Reede, august 24, 2012

Lapsed leidsid ühise keele

Lele rääkis mulle vaimustunult, ühest seigast koos oma õekesega. Mu kolleeg ütles hiljem selle jutu peale, et näe - jõudsid lõpuks ühisesse inforuumi :) Nojaa kümme aastat vanusevahet ja juba tundub nagu elaksid nad erinevates maailmades. Suur õde ilmselgelt peab väiksemat titeks ega oota talt, et too teaks samu nalju või üldse teda mõista suudaks.
Aga lugu siis selline: Lele läheb Kirkele lasteaeda järele. Kirkel on kaasas üks "salakivi", mida ta tassib pidevalt kaasas. Mustas sametist ehetekotikeses.
Lele küsib Kirkelt: "Miks sa tassid kivi kaasas? Kivi on raske!"
Kirke vastab seepeale: "Ööd on siin mustad,"  ja jätkab kohe Pantalone monoloogiga, "Tuleb neiu, ühelt poolt, kaasas kivi, viskab kivi maha..."
Lele on vaimustuses. Nojah, ta ju ei teadnud, et Kirke on korra mingit juppi sellest legendaarsest Ugala teatri etendusest näinud. Ja ilmselt pole ta märganud ka seda, et Kirke lihtsalt armastab kõike naljakat tsiteerida. See on üks ta tüütumaid aga ka armsamaid tegevusi, korrata erinevaid kilde aina uuesti ja uuesti. Olgu need siis pärit mõnest multikast või huumorisaatest. Ta ise peab ennast perekonna narriks ja naudib seda rolli :)

Aga et fakt - ööd on siin mustad, meelest ei läheks vaata vahepeal seda salvestust - Armastus kolme apelsini vastu - ETV

Teisipäev, august 21, 2012

Hulaa-ha-haaa

Naljakad unenäod toovad veel järgmisel õhtulgi pisara silma. Rääkisin Kirkele seda unenägu, ta naeris ja palus, räägi veel, räägi veel! Ma siis jutustan siin ka. Kahjuks ilma häält muutmata aga noh, võtke kujutlusvõime appi :) Ja teemaks unede juhtimine, mis seekord nii hästi välja ei tulnud, kui tavaliselt.

Sõitsin lennukis ja teadsin kindlalt, et kohe toimub suur plahvatus. Maailmalõpu vääriline. Nagu ühes õudusunes ikka, siis võtsin kogu oma veenmisjõu kokku ja sisendasin endale, et midagi ei juhtu. Meie pääseme. Ma olin oma undejuhtimise võimes nii kindel, et korrutasin seda ka kõigile lennukis olevatele: "Ärge kartke, meiega ei juhtu midagi!" Mõne aja pärast käiski plahvatus, ümberringi sähvatas ja kõik läks erevalgeks...
Uus unepilt viis mind väikesele idüllilisele saarele. Me olime pääsenud ja maailmalõpu üle elanud. Uues maailmas uued seadused ja mind oli seal mingiks teadjanaiseks või pealikuks ülendatud. Istusin madalas maamajas lahtise akna all. Korraga avanes uks ja seal seisid jubedad mustade gorillanägudega mehed. mingid suured hõlstid ümber ja pikad nuiad käes. Mõte oli neil selge, mind tuleb maha lüüa.
Taaskord mõtlesin põgenemisplaane välja ja sisenduse abil tekkis mu jalge alla luuk, mis viis maa-alusesse käiku. Ometi ei kasutanud ma seda. Mulle tundus, et kui ma kohe sinna käiku ronin, siis tulevad gorillad  mulle järele ja siis saavad nad kätte nii minu kui teised, kes parajasti seda mööda põgenevad. Oli vaja midagi kavalamat, kui arutu jooksmine. Vahtisin rahutult aknast välja ja otsustasin kasutada oma "salarelva". Eneselegi ootamatult aga väga enesekindlalt panin peo suu juurde ja hõikasin midagi sarnast - hulaa-ha-haaa. No tõesti, see kõlas imekaunilt  ;) Vee pealt vastas peagi sama tooniga aga veidi täiendatud hulaa-haa-huu-la-la. Kordasin hüüdu ja peagi nägin, kuidas meie poole liikusid sajad purjekad. Rahunenult keerasin ennast toa poole. Poolest kerest saati olin juba augus ja naeratasin malbelt gorilladele uksel. Ootasin veidi ja arvestusega, et abivägi on kohale jõudunud pöördusin taas akna poole.
Akna all mu päästjad seisidki. Umbes kakskümmned helesinist mänguelevanti. Sellised karvased, pehmed ja nunnud. Sisendasin endale, et just seda ma vajasingi ja tõstsin elevandid aknalauale ja kapile enda kõrval. Liigutasin nende päid ja rääkisin nende eest sellise piuksuva ja tobeda ninahäälega: "Ärge puutuge teda!", "Me teeme teile tuupi!", "Aga te veel saate!"
Unenäo muutmise võimes nii kindel ootasin endiselt, et osa elevante on siiski suured ja tulevad kohe, kohe gorillade selja taha. Mõtte jõul, mõtte jõul, kõik on võimalik. No ei suutnud, ärkasin naerdes ülesse. Nii absurdset võitlust oma sisendusvõimega pole ma veel varem pidanud :)

Oh te mu sinised elevandid, tulge mu unesse tagasi aga gorillad, teie ärge tulge!

Laupäev, august 11, 2012

Rõõm suvest


No teeb ikka tuju heaks, kui meenutad midagi eredat. Kalle tehtud pilt minust ja Fikonist tegi mu meele hetkega rõõmsaks ja kõik mured on läinud.
 Oli üks imetore nädalavahetus sel suvel. Need olid vist selle suve ainsad soojad ilmad. No minu jaoks, enamuse meelest oli tegemist ilmselt kuumalainega. Aga mina lihtsalt jumaldan seda soojust. Ahh, seda on võimatu kirjeldada. Selge see, et ma ei taha palavaga kusagil sisemaal olla. Ma olen mere ja tuule inimene. Seisev õhk ja lompis vesi mulle ei passi. Mere ääres on lihtsalt teistmoodi hingamine. Minu jaoks - mida soojem, seda mõnusam :) Seega, olin üliõnnelik, kui Fikon mind nendel päevadel purjetama kutsus.
Veini läks ohtralt, jõime seda nagu vett. Rabarberit ja õuna, jääga. Jää hankimine neil kuumadel päevadel oli omaette nali. Naiivselt otsisime poest. Tühjad letid aga ei murdnud me soovi jääga veini juua. Alternatiiviks sai ostetud külmutatud kirsse. No tõesti, sobivad ju küll koos veiniga. Ainus jama oli see, et rabarberi veini maitse kadus sootuks. Sams ega suurt vahet ei ole, seegi jook sai ju meeldivalt kosutav. Enne sadamast väljumist tuli mingi uitmõte ja otsustasime proovida baarist. No et äkki annavad :) Läksime koos Karahhiga ilusasti termosed kaasas. No et kui baaridaam, siis küsib Kalle ja kui baarmen, siis mina. Oma võludes kindel sammusime kindlameelselt baari. Naeratasin poisile uksel ja lunisin jääd. Tema oli lahkus ise ja kühveldas me termose täis. "Elupäästja", tänasin ma teda naeratades. Aga enne veel, kui saime termosele korgi peale ilmus leti tagant kuri neidis ja hakkas noormehe kallal võtma: " Sellise kuumaga, ei anta jääd ära! Meil endilgi vähe!!!" Põgenesime oma varandusega kiirelt ja itsitades, poisist oli kahju.
No järgmisel päeval olime igatahes targemad ja külmikud olid öö läbi jääd tootnud. Ilma lihtsalt ei saa!


Pühapäeval viis meid merele tõeline südametemurdja, kapten Käpik. No tõesti, iga tüdruk sulab selle noormehe pilgu ees. Tal oli selline tähtis sünnipäev ka, sai 20 kuud vanaks :) Plikad pidid ometigi ennast ka näitama ja trikoovoorust paistis väheks jäävat. Mulle seoti mingid rihma külge ja kästi üle parda hüpata. Ok, ronida siiski :) No eks ma neile näitasin, mis puust tüdruk ma olen. Nagu ühele plikale kohane kiljusin ja siplesin ma ikka korralikult. Vesi tundus külm ja hirmus, hirmus oli see kõik. Peale väikest puhkepausi ja flirti kapteniga ronisin ma täiesti vabatahtlikult vette tagasi ja no tee mis tahad, enam välja tulla ei saa, ei taha. Uskumatult vahva oli see. Veemassaaž ja see fiiling, oeh, seda on võimatu sõnadesse panna. Igatahes mu suvepuhkuse kõrghetk oli see kindlasti. Ma panen nüüd silmad kinni ja kujutlen end sinna vette jõlkuma :)

Reede, august 10, 2012

Mängime värvidega

Kui tuju on sant, siis aitab alati kübeke mängimist, värvidega, piltidega. Täna siis maandasin pingeid blogi värve muutes. Aga see, et ma täna hommikul tööle tulles lahinal nutma hakkasin ja terve päeva seda klompi suus kandsin on mu oma süü. Miks ma siis olen nii sinisilmne ja usaldav, no ei tasu. Väga valus on, kui tuleb pettuda oma lähedastes ja oi kui vastik on elada pidevas hirmus. Loodan, et ma ei pea loobuma sellest värvirõõmust, mis ma saan oma kasvatatud kollastest tomatitest ja punastest marjadest, sinistest lilledest ja iga aastaga pikemaks sirguvatest rohelistest kuuskedest.

Kolmapäev, august 08, 2012

Vein mustast tikrist

Rabarberivein hakkab vaikselt otsa saama. Ega´s muud, kui uus vein käima. Ma oleks heameelega teinud selle mustadest tikritest. Need on imelised. No aga neid pole meil väga palju, kõigeks ei jagu ja head moosi peab ju ka saama.
Võtsin siiski raske südamega neid kalleid tikreid veini jaoks ja panin peoga rosinaid ka sisse. Et asi ikka segasem oleks, siis katsetan, mida must ploom veiniga teeb. Tundub, et need sobivad omavahel. Suhkurt panin ainult natuke sest enamuse magusast sain moosist.  Ema tegi selle eelmisel suvel. Sai selline hirmus magus, paks ja tabamatu maitsega, õige natuke karamelline. Seemnete järgi peaks vist maasikas olema. No näis, pisuke müstikat kulub ära.
Aga sügiselt ootan ma arooniat. Mul endal pole seda paraku. Eks hakkan otsima, kui see aeg lähemal on. Arooniaveini tahaks küll. Sain ühte maitsta ja mul juba idee peas, mida teistmoodi teha. Marju peaks aga palju, palju olema, see on küll selge. Ja üks lisamaitse kuluks ka ära, mõte on juba olemas :)

Esmaspäev, august 06, 2012

Pildilugu

Ühe minu pildi sünnilugu ilmus augustikuu "Eesti Naises".  Panen seal avaladatud jutu siis siiagi. Topelt ei kärise. Ka piltide puhul kehtib seekord sama reegel. Sest see pildilugu nõuab kahte pilti, "Eesti Naise" formaat paraku seda ette ei näe. Mul pole siin mingeid reegleid ja panen siia mõlemad kaadrid. Algne ehk praagiks tunnistatud ja suure igavuse sunnil ehk mängimise teel saadud. Kui igavus tapab, siis mängin veelgi, uute untsus kaadritega :)

Meeletu
See foto on tehtud 2011 aasta kevadel. Pidasin seda praagiks tänu tugevale alasärile, ka persoon polnud äratuntav. Pildistasin Mariat valgel foonil, kolme stuudiovälguga. Et pildile dünaamikat lisada pidid ta juuksed õrnalt lehvima. Meie stuudios on katkine ventilaator, mis keerutab ennast aina ringi ega püsi paigal. Nii tulebki kannatlikult oodata millal va tuuleke modellini jõuab. Samuti pole ilma katsetamata selge, kuidas need juuksed täpselt lendlema hakkavad.
Sellel kaadril sai tuul liiga tugev ja puhus vale nurga alt. Lisaks polnud põhivälk laetud ja sähvatasid vaid taustavälgud. Tulemuseks üks sassis juustega sünge kogu, ühesõnaga untsus pilt. Hiljem, ajakirja jaoks pilte valides, tõmbas see foto mind nagu magnetiga. Midagi meeletut oli selles. See lummas mind ja sundis pildiga edasi töötama. Keerasin foto must-valgeks ja tõstsin kontrasti. Emotsioon, mille segasest kaadrist sain, võttis peagi mu üle võimust ning tundus lausa võimatu ennast arvutist eemale saada. Tegin aina uusi variante, värvilisi ja must-valgeid.
Seda juhtub minuga tegelikult üsna tihti, et unustan end mõnda pilti kruttima. Trikitan ka pildistades. Meeldib pika säriga kaamerat liigutada, teadmata milline kujutis tekib. Meeldib otsida müstikat ka igavana tunduvates kohtades. Olgu siis abiks põlevad tõrvikud, äikesepilved või veidrad varjud. Meeldib pildistada inimeste emotsioone, nii varjatuid kui selgelt nähtavaid.

Reede, august 03, 2012

Bussirajad

Üks järjekordne kisa - arvasin algul. Need autodega ülbikud, tahvad igale poole ligi saada, ei suuda kaht sammu astuda - naersin nende üle. Ma ei salli sedasorti vingumist - need bussid haisevad ja talvel külm ja suvel palav ja bussijuhid on lollid ja nii edasi. Sedasi räägivad reeglina need, kes sõidavad bussiga haruharava. Pepsid, kes pole lihtrahva elu näinud ega taha ka. Ma kuulen nende pobinat vahel isegi, kui bussiga sõidan. Selge see, et nende udupeente lõhnaõlide kõrval, mida prouad endale peale piisutavad, mõjuv üks lihtne odekolonn lausa jäledalt. Minu kaastunne. Ok, ma olen ka paar korda prükkariga ühte bussi sattunud, reeglina piisab teise bussi otsa minemisest, vahel peab ka nina kinni hoidma. Aga ma ei üldista, et kõik bussid haisevad.
Ma sõidan bussiga igapäevaselt. Puhkuse ajal ja tööd tehes. Ka raske fotokotiga, pidevalt (mõni noor kolleeg ilmselt pigem sureks, kui bussiga liiguks). Oh seda vingumist, ma ei saa ilma autota. Saab küll, ebamugav on aga saab. Ja kui ei saa, sõida taksoga, see ka ühistransport ju.
Täna vaatasin hoolega neid mahamärgitud radasid ja sain aru, et bussiradadega on tõesti liiale mindud. Taaskord on üks hea asi ära rikutud, sest sellega on üle pingutatud. Vaatasin Viru ringi ummikut ja oigasin. Ma lausa kardan sügist, septembrit kõige rohkem. Kõigil vaja ju oma võsukesed autoga kooli ukse ette sõidutada. Mis saama hakkab, seda kisa ja lärmi ja tigedust. Kardan lausa bussiga sõita, kes neid tigedaid autojuhte teab, hakkavad veel busse kividega loopima.
Mina sõidan edasi bussiga, sest tean, nendega on võimalik liigelda. Bussid on täpsed ja sõidavad graafikus (see võiks olla tihedam jah, seda küll). Bussid pole talvel külmad ja suvel palavad, see aeg on möödas, ma mäletan küll, tõesti oli nii. Bussijuhte on erinevaid aga ma tean väga viisakaid juhte, tean ühte, kes kõiki teretab (eesuksest tulijaid) ja ütleb head õhtut, kui bussist väljud. Tean neid, kes ootavad kannatlikult kuni tädike peatussese jõuab ja neid, kes joodikud (prükkarid) lihtsalt välja tõstavad. Kes lapse nutu peale mikrofoni kussutavad. Palju positiivset, sest sõidan bussiga IGA PÄEV mitte kord aastas.
Ma tahaks, et bussiliiklus tiheneks, et loodaks uusi liine. Ma tahaks, et autod ei sõidaks trammiteel ja austaks bussiradu ja et need oleks hoolega läbi mõeldud, mitte uisapäisa märgitud. Ma tahaks, et autojuhid ei närvitseks ega kihutaks, et peetaks kinni lubatud sõidukiirusest. Et lõppeks see mõtetu radade vahetamine ja siplemine. Et vöötraja ees peatutaks. Et linnas sõites märgataks jalakäijat, jalgratturit. Ma tahaks NORMAALSET liiklust.

Neljapäev, august 02, 2012

Ja ikka põhjani!

Täna on papsi sünniaastapäev. Ja selline number nagu 70 nõuab pisikest tähelepanu. Ning ta saigi. Käisin poest läbi ja ostsin pudeli rummi. Ikkagi meremeeste värk :) Isa vana sõber surus juba pikemat aega peale, et peaks midagi korraldama. Ausalt öeldes, ma ikka ei oska selliseid asju eriti. Mõtlesin, mis ma mõtlesin aga viimaks läksime vanasse Kalasasadamasse ja istusime veidi seal. Kunagi seisid ka papsi laevad selles sadamas, mulle meenutab see paik ikka neid toredaid isaga koos veedetud aegu. Nüüd on siin vaikne. Ainult Juku nukrutseb kurvalt kai ääres. Aga mõnus koht on. See väike kohvik "Rõõmus räim" sobis tänaseks igatahes superhästi. Tellisin kalasuppi ja Kirke sai jäätist. Rummi plaanisin merre tilgutada. Keerasin korgi pealt ja astusin koos pudeliga kai servale, kui... isa vana sõber lausa röögatas, "Oooota nüüd, ära sa kõike kalla!" No tõesti, mul polnud plaanis ka. Ta ise paraku ei võtnud tilkagi, nuusutas vaid. No, et kas on ikka väärt kraam. Jah, seekord jäi pudelile põhi peale tegemata. Sortsutasin niisama veidike kanget kraami merevette. Lonksuke endale ka ikka.
Üks fraas vanast joomalaulust - Ja ikka põhjani ja ikka põhjani, allveesportlase tee meid viib... - kumiseb mul siiani kõrvus. Pikemalt seda laulu ei lauldud, pitsi alla polnud ilmselt rohkem vajagi. Lapsepõlve helged hetked :)

Aga jah, pärast viskasime Kirkega koos Kalasadama lagunevalt muulilt ühe lillekimbu vette. Ma lajatasin veel veidi rummi merre. Lähedal peesitavad vanamehed vaatasid mind nagu kurjategijat.
Kirke ei tahtnud muidugi niipea mere äärest minema minna. Polnud küll päris rannailm aga tuli sellega leppida. Lapsele on vist mingi soojenduskiht naha alla paigutatud. Mina oleks heameelega ka sokid varvaste otsa sikutanud aga paraku mu rannakotis neid ei leidunud. Tänane rannaraamat oli  "Musta pori näkku" . Vägagi temaatiline, eriti kui meenutada seda, et isa matustel laulis Action just seda laulu.

Lapsed suudavad iga kurva päeva hetkega helgeks muuta. Kirke eriti, ta mu päike :) Ja et isa aastapäev oleks teguderohke, ostsime Kirkele koolikoti ära. Proovisime mitmeid selga ja loomulikult täislaaditud kujul. Raamatupoes on seda väga mõnus teha. Kirke arvas, et peab emmele selle kalli kingituse eest ka midagi vastu andama. Ja peagi ootab mind ees mõnus massaaž, pisikeste lapsekätega. Lihtsalt super kingiidee!

Rumm jääb mõneks teiseks korraks.