See lähenev isadepäev ajab mind jälle hulluks ja tigedaks ja kurvaks ja... Oeh, ma tahaks selle päeva kalendrist ära kustutada!!!!! Teisipäeval on lasteaias järjekordne isadepäeva tähistamine, see on keeratud minu jaoks täiesti üle vindi. Tavaliselt olen ma ise selles isa rollis, ja alati on sujunud. Pole üldse hull olla kamba isade seas ainuke ema. Lapsel ju suurt vahet ju pole, kellega tantsu lüüa. Sel aastal aga (aru ma ei saa miks?!?!?!) kutsutakse kohale aga nii emad kui isad. Et isad teevad lastega koos võileiba ja siis tantsivad, emad siis kontserdi ajal katavad laua ja pärast loevad emad ka veel isadele luuletust. Uskumatult tobe mõte minu aurust see luuletuse lugemine. Ja siis kõik koos rõõmsalt (oi, kui nunnu :-P) hakkavad mardimaske meisterdama. Ohhh, õudust - aru ma ei saa miks seda kõike peab lasteaias korraldama. Palun, ma tahan oma lapsega oma kodus olla, mitte kamba võõraste inimestega aega veeta. Igatahes, kui muidu ei paista ühe vanemaga lapsed silma, siis nüüd hõõrutakse seda mõnuga nina alla. Ja mis saab veel nendest, kes ei saa töö pärast kohale tulla. Minu jaoks on see 16.45 lasteaeda jõudmine ikka julmalt tööaja arvelt. Aga ma pean jõudma, lihtsalt pean! Huvitav, kas teised lapsevanemad ei käigi tööl või kuidas see neil õnnestub. Igatahes ma püüan selle hullu päeva kuidagi üle elada.
Ma pole ise ju isadepäeva kunagi pidanud, see ei olnud minu lapsepõlves kombeks. Väga võõras asi. Muidugi tuleb selle kõigega pidevalt paps meelde. Või on miski muu, mis tema peale mõtlema paneb. Aga viimasel ajal käin pidevalt tänaval märgade silmadega. Lihtsalt jälle meenub, papsi pole enam või see kuidas ta haige oli või mõni lause, mida ütles jne. Kirkega on sama lugu. Tulime täna kinost ja järsku Kirke ütleb: "Mulle tuli jälle vanaisa meelde ja nutt tuleb ka peale." Ma arvasin, et no eks sa nuta siis. Ta haaras mul ümbert kinni ja hakkas kõva häälega nutma. Mulgi hakkasid pisarad voolama ja nii me seal siis seisime ja töinasime. Uuu-uu - pagana isadepäev, ma ütlen...
4 kommentaari:
meil nii hull ei olnud, aga ausalt, ma tean päris mitmeid isasid, kes võimalusel seda üritust väldivad või osalevad seepärast, et PEAB, ise rõõmu tundmata.
minu laps on seisus, kus teatab, et mis ta ikka räägib mulle või isale, millal koolis mingi isadepäevavärk on (sest millalgi ON, eelmisel aastal sain nt jõulude ajal teada, et OLI), sest see on ISAdepäev (st, minule ei tohiks korda minna) ja 'see on ju ammu teada, et isa nagunii ei tule'.
blah. päris valus on vaadata oma veel väikest poega ja tema kibedat elutõde :S
Polnudki nii hull kui kartsin :) Moodustasin paari isaga ühisrinde ja lükkasime selle ajakava veidi kokku, sain varakult koju ja kõik tantsud tantsitud ja võileivad tehtud.
Kui sind lohutab, siis meie käisime lasteaia isadepäeva tähistamas bowlingut mängimas - 2 tundi... 5-aastased... lapsed viitsisid 30 min kuule veeretada, siis oli huvi kadunud. Isad-emad ja suuremad lapsed mängisid nende eest, aga no hasart puudus. Lasaks oli laste karaoke lastele, kes lugeda ei mõista ja neid laule laulda ei osanud. Aga mikrofoni naermine ja rääkimine oli lõbus, selle saatel bowlingu müra, laste jooksmine, emade jutuvadin....
Aga isa pärast ära enam nuta - tema pääses oma valudest. Meile anti niigi 15 lisaastat temaga koos olla. Need viimased 15 aastat ta ise enam oma elu ei nautinud, rõõmustas vaid lastelaste üle...
nojah, nutmisega on selline asi, et ega need pisarad ju ei küsi millal tulla. Matustel ei olnud neid kuskilt võtta. Eks mul ole lihtsalt pikad juhtmed ja kes teab kaua see leinaaeg minusugusel tagurpidi Antsul kestab...
Postita kommentaar