vaid vooluadaptris, see oli surnd, mis surnd... Ostsin uue aga vot, see jälle ei meeldinud läpakale kohe üldse - vilgutas paar korda väsinult tuledega, siis ohkas ja hakkas sinist tossu välja ajama. Õnneks sain kõik pildid ja muu stahvi massinast kätte.
Olen praegu Türil õekese juures ja täidan ammu antud lubadusi - kirjutan viimast lugu Arvutikasutajale ja nutan vaikselt. Eile oli vähemalt meeletult ilus ilm, ma küll istusin pea päev otsa arvuti taga aga õhtune päikseloojang säras ja lohutas mind pikka aega. Aknad on arvutitoal õnneks õiges suunas. Ma ei taha mõeldagi, mis mind ees ootab, kui Tallinna tagasi tulen ja oma läpakaga arsti-parandaja-meistrimehe juurde lähen. Ilmselt olen nüüd mõnda aega kõrvuni võlgades :( Kõik oleneb muidugi sellest, mitu raha nad remondi eest küsivad aga ilmselt on mõistlik uus (ehk siis kellegi vana ja kasutatud) pill osta ja see on minu jaoks ikka hullult suur väljaminek...

Au tööle

Tegelikult tahaks praegu ühe suitsu (või piibu) teha, kuigi pole suitsumees.
Hull tempo, millega viimastel päevadel olen ringi kihutanud sai täna õhtul viimaks otsa. Jeahhhh!
Kuigi mulle meeldib, et on tööd ja tegevust, ei salli ma jooksu pealt lahmimist. Aga las olla, ka nii saab. Esmaspäeval sai käidud Sillamäe tuletõrje komandos - kangelastel külas. Lõputu vihm, otsatu tee, lisaks tuli raadiost kuuldemäng Teravmägede üksildusest ja udust. Igatahes mõjus see sõit sinna nagu retk maailma serva, kadus ajataju - mitte minutid ja tunnid vaid aastad raputati kuhugi tee peale laiali. Ei, nooremaks ma ei muutunud, küll tuli aga meelde minevik, see mida oled püüdnud maha salata, unustada - nõuka aeg nagu nüüd on moodne öelda. Pärast komandopunktis käimist tegime tiiru ka vanasse kaevurikülla. Viivikonna on väljasurnud küla või linnak ma ei teagi, mis täpselt. Kuidagi nukker oli kuulata kuidas kohalik pritsumees näitas varemete peale, siin oli haigla, siin kool, selles majas (stolovaja) pidasin ma oma pulmi. Lõputu rida tühjasid, ilma akende ja usteta majakarpe, osaliselt lagunenud - enamus kahekordsed kivimajad. Mõne akna taga oli veel elumärke näha - terved aknaklaasid, kardinaräbal, ühes (!) toas oli isegi mingi valgusekuma. Linna piiril nägime ka üksikuid inimesi Sillamäe poole jalutamas, lootusrikkalt käsi püsti -paljukest neid autosid siin siis ikka liigub ja buss käib vaid kaks korda päevas. Liiga kiiresti või hoopis - hea, et nii ruttu - sõitsime sellest tondilinnast läbi, peatusime hetkeks vaid nende varemete juures, kus mõni aeg tagasi töömehed varingu alla jäid. Vihma sadas, nelgid punetasid kivhunnikus, külm oli ja porine ka, peas tagus vaid üks mõte - ruttu koju.

Kui lapsed magavad

... siis mõni ema haarab fotoka, otsib välja statiivi ja tuld!

Öises linnas

Eile öösel kolistasin sõbranna sünnalt kodu poole, viimase bussiga. Koselt Männikule viib küll otseliin aga lausa veider oli avastada, kui mitu erinevat maailma sinna vahele jääb. No oma koduümbrusega (Männiku) olen ma juba nii harjunud, et isegi joodikud poe juures tunduvad normaalsetena, tuttavad näod ikkagi. Kosel bussi oodates märkasin aga veidrat asja - poe (Kelluka vist) klaasuksed olid ilusasti lukus - öö ikkagi. Aga lisaks lukule olid mõlema ukse vahele topitud lauatükid - läbi ukselinkide, nagu mingit suuremat sissetungimist kartes. Krrrr, pilti ka ei saanud teha, fotokas kodus :(
Heakene küll, istusin bussi ja järgmine pilt mida nägin, mõjus kontrastina eelmisele. Pole juba ammu Pirita teele sattunud, eriti öösel. Igatahes märkasin esimest korda, et ülekäigurajad on kohtvalgusega eraldi välja valgustatud. Ilus ja vajalik ka, ilmselt. No peale Russalkat seda ilu enam polnud, tea kas sai otsa hea tahe või ikkagi raha.
Ma ei teagi, mis mind lõpuks häiris, kas need ülihoolitsevalt valgustatud vöötrajad või need lattidega kindlustatud uksed. Aga midagi kusagilt pitsitas ja see polnud mu napsune pea...

GAZZAG - hull loom

Viimased päevad toovad oodatud kirjade asemel mu postkasti veidraid kutseid. Veidraid ses mõttes, et neid on korraga palju tekkinud ja ma pole ikka niiiiii arvutitibi, et just mulle neid saatma peaks. No kui Elvini nimel lausa teine kutse GAZZAG-iga liituda tuli otsustasin järgi kaeda, et mis värk on. (see oli hetkel juba 8-s samalaadne kiri). No kribasin siis mõned andmed sisse aga ei näinud ma seal midagi põnevat. Orkut on oluliselt normaalsem või ma lihtsalt ei jõudnud nii kaugele, et näha midagi muud kui üks loll ankeet teise otsa. Igatahes panin tol päeval need aknad kinni ja rohkem sellele ei mõelnud. Hommikul oli postkastis kaks kirja - sinu sõbrad on võtnud vastu kutse ja liitusid GAZZAG-iga.
Mida paganat????? Ma ei saatnud ju ainsatki kutset, isegi ei üritanud mitte, krrrrrrrrrrr.... Igatahes täna oli mu esimene liigutus oma konto sealt lehelt kustutada. Vähemalt sain ma aru, kui lihtne on selliseid kutseid laiali saata, enda teadmata lausa. Loodan, et mu sõbrad, kes neid kutseid saavad on mõistvad ja arukamad kui mina.
Eirake seda lollust - see on mu ainus soovitus hetkel!

London 2006

Hingedepäev Londonis lausa vajab puhastustuld, olgu see siis või joonistatud :) Ma ülejäänud piltidega tegelen alles, miski suur väsimus (magamata ööööööd...) on peal. Kes seekord nupule vajutas, ei mäletagi enam. Vähemalt on mul nüüd endast tõeliselt armas präänikupilt, muidu pildistangi ainult teisi. Tuge pakub mulle siin aga Emes - Londoni kunn :)

mõned kaadrid aastast 2003 (2?)

ja tänavused siit

* * *

See uudis jõudis minuni Londonis, ei mitte seal kaugel ja võõral maal, vaid siinsamas, eestimaa metsade vahel. Ema sai mu leviaugust kätte väga valel ajal, kurva uudise ütlemiseks. Ülemeelikud kalad loopisid miskipärast mind õhku ja ma naersin ja üritasin emaga suhleda ja sealt kalakaisust maha ronida ja kuulata...
Nii ta on, kui läheb siit ilmast koomik, kes meid naerutas...

Aga ilus järelhüüd Üllar Saaremäelt:

Siis nii, Jumal. Väärt mees tuli Sinu juurde. Väärt mees.

Ainult et meil siin on väga valus.

Kalli, kalli

Üllar

PS. Ära muretse. Dajan on

riukaid täis, nii et igavaks

teil seal ei lähe.

Tuult saba alla

Eile tuli päev otsa hoiatusi, et püsige toas, ärge õue minge, varuge küünlaid ja muud sellist. No tere! Minu jaoks oli see nagu punane rätik - välja tormi sisse ja rutem ja kohe! Mõte sai teoks ja öösel kolistasime Andoga Stromkal. Jehheeee - lendu tahtis tõsta :) Ja tee mis tahad, mõtted läksid kohe teltaplaani ja purilennu peale...
No hommikul käisime lennusadamas pilte tegemas, ic aga ikka tele peab olema selle laine püüdmiseks. Kogu aeg oli obje märg, endast ma parem ei räägigi. Ja kai peal ikka serva ligi minna ei tihanud, tuul tahtis vägisi vette nügida. Igatahes on hea, et vahel ka linnas ürgset stiihiat nautida saab ja ei peagi kaugele ära sõitma.

Vir-tu-aal-ne

Oma toas istun tasa,
veel tee kruusis jahtub
ja telekas undab
üks märulifilm - põmmm!
Väsind läpakas laual
nii tuline juba,
täis pooleli töid
krrr, kuis mul valutab silm.
Ikka klõbistan klahve
paar smile´i ja kalli
lendavad sinna ja
tagasi ka :)
MSN lubab Sind näha
kui tahan -
mu webcam, srry
on laua all maas…
Skype´i jutukas sõbrad,
neil uni ei tule,
et tõstame koos siis üks
vir-tu-aal-naps.
Tean mõndagi nime,
kuid näinud ei ole…
See lause läks
valesse aknasse - ups

Raha, raha, raha

Ma tahaks lihtsalt ära siit linnast - ainult, et kuhu on küsimus! Iga maatükike, mis keset linna on vaja teenima panna. See, mis tee peal ees, ikka maha lammutada, pikemaks, kõrgemaks, laiemaks, maa sisse - kõik ühte kuhja. Ahhhh, ma olen lihtsalt tige, et nad nüüd selle Sakala keskuse maha lammutavad, krrrrrr. Hommikul lugesin Karin Hallase imearmast ideed, vaatasin Palmaru sõjakat eneseõigustust ja õhtul AK-s juba öeldi - läheb lammutamiseks.


foto: http://www.sakala.ee

Savi

Ma ei hakka ilmselt kunagi aru saama, kuidas on võimalik elada ja tööd teha selliste pikkade küüntega, lakitud ja kaunistatud. Olen näinud neid igasuguseid - isegi piisikeste pärlite või muude kirevate tükkidega. No ilus ta ju on ja mõnele peole sobib see ju ka. Aga mis elu see on! Ilmselt on neid ikka hulka keerulisem kriimustamast hoida, kui kallist autot. Ma ise pole paraku kummagi pärast oma pead vaevama pidanud. Olen vaid kuulnud, mis hiigelsummasid (minu jaoks hiigel) nõuab autokriimu parandamine. Küünetehniku külastamine on ilmselt samuti suuremat sorti väljaminek.
Igatahes kardan, et see pilt ülikooli keraamikatundi iseloomustama ei passi ja seda ikka nende tulipunaste küünte pärast.
A mul savi :P

Sügislüürika

Vihmane sügisilm, see on varem olnud ikka kuidagi kosutav ja rahustav. Hea aeg, et omi mõtteid seada ja aeg maha võtta ja unistada ja looduses olla ja külmetada ja märjaks saada ja tunda end piisikese osana kõiksusest ja ... Praegu on aga seda kõike kuidagi liiga palju saanud. Võibolla seetõttu, et koos Kirkega ei saa vihmas hulkuda, esiteks on tal köha ja teiseks miski uus ja vihastama ajav mood oma saapaid jalast lükata - ja jonnakalt aina uuesti ja uuesti. Seda jonni ei saa eirata ka, et las külmetab - emme annab alla ja vudib koju tagasi. Aga vihma aina sajab ja sajab ja lõppu ei paista ega paista. Igatahes teeb see kõik kokku toast välja minemise tüütuks ja ebameeldivaks.
Ma ei saa midagi parata aga see ´kodus kinni´ tunne hakkab ajudele. Tunnen end lausa kasutuna - tahaks teha täiskohaga tööd, mitte paar korda nädalas mõned näpatud tunnid. Pilte töödelda päeval, mitte öösiti kui silm juba kinni vajub. Kirjutamiseks puuduvad ideed, kui vahepeal värsekt õhku ei saa, inimestega ei suhtle, ei vaidle (vot sellest viimasest tunnen eriti puudust).
Ma olen endale küll mõne vabama hetke lubanud aga no liiga lühikeseks jäävad need ja varga tunne on vahel. Mhm, ajavaras - teiste vaba aega näpates võib see nauditav hetk hiljem süümekaid tekitada. No õnneks pole süütunne veel väga suureks kasvanud, sest ahnus torgib tagant - veel, andke mulle veel oma aega!

Ja miski veider asi toimub nende luuletusega, mida ma kirikulehele kirjutan. Juba neljas (!) luuletus on saanud viisi. Ilus muidugi aga kummaline on see teadmine, et midagi nii lihtsat nagu minu kribatud värsid, kedagi laulu tegema inspireerivad.

Võlumets

Iga päev õpib see pisike plika midagi uut. Alles paar nädalat tagasi sodis, srry - joonistas ta paberile vaid ringe. Siis tulid täpid, paar päeva tagasi ka kriipsud. Eile enne magamaminekut valmis aga PILT. Umbes viis minutit, või isegi vähem ja järsku oli tühjal paberilehel lapse joonistatud võlumaailm. Tal oli igale kriipsule oma jutt, sellises pool pudikeeles koos mõnigate arusaadavamate sõnadega.
Esimene pilt läks raami ja ühtlasi saab sellest ka sünnipäevakaart, tänasele päevakangelasele - Palju õnne, Naat! Kaardi saad kätte Londonis :)

Näe, kala !

Üks tavaline hommik köögis - Änn tegi endale võileiba, sprottidega. Kirke seisis ta kõrval ja vaatas, äkki tuli rõõmus äratundmine - näe, kala! Jah, kala oli täiesti äratuntava kujuga. Änn ladus need leivale ja Kirke aina seletas -kala, kala. Siis aga juhtus midagi lapse jaoks ootamatut - Änn hammustas kala, vuih! Kirke jaoks elavad kalad ju ikkagi akvaariumis. Laps seisis suu lahti ja vaatas Änni lausa tardunult. Ta näos olid korraga nii ääretu vastikustunne, kui meeletu hirm. Suu oli väändunud koletuks grimassiks ja see püsis nii väga pikka aega. Õudne, ta sööb kala ära, kala! Kui ta lõpuks ennast jälle liigutada suutis, jooksis kiiruga mulle sülle, pead peites -kala, kala...
Ei osanud kuidagi reageerida, et naljaks oli aga ei saa ju lapse juures naerma hakata. Mõtlesin veel, et äkki peaks ta akvaariumi juurde viima, et näe, kalad on alles aga siis tundus, et see vaid võimendaks olukorda. Nii ma ei teinudki muud, kui hoidsin teda lihtsalt süles. Veidraks läks aga siis, kui Änn üritas Kirkele pai teha. Laps lükkas tigedalt käe ära ja ka teisel katsel samamoodi. Peitis end aina minu vastu. See päev nad rohkem ei kohtunud aga järgmisel hommikul kordus sama - Kirke lihtsalt kartis Änni ega lubanud endale pai teha. Kulus tükk aega, enne kui ta Änniga taas leppis.

Pildil mängib kalaga Cass aga jätab ta siiski söömata :) Seda kalakest sai küll igas asendis pildistatud ja hiljem ikkagi vette tagasi visatud. (Kui kala konksu küljes siples, siis Sinine aina kiljus ja pildistas ja kiljus ja... )

Soe ja vetruv :)

Kass on juba ammu aru saanud, et see koht on millegi poolest eriline. Näe, istuvad siin ja klõbistavad klahvidega, prooviks ka õige. Mmmm, milline mõnus surin ja soe on ja vetrub - hää voodi :)
Eks sa katsu seda karvast elukat siit ära ajada, magab nii armsasti, et lausa kahju. Kuigi arvut karjub selle nurruja käppade peale nii mõnigi kord - error! error! - siis las kisab, saame hakkama.

Kortsus nelik

Päeval linna sõites nägin seda kurba pilti :( Ja ei tulnud ma sugugi kohe selle peale, et see ka jäädvustada. Sõitsin kaks peatust bussiga mööda, enne kui tagasi otsustasin minna. Kahju oli ja paras ka. Olen sellel ülekäigul päris mitu korda passinud ja oi kui kaua oodanud, enne kui üle saanud. Kahju oli eriti sellest tütarlapsest, kes õnnetu häälega palus - Ärge palun pildistage! Tegin südame kõvaks ja laksisin edasi.
Ummik, mis nende autode taha tekkis sai päris karm. Kõige kurvem oli vaadata (oli siis juba eemal), kui kiirabi üritas sireenide huilates sealt mööda pääseda. Aega läks aga õnnestus siiski. See õnnetuse pildistamine tegi tuju pahaks ja meele kurvaks, tükk aega ei suutnud edasi tegutseda.

Pildid kloppisin kokku Photshopis, ühe käsuga - photomerge. Midagi ei parandanud, meelega kohe. Igasugu apse on sees ja eks osa ka sellest, et kõik liikus. Näiteks üks kloonitud autoomanik. Aga laiskus on see, mis praegu mind juhib - ei viitsi rohkem mässata.

Inglitega sillal

Kuldne raamat

Viimased päevad olen kolistanud mööda Tallinna Ülikooli koridore, auditooriume ja varamuid. Ja tundub, et seda tööd on veel kauaks. Mulle igatahes sobib see!
Täna toodi mulle pildistamiseks aga eriti kaunid raamatud, ehh tehakse ikka ilusaid asju :)

Valitud emotsioonid

Eilne kontsert - just see mida ootasin :) Et lisaks värisevale isamaalisusele ka korralik muusikaelamus, mis nauditav ja haarav. Kuigi minu jaoks vaid esireas, sest korraks eemal käies tajusin teravat vahet ja trügisin kohe lava ette tagasi. Tulemusi ootamata jalutasime Piritale, metsad ja meri - oo suvi, ta tuli tagasi! (sooja 23 kraadi)
Vedelesime päikese käes (piknik), kui ema helistas - no said oma presidendi, palju õnne :) Lele helistas - no, oled nüüd õnnelik - sinu pärast on meil nüüd rikaste president, krrrrr - sina oled süüdi - tuut, tuut.. toru hargile. Mis see siis nüüd oli? Tundub, et olen oma teismelise unarusse jätnud - miskit siin ei klapi, ainult mamma mõju see olla ei saa, ta on selleks liiga leebe - või siiski?

Õhtul pilte sirvides tõdesin, et päeva saagis oli vaid üks pärlike ja sedagi ei teinud mina, vaid Ando hoopis. (endale vabanduseks - kontserdi lõpus ei lasknud Kirke enam mu kaelast lahti, tee siis veel pilti!) Ja ometi, on veider avastada, et minul kui fotograafil jäävad pildid liiga tihti ainult oma peakolu sisse, teistele jagamiseks ei jagu. Ja see ei käi sugugi ainult eilse päeva kohta... On see siis kadedus, laiskus või hoopis saamatus?

Karmis võitluses

Tjah, ma ei ole küll niiiiii sinisilmne, et loodaks maailma muuta aga... Laupäev läheneb - ja ärevus kasvab koos sellega. Ma ei tahaks sugugi, et korduks see, mis riigikogus toimus. Kui saaks siis midagi muuta!
ANDKE MULLE KIRVES (SAAG, HAAMER, KANG...), IGATAHES!!!!!
Olgu nende valikutega kuidas on aga vassimist ma ei talu. Kas see ka kord kaob või vähemalt väheneb - lootus jääb...
Oma toetava häälekese ma juba andsin ehk on sellest piisakesest naaaatukenegi abi :)

Tööd ei karda me juhhei...

Peale rabamatka sain sellise energialaksu, et ei oska kohe kuidagi paigal püsida. Lausa vabatahtlikult käisin Türil maad kaevamas, see käsi mullas ja füüsiline pingutus sobis ikka suurepäraselt. Ilus must maa kaua ei püsinud, tuuseldasin korralikult seda hullu maasikavõsa ja istutasin kaunimad taimed sinna ümber.
No ja kui sealt aedlinnast tagasi sain, anti kohe uus koorem selga - Kirke vanker vahepeal katki läinud (JÄLLLLLLLLE!!!!!!!!) ja polegi teha muud kui laps seljas ringi kolistada. Nüüd pean plaani, et kas ehk oleks aeg sellest mugavast aga kallist riistapuust hoopis loobuda. Aga praegu proovime, et kes enne murdub - kas hakkab Kirke ilusasti käe kõrval kõndima või ostab emme uue vankri, kuhu rahutu laps korralikult ja kõvasti kinni panna.

Täiuslik puhkus

Taaskord jõudsin tõdemuseni - head asjad tulevad ise su juurde, tuleb nad ainult ära oodata :) Kolm tõeliselt nauditavat päeva on seljataga ja neis oli kõike ning enamgi veel kui oodata osanuks. Oli nii meeldivaid üllatusi, aimatavaid raskusi, rohket rõõmu väikestest asjadest ja salasoovide täitumist. Ei oskagi muud öelda kui - heaonollllla (parmupillikeeles)

Valge laev

Peale ebaõnnestunud puhkust hakkasin kergelt hulluma. Vajadus lihtsalt olla, teha midagi ise - ilma lasteta, kasvab aina. Aeg-ajalt, kui on koos midagi vahvat tehtud, suudan selle unustada. Ja kuigi viimane nädal olen just koos lastega ja neile mõeldes palju teinud, on mõtted mujal. Igasugused vahvad segajad ja ahvatlused kisuvad mind kodust eemale, seiklema. Kirke tunnetab vist seda, ripub mul kaelas ja näitab kanget iseloomu.
Veider, kuidas ühes pildis on järsku kokku saanud need kaks - minu rahutu soov põgeneda ja see armas aga kange iseloomuga takistusriba :) Aga tegin selle MinuMaja üritusel - lisa pilte vaata aga jälle Kolumatsi galeriist.

Kuhu kadus suvi?

Kui Naat mu sinna parvekale kutsus, tundus kõik nii jeee ja ohhhooohooo, et lausa hüppama kiskus. Orgunnisin Kirke ilusti Mamma ja Lele hoida ja ei jõudnud ära oodata millal sõiduks läheb. Paraku ei läinudki, kambaga kirjavahetust pidades selgus, et MEESTE MATK hoopis :( Mõned olid küll valmis mööndusi tegema aga ikkagi tekkis segadus ja solvumine ja kes teab mis veel...
Igatahes jäin kaldale, isegi linnast välja vist ei saa. Ja siis järsku avastasin, et olen selle suve ikka korralikult maha maganud (töö ja töö ja laps ja töö), et ainult kaks korda ujumas käidud ja teine neist kordadest Nõmme ujula lastebasseinis.

Olgu, olgu - panin siia pildi Kolumatsi galeriist - ja siin nad on - kõik, kes jäid alles algsest kambast - 7 meest ja Sinine.

Raatuse 22

Panime siis eile Fotokala näituse püsti. Ehh, küll oli raske ennast bussijaama lohistada - no ei raatsi, ei taha kohe kuidagi ära minna. Istusime Kaidoga veel Emajõe ääres enne minekut ja suur kiusatus oli kauemaks jääda. Aga nagu ikka, kaine mõistus võitis ja loksusin viimase bussiga koju. Taksosõit bussijaamast Männikule läks ülemõistuse kalliks 192.- KOHUTAV. Tuleb välja, et ma ei tea taksondusest mitte kui midagi, sest Änn ütles, et saab ikka palju odavamalt - alla sota :(
Aga pildid (seebikaga tehtud) on siin :)

Jebedijeee

Atko sai eile 80 täis :) Ja täna piinasin ma teda, ikka fotokaameraga. Ehhh, praegu ei viitsigi muud teha kui veidraid pilte ja vedeleda ja lihtsalt olla. Küll ma need marjad ka ikka kord ära korjan ja mahlaks teen, kui puhkamise vahel aega üle jääb :)
Praegu sobib mulle igatahes väga see vaikne ja unine linnake.

Aeg ja ruum

Lapsena vaevasin ma pead veidrate asjade üle. Näiteks säärane mõte, et alati kui sattusin mõnda uude paika, nägin seda teisiti, kui hiljem sealt lahkudes. Aja jooksul seda kohta tundma õppides (olgu siis paar päeva või mõni tund) muutus ka minu nägemus sellest. Tahtsin teada, et kui pildistada uut kohta kohe, värske pilguga ja siis paar päeva hiljem sama koha pealt, kas on see ka fotol näha. No katsetada ma seda ei taibanud, sest alati tuli see mõte liiga hilja, kui esmamuljet püüda juba võimatu.
Kauem kodust eemal olles, tabab üks veider üllatusmoment mind siiani. Vahel piisab paarist päevast ja mu oma vana kodu tundub veider ja uus. Kuidas neid hetki saaks talletada?
Aeg muudab ruumi küll, aga kui seda teeb vaid hetk... Ja jälle, kuidas saada tagasi seda esimest, värsket, puutumatut pilti?

Mis kihil sa oled?

Eile hilisõhtul ja veel ööselgi lõikasin viimaseid kataloogi pilte välja, ilusti ja korralikult ja kaks korda (sest panin kogemata shopi kinni, pathid olid juba kõik täpseks aetud aga unustasin (!!!!!) salvestada, krrrr...)
Kirke ärkas öösel mu kõrval ja nuttis, ma läbi une ei saanud aru mis toimub. Seletan lapsele, et ole paigal muidu liiguvad kihid ära ja ma ju lõikasin korralikult välja, ühtki valget serva ei jäänud ja ma ei saa aru mis kihil sa oled, et ainult käsi või jalg või sõrmed - appi kõik on erladi kihtidel ja copy kihid ka veel. Igatahes sonisin, laps oli muutunud layeriteks photoshopis ja karjus ja mina ei suutnud selle segase olukorraga kuidagi hakkama saada. Õnneks tuli Mamma ja viis lapse enda kaissu magama. Ületöötamine ei ole naljaasi, loodan, et päris hulluks ei lähe...

Ei ma teen siia ühe hullu pildi ka, sarnase, mid ma ise oma uniste silmadega nägin

Vihmases Tartus

Kalaneljapäev Tartu linnas, algselt oli plaanis teha tööd ja veidi ka end tuulutada. Välja kukkus aga hoopis teisiti. Sõbrad Ardo ja Emes hoolitsesid selle eest, et Sinine lihtsalt vedeleks. Nii ma sinna Pallase hotelli jäingi, kes teab mitme dringi järel pugesin akna alla välivoodisse (ooo, milline vaade...) ja nägin und Tartu linnast. Ärgates oli pea selgem, mõte terav ja tahe tegutseda lausa meeletu. No õnneks sain oma maha magatud päeva õhtul tasa teha. Näituse pildid said valitud ja suur eeltöö sellega tehtud.
Aga see aken oli edev koht istumiseks ja välja passimiseks :)

Suvine unistus

Tööd on hetkel küll ülepea aga hea on, sest tasu on ju ometi ka oodata. See raske kolm nädalat kontoris on ka peagi möödas. Katsu sa selliste ilmadega toas passida, liiati kui oled vabadusega ära harjunud. Paar vaba päeva on ikka ka olnud, Viljandis käidud ja puha. Kuigi folgi pildid on (peale selle siin) endiselt mälukaardil. Ehh, suvi - see on tõeline nauding. Juba järgmine nädal loodan elu palju vabamalt võtta ja tööd tehes ka veidi ringi seigelda - kuniks seda suve veel on...

Panoraamid

See juunikuine - iga päev üks pilt - on nüüd möödas. Omamoodi veider ettevõtmine oli. Ma pidin ikka oma jonni ajama ja digiajastul filmile pildistama. Ja mitte lihtsalt filmile vaid ka mehhaanilise kaameraga, ülilainurgaga Horizondiga tegin need pildid. Et veel segasem oleks, keerasin kaamera püsti ja tegin jälle omamoodi kaadreid. Tegelikult oligi ju minu eesmärk enda jäädvustamine erinevates kohtades, kuhu ma selle juunikuu jooksul satun. Ikka nii, et varbad peale jääks või vari või lausa peegelpilt. Esimene film läks ausalt öeldes aia taha, ilmutati vana ilmutiga - õudsuured lärakad peal. Otsad said valgust ka veel :( Oma edevuse võrku ma langesingi, tahtsin väga rangelt seda pildstamise värki ajada ja alguses tegingi vaid ühe kaadri päeva jooksul. Pärast läksin leebemaks ja mõni päev laksisin kõvasti (ic - lausa kolm kaadrit). No igatahes, panin osa untsus pilte ka ülesse ja musti päevi jagus ka.
Aga ma otsustasin seda seeriat täiendada - sügise poole teen veel veidi.
Pildid ise vaatamiseks siit :)

Kirikukohvil

Käisime kooriga Harju-Madisel, laulmas ja pikniku pidamas. Oeh, see oli nii armas väike kirik. No Kirke vaimustunud kilkeid oli väägade raske tagasi hoida. Laulud sain ikka lauldud aga jutluse ajaks tuli küll aeda põgeneda. No õnneks oli koguduse seas ka palju lapsi ja need kel omal väiksed väänikud kasvavad ehk väga ei pahandanud. Ma ise olin küll veidi häiritud, õnneks jäi laps armulaual vait ja kuss. Tegi isegi suu lahti, mitte üllatusest, vaid teiste eeskujul, ilmselt lootuses ka leiba ja veini saada. Sai ristimärgi ja õnnistuse. Aga pärast kutsuti kirikukohvile ja vahukoorekoogile, läikiv teekann oli põnev leid nii lapsele kui emmele :)
Rohkem pilte siit.

Kuumad poisid

Ma sinna põlevatesse metsadesse pole sattunud ja ega ei kipu ka. Käisin lihtsalt Kolga-Jaanis vahvaid pritsumehi pildistamas. Ainult, et nende püüdmiseks, (kaks vahetust ühele pildile) tuli niiiiiiii vara hommikul (kell viis) tõusta, et oeh - oleks heameelega seal poiste kõrval end kerra tõmmanud. No poisid ju pakkusid isegi tekki, kui nägid mind haigutamas, ic :)

Kartuliga pauku

Tädipojad Lenno ja Valdo tegid kartuliga pauku, tõeliselt vahva vaatemäng :) Lastel oli lusti laialt, see paugu ootamine ja ennustamine, et kas nüüd lendab kartul või seekord käib vaid sosssss... Ja pa-aa-lun, paa-a-alun, luba mul ka proovida. No poisid said ka, plikad said vaid piiluda. Andrus proovis vist oma seitse-kaheksa korda enne kui pauk välja tuli. Ehh, miks minu lapsepõlve selline vahva kartulipüss ei mahtunud!

Aus rahvas

Türi tehisjärve ääres on vesiratas, ärge muretsege, et sularaha pole. Maksta saab ka hiljem, pane täpne raha lihtsalt postkasti, vaata kella kaua sõitsid, sest keegi teine seda sinu eest ei tee :)

Haamrid

Vanades asjades on oma võlu, juhusel ja sümbolitel kummaline mekk. Veidral kombel, sattusin ma seda raamatut lapates kohe, kui näpu lehtede vahele torkasin, just sellele leheküljele. Mõni kehitaks õlgu aga mul kohe omad meenutused... Täna töötlesin vanu pilte, mis ma juba ammu lubasin näha saata ja leidisin selle. No, ma lobisesin samal ajal Naadiga, eks see aitas unustatud klõpsu meenutada. Jajaaa, minu kiiks aga siit edasi uus seos, et sel laupäeval kogub üks lugupeetud Haamer teised kokku, sest 100 on ümmargune nummer.

Tuli, mosse, kassid ja palju lapsi :)

Üks tõeliselt mõnus pidu oli. Märksõnadeks - vana mosse, kassid, palju lapsi, viinavabriku maja ja no sõbrad ja tuli ikka ka :)

Liftinupp

Eilne `ma pean oma tekstid valmis kirjutama` päev möödus suve algusele kohaselt -- ikka logeledes. Algas kõik Maiu lõpetamisest KUMU auditooriumis, sinna lihtsalt ei mahtunud sisse ja nii sai tunnike kohvikus parajaks tehtud. Siis õnnitlused ja piknik Kadrioru pargis, punane vein valgetel pükstel aga muidu mõnus ja lõõgastav. Ja selge see, et kui juba kord tuldud, siis tasuta pääsmetest näitustele ei saanud ju ära öelda. Liiati olin ma juba ammmmmu Lelele lubanud, et me seal kord ikka ära käime (no, et kui raha saan...). Väga vahva oli, ainult tööpäev jäi lühikeseks, sest tagasi tulles istusin bussis ummikutes, krrr. Vähemalt tulid seal loksudes pähe luuletuse esimesed read. Asi seegi :)

Peole!

Pole võimalik, juba läbi see lahe pidu, DJ Karmo ja Kauri möllasid ja ma ei näinudki, bäääääää...
Ic! Õepojast saab raudselt tanstulõvi :)

Koormaga

Peldikud

No nii, kas ma olen nüüd pervo või Gunstnik, kui juba peldikuid pildistan. Thjah, kui peab lahterdama, siis pigem viimane ja siis ka tugeva ´k´-ga :) Aga tegelikult oli käsil projekt ajakirja Autobild jaoks - uuriv ajakirjandus ikkagi - et kuidas on olukord maanteäärsetes vetsudes.
Sinine on Statolis, küllap teate isegi, teine oli samas kõrval asuvas pubis-baaris, kusagil Tallinn - Pärnu maanteel. Lõbus oli niimoodi salaja pilti teha, järjekorda tekitada, et siis itsitades ja vett laskmata välja tulla.