teisipäev, detsember 27, 2005

No palju õnne Õeraas :)



Eile olime veel siis Paides ja Türil ja käisime perest-perre. Lehiseid oli veel kolm. Andrus juuniori võtsime Tallinna kaasa, läksid vanaemaga loomaaeda just.

Täna hommikul (11 ajal) nägi siis uus kodanik ka päevavalgust - pisikest Karli pole veel oma silmaga näinud aga küll ma jõuan ja siis teen pilta ka :)


No viimaks sain ka meiliga paar titepilti :)


Särapall


Esimesel jõulupühal käisime ka Tädi Leida ja onu Ossi juures. Ja neil oli akna peal üks vahva kirju pall. Kadus sõnajalgade vahele, Lele käis piilumas :)

esmaspäev, detsember 19, 2005

Undo, restart ?


Olen hakanud õhtuti enne und mängima üht lihtsat kaardimängu - spider nimeks (lööb pea selgeks). Ja kui vahel kaart ei jookse, ja mõte ka mitte, siis võtan paar käiku tagasi ja proovin uuesti, vahel lausa terve mängu otsast - seni mängin kuni välja tuleb. Ja pea iga kord, kui teen undo, siis on paha tunne, et sohk ja pole aus.

Aga mõte kisub ikka vägisi oma elu ja valikute juurde. Kõik need mõtlemata öeldud sõnad ja need, mis vihaga karjutud ja siis veel need ilusad, mis enda teada jäid. Kõik need hullud tembud ja vaikimisi kannatamised ja kõik tegemata jäänud teod. Ehhh, kui saaks uuesti proovida ja paar käiku tagasi võtta, kas oleks siis teisiti ja kas oleks ka parem...

neljapäev, detsember 15, 2005

Plaks, plaks pikapäkk


Lele tegi pilti, ma veidi kaunistasin :) Aga jõulu eest ei pääse, tuleb, tuleb...

Eile käisin kuulamas kontserti - Jõulud Ivo Linnaga - oli selline tänukontsert, kohale oli kutsutud saalitäis rahvast, kõik kogudusele olulised inimesed, isegi president oma prouaga olid kohal. Ja mina - nii pisike lüli nagu seda on kammerkoori laulja - olin siis ka selle au välja teeninud.
Aga kummaline on ikka see, et ei ole see valitud publik midagi nii haritud, kui võiks eeldada. Nimelt ikka veel on levinud arusaam, et kirikus ei plaksutata - no teenistusel loomulikult mitte aga kui tegu on kontserdiga, siis on hoopis teine asi. Nii pidigi Linna lausa üle ütlema, et tohib, tohib plaksutada küll :)
Kord käisin koos Lele kooliga Nõmme Rahu kirikus jõulukontserdil ja lapsed loomulikult plaksutavad -kontsert ju - aga õpetajad keelavad, ei tohi, ei tohi!!!
Imelik hirm sel eesti inimesel kiriku ees...

esmaspäev, detsember 05, 2005

Paisuv fail


Õeke saatis meili - Nagu teate, tappis Andrus oma plekist sõbra ära. Õnneks ei maksnud sõber kätte ja jättis Andruse ellu...
Kaasasolev pilt aga avaneb kahtlaselt aeglaselt, karjub veel et - unknown file size. Noh kataloogis näitab, et 1,22 MB ja kui shopis lahti teen saan 14,1 M, piksleid ikka rohkelt 2560x1920. Võiks ju jättagi selle müstika valda aga pean ikka asja endale selgeks tegema, ehhh...

teisipäev, november 29, 2005

Plika

Ahh, need peod pole minu jaoks

See pilt sai tehtud kooli ajal, nooremad kursaõed tirisid mind kaasa vibe´le, no miski disko - arvasin. Aga oli hoopis mingi võnukmine ja kiire moeshow ja jälle võnkumine... Igatahes see mu viimaseks sedalaadi peoks jäigi, ei tundnud end seal eriti hästi. Aga kaamera sobis hästi seda ebamugavustunnet varjama ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis on fotokas hiljemgi kilbina toiminud.

reede, november 25, 2005

Pildimäng


Vaatasin õhtul vanu pilte ja taipasin järsku, et ma ei ole juba ammu lihtsalt lõbu pärast kaamerat käes hoidnud. Millal ma viimati katsetasin, mängisin, lihtsalt läbi objektiivi vaatasin? Ikka on see töö või titt, parimal juhul aiapost, mis kaadrisse mahub ja ongi kõik :( Masendav avastus ja veel hullem on see, et polegi nagu meeleolu ega midagi pildistada... Aga seniks, kuni tunne tekib, vaatan vanu katsetusi. See on Naadile, väike meenutus - kas tunned objekti ära?

esmaspäev, november 21, 2005

Esimene aasta


Ja ongi põnn aasta täis, jookseb mööda tuba ja laliseb oma veidras keeles, mõned tuttavamad sõnad on ka nagu tähh ja emme ja dadaa ja aiai. Ja vanaema kohta ütleb aua ja Lele on ele ja kass on ass. Tordiküünalt tahtis katsuda ja oli vääägade pahane, kui ei lastud.

teisipäev, november 15, 2005

Ära hõiska enne õhtut!

Kartsin, mis ma kartsin aga kui op läbi sai tundus, et nüüd on korras ja kõik on hästi ja aga... Reedel lõigati, arst õmbles haava kinni ja ütles, noh homme-ülehomme saad koju. Neli tundi hiljem suutsin jälle varbaid liigutada, tahtsin jala kuhugi kõrgemale tõsta ja avastasin, et haavast jookseb verd, kõik linad ja rätid punased. Õde tõi siis jääd, linad vahetati ära ja sellega kõik piirduski. Laupäev tehti uus side ja pühapäev lubati koju. Pabereid ei saanudki, öeldi tulge esmaspäeval kella neljaks. Mamma läks siis kohale, vihma sadas hullult, kahju oli teda välja saata kohe ja mis selgus, ei mingeid pabereid, keegi pole kuulnud ega näinud. Ernitsa vastuvõtt ka juba läbi ja doktor koju läinud. Niiih, mamma ei jätnud jonni ajas asja nii kaugele, et lubati - me helistame teile homme ise. No täna ootasin päev otsa, ei miskit. Õhtul otsustasin, et puhastan selle vana korba ära, kuidagi imelik tunne oli ja apppppppppi, mida ma näen. Haav täitsa lahti, verd immitseb ja kole, kole, kole. No tore, helistasin siis valvearstile ja ega´s muud kui, homme tuleb haiglasse tagasi minna. Aru ma ei saa, mis toimub? Oeh, ma olen väsinud sellest jamast juba...

pühapäev, november 06, 2005

Vannimüts
























Kui Lele oli väike, siis tuli talle vannis ikka vahukleite teha. Nüüd teeb ta neid Kirkele ja kutsub mind, et emme tee pilti ka. No, ma siis tegin - otsevälguga :)

neljapäev, november 03, 2005

Kui kole hirm sees on

No jälle lasin end ära hirmutada, ebausul... mu õeke ja mamma teavad nimelt, et reede ei ole op´i tegemiseks just parim päev ja `vanasti` sel päeval lausa op´e ei tehtudki, krrrrrr. Aga see päev (11 nov) läheneb mürinal. Täna käisin vereimejate juures, südamest tehti ka sinka-vonka pilti, et kõik sujuks. Aga see tobe hirm, mis mind viimastel päevadel saadab, aina süveneb, no miks ometi? Esmane on muidugi üldine hirm narkoosi ees, üldnarkoosi kardan jubedalt - see abituse tunne, koos imala lõhna ja jõuetusega on kohutav. Arst õnneks arvab sama ja loodan spinaali peale, siin on jälle omad ohud ja riskid - infolehel seisab 1 : 150 000 esineb jalgade halvatus. Matemaatika siin abiks ei ole, hirm jääb ikka.
Kui suured hirmud kõrvale jätta, siis jääb veel kahtlus, et kas jalg ikka saab parem, (ei valuta, saab kükke teha, põlvele toetada) kui see metallikolakas välja sikutatakse. Ja mure Kirke pärast jääb nii või teisti, et kuidas ta need kolm päeva ilma emmeta ja tissipiimata hakkama saab.
Muide, ma nägin seda piisoni vana paar päeva tagasi telekast, näitas oma sigu ja kitsi ja muid lojuseid aga piisont mitte, khm on ta nad siis praeks teinud?

Hakkab jälle pihta
















Katsu sa niimoodi tööd teha, kui kogu aeg tänitatakse ja õpetatakse. Ikka, et kuidas sa ometi aru ei saa, mitu korda peab seletama, appi see on ju nii lihtne - näe vajuta siia ja klõpsa sinna ja ongi tehtud...

Aga sarnaseid lavastusi ma praegu teengi, enamusele täiesti tundmatu ajakirja tarbeks aga mulle sobib, sest esialgu saan tööd koos titega teha :)

laupäev, oktoober 22, 2005

Klassiõhtu

Sortisin Lele tehtud pilte ja avastasin, et saab-saab digiga teha tehnilist praaki ja hulgi. Aga milline meeleolu ja tunnetus, super! No eks ma ole praegu lihtsalt üks uhke lapsevanem aga ikkagi, on ju ilusad :) Igatahes mulle meeldis niivõrd, et panen need siia vaatamiseks. Tegemist on neljanda klassi stiilipeoga ja kuna tunniplaanis ka näitlemine, siis koos lühikeste etüüdidega. Pole vist väga raske aimata, milline teos selle peo teemaks oli.


teisipäev, oktoober 18, 2005

Müstikat igal sammul

Mõnda tegelast ei oskaks ma kuidagi oma unenägudes kohata aga vaat, üllatusi igal sammul. Eile oli seal siis oma täies hiilguses Savisaar ise. Toimus tema järjekordse raamatu esitlus, millegipärast Kunstiakadeemia ruumides. Pärast piduliku osa tuli Edgar oma riiete ja asjade järgi, fotokateedrisse ja andis mullegi oma raamatu. Tahtsin siis viisakas olla ja hakkasin talle lahti seletama kaanefoto semantilisi tagamaid, et miks just see pilt hea ja sobiv on. (Savisaar oli kujutatud suure imikuna...) Pidin korraks toast väljas käima ja tagasi tulles oli mees kadunud, samuti raamat ja kringel ka, niuks. Küsisin siis teistelt, et kus mu raamat??? Vastuseks aga hakkas Kai mulle seletama, et millal ma kavatsen oma ettekande fototeooria kohta ära tuua, diplom juba käes aga töö tegemata. Oigasin, see jube paks ja igav-tüütu raamat vaja läbi töödelda ja just siis tuletavad meelde, kui titega nii palju sebimist. Kujutlesin ennist, kuidas ma tugitoolis mõnuledes Savisaare pajatusi loen (kust küll sellised mõtted?) aga vot, võtavad käest selle jutuka ja annavad asemele raamatu, mida peab sõnastik teises käes läbi närima, krrrrrr....
Reet saatis täna kalamulli veel ühe killukese müstikat :)

esmaspäev, oktoober 10, 2005

Kes keda?

Nädalavahetuse tormamine Türile: Magasin sisse (tundus, et lootusetult), kuid vedasin end siiski liikuma, titt potile, asjad kokku (15 min) ja jooksuga jaama (20 min), Mamma tegi kohvi kaasa, jõin rongis püstijalu, krrrrr see logisev rauakolak oli tihkelt täis kiilutud... Siis Papsi juures kerge hommikueine ja õunu korjama, kasti, korvi, kotti ja vanaema juurde, mahl vinkusse ja vinku tagasi uue laari tarvis, veel söömiseks mõned õunad kotti ja jooksuga (ehhh, hingeldaks kui aega oleks) rongile. Nagu kiuste ajas Mamma rongi ajad sassi (mitte 16.56 vaid 16.46) ja siis läks rabelemiseks. Olime toppinud kottidesse nii palju õunu ja mahla, kui tassida jaksasime, pluss titt käruga aga jooksmiseks polnud see koorem mõeldud. Igatahes olime jaamas tavalise poole tunni asemel viieteist minutiga, higist tilkuvad ja jõuetud. Jõudsin ukseni rongi pikkuse võrra enne Mammat ja palusin jaamakorraldajat, et ta ema ka ära ootaks. Seisime seal ja vaatasime kuidas Mamma jooksis, kui äkki ronis rongi alt välja purupurjus mees!!!!!!! Ahhetasime mõlemad, tõstsin siis vankri ja kotid rongi, aitasin ema ka ülesse ja mõtlesin, kas tõesti see joodik pääses eluga tänu sellele, et meie rongile hiljaks jäime või siiski jõudsime meie rongile, sest rongijuht märkas rongi alla roninud joodikut?

kolmapäev, oktoober 05, 2005

Vaat, mis teevad!

Jälgisin siis minagi veidi Lauritsa tegemisi, tegelikult oli päris põnev seda vaadata, kuulata. Mingi fluidum selles ju on... Ja samas tahaks lõpptulemust ikka ka näha, puurida neid detaile juba näituseseinal või siis otse arvutist, läheb ju weebis see osa kaotsi.








Ja siit kuni 16 okt kella 21-24 otselülitus Kütiorgu.

neljapäev, september 29, 2005

Ahelreaktsioon


Ja-jaaa karm aeg ja stressav töö on oma teinud sest tundlik Jaak astub sammu tagasi (?) kui tema hää sõber Indrek paneb selga häbitu Juku-Kalle kingitud punase T-särgi. Aga meie, fotokalad oleme ka palju kannatanud, sest kalafoorumis loobitakse meid poriga ja pildi alla kritseldatakse õelusi ja nüüd on Vladislav suisa riigitelevisoonis ja... Ega´s muud kui, Fotokalad ühinege ja kassid ahju, vot niiiiiii!

neljapäev, september 22, 2005

Minu omad :)


Eilsest on mul siis kolm kümmet - 10a, 10k ja 10d. Kõige kauem on minu oma olnud Lele, tema on 10a, eile möödus juba kümme kuud Kirke sünnist ja vastu ööd saabus Tartu linnast kohale ka kõige pisem minu oma - 10d. Kümned sobivad omavahel päris hästi. Lele saab hakkama nii Kirke hoidmisega, (eile käisin kooriproovis ja lapsed olid omapead), kui pildi tegemisega (lahmib küll ülemäära palju aga noh, las õpib). 10k ja 10d saavad ka hakkama, kaamera otsib lõbusa titenäo ülesse, et pildiks teha ja 10k topib oma näpud 10d-le silma, et sõprust sõlmida.

teisipäev, september 20, 2005

10D

Nagu esimese klassi õpilane ootan homset päeva, väike ärevus hinges, segu rõõmust ja murest. No seda ikka uue-vana digikaamera (10D) ostu pärast. Jajaaa, kaua oli remondis (õieti küll remondimehe laual) see kaamera aga nüüd on triksis-traksis ja valmis uuteks seiklusteks. Tartu linnas paraku aga noooh, küll ma ta siia meelitan. Mälukaardi ostsin ka ära, enda meelest vinge, tervelt 1GB aga nagu välja tuleb, siiski suht pehmo on see tegijate kõrval. Igatahes suurtänu Naatanile, kes remondimeest utsitas ja sellele kaamerale käpa peale pani ja Allarile, kes oma pehmokaardi mulle maha äris.
Nüüd jääb vaid loota, et kaameraost end ka õigustab ja et see kohe käest ei lagune ja et jaksaks ikka selle kinni ka maksta :)

esmaspäev, september 19, 2005

Kiiksuga sõna

Ma ei sa aru, kas on see minu kiiks või ongi asi imelik aga... Mind häirib, kohutavalt häirib, kui avaldatakse kaastunnet kellegi surma puhul, mitte surma tõttu. Kõlab nagu oleks see mingi suursündmus, juubel või aastapäev. Kõik surmakuulutused kirjutatakse nii ja tekstides kasutatakse aga mina jonnin ja tunne ütleb, et kõlab valesti. Eile torkas jälle, kui AK uudistes räägiti leinaseisakust Parki surma puhul.

teisipäev, september 13, 2005

Mummulised vahtrad


Kütiorus olid pea kõik vahtrad mummulised. Miski uus trend? Ja-jaaaa võrumaal algab sügis teisiti :)

esmaspäev, september 05, 2005

Ubinates


Nädalavahetus oli töine, rabelesin Türil viimaseid marju korjates ja mahlaks aurutades ning üritasin (lootusetu!) selle suure õunauputusega midagi ära teha. Aega oli ka napilt, pühapäeval olin juba linnas tagasi ja tassisin ja tõstsin ja tõstsin ümber ja, ehhhh. No teate isegi, mida tähendab kolimine. Isegi kui tegemist on vaid paari mööblitükiga. Aga nüüdseks on suurem töö seljataga (krrrrr, mu põlved on ikka sigaviletsad....) ja saab veidi ringutada. Aga suurem mahlategu ja moosikeetmine on alles ees, sügis vist :)

neljapäev, september 01, 2005

Esimesed sammud


Eile rõõmustas Kirke mind oma esimeste iseseisvate sammukestega. Lasi lauaservast lahti, vehkis kätega nagu tahaks lendu tõusta ja siis astus kaks argliku sammukest emme poole. No emme pani käed kohe ette, muidu oleks ehk veel astunud :) Aga igal hommikul otsib ta mänguasjakastist ülesse vanaema tehtud kaelakee ja paneb endale kaela. Nii varakult juba plikalikult edev.

teisipäev, august 30, 2005

Rondid



Jalutan titega kodu poole ja vaatan, ühes hoovis saetakse usinalt kõrgeid mände maha võtta. Mhm, kas tõesti saab Nõmmel nii vabalt oma platsi lagedaks teha? Ja edasi liikudes näen, et terve tänav on maha raiutud puid täis. Ilmselt suurem tellimus, sama brigaad käis kõik järjest läbi.
Aga kummaline oli nende töö kohati küll... Millegipärast olid pikad kõrged tüükad alles jäetud, et nagu oleks puu maha võetud aga (po bumagam) tegelikult ainult oksad maha saetud. See oli kole pilt, krrrr.
Aga mu lemmikvaatega aias lasi peremees tõesti vaid paar suuremat oksa maha võtta, õnneks :)

esmaspäev, august 29, 2005

Elukutse ohver


Viimastel öödel on mu unenäod Photoshopi üle kolinud. Kõik pildikesed üksteise otsas kuhjas ja mina aina krutin leveleid ja värve ja... No ei saa rahulikult und ka vaadata, ikka töö silme ees!!!

pühapäev, august 28, 2005

Vanad sõbrad :)
















Kursavend Romer saatis ühe vana pildi ja kui mu mälu ei peta sai see tehtud peale näituse - Maa külgetõmbejõud - avamist. Näituse ülespanekust üks powerkokteil - purk lahstuvaid multivitamiine (kofeiiniga) ja umbes liiter vett, ojeeeeee hüpikjäneseks teeb :)

laupäev, august 27, 2005

neljapäev, august 18, 2005

Ristimise pildid

Sain siis lõpuks nii kaugele, et panin laste ristimise pildid ka ülesse. Kaua võttis aega see valimine ja piltide kätte saamine ja muu sebimine. Liiati nikerdan ma seda lehte ju nii algeliste vahenditega, mis kolekaua aega võtab. Peab ikka natuke tarkust koguma ka selles weebi tegemise vallas, ehk saab siis kiiremalt ja muretumalt.

Papsi laeval taas


Täna käisme lastega jälle papsil külas. Vaatasin kuidas Lele vaimustusega mööda laeva turnis ja vahel oli päris hirm, kukub veel merre - oh, seda emmede muretsemist. Ise ma ronisin ilmselt sama vabalt ja muretult ringi. Aga Lele jäi ööseks laeva, nii vahvaks pidas ta seda kohta ja miks ka mitte omaette seiklus ju seegi :)

Tünn



Õeraas tegi papsile plaadi vanade slaididega, ehhh millal ta need küll siit pihta pani? Aga ikka vahva oli see suvilavärk, selline poolmetsik elamine. See majaehitus venis lõputult ja seda vahvam oli meil mängida. Roomata katuse ja lae vahel, turnida kruusahunnikutes ja süüa külmsuppi `Suvi` mingites maja ümber kaevatud kraavides. Ja siis muidugi see meie lemmikkoht jalakõlgutamiseks -veinitünn.

esmaspäev, august 15, 2005

Kardab Nikonit

Helistasin siis hommikul Overalli, tibi ütleb tooge need patareid siia kontrollime üle, krrrrrr - kui lolliks ta mind peab. Seletasin, et teise kaamera sees näitab täis akut (ema tõi laupäeval mu vana fotoka Türilt tagasi). No hea küll, tooge siis siia aga meil on järjekord, kuu aega. Apppppppi! Ma pean laupäeval pulma pildistama minema, ühe kerega on kole tüütu juuuuu...
Pean veel enne toimetusest läbi minema, kurdan oma rasket saatust ja ülemus lubab lahkelt oma Nikonit laenata, et kui tõesti kaamerat enne korda ei saa. Ahvatlev ettepanek, liiati on tal ka tele olemas. Overallis ootan veidi sabas, urgitsen fotoka kotist välja ja hakkan uuesti (ma ei tea mitmes kord juba) patareisid sisse toppima. Ja siis ajan silmad punni ning itsitan omaette, no mida - kõik näikse korras olevat. Töötab nagu peabki, võtan uuesti välja, ikka töötab. Naerame koos hoolduse noormehega - hambaarsti sündroom. Jah, ilmselt hakkas mu Canon kartma, et vahetangi ta Nikoni vastu välja. Aga mis tal Actioni pulmas pildistamise vastu oli, vot mitte ei taipa?

laupäev, august 13, 2005

Kui fotokas kiusab



Pole olemas suuremat nööki, kui see, mis eile juhtus. No sätin ma ennast pulma, mereröövli stiilis, kalasärk selga ja fotokas kaasa. Aga vot, panen patakad sisse ja mis toimub, aru ma ei saa? Näitab, et tühi on see patarei, pole võimalik, otse pakist ju! Katsetasin nagu loll tuimalt ühte ja teistpidi, lülitan kaamerat sisse ja välja, no ei miskit. Ok, las olla, kiire ka. Teen siis digiseebiga, mõtlen. Jõuan kohale, võtan Lele käest oma seebika ja krrrrrr, uus jama - sel on ka aku tühi! Pole võimalik, karjumisest pole abi ja tunne on sant. Paar klõpsu (ilupildid) sai ikka teha aga no kuulge, selline materjal jäi seal minust maha vedelema, et lihtsalt masendav...




kolmapäev, august 10, 2005

Traktorist



Oli üks traktorist, korralik töörügaja mees. Igal hommikul, vahel ka peale lõunatundi, kiusas tüütu ülemus teda. Et puhu ja puhu ja nagunii oled tilga võtnud. Aga tühjagi, näit oli nullis. Nii puhub see tubli mees tänaseni. Eile nägin teda jälle...

laupäev, august 06, 2005

Selline ufo-rebase-koer oligi


Tegelikult on aiad ja väravad ja aiapostid mu suur nõrkus. Mulle meeldib neid vaadata, ennast nende taha kujutada, meenutada lapsepõlve ja aiaväraval kiikumist, ehh... Aga täna nägin üht vägagi omapärast silti teemal - kuri koer. .

reede, august 05, 2005

Palju õnne, paps!


Käisin papsi laeval, et pensionärist töörügajast pilti teha. Tegin siis ühe ilupildi ka. Olgu see tagantjärgi sünnipäevakingiks siis. PLJUOENNESUENNIPEAVAKS!!!
Kui laps olin sain alati selliseid imeliku tekstiga sünnipäevakaarte oma papsilt. Saadetud kusagilt kaugelt maalt, telegrammid, kus puudusid täpitähed. Oli vist nii, et iga täht (või sõna) maksis, olid ajad... Igatahes peaks need uuesti ülesse kaevama, alles hiljuti jäid need mulle silma.

kolmapäev, juuli 27, 2005

Üks vana lugu

See vana lugu (kirjutasin selle juba paar head aastat tagasi) tuli mulle meelde eile öösel, kui Paldiskist, Koluka sünnalt koju jõudsin.

Kell pool üksteist õhtul,
vihm, tihe ja raske,
valgete plastakende taga.
Välgusähvatus,
veel üks
ja teleka pilt virvendab kaasa.

Kõrgete majade vahele pargitud auto sireen
sulab ühte vene plikade kiljumisega.
Nad on märjad ja veidi vintis,
joostes paljajalu mööda katkist asfalti,
lombist, lompi
pritsib porine vesi nende seelikutele täppe.
Aga lift on katki ja trepp saab nende jälgi täis.

Vesi kannus hakkab keema,
ma kuulen kuidas ülakorruse köögis lauldakse,
seal on prjasnik,
see algas juba ammu ja
kestab veelgi
Võtan telefoni ja kaon pooleks tunniks Tartu linna...

esmaspäev, juuli 25, 2005

Polegi vaja muud kui...

Nende vihmaste ilmadega olen taas avastanud, maasikamoosi keetmise vahele, raamatu lugemise m6nu. Hea paks raamat sattus ette (jätkub kauemaks) nimelt Krossi "Kallid kaasteelised". Juba teist korda üllatab vanameister mind, seekord on ta suutnud nii ilusasti naha alla pugeda, et tema biograafiat luges on tunne nagu loeks oma kadunud vanaisa pajatusi. Oi ma naudin seda tunnet...
Igatahes on mul ees taldrik moosisaiadega, titt magab (oleks see uni vaid pikem) ja mina sukeldun raamatusse...

esmaspäev, juuli 11, 2005

Tagasi kodus

Noniii, sain sealt unisest külast tulema või peaks ütlema linn, (khm Türi) pigem mitte. Väikeses annuses on ju selline aedlinn täiesti kosutav aga liialdada ei tasu. Eriti selle palavusega.Täna nägin järve ääres nii kolepruuniks põlenud naist, et oleks tahtnud ta kohe nahaarstile saata. No pole ka ime, kui elada lagedate (ja ogaralt korralikult niidetud) muruplatsidega linnas. Isegi puud (hekkidest saan ma veel aru) on nudiks aetud ja ei paku mingit varju. Eriti karm on ujuma minna. Igatahes soovisin ma ruttu ära, päris metsa või mere äärde või kasvõi linnamüüride varju aga ära.

Vaatasin vaid

Ja jälle kord nägin ma täiusliku kaadrit aga pilti ei ole. Moment oli ja tüübid olid, kõik peale minu, kes ma oma seebikat kotist välja tirida ei tihanud. Aga pilt ise selline. Hommikul järve ääres tütarlaps (verinoor), suure kõhuga (umbes kaheksas kuu) ja noormees, ilus ja treenitud kehaga. Tütarlaps ronib rolleli selga (peas must ja hirmsuur kiiver). Poisil on vabas käes ruupor (vetelpäästja?). Hoiavad veel enne tüdruku minekut käest kinni, suudlevad, armas ju... No ja mida teeb elukutseline fotograaf, vahib ja naudib ja hoiab oma titel käest kinni, et see minema ei roomaks, ehhh...

reede, juuli 01, 2005

Homset oodates...



See sebimine hakkab vist ühele poole saama. Nii, vankri ostsin (sellise, mis vihmavarjuks kokku käib), pildialbum Naadile sai ka lõpuks valmis (piltide valimine ja ümber tagemine võttis ikka meeleletult aega. Hea oli, et nädal aega varem pihta hakkasin.) Koogid on valmis küpsetatud, tegin kolm erinevat, mmmm... Nüüd on veel vaja kleidid triikida ja asjad pakkida ja ongi kõik, uhhhhh. Ootan juba homset, täna öösel ma vist magada ei saa...

pühapäev, juuni 26, 2005

Vana hea rohi

Kuidas kustutada tundeid? See ajarohi on liiga aeglane, vajan midagi kiiremat. Samas olen juba korralik sõltlane, et pigem kannatan ja loodan, et äkki uuesti ja ... Mida ma siis edasi teen, kui ravitaksegi terveks, mhm. Ehh, aega on vist üleliia palju, et jälle niimoodi niuksuma hakkan. Tänaseid, segaseid tundevärelusi aitavad maha raputada sõbralikud kodumasinad - 10 min tolmuimejat, pool tundi triikrauda, paar tundi pesumasinat ja tunnike erinevat köögitehnikat. Siis vist aitab... Peaasi, et naati rohima ei pea, see viiks mõtted jälle mujale :)

Puusepa 3A

teisipäev, juuni 14, 2005

Laulupidu

See Tartus käik oli vägade kummaline. Rahutuks tegi - kõik need mälestused, ehhh. Ja peab ütlema, et varem ma polegi märganud seda, kui mägine see linn on. Vankrit Toomele lükates oigasin - pididn ma siia üldse ronima, siis aga tuli üks sõdrupoiss mäest alla ja aitas meid Kirkega ülesse :) Laulupeo rongkäigus oli teglikult vahva aga imelikud noored seisid teel, usuvastaste plakatitega. No õnneks siiski palju rohkem neid, kes oma hõigetega innustasid, Naadi isa üks neist. Ta on ikka hullult agar taat ja naljamees. Tema hõise " Ooo, kõik lehvitavad, nii palju sõpru, ma olen vist väga õnnelik inimene!" kiskus vägisi muigele ja see permanentne naeratus...