Kolmapäev, september 23, 2009

Lõige

Ma ei kurda, lihtsalt hoiatan - lõigata saab mitmeti. Lõikamine võib foto paremaks teha (ja ideaalis see nii peaks olemagi) aga ka sandistada. Kurb, kui makett võimutseb. Kurb, kui fotograaf seda arvestada ei oska. Kuna eelmine makett andis mulle kui autorile vabad käed, pilte ei lõigatud kordagi, siis ei osanud seda pauku oodata. Nüüd olen targem :) Uue numbri jaoks pilti tehes arvestasin maketiga ja valisin õiged mõõdud - panoraam 11X18 cm. Portreeformaadi kohta esialgu õiged võimalused puuduvad. Kunagi ehk... Kahju, sest ma armastan püstkaadrit rohkem.

Esmaspäev, september 21, 2009

Pääsküla raba

Piinlik tunnistada aga selle kümne aasta jooksul, mis ma olen siin elanud - oma maja taha metsa pole jõudnud :( No natuke olen ikka kodu juures jalutanud ka, parditiigi juures ja Kreegimetsas aga seal, kõigest kilomeetri kaugusel Pääsküla rabas käinud ei ole. Eile siis jalutasime sinna, koos Kirkega. Vaatasime seda uut rabatorni ja neid laudteid. Oeh, miks ma varem sinna pole läinud, jäi mul üle vaid ohata. Siinsamas, kodu juures mõnus koht, kus pilti teha ja lihtsalt värsket õhku hingata, isegi seeni võis korjata. Igatahes see laiskvorst mu sees sai piitsaga välja aetud ja uus retk on juba plaanis. Seekord pikem ja koos lõunasöögiga, sest ainult tühi kõht meid eile metsast välja ajaski. Ja olgem ausad, ilma reklaamita poleks ma sinna sattunud - tänud Linnavalitsusele, Lelele ja Üllele. Ahjjaa ja tänud ka pohmakale (üllatus, üllatus) sest peale Fazzu soolaleiba vajasin ma värsket õhku ja seda suuremas koguses ;)

Reede, september 18, 2009

Võiroos

Vahel on lausa kurb, et kõrvalosatäitja särab rohkem, kui peaosaline. Paar päeva tagasi oli selleks tükike mascarponet roosilehtedele sätitult, kuigi retsept käis jõhvikatarretise kohta. Kurb olin ma selle pärast, et tahtsin või mitte aga pilt tuli teha staarist, mitte Tuhkatriinust tema kõrval. Aga tegelikult on ikka tore küll, et töös on vahel selliseid kauneid momente, mis võtavad ohkama - oo, mis kunst. Toidukunst on Angelical (Uudeküll) aga käpas ja kui tekib see loominguline puhang, siis ei saa ka mina kuidagi pildistamist lõpetada. Tean küll, et vaja on vaid üht kaadrit aga ikka klõpsin siit ja sealt, veel ja veel...
Aga kogu selle jutu mõte oli - kasutage oma taldrikute kaunistamisel lisaks ürtidele ka lilleõisi, paar värvilist kroonlehte võib muuta ka kõige igavama võikamaka kunstiteoseks :)

Kolmapäev, september 09, 2009

Plekkmees ja Tuhkatriinud

Kõik algas tavalisest plekkpurgist, Cass näitas kuidas robustset laternat teha ja minu mõte hakkas edasi kerima. Kuidas taarast midagi ilusat teha? Kui ma kõikvõimalikud pakendid olin läbi proovinud, katsetanud nii ja teisiti loobusin neist sootuks. Valisin veel kergema tee - läbipaistvad plasttopsid. Ja mulle tundub, et sai hea - lihtne ja isegi ilus :) No Naiste nipinurgas on neid juba nähtud aga ikkagi, panen siia ka. Pealegi kuulsin ma ükskord bussis sõites, kuidas üks proua oma sõbrannale seda ideed kiitis. Pai minu kõrvadele :)

(siin õpetus pdf-i kujul)

Võta kaks läbipaistvat plasttopsi, siidipaberit või puulehti, traati, teeküünlaid (läbipaistva alusega teeküünalad näevad laternas palju ilusamad välja kui metallist alusega küünlad).
Siidipaber kortsuta ja keeruta ümber topsi, siis see koos paberiga teise topsi - veidi kohendamist ja valmis ta ongi :) Lehtedega on veidi rohkem mässamist, samas pole neid vaja kusagilt kaugelt otsima minna, eriti praegu sügisel. Traat pane topsi servadest läbi, võid enne nõelaga augu ette torgata või teha seda kuuma traadiga, sulatab kergelt augu sisse. Tilguta veidi küünlarasva topsi põhja ja pane siis küünal sisse. Süütamiseks kasuta pikemat tikku või grilltikku, nii jäävad topsi servad terveks. Ja ära karda, et see latern põlema läheb. Kui hakkabki kõikuma tuule käes, siis kustub leek sulavaha sisse ja ongi asi kontrolli all.

Laupäev, september 05, 2009

Sinine on sügise värv

Sel sügisel on vihmametsa lõhna. Isegi linnas on tunda seda mõnusat soojust ja niiskust, ilma vihmatagi. See pole suvelõpu nukrus vaid mingi seletamatu ootusärevus, mis mind valdab. Midagi on tulemas, midagi ilusat. Vähemalt loodus pakub värvirõõmu ja tundub, et jagub ka soojust. Minu klaas on pooltäis, peagi valatakse juurde, olen selles kindel :)

Neljapäev, september 03, 2009

Sähvatused vol 1

Mõned tegevused, asjad, lõhnad jms tekitavad veidraid sähvatusi. Need sähvatused on nagu kordusfilm, üks kindel asi viib mind alati ühte ja kindlasse hetke minevikust. Ja pole vahet, mitu korda ma seda varem tundnud olen - kõik kordub. Piimapaki loo jutustan ka kunagi aga täna üks vanem lugu.

Praepann
Igakord, kui ma oma kodus praepanni pesen käib sähvatus. Ma olen ajas tagasi kusagil lapsepõlves, suures köögis. Köök oli nii suur, et mu vanaema elaski just köögis, seal oli ta voodi ja asjad. Keset kööki mahtus veel ka laud. Ja muidugi puupliit lisaks tavalisele gaasipliidile. Meenub, kuidas isa räägib oma vanaemast. Nimelt olevat isa vanaema enne surma öelnud: "Ja peske seda panniperset siis ikka ka!" Tegi mu isa nüüd nalja või oli see tõsi, raske öelda. Aga see panniperse meenub mulle alati kui panni pesen ja eriti hoolikalt küürin ma muidugi siis seda tagumist külge. Pann on mulle ise ka armas, sest sellega küpsetas juba mu vanaema seal suures köögis, korralik malmpannn mite mõni pirtsaks teflon :)

Teisipäev, september 01, 2009

Veepisarad


- õnneks mitte minu silmades.
Aga kuidagi kaunilt nukker tunne on küll. Ma mõtisklesin ükspäev jälle (!) armastuse teemal ja jõudsin selle ära leierdatud tõdemuseni, et vana arm ei roosteta. Ja kui ka roostetab, siis väga aeglaselt. Sest mis see muud olla saab, kui üks inimene tungib iga päev su mõtetesse läbi kummaliste pisiasjade. Näiteks, ei saa ma kordagi piimapakki lahti lõigata, ilma et ta mulle meenuks. Sama hullu väega on juustunuga. Õnneks ei joo ma presskannu kohvi, see trikitab ka. Noh neid asju on veel ja veel... Ja unenägudest pole mõtet rääkida, see on lausa kontrollimatu. Lasen endale parem külma vett pähe tilkuda, jahutab ehk veidi :)