teisipäev, mai 24, 2005

Nokk kinni, saba lahti...

Sattusin ühele kummalisele lehele ja kortsutasin kulmu, et mis see siis veel on. Ma ei taibanud tükk aega, et kellele seda vaja ja miks ja kõik need ülejäänud sada küsimust. Nii, kirjutasin neile siis kirja ja seletati ilusasti ära, et mitte kõigil inimestel pole võimalus oma pilte töödelda. Mhm, imelik - kas pole? Ja kohe samal päeval, helistas mulle murelik sõbranna, et lasi pildid skännida ja plaadile kirjutada aga meiliga saatmiseks liiga suured. Miskipärast ei saanud ta arvutisse ka IrfanView`d tõmmata. Et lahendus oleks nagu käes - mine aga pilditöötlus portaali ja korras. Ainus probleem on aga see, et nad tegelevad seal piltidega, mis on juba väikseks tehtud (400 kb max suurus).

pühapäev, mai 22, 2005

Valges kleidis

Asjad on nüüd nii kaugele aetud, et laste ristimise päev lukus. Umbes täpselt 2-ne juuli ehk terve nädalavahetus, sest pärast Naadi maaonnis piknik ka. Ehh, nüüd pole muud, kui valgeid kleidikesi õmblema. Ristiisadega on ainult probleem, kummaline aga toredaid ristituid ja leeris käinud meesterahvaid pole eriti võtta. Ristiemad on õnneks olemas, hea seegi :)

teisipäev, mai 17, 2005

Anna

Vähe sellest, et Naat mind kummitab, nüüd käib ka Anna Lea öösiti mu unedes. Ehhh, need lapsed on mulle ikkagi ajapikku hinge pugenud. Kui nüüd meenutada, siis olid mõlemad alles lasteaialapsed, kui me esimest korda kohtusime. Nüüd lõpetab Joonatan neljandat ja Anna Lea kolmandat klassi. Unes nägin ma, et on Anna sünnipäev ja miskipärast minu korraldada oli see pidu, praegu ei suuda aga ma meenutada, millal tal see sünna siis oli... Mmhm suvel vist?

neljapäev, mai 05, 2005

Piisoni temp



Ikka veel tekitab mus värinaid ja vastikust sõna - piison, krrrrrrrrr. Sellest on nüüd täpselt aasta, kui see loom mu jala sodiks litsus (fotokas jäi terveks). Peale seda, kui mind oli aedikust välja tiritud, kartsin ma kõige enam, et loom tuleb aiast läbi ja tallab mu sodiks. Tema aga vaatas imestunud pilguga, et mis koledat häält see inime küll teeb. Valu ma enam ei mäleta, kuigi üks tobe röntgenimutt kakkus jala peale fikseerimist uuesti lahti ja see käis nagu kaltusnukul vinka-vonka laua peal, mis oli piinavalt valus. Ometi sai talle räägitud, et see on kummilahas ja läbi selle saab pilti teha. Sõit Rakverest Tallinna oli karm, valuvaigistit juurde ei antud (tite pärast), teel sain kaastundlike telefonikõnesid ja see lohutas ja aitas valu taluda. Naatan küsis mitu korda, et kumb jalg (nagu oleks sel mingit tähtsust) igatahes ei osanud ma talle vastata, nii sassis olin omadega. Andrase pilk oli selline, et tekkis tahtmine teda lohutada, et pole hullu - ellu jäin ju, mis pabistad enam. Kõik head inimesed, kes mind vaatamas käisid, nalja tegid ja toeks olid, panid mind seda unustama. Kuni alles kolmandal päeval (peale kahte opi ja mitmeid valuvaigisteid) jõudis ajudesse, mis tegelikult juhtus ja siis tuli paanikahoog. Nutsin kontrollimatult, peitsin end teki alla (?) ja silmi kinni pannes nägin vaid seda kuidas ma sajaks killuks purunen - palderjan, pikk kõne oma hingehoidjale ja tütre kalli rahustasid lõpuks maha. Aga hiiliv hirm on senini alles.Vahel, kui väga väsinud olen ja tukkuma jään, siis näen teda jälle, tormamas minu poole, suur ja kole.
Kondid on kokku kasvanud aga joosta, kükitada ega põlvitada ei saa ma ikka veel, aega kulub neetult palju, et see piisoni temp kord unuks

teisipäev, mai 03, 2005

et kellele meeldib papp...

...ja kellele papi tütar. Igatahes värske ajakiri "Just" on selle peale küll mõelnud.
Kaanetüdruk on Tenerife blondi ja kaante vahel paavsti poster :)

esmaspäev, mai 02, 2005

[digi]

Ma juba ootan millal saan piiluda seda uut ajakirja. Peatoimetaja ja meeskond äratavad usaldust ja see annab lootust :)