teisipäev, juuli 27, 2010

Oma vaatenurgast


Ma naudin mitmeid erinevaid üritusi, igaüht omal moel. Paljud imestavad, et oot sa käisid Õllesummeril, mis sa sealt küll leiad? Jajaa, ma ei ole ainult folgi inimene. Mind võlub see positiivne emotsioon, mida rahvapidudelt küllaga leida võib. Tuleb lihtsalt õigel ajal ära tulla, kui miski ebameeldivaks muutub. Mõnda üritust naudingi põhjani, teist vaid sõõmu kaupa. Ühisenergiat võin endasse laadida ka siis, kui massiüritusel otseselt ei osale. Kas olete kunagi mööda jalutanud pikkadest kontserdi sissepääsu sabadest, midagi või kedagi ootavast rahvasummast? Mina igatahes naudin seda erilist võnget, mis on need inimesed kokku toonud, seda ootusärevust, mis neid ühele lainele viib.
Rääkides lainetest, siis olen mitmel päeval Pirita rannas jooksnud koos kõigi teistega just laineid püüdma. Mingil hetkel jõuavad randa suured lained, millel mõnus loksuda või üle hüpata, kuid seda lõbu on umbes viieks minutiks. Lainete tulekut märgates kargavad ühtäkki paljud inimesed kiljudes vette, kõik koos jooksevad nad merre. Esimest korda seda nähes ma lihtsalt vaatasin ja tundsin rõõmu nende rõõmust. Hiljem ajasin aga lapse liivalosside äärest püsti ja jooksime koos teistega. Jagatud rõõm on suurem :)

See pilt on tehtud Viljandi folgil, Kirsimäel. Lapsed lava all imestasid siiralt, miks keegi peaks istuma seal üleval, kui siin all on palju põnevam. Keerutasid torude peal kukerpallitada ja nautisid folki omal moel. Käest kinni hoidvaid vanapaare ma kahjuks ei pildistanud. Aga need 70-80 aastaseid paarikesed, kellest kiirgas mõnusat energiat, olid lihtsalt rosinaks sellele peole.
Paar pilti lisaks siit.

laupäev, juuli 17, 2010

Emad jäävad alati plikadeks :)

Merepäevadel on päästeparvest saanud tasuta batuut lastele ja täiskasvanutele, jippiijeeee! Mulle tuleb selle algse otstarbe muutmisega kohe meelde, et mul oli lapsena ilus punane merepoi, tänapäevase põrkepalli asemel. Siis oli see muidugi midagi täiesti ainulaadset ja vinget :)
Vahva on vaadata kuidas mõned emad, kel soov päästeparvele minna on esmalt ettevaatlikud. Eeee, ma tulen sinuga sinna alla kaasa, kuidas sa muidu pärast üles saad. See on ettekääne, eksju :) Siis aga hõiguvad isadki alla uudistama. Minusuguseid hüppavaid emmesid on siiski vähe, isad on julgemad :) Aga no vahva on see merepäevade õhin, ronid muudkui mööda laevatreppe nagu väike plika. Topid nina igale poole ja tunned rõõmu tuulest ja soojast päevast. Võimalik, et ma üksi, ilma lapseta siiski nii vabalt ennast ei tunneks. Lapsed igatahes on vaimustuses, näe see emme ronib, teeb trikke ja tirivad näpuga minule näidates oma vastupuiklevaid vanemaid platsile. Tehke järgi :P

kolmapäev, juuli 14, 2010

Külmlettide vahele

Veel paar nädalat tagasi kirusin ma - oi hullu, poodi minnes tuleb kampsun kaasa võtta, liha ja muu kraam jääbki ostmata, brrr niii külm on! Nüüd aga jalutan tähtsa näoga nende samade lettide vahel isegi siis, kui midagi osta ei plaani. Mõnus jahedus leevendab ja vorstipakkide etikettide lugemisest on saanud omaette ajaviide. Eile igasugu sebimiste tõttu ma ujuma ei jõudnudki. Külmletid tegid õnneks oma töö. Kuuma eest võib seega põgeneda mitmeti, kes konditsioneeriga autosse, kes selveri külmlettide vahele, kes merre ja kes kirikusse :)