esmaspäev, veebruar 26, 2007

Sõlmes

Kel jõudu on hüüda - see kisab,
kel tarkust on mõelda - jääb vait.
Ma ekslemas sõnade võsas
suus äraostmise maik...
Ei kahetsust taha ma tunda,
et tummana tardusin rajal
või petta end lasin kullast,
mis tühjast kõminast kajas.
Su ette nüüd kummardun vaevas,
ma vajan vaid arukat meelt
ja pilku selget, mis päästaks
mind viletsa valiku eest.

reede, veebruar 23, 2007

Milline hoolitsus!

Ehh, mu tuju on ikka nii kerge rikkuda, täna jälle - olen pettunud, kortsutan kulmu ja sada tobedat mõtet hakkab peas keerlema. No homme oli plaanis minna koos lastega paraadi vaatama, kaalusin veel, et kas Kirke äkki koju jätta, vähe mugavam liikuda seal rahvamassis. Aga nüüd, polegi paraadi, päh!
Ma ei saa midagi parata aga kui need kaks uudist - järjekordsed rahutused pronksõduri juures ning eesti sõdurid kardavad külma - kokku panna, tekib tahtmatu seos. Eriti, kui neid näidati nii võimendatult nagu seda TV3 tegi. Kas tõesti määravad ainult mõned miinuskraadid seekord paraadi mittetoimumise. Minu jaoks mõjub see tobeda vabandusena, päästva õlekõrrena, et jätta ära pingeid (võimalik, et isegi kaklusi) tekitav üritus. Ometi tahaks ma, et see jääkski vaid minu fantaasia ja oletuste tasemele, sest vastasel juhul on valus mõelda, kuidas me kodumaa kaitsjad külma ilma põhjuseks tuues nurgas värisevad...
Ma mäletan paraadi, kus tuisk oli nii tugev, et lipumees pidi ümber kukkuma - aga see toimus. Ja kui vaadata tagasi, siis leiab kindlasti ka suurema külmaga toimunud paraade, vähemalt mu kondid mäletavad nii, ma olen ikka käinud neid paraade vaatamas ja kaasa elamas...
Aga siit üks segadust tekitav lause tänastest Päevalehest - Kaitseväe garnisonimäärustiku punkti 343 järgi madalama kui -12°C õhutemperatuuri korral paraadi harilikult ei korraldata. Vabariigi aastapäev on kaugel pelgalt harilikust paraadist aga näe - määrus on määrus!
Homme hommikuks lubab ilmateade ilm.ee andmetel külma -12 °C

kolmapäev, veebruar 21, 2007

Päris ära keeranud!


Ojah, valimisreklaamid - ei ole lihtsalt sõnu... Kõige kurvem on see, et need mehed-naised-parteid, kes enne veel normaalsed tundusid, on oma tobe-jube-kole-nõmedate reklaamidega lihtsalt karuteene teinud. Vähemalt minu silmis :(
Aga see video, no andke andeks, mõjub nagu vastureklaam - näe, kui lollid te valijad on. Või peaks see olema eneseiroonia, khm - kõlab nagu loll vabandus. No jah aga ega ma peagi kõigest aru saama.
Kurb, kurb on see - et nii vähe on tõesti häid ja töötavaid reklaame (praegu kohe meenub ainult üks - Elle Kulliga, samas kaks teist sama seeria reklaami, kus tegelasteks Nool ja Laar - on lausa õuduse tipp, need on lihtsalt nii jubedad, et rikuvad ka selle ainsa...

reede, veebruar 16, 2007

Jää, mis annab sooja


Halbu asju on saanud korraga liiga palju, tobedad pinged ja kisklemised panevad pea valutama. Ja seda veel asjade üle, mida keegi on kunagi loonud ja luua kavatseb (pronksmees, kalevipoeg, sakala keskus...)
See skulptuur ei tekita peavalu ja kui, siis kevadeks sulab ise, vaikselt ja kedagi riivamata. Oleks vaid rohkem sellist ilu ja vähem väiklast kaklemist.
Mu laps sai tõeliselt põneva emotsiooni, jääskulptuuri vaadates ja katsudes - näha ilusat ja tunda külma. Ja emme sai sisse mõnusalt sooja tunde lapse avastusretke jälgides :)

teisipäev, veebruar 13, 2007

Tavaline hambahari

Veider, kuidas vahel hakkavad mingid pisidetailid kummitama nagu see hambahari filmist. Kui ikka üks pisike asi sel moel esile tuuakse, et see lausa omaette tegelaseks muutub, siis on seda võimatu mitte märgata. Ma ei hakka siiski filmi ümber jutustama, lihtsalt üks mõte tekkis sellega seoses.
Kust ometi võlutakse välja need "tavalised" hambaharjad, kui igal pool laiutavad ülbed keelekratsijad, pea painutajad, vetruvad ja värisevad ning muidu edevad vidinad...

esmaspäev, veebruar 12, 2007

Ei saa ma ilma Mammata :)

Vahel on ikka kohutavalt kurnav, kui pead aina orgunnima ja kavandma ja plaanima mõnda nii lihtsat käiku nagu kinnominek. Kõik algas kuu aega tagasi, minu sünnipäevast. Sain kaks kinkekaarti - ühe kinno ja teise romantilisele õhtusöögile. Ja sel nädalavahetusel (alles!!!) sain need mõlemad ja mõnuga ära kulutatud :)
See pisike kohvik oli tõesti imearmas! Emes ja Ott, paar kalli-kallit veel teile selle hea mõtte eest. Ma sain tõelise maitseelamuse ja veel milline teenindus ja koht ise ka ilus ja hubane. Eriti mõnusaks tegi selle õhtu muidugi teadmine, et ma võin valida toite oma maitse, mitte rahakoti järgi. Et siis Creperie oli see koht.
No kinno plaanisin koos Lelega minna, tema päevaplaani enda omaga kokku sobitada oli juba ise üks suur arvutamine. Pikad koolipäevad, lisaks kossutrenn ja koorilaul, siis koolitantsu võistlused, sõbrantside sünnad ja siis veel minu lauluproovid ja esinemised. Arvestada tuli ka Mamma päevaplaaniga, et ta Kirket vaataks, temal jälle pikad tööpäevad ja vabal päeval veel need küsitlused. Liina lapsed olid ka vahepeal siin, ühesõnaga - hullumaja. Siis teine ja oluliselt keerulisem pisiasi - leida meile mõlemale sobiv film. Lele tahtis õudukaid või komöödiat, mina romantilist või draamat, et leia siis see sobiv. No eile õhtul leidsime lõpuks aja ja filmi. Koju jõudsime 11 ajal öösel ja puruväsinud (ma käisin ju hommikul Jüri kirikus laulmas), et tihe päev oli. Minul oli küll kergelt mõru "tehtud" maik suus aga film oli seda sebimist väärt - Väljamõeldisestki veidram. Julgen soovitada, isegi Lelele meeldis.
Aga sellist planeerimist ja sebimist ei taha ma küll rohkem. Need pisikesed asjad
võiksid ja lausa peaksid oluliselt spontaansemad olema, et lihtsalt praegu on tuju ja kohe lendan. Oi kuidas ma seda vabadust - lihtsalt minna ja tulla - taga igatsen...

neljapäev, veebruar 01, 2007

Kummaline päästeoperatsioon


Täna hommikul, nagu ikka, viskasin kassi aknast õue. Julmalt kõlab aga noh, esimene korrus ja kassile meeldib jalutada. Ma ise arvan, et kohevasse lumme kukkuda on peris mõnus aga ei tea ju seda kassi hingeelu. Igatahes Kirke pistis kohe kisama, et kass kadund ja too tuppa. Olgu, olgu panin riidesse ja õue, loomakesele järgi. Miski oli aga kassi juba ehmatanud ja too oli auto alla peitu pugenud. ETV logoga väikebuss lausa neelas selle kassi alla. Igatahes terve päeva jooksul ei õnnestunud kõutsi sealt välja meelitada. Kuulasin kuidas ta njäus kapoti all aga aidata ei saanud. Iga natukese aja tagant läksime jälle välja (kord ema, kord mina) aga kasu ei miskit, väga paha tunne oli sees küll. Mul käis isegi peast läbi mõte, kuidas omanik hommikul tööle minnes mu looma lihtsalt ära kõrvetab.
Õhtul otsustasin autoomaniku ülesse otsida - üheksakordne paneel, ei tunne ju ka kõiki naabreid ja nende masinaid. Alul plaanisin kõik korterid läbi käia, no hullult seletamist aga mis sa hädaga teed. Õnneks teadis majahoidja kes ja kus, nii ma siis andsingi vaid alt uksekella ja peale ebalevat seletust jäin omaniku ootama. Seisime majahoidjaga auto ees ja arutlesime olukorra üle. Vahepeal ikka kissitasin ja kass vastas haleda njäuga. Siis aga loivas auto juurde üks valge kiisu, vaatas meid, kuulatas nagu mõistes, tõusis tagumiste käppade peale ja nuusutas sealt kust hääl kostis ning puges siis auto alla. Mõne aja pärast kostis madinat, selline kisklemise moodi, sisin ja ragin. Veel veidi ja mõlemad kassid tulid auto alt välja. Meie oma oli hirmunud ja värises, teine näis uhke nagu vapper päästja kunagi. Ma olin täielikus hämmingus. Ei tunne ma seda bussi, et teaks kuidas loom sai kapoti alla ronida või mõista miks ta sealt välja ei saanud. Tõeliselt müstiline oli aga selle päästja kassi teadlik käitumine.