pühapäev, september 23, 2012

Vabadus papagoidele ja mitte ainult :)

Kirke kooliminekuga algas uus elu. Jeah, elagu vabadus! Ma küll lootsin, et see nii olema saab aga väike kahtluseuss oli ikka sees ka. Eriti siis, kui keegi sõpradest, tuttavatest proovis mind sellelt roosalt pilvelt alla tuua. Mina uskusin siiralt, et minu elu läheb kergemaks, paljud naersid - looda sa, nüüd alles hakkab pihta.
Õnneks läks nii, nagu mina arvasin :)
Kirke saab ise kooli ja koolist koju, õpib ja kohaneb selle koolilapseks olemisega sujuvalt ja kiiresti. Ainus, millega ta vaeva näeb, on kella tundmine. Et kui kaua on kaua ja mida tähendab viis minutit, kui pikk on paar tundi. Kell on tema jaoks midagi müstilist. Eks ma tegelen sellega ka aga mitte eriti edukalt. Hea seegi, et lapse sõbranna tunneb kella ja koos saab see, õigeks ajaks kooli, mure lahendatud. Segadust külvab seegi, et tunnid algvad iga päev erineval ajal. Kõige varem 8.30 ja kõige hiljem 12.45. Kuigi see on keeruline, näen selles ka palju head, õpetab paindlikust ja kohanemist. Ma ei tea, palju lapse klassikaaslasi käib pikapäeva rühmas, see töötab poole üheksast viieni. Võimalus kindla korra armastajatele. Ma ei taha last sellega koormata ja lasen tal lihtsalt kauem magada, kui võimalus on. Küllap saab ta peagi  ka ilma meeldetuletuseta selgeks, millisel päeval, mis kell peab uksest välja minema.
Kõige rohkem olen aga rahul sellega, et ei pea tööpäeva lõpus kella vaatama ja muretsema, kas jõuan lapsele järgi ja kõik õhtud olid selle järgi seatud, et õigeks ajaks koju jõuaks.  Nüüd saab ise koju ja mina saan rahus oma tööd teha või midagi muud toredat või tööd või tööd :)
Lele sai ka lõpuks jalad alla. Juba paar päeva on koolis käinud ja mitte seistes, vaid istunud. Lõpuks ometi! Mulle tundus, et see aeg ei jõua kunagi kätte. Lausa hirm tekkis vahepeal. Veel nädal tagasi küsisin: "Kui kaua sa saad järjest istuda?" Vastuseks tuli, viis minutit. Pole just lohutav. Ja korraga suudab terve päeva koolis olla, veel teisegi. Mure on mul ikka, sest seljavalud püsivad ja ilmselt ta ilma valuvaigistiteta vastu ei peaks. Üks mu töökaaslane on ka pidevalt seljavaludega kimpus ja töötab siis kodus, üle võrgu. Ei taha ju sarnast tuleviku oma lapsele, sest pole just palju neid töökohti, kus saad kodust tööd teha. Aga loodame parimat. Pilates pidavat abiks olema. No näis, kui ta kord trenni tohib minna, kas see kehtib ka tema puhul...

neljapäev, september 06, 2012

Loksub paika

Iga algus on raske. Kooliaasta algus oli raskem mulle, kui Kirkele. Pabistasin üle :)
Kirke tuli eile ise koolist koju ja oli ülimalt rahul ja õnnelik, selle talle antud vabaduse üle. Veel paar nädalat enne kooli olin ma ise temas kindel aga korraga kadus pind jalge alt ja muutusin ebalevaks. Imelik. Esimesel päris koolipäeval aga mul lihtsalt käed värisesid. Kirke vaatas mind ja imestas. Päeval ei suutnud tööd ka teha, vererõhk oli nii kõrge, et mõte ei hakanud tööle. Eriti siis, kui avastasin, et laps oli kooli läinud ilma värvipliiatsite ja vildikateta. Laps ei teinud sellest aga mingit numbrit ja laenas puuduva pinginaabrilt. Tänaseks olen ka ise lõpuks maha rahunenud. Tundub, et kõik sujubki ja uus elu on märkamtault peale hakanud. Andke lapsele ainult võimalus ja ta saab hakkama. Emadega nii kerge ei ole, need kipuvad vette visates vastu punnima ja hakkavad rabelema :)
Lele uus kooliaasta algas küll innukalt aga selgus, et liiga innukalt. Ortopeed keelas igasuguse koolikäimise. Perearsti soovitus kodus olla muutus spetsialisti karmiks käsuks jätkata voodireziimil. Ei mingit paariks tunniks kooli minemist. Lamada, lamada, lamada. Õnneks on internet ja nii ta seal läpakaga voodis õpibki. Ma siiralt loodan, et ikka õpib... Paljud aineõpetajad on igatahes lahkelt kuu aja materjale jaganud ja eks ta peab siis hakkama saama.
Sedasi me siis ennast paika loksutame :)

esmaspäev, september 03, 2012

Kooli, kooli, kooli!


  Et siis uus kooliaasta. Meie peres algas see täna, mitte esimesel septembril. Eks selle nädalavahetuse päevaga ole ikka segadust olnud. Muidugi olnuks toredam, kui kõik lapsed alustaks samal päeval. No, mis teha, kui nii siis nii. Liiati saime me nagu kingituseks imekauni päikest täis päeva :)

Kirkel siis päris esimene koolipäev. Ma suutsin igatahes kergelt närvi minna, väga veider ja ärev tunne oli. Kooli oli vaja hulk asju viia ja muidugi suutsin palju sassi ajada. Eks ma siis pean homme seda viga parandama. Mõned asjad juurde viima, mõned karbist välja võtma. No üle pika aja ikka selline lapsevanem, keda lapse kooliasjade ligi lastakse. Ikka laheb natuke sassi.

Aktusel oli tore vaadata, kuidas kõik need lapsevanemad üritasid oma võsukestega suhelda. Pidevalt käis üks lehvitamine. Lapsed ühelpool saaliotsas, vanemad teises. Tundus, et tähtsaid sõnavõtte ja laule ei kuulanud keegi. Ema leidmine saalist oli palju tähtsam. Mul ongi Kirkest päris mitu pilti, kus tal käsi lehvitamiseks näo ees. Nii kui kaamerat märkas, kohe käsi püsti. Koolipingis tegingi tast sellise pildi, paistab nagu üks väga usin koolitüdruk, käsi püsti aga tegelikult lihtsalt lehvitab emmele. Koolimütsid jagati ka kõigile pähe (koos direktoriga oli lausa Nõmme linnaosa vanem seda tööd tegema tulnud). No uhke tunne ikka see oma kooli müts.

Lele uus kooliaasta saab tiba teistsuguse alguse. Õe üle küll hea meel aga ise, noh mitte väga rõõmus. Istuda, ei saa ta ikka veel, selg teeb haiget. Valuvaigistid ja lamamine on abiks. Haige seljaga päev läbi ikka püsti seista ei jaksa. Ma selle klassijuhtaja mõtte, eks sa siis puhka vahepeal koridoris pingi peal, naeran kibedalt välja. Tal pole vist kunagi selg haige olnud, et niimoodi parastab. Õnneks on arstid teist meelt ja tõend lubab tal tervelt kuu aega koolist puududa. Lele siiski päris koju jääda ei taha. Käib palju jaksab, teeb tähtsamad tunnid kaasa ja õpib kodus. Voodis. Tobe, tobe haigus :(
Kooliga on selge aga püüa sa seda plikat trennist eemale hoida. Tantsutrennide asemel on päris hea asendus olemas - ujumine. Otsime parimaid pakkumisi. Võimalik, et määratakse ka mingi ravivõimlemine aga selle peale ei tasu vist eriti loota. Ma ostsin suure hirmuga talle ka anatoomilise madratsi. Emotsioonid või mis aga raiskasin raha lootuses, et need Dormeo reklaamitud imevahud on oma hinda väärt. Eks poroloon ole ju ka pehme aga kui ikka sarnane materjal on viis korda kallim, peaks ju  parem ka olema. Loodetavasti. Päris kindel aga pole.

Kohe, kohe hakkame aga kooliaasta alguse puhul ühte õige magusat kooki sööma. Mmmmm, shokolaadist... Koogiretspeti valis välja Kirke. Sai maitsta mu kolleegi tehtud sünnipäevatorti ja pärast noolis sõrmi. Tahan veel! Ja emme, kas sa retsepti küsisid. No ma siis küsisin. Ja tegin järele. Jagan häämeelega teistelegi - Tarte au Chocolat  Seda on tõesti imelihtne teha ja maitseb nagu unistus :)