pühapäev, november 28, 2010

Külm on

Tulin linnast lumesadu, teed ei leidnud kusagilt... Hommikul rongi peale minnes sadas sellist padulund, et nähtavus oli pea olematu. See imekaunis lumesadu mässis mind nagu sooja teki sisse, küll veidi märjavõitu aga siiski. Rongi oodates igatahes ma külma ei tundnud. Türil aga brrr... võttis mind vastu pakane, mis lausa lõikas säärtesse. Uskumatu temperatuuride vahe igatahes. No, just - see soe lumevaip, mis enne mu ümber heljus oli ju kadunud. Ainult tuul ja miinuskraadid. Tallinaga võrreldes oli seal lausa olematu lumekate ja taevast ei tulnud midagi. Rongis oli tegelikult ka päris külm, istusin kindaid käest võtmata terve tee ja lõdisesin. Enamuse teest kõndisin kiirkõnnil ja unistasin soojast toast. Vanaema juures oli mul endiselt külm, köögis pliidi ees oli küll mõnus soe aga selle seina ääres, kus mina istusin jahedavõitu. Palusin vanaemalt villaseid sokke. Sain korraks sooja sisse aga tagasiteel külmusid mu jalad taaskord. Seekord siis juba paksude sokkide sees. Neetud jalad, need külmetavad siiani. Istun juba üle tunni oma soojas toas aga see külm pole mu varvastest veel välja läinud. Peaks vist kuuma jalavanni tegema.
Vanaema juures istusime pärast pirukate söömist toas, no seal oli minu jaoks nii külm, et palusin ka tekki endale ümber. Vanaemal oli aga seljas lühikeste varukatega pluus, küll villane aga siiski - käsivarred puha paljad. Ma ei saa aru, miks ma niimoodi külmetan. Mis siis veel edasi saab, kui päris talv tuleb. Ja ärge rääkige mulle, et söö rohkem ja kasvata endale pekikiht ümber. Varvastele ju pekki ei kasva. Või kasvab? Külm on...

laupäev, november 27, 2010

Üksi

Nädalavahetuse plaanid muutusid ootamatult. Pikalt planeeritud kontserdi, koori väljasõidu ja advendiküünla süütamise asemel sõidan homme Türile, vanaema juurde. Paneme ehk küünlagi põlema aga mitte jõuludele vaid Atkole mõeldes. Tema aeg sai otsa...
Meil on vanaemaga hea klapp ja ta ootab mind alati külla - minuga pidavat ikka rääkida ka saama, teised räägivad ainult endast... Nii ta ütleb.
Kui ma mõtlen oma vanaemale, siis tahaks kunagi isegi selline olla. Siiani tunduski tema elu lausa ideaalne. Elada vaikselt, ilma kiirustamata, mõelda oma kirevale elule ja vaadata kuidas tihane akna taga pekki toksib. Aga nüüd on ta oma väikses majas üksi. Pole enam keda koju oodata, kellele süüa teha, kellega vaielda, kellega koos vaikida.

Mu ema võttis lapsed kaasa ja sõitis Viimsi spaasse. Kodus on harjumatult vaikne. Juba sellele mõeldes tundsin ennast veidralt. Otsisin tegevust. Koristasin, käisin kinos, tegin süüa (vürtse täpselt enda maitse järgi, teistele mõtlemata), otsisin veini välja, nautisin seda kõike ja nutsin. Vahel on hea üksi kodus olla ja ennast tühjaks nutta. Seda juhtub väga harva, et ma saan omaette olla.
Tahtmatult jõudsin mõtteni - mida ma peale hakkaksin, kui see üksi olek kauem kestaks? Mida ma teeksin, kui võtta mult lapsed, töö ja veel mõned kohustused? Praegu on kohustused ainus, mis mind püsti hoiavad. Mõned hobid, mida enne tegin vaid oma lõbuks on muutunud kohustusteks. Olen ennast sidunud kooriga ja ei saa enam naljalt loobuda. Ma küll naudin laulmist, kuid mõtlen pidevalt eelseivatele esinemistele ja vajadusele olla kohal. Üritasin vahepeal isegi koorist ära tulla, sest see õigeks ajaks kohale jõudmine tekitas mus liigset stressi. Luuletusi kirjutan tiksuvale tähtajale mõeldes. Teemad on ette antud. Panen küll neisse oma hinge aga pean ennast selleks kõvasti tagant piitsutama. Ja nii hommikust õhtuni - töö, lapsed ja hobid ehk vabatahtlikud kohustused. Kui tekib ootamatu paus, miski muutub, ei oska ma sellega midagi peale hakata. Pausi polnud ette nähtud, pidev tõmblemine on nii harjumuseks saanud, et kui õhtul väsimusest voodisse ei kuku, väsitan ennast teadlikult. Teen seda arvutis, tuimalt telekat vahtides, klaasikese veiniga uinutades.
Mul on lapsed, see on suur vastutus ja ma ei saa endale logelemist ega niisama unistamist lubada. Kui tööd ei tee, siis raha ei saa ja lapsed on need, kes kannatavad. Jooksen sellel rattal edasi kuniks ühel päeval enam ei jaksa, jõud lõpeb. Või, kui enam ei lasta, jään näiteks tööst ilma. Või kui enam ei ole vaja nii palju pingutada, lapsed kasvavad suureks ja saavad ise hakkama. Kuid kas ma oskan siis enam ilma rabelemata olla? Et vabaneda halvast harjumustest on mugav asendada see sarnasega. Sellisega, mis just meeldivam tundub. Reisimine on vast kõige vanem ravim selliste kriiside raviks. Oleks ma mees valiksin ümbermaailma reisi - uuuu tormine meri ja tühi silmapiir, karm ja üllas. Aga naisena tundub lihtsam rännata raamatuid lugedes ja filme vaadates, muidugi koos maiustuste ja alkoholiga.

laupäev, november 20, 2010

Nõiaplika


Üks tore pidu on otsa saanud. Kirke 6-es sünnipäev. Homme on muidugi õige päev aga täna oli selline sõbrannade trall. Laps tahtis karnevali, printsesse, liblikaid ja haldjaid. Kirjutasin kutsele, mõeldes lapsevanemale, et kui omal maski pole, siis teen näomaalingud. Oi, see oli viga! Laste jaoks oli see võlusõna - ooo, näomaaling!! Pärast kuulsingi, et see tegi peo eriti ihaldusväärseks. Ja loomulikult ei võtnud keegi kaasa maski, milleks, kui ees on midagi hoopis põnevamat. No nii ma siis neid plikasid võõpasingi. Kokku vist tunnikese või nii aga neil kannatust jagus. Ja nagu selles vanuses ikka, tahtsid kõik seda, mida esimene. Nii oligi mul toatäis liblikaid. Ainus vaheldus oli värvis. Minu rõõmuks oli üks preili tulnud kassikostüümis, tema sai siis kassinäo. Kui külalised läinud, toad koristatud, nõudis Kirke uut maalingut. Õnneks mitte uut liblikat, hoopis nõianägu. Siin ta siis on veel viimast päeva viiene - minu nõiaplika :)

teisipäev, november 09, 2010

Usun ei usu


Täna öösel ma ei maganud, kohe üldse. Paar tundi und, siis uus äratus ja sellele järgnev unetus. Esimene kord äratas mind korralik luupainaja, siis ehmatusega ärganud Kirke, kes nuttis pool tundi järjest nagu imik (ma ei saanudki teada, mis juhtus). Siis veel midagi ebamäärast ja siis eee... äratas mind kummitus. Ma hakkan vist segi minema. Öö otsa värisesin. Mulle meeldib, kui asjadel on loogiline seletus. Aga toas kolistav "miski" ei mahu minu maailma. Päeva jooksul sain kuulda mitmeid seletusi. Korduvalt kuuldud - hingedeaeg ja väravad on lahti, korraga nii rahustab kui hirmutab. Ma võiks ju nõustuda nende teooriatega aga see tundub ikka jabur. Seletus - sa nägid seda unes või kujutasid ette, mind ka ei rahulda. Kunagi aastaid tagasi, vajasin ma piire, et teaks kust algab "ei", et oleks millest kinni hoida ja mille taha pugeda. Siis leidsin tee kirikusse ja kõik nagu töötas. Nüüd ei tööta enam. Piirid on paigast nihkunud ja ma olen jälle kusagil tühjal väljal ning mul pole aimugi, kui kaugele või kuhu poole ma minna võin. Igatahes ma ei taha neid tobedaid kummitusi enda koju aga päriselt eitada neid ka ei saa.

pühapäev, november 07, 2010

Jätaks selle isadepäeva vahele

See lähenev isadepäev ajab mind jälle hulluks ja tigedaks ja kurvaks ja... Oeh, ma tahaks selle päeva kalendrist ära kustutada!!!!! Teisipäeval on lasteaias järjekordne isadepäeva tähistamine, see on keeratud minu jaoks täiesti üle vindi. Tavaliselt olen ma ise selles isa rollis, ja alati on sujunud. Pole üldse hull olla kamba isade seas ainuke ema. Lapsel ju suurt vahet ju pole, kellega tantsu lüüa. Sel aastal aga (aru ma ei saa miks?!?!?!) kutsutakse kohale aga nii emad kui isad. Et isad teevad lastega koos võileiba ja siis tantsivad, emad siis kontserdi ajal katavad laua ja pärast loevad emad ka veel isadele luuletust. Uskumatult tobe mõte minu aurust see luuletuse lugemine. Ja siis kõik koos rõõmsalt (oi, kui nunnu :-P) hakkavad mardimaske meisterdama. Ohhh, õudust - aru ma ei saa miks seda kõike peab lasteaias korraldama. Palun, ma tahan oma lapsega oma kodus olla, mitte kamba võõraste inimestega aega veeta. Igatahes, kui muidu ei paista ühe vanemaga lapsed silma, siis nüüd hõõrutakse seda mõnuga nina alla. Ja mis saab veel nendest, kes ei saa töö pärast kohale tulla. Minu jaoks on see 16.45 lasteaeda jõudmine ikka julmalt tööaja arvelt. Aga ma pean jõudma, lihtsalt pean! Huvitav, kas teised lapsevanemad ei käigi tööl või kuidas see neil õnnestub. Igatahes ma püüan selle hullu päeva kuidagi üle elada.
Ma pole ise ju isadepäeva kunagi pidanud, see ei olnud minu lapsepõlves kombeks. Väga võõras asi. Muidugi tuleb selle kõigega pidevalt paps meelde. Või on miski muu, mis tema peale mõtlema paneb. Aga viimasel ajal käin pidevalt tänaval märgade silmadega. Lihtsalt jälle meenub, papsi pole enam või see kuidas ta haige oli või mõni lause, mida ütles jne. Kirkega on sama lugu. Tulime täna kinost ja järsku Kirke ütleb: "Mulle tuli jälle vanaisa meelde ja nutt tuleb ka peale." Ma arvasin, et no eks sa nuta siis. Ta haaras mul ümbert kinni ja hakkas kõva häälega nutma. Mulgi hakkasid pisarad voolama ja nii me seal siis seisime ja töinasime. Uuu-uu - pagana isadepäev, ma ütlen...