reede, aprill 22, 2005

Tihe rebimine

Oleme nüüd kahes erinevas lasteaias ootel, järjekorranumbrid on 365 ja 281. Minu õnnetus on see, et elan Nõmmel. Tuleb välja, et oma võsusid tuuakse siia ka teistest linnaosadest. Ja miks ka mitte, kui seadus seda soosib (üks Tallinn kõik) ja keskkond on siin oluliselt parem, autoga liikujale pole vist tõesti vahet. Kas lasteaeda koha saamiseks on vaja maksta altkäemaksu? Karm aga kuulsin hiljuti, et just nii on mõni ema oma põnni sõime ja aiarühma saanud. Ma ei oska enam suhtuda aga see riigi hoolimatus hakkab vaikselt vastu, et Lasnamäel ju kohti on. Andke andeks, sel juhul viin lapse juba Sauele.

teisipäev, aprill 19, 2005

Taevas on kukkunud


Sinine taevas on kukkunud metsa alla
ja katnud sambla
suure sinise seest kerkivad esile kaskede tüved
kändude vahel ujuvad pilved
mille struktuuri ma kiikiriga uurin
kaksiratsi ladvapoolsel oksal istudes
inglid kes tavatsevad pilvedel elada
on nüüd õige madalale laskunud
ja vaatavad kohkunult rohelisi võrasid
oma pea kohal

A.Ehin

kolmapäev, aprill 13, 2005

Nostalgia

Käisin eile oma pinginaabri juures, ta on ka nüüd teisel ringil (uus titt kaks kuud ja esimene laps 13 a). Ja nagu arvata võis (ma tegelikult lootsin ka...) hakkas üks nostalgitsemine pihta. Et mis ja kuidas ja kas tõesti - me kunagi kooliajal ja muud säärast. Ma lausa ahmisin õhku, et saaks järgmise lausega edasi minna. Uus teema lõikas eelmise sisse ja viimaks jäid kõik poolikuks. Nii palju oli meenutada. Vahel mulle tundub, et elangi ainult mälestustes. Et kõik ilus, põnev ja hea on ära olnud ja nüüd pole enam muud, kui seda kõike meenutada.
Täna lugesin vanu maile ja tilgutasin pisaraid, ehh ilus on läbi ja otsas ja kadunud ja teise oma. Miks peab olema valus kui mõtled ilusate hetkede peale? Kas tõesti saab minustki masendunud pessimist, kes ei näe seda kaugel säravat lootuskiirt...

esmaspäev, aprill 11, 2005

Elu mõte

See oli vist laupäeval, kui telekast tuli kosmeetikasaade - Sõbrannad. Kaks korda peatus mu pilk ekraanil. Esimest korda siis, kui tõsimeeli räägiti püsimeigist ja näidati tätoveeritud huuli ja kuidas seda tehakse. See oli kole, krrrrrr. Peenike punane joon huulte ümber (püsib kaks aastat!!) nägi välja nagu veritsev haav. Kohutav! Kes teab, ehk näeb see tütarlaps päris normaalne välja, kui huuled üle võõpab aga ilma oli küll haiglane ja hirmutav. No vot ja siis peale sellist shokki tuleb reklaam topsikutest, mida võib võita, kui vastate küsimusele, "Mis on elu mõte?" Arvasin, et ma kuulsin valesti aga võta näpust, kontrollisin üle ja ongi (auhinnamäng). Samas oleks tõeliselt huvitav teada, et mida need neiud, kes endale tätoveeritud huuli ihaldavad siis ka paberile kribavad...

pühapäev, aprill 03, 2005

Ta läks inglite juurde

Eile siis...

Paavstiga seoses on mul aga üks kummaline mälestuskild (kaks, kui täpne olla)
Päeval, kui paavst Tallinnas käis, olin minagi end vaatama sättinud, ise veel täielikult taipamata, keda ma tegelikult seal trügides ootan. Rahvast oli tõesti palju aga see tunglemine oli teistmoodi kui tavaliselt, kuidagi kombekam ja vaoshoitum. Olin pääsenud juba üsna Niguliste ukse lähedale (teisele poole teed). Ilmselt pidi paavst seal mingi tervituse lausuma, sest üritasin aina edasi ja lähemale liikuda. Viimaks nägin, et tee oli blokeeritud ja ma tulin tagasi, kohta, kust avanes suurepärane vaade alla Harju tänavale. Minust pressis mööda üks noormees ja toetas (ilmselt siiski ruumipuudusest) käed mu tagumikule. Tahtsin talle öelda, et edasi pole mõtet minna, pole lihtsalt ruumi kuhu minna ja hõikasin talle järele "Ärge parem üritagegi!" Noormees punastas, vabandas ja puges külg ees edasi. Möh? Sain alles siis aru, kuidas tema minu lauset tõlgendas, nüüd oli minu kord punastada...
Jäin paavsti tulekut ootama, suunates pilgu Harju tänavale. Ja siis juhtus midagi kummalist. Ma nägin kuidas mööda tänavat lähenes mingi laine (ma ei oska seda teisiti nimetada). See nägi välja nagu õhuvirvendus kuumal päeval ainult väga konkreetne, tundus, et selle servast saab kinni haarata. Ja selle laine keskel oli paavst. Ma olen palju mõelnud kuidas seda nähtust seletada aga ei oska. Sest kui see oli rahvamassi reaktsioon ja nende liikumine (doominoefekt), mis mu silma jäi, siis kuidas seletada nähtavat laineserva sõiduteel, kohas kus rahvast ei seisnud. Oli see vaid minu ettekujutus või nägid seda ka teised? Mis iganes seal ka ei toimunud, minule on see mällu sööbinud just sellise läbipaistva kettana, mis aeglaselt minu poole liigub... Ja ega ma sellest päevast suurt rohkem ei mäletagi.

reede, aprill 01, 2005

Õnne valem

Just siis kui sa arvad, et miski ei suuda sind enam üllatada, leiad sa vana lehte ära visates selle...
On esimene aprill aga nali on vana ja habetunud :P