Ta läks inglite juurde

Eile siis...

Paavstiga seoses on mul aga üks kummaline mälestuskild (kaks, kui täpne olla)
Päeval, kui paavst Tallinnas käis, olin minagi end vaatama sättinud, ise veel täielikult taipamata, keda ma tegelikult seal trügides ootan. Rahvast oli tõesti palju aga see tunglemine oli teistmoodi kui tavaliselt, kuidagi kombekam ja vaoshoitum. Olin pääsenud juba üsna Niguliste ukse lähedale (teisele poole teed). Ilmselt pidi paavst seal mingi tervituse lausuma, sest üritasin aina edasi ja lähemale liikuda. Viimaks nägin, et tee oli blokeeritud ja ma tulin tagasi, kohta, kust avanes suurepärane vaade alla Harju tänavale. Minust pressis mööda üks noormees ja toetas (ilmselt siiski ruumipuudusest) käed mu tagumikule. Tahtsin talle öelda, et edasi pole mõtet minna, pole lihtsalt ruumi kuhu minna ja hõikasin talle järele "Ärge parem üritagegi!" Noormees punastas, vabandas ja puges külg ees edasi. Möh? Sain alles siis aru, kuidas tema minu lauset tõlgendas, nüüd oli minu kord punastada...
Jäin paavsti tulekut ootama, suunates pilgu Harju tänavale. Ja siis juhtus midagi kummalist. Ma nägin kuidas mööda tänavat lähenes mingi laine (ma ei oska seda teisiti nimetada). See nägi välja nagu õhuvirvendus kuumal päeval ainult väga konkreetne, tundus, et selle servast saab kinni haarata. Ja selle laine keskel oli paavst. Ma olen palju mõelnud kuidas seda nähtust seletada aga ei oska. Sest kui see oli rahvamassi reaktsioon ja nende liikumine (doominoefekt), mis mu silma jäi, siis kuidas seletada nähtavat laineserva sõiduteel, kohas kus rahvast ei seisnud. Oli see vaid minu ettekujutus või nägid seda ka teised? Mis iganes seal ka ei toimunud, minule on see mällu sööbinud just sellise läbipaistva kettana, mis aeglaselt minu poole liigub... Ja ega ma sellest päevast suurt rohkem ei mäletagi.