Eilne kontsert - just see mida ootasin :) Et lisaks värisevale isamaalisusele ka korralik muusikaelamus, mis nauditav ja haarav. Kuigi minu jaoks vaid esireas, sest korraks eemal käies tajusin teravat vahet ja trügisin kohe lava ette tagasi. Tulemusi ootamata jalutasime Piritale, metsad ja meri - oo suvi, ta tuli tagasi! (sooja 23 kraadi)Vedelesime päikese käes (piknik), kui ema helistas - no said oma presidendi, palju õnne :) Lele helistas - no, oled nüüd õnnelik - sinu pärast on meil nüüd rikaste president, krrrrr - sina oled süüdi - tuut, tuut.. toru hargile. Mis see siis nüüd oli? Tundub, et olen oma teismelise unarusse jätnud - miskit siin ei klapi, ainult mamma mõju see olla ei saa, ta on selleks liiga leebe - või siiski?
Õhtul pilte sirvides tõdesin, et päeva saagis oli vaid üks pärlike ja sedagi ei teinud mina, vaid Ando hoopis. (endale vabanduseks - kontserdi lõpus ei lasknud Kirke enam mu kaelast lahti, tee siis veel pilti!) Ja ometi, on veider avastada, et minul kui fotograafil jäävad pildid liiga tihti ainult oma peakolu sisse, teistele jagamiseks ei jagu. Ja see ei käi sugugi ainult eilse päeva kohta... On see siis kadedus, laiskus või hoopis saamatus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar